KIMBUKE KURJA ÕISI
Bertolt Brechti „Pagulasvestlustes“ pillab härra Ziffel oma vaimukustetulvas terakese: „Jumal on hea … või ta on kõikvõimas“. Ometi on teoloogidel kombeks selles seoses kasutada disjunktsiooni asemel konjunktsiooni: „hea JA kõikvõimas“. Siit kurja probleem: Kui Jumal suudab ja tahab kurja ära hoida, miks on maailmas kurja nii palju või üleüldse? Kuid see on ainult üks kurjusega seotud küsimustest, millega värske Vikerkaar rinda pistab. Topeltnumber üritab võtta kurja kui nähtuse, mõiste ja sõna kümmekonna käsitlusega piiramisrõngasse.
Keeleteadlane Kristiina Ross uurib eesti sõnade ‘kuri’, ‘halb’ ja ‘paha’ tähendusväljade muutumist piiblitõlke taustal: kui vanemal ajal tähendas ‘kuri’ hea vastandina muuhulgas viletsat, kehva ja saamatut, siis aegamisi on jäänud peale moraalse õeluse (või ka looduslike kannatuste) värving. Sarnane areng iseloomustab muidki euroopa keeli, igaühes natuke eri moel.
Usuteadlane Urmas Nõmmik vaeb Iiobi raamatut, mis tõstatab Vanas Testamendis kõige meeldejäävamalt Jumala teede äraarvamatuse ja headele osaks langeva kurja teema. Valgustatud skeptik David Hume nurjab „Dialoogides loomulikust religioonist“ kõik katsed tuletada maailmas valitseva korra põhjalt hea ja kõigeväelise Jumala olemasolu. Paul Ricoeur annab entsüklopeedilise ülevaate kurjuse väljakutsest filosoofiale, teoloogiale, ka praktikale, jõudes juudikristliku ja budistliku traditsiooni dialoogi vajaduseni. Alari Allik astubki sammu õhtumaisest ringist välja, käsitledes jaapani põrgukujutelmi ning järeldades troostivalt (või panglossistlikult?): „Kui mõista, et iha hea elu järele viib ainult suurema kannatuseni, muutub seesama halb elu, millest põgeneda taheti, korraga üsna heaks. Iga kord, kui tekib tunne, et elame kurjuse ja allakäigu ajastul, tuleb mõelda, et tee taevasse viib läbi põrgu.“ Suure sõnameistri Lev Tolstoi jaoks („Kurja juur“) oli kurja probleemi lahendus ilmselge ja lihtne: unustada see, mida riik ja kirik meile kristluse pähe pakuvad, ning lõhkuda kurjale kurjaga vastamise ring. Inimene on ju loomult hea. Essees, mis lähtub ajaloolase Jules Michelet´ nõiaprotsesside-teemalisest raamatust, harutab Georges Bataille kurja juurestikku hoopis teistmoodi: kuigi meil on loomuomane kalduvus pageda surma ja kõige eest, mis surma meenutab, on eluspüsimiseks tarvis oma hirmu objekt elusse sisse lõimida, et see päriselt ei ununeks. Slavoj Žižeki mõtisklus „Radikaalne kurjus kui freudistlik kategooria“ haarab väga kirjut teemaringi (holokaust, Gulag, Abu Ghraibi piinamised, humanitaarabi, immigratsioon, inimõigused ja poliitilised õigused, valgustuse dialektika, sadism, surmatung jne), et jõuda järelduseni: „kuratlikul kurjusel“ ehk kurja tegemisel kurja enese pärast ei ole midagi pistmist totalitaarsete ekstsesside poliitilise kurjusega. Jaan Sootaki arutlus viib meid karistusõiguse valda, püüdes määratleda piiri, kust alates inimese käitumise reguleerimiseks ei piisa moraalinormidest ja peab sekkuma karistav riik, ning rõhutades varjatud kuritegevuse vajalikkust juriidilise normi kindlustajana. Üks kurjavaldasid, mis on kuni viimase ajani jäänud riigi karistava pilgu eest varju, on perevägivald. Seda tematiseerivad Vikerkaares Marko Mäetamme kunstiteosed, mida saadavad sotsioloog Kadri Soo ja kunstiteadlase Katrin Kivimaa kommentaarid.
Tundub, et kurjuse bioloogilis-meditsiinilise, psühholoogilise, antropoloogilise, teoloogilise, moraalse, juriidilise, poliitilise, esteetilise ja lingvistilise aspekti pelgaks kaardistamisekski kuluks vähemalt ajakirja aastakäik. Mõne aspektiga oleme küll juba ammu algust teinud: Vikerkaar on ajaloo vältel avaldanud Ülo Valgu raamatu „Kurat Euroopa kultuuriloos“ (1994), peatükke Konrad Lorenzi raamatust „Niinimetatud kurjus: agressiooni loodusloost“ (1996, nr 1-2) ja Georges Bataille kogumikust „Kirjandus ja kuri“ (1995, nr 4), tutvustanud riivamisi Hannah Arendti vaateid kurja banaalsusest jne. Aga võitlus kurjaga jätkub!
Lisa kommentaar