1. september 1939
Manhattani baarimelus,
kui koos lootustevahuga kaob
madal, alatu aastakümme,
ma istun, ärev ja pelus;
hirmu- ja vihkamislaine
riikide randu taob,
olgu seal valge või pime;
see on tuntav ka eraelus;
surma masendav paine,
mida mainida pole ilus,
septembriõhtule vaob.
Hoolikas teadustöö kirja
võib panna kõik ülekohtu,
mis Lutherist tänaseni
üht kultuuri on ajanud nurja –
leida, mis Linzis juhtus,
mis hiigel-imagost johtus
psühhopaat-jumala tõus;
kuid ometi kõik seda teavad,
millega lapski on nõus:
kellele tehakse kurja,
need kurja ka vastu teevad.
Maapaos Thukydides ammu
teadis kõike, mida üks kõne
demokraatiast öelda saab,
ja igat diktaatori sammu,
missugust seniilset jama
see ükskõiksele hauale laob –
kõik on kirjas ta raamatus:
kuis Valgustus pakku kaob
ja maad võtab rõhuv rutiin –
äng, hukatus, saamatus;
meid ees ootab seesama piin.
Selles neutraalses õhus,
kus pilvelõhkuja kogu
on silmitult kuulutamas
Kollektiiv-Inimsoo jõudu,
on keeled üksteise võidu
oma õigustust tuulutamas;
kuid kes suudaks taluda üha
eufoorilist unenägu?
On peegli seest kõigile näha
imperialismi nägu
ja rahvusvahelist õudu.
Näod baaris ihkavad jääda
keskmise päeva kütke:
“Muusika, jätkuma pead!
Tulede tants, ära katke!”
Kõik konventsioonid koos
kannavad hoolt, et see kants
võiks kodune välja paista
ja tõeluse eest meid kaitsta –
meid, lapsi kesk nõiutud laant,
kes eal pole olnud head
ega õnne kogeda saand.
Pole ka vihaseim toon
sõja propagandalevis
nii jõnk kui me illusioon.
Üks joon, mida täheldas hull
Nižinski Djagilevis,
on normaalselgi südamel –
eks iseloomusta iga
inimsüdant üks põline viga:
soovida võimatut – seda,
et kõikide asemel
armastataks vaid teda.
Konservatiivsest ööst
moraalsesse ellu astub
paks reisijate murd,
hommikutõotused mõttes:
“Olen hea oma naise vastu;
püüan rohkem hoolida tööst.”
Virgub abitu võimukandja
eilseid mänge taas üles võttes.
Kes võiks talle puhkust anda,
kes kõnetaks seda, kes kurt,
kes kõneleks tummade eest?
Mu ainuke vahend on hääl,
et lahti pakkida valet:
nii selle romantilist liiki
sensuaalse lihtmehe peas
kui võimude võltsi palet,
kust suits tahab taevastki purra.
Ei ole olemas Riiki
ja me elame üksteise seas;
nälg ei jäta muud valikut meile,
kodanikule, politseile –
teist armastada või surra.
Öö käpa all kaitsetult krampi
on tardunud kogu maailm,
kuid siin-seal iroonilist lampi
võib vilkumas tabada silm,
kus iganes vahetamas
on sõnumeid Õiglaste hõim.
Kui mina, kes nii nagu nemad
olen põrmu ja Erose põim,
samast eitusest piiratult
meeleheite sees virelemas,
saaks vaid näidata jaatuse tuld!
Achilleuse kilp
Nümf lootis ta kätetöölt leida
oliivi- ja viinapuid,
heas korras marmorlinnu
ja ulguveel purjekaid,
kuid nende asemel näha
sai kirka metalli peal
lauslagedat tehiskõrbe
ja tinast taevakaant.
Lai tunnusteta väli, pruun ja paljas,
ei libletki, ei asustuse märki,
ei söögipala ega istepaika,
kuid lageda peal seisis summas koos
suur äraarvamatu rahvahulk,
musttuhat silma ja musttuhat saabast
reas ilmetuna märguande ootel.
Loeb ilma näota hääl statistikat,
et selgitada ürituse õigsust,
toon sama kuiv ja lame kui see koht;
ei kosta vaidlemist, ei hõiskamist;
kolonn kolonni järel marsib tolmu
ja kannab usku, mille loogika
nad kuskil kaugel hukatusse viib.
Nümf piilus ta kätetööd, lootes
leida seal ohverdust,
härgvasikaid, peas pärjad,
jookohvreid ja kahjasid,
kuid ääsitule paistel
altari asemel
metallilt vaatas vastu
üks hoopis teistmoodi pilt.
Plats okastraadi taga, millel loivas
paar tülpind ülemust (üks viskas nalja)
ja vahtkond higistas, päev oli kuum;
hulk sündsaid inimesi aia tagant
pealt vaatas sõnatult ja liikumatult,
kuis toodi kohale kolm kaamet kuju
ja seoti kinni kolme posti külge.
Maailma mass ja majesteetlus,
kõik, mis kaalukas ja mille kaal ei muutu,
jäid teiste poolele; nad olid väetid,
ei lootnud abi, mida ka ei tulnud;
vaenlase soov sai teoks, ränkraske häbi
viis uhkuse ja enne keha surma
nad juba surid inimestena.
Nümf lootis ta kätetöölt näha
atleete võistlushoos
ja tantsivaid mehi-naisi,
käed-jalad liikumas koos
kiiresti muusika taktis,
kuid peoplatsi asemel
kiirgava kilbi pealt paistis
umbrohtu kasvanud põld.
Üks kaak seal jõlkus üksi sihitult,
ta täpse kivi eest lind põikas lendu –
poiss, kelle jaoks aksioomiks oli see,
et tüdrukud on vägistamiseks
ja kahe poisi käest saab kolmas nuga,
tundmata maailma, kus peetaks sõna
või keegi nutaks teiste nutu pärast.
Peenhuuline Hephaistos
läks ära longates
ja hõberindne Thetis
näost langes, vaadates,
mis meeleheaks on saanud
ta poeg Achilleus,
raudsüdamega tapja,
kel elu pole pikk.
August 1968
On Hiiul omad teod ja tavad,
mis inimmõistust ületavad,
kuid ühte ta ei suuda veel:
käib üle jõu tal inimkeel.
Nii üle orjastatud ala,
kesk tapetuid ja leinahala
me näeme Hiidu kõrguvat
ja tema huulilt nõrgub tatt.
Tõlkinud Märt Väljataga
Lisa kommentaar