***
must käsi otsib su planeeti
kõigi kirjude galaktikate seast
tuhlab arusaamatus, hoomamatus, kosmilises mõõtkavas
tähepuru ja planeeditolmu vahel
otsib just sinu planeeti
otsekui haugas, kes valinud ohvri
kes on otsustanud
must käsi leidis su planeedi

must käsi otsib su riiki
selle hämaraid päevi ja kõveraid puid
selle linnulaulu ja pöörast suve
selle väikeseid, tolmuseid linnu
rahumeelseid künkaid ja veesilmi
nagu tahaks neid kuivaks juua
must käsi leidis su riigi

must käsi otsib su linna
otsib su linnaosa
selle vanu, kitsaid tänavaid
tänavaid, mis iga aastaga viivad rohkem kui suubuvad
kortermajade aedu
kevadisi aedu, täis naabrite räuskamist
kõrbeva liha lehka
must käsi võtab palukese
võtab alati
must käsi leidis su linna

must käsi otsib sind
loomulikult, see pole mingi probleem
sa olid leitud juba enne kui su päikesesüsteem
kuhu saanuks sa pageda
oled märgitud
märgitud juba pikkade pimedusaastate eest
must käsi leiab su
leiab su südame
su südame päikesepoolse toa
kolib sisse
jätab kõik nagu enne
lihtsalt elab
elab su südames
väike, külm, must käsi

neli tankisti ja soerd

see on kõige kohutavam osa sõjast
nende nelja mehe jaoks
igal täiskuuööl hüppab peletis nende tanki peale
mitmekümnetonnine masin kõigub
koletud küüned kriibivad rasket soomust
raske hingeõhk tundub sisse immitsevat
algul tanki
hiljem närvijuurteni
ila söövitab
silmad kõrvetavad
kuul teda ei võta
ei võta mürskki
käib täiskuust kuu loomiseni
miks just nii
ei tea
iga kord loodavad tankistid
täna ta ei tule
hirmuvärinad raputavad mehi juba pärastlõunati
ehk tahab loom ainult natuke sügamist
sõbralikku pilku

ma nägin unes mammutit

ma nägin unes mammutit
päriselt
nagu päriselt
ta oli väga suur ja väga selge
väga detailne
ta ei saanud ühtki lauset sõnata väga
ta möödus minust väga lähedalt
oli väga vana
väga kurb
väga leppinud
reisis pundi koormahobustega
väga incognito
tõepoolest
väga osavalt sulandus

no kes saab santi sundida

no kes saab santi sundida
kui sant ei taha kõndida
saab jeesus santi sundida
ja naljaviluks visata
võib koorma otsa voodi ka

***
oo eestimaa
oo sünnimaa
veel mitu küla sul elab
hapnikumaskiga

tõsi, ei loo ega liigu
juhtub, et lehvitab
neid, kes ei tagasi vaata
ei jaksa loetleda

aeg-ajalt on kostnud kriiskamist

aeg-ajalt on kostnud kriiskamist:
ah, need kuradi luuletajad
nad peaks panema kõik maad kaevama
kaste tõstma
küll siis näevad

teate, hääled-häälekesed
kommentaatorid
kuulake nüüd mind
olen maad kaevanud nii et maa must
aastaid kaste tõstnud
olen see tüüp suumani luuletusest kes tõstis kaste
(teie ei tea, millele ma viitan)
see on käkitegu
iga pehmo suudab kaste tõsta
või maad kaevata
mina
erinevalt teist, hääled-häälekesed,
jaksan selle kõrvalt ka luuletada

üleüldse:
päh

siin sees on inimene

SIIN SEES ON INIMENE
mõmises Starkopf
tagudes saapaninaga kivi.
(Sass Suuman)

SIIN SEES ON INIMENE
mõmises Kolk
togides saapaninaga kaaskodanikku.
(Jüri Kolk)

veel kord: luule

ühel ilusal
või inetul päeval
täiesti ootamatult
(kuna teile ei jää hoiatused meelde)
ründab teid luule
see on möödapääsmatu
ilmselt on see juba juhtunud
küsib mis kell on
andke see kell parem heaga ära
luule karjub teie peale
no andke siia see kell
jääb teie saatjaks

kui olete eksinud
räägib luule teile armusõnu
kutsub teid revolutsioonile
kui olete armunud
kui teil on kõht tühi
mängib luule teiega kulli
kui tunnete vajadust mõelda
litsub ligi salmikuluule
limpsab paari labasusega
üle kuulmekile
luule teab palju teid

kuni elad sõnadest maailmas
no kuidas sa saad ilma luuleta
kuidagi ei saa

käbist saab känd

käbist saab känd
kännust pind tagumikus
pinnust äng
ängist stress
stressist masendus
masendus venib pikaks
depressioonist saab pühadustaotlus
pühadustaotluse teele hüppavad hirm ja ehm ja valge lehm
lehmast saab kotlet
kas nüüd otse lehmast või kõigepealt lehmast burks
igatahes saab kook
nii on kirjutatud
saagu kook
koogist omakorda saab õieke väljal
õieke sirgub taevasse
vars puitub, saab luua
luuavarrest tuleb pauk
ilmatu ilmkärakas
kogu su vettinud, ammuunustatud püssirohi
täiesti ootamatult
vastu taevast
põmaki

***
kirjutan viimasel ajal kole palju
tajun endal teinekord
raagus, pungadeta puude
väsinud möödujate
nukraid, alistunud pilke
nende arvelt kogu see pillerkaar
nende arvelt kogu see prassimine