Veel hetk tagasi oli poiss jumala kindel olnud, et ikkagi ütleb sellele mustade silmadega tšikile, et armastab teda. Muidugi, armastab, millest muust enam rääkida. Ta oli seda hiinlase näojoontega tšikki vahtinud juba kolm peatusevahet ja jõudnud selle aja jooksul peas läbi elada kogu nende suhte.
Nad olid kahekesi trammi tagumises otsas, see üleni mustas, süsimustade juustega, 5000 aastat lugeda oskavast suguharust tüdruk ja poiss, kes kruttis oma peas lauseid keeles, kus arm ja armastus olid alles värskelt löödud haavad, mis polnud veel armistunud.
Üks vanamees trammi keskel ajas enda juba püsti, sättis end uksele lähemale ja vaatas siis tahapoole, ta pilk libises üle poisi ja siis kinnitus tüdruku kuklasse, ta oli vana mees, aga ikka käis üle poisi must armukadedus. Mida see vanamees vahib? Ta teab, et tüdruk läheb maha? Tramm oli just pääsenud Draamateatri juures valgusfoori tagant ja lisamas kiirust. Poisist oli saanud juba tšiki kehakeele ekspert. Jah, ta läheb maha. Ta oli juba näinud kahte valestarti, eelmistes peatustes, ta oli kindel, et seekord läheb tüdruk maha. See ei olnud enam ähvardus, see oli ta kehakeele lubadus.
Ta oli üleni mustas, see tüdruk, see mustade suurte silmadega tüdruk. Mustad saapad, mustad soojad sukapüksid, must jope. Must veidi arusaamatu karvane müts, aga ilmselt soe. Mustad punase äärega sõrmikud. Must sall. Mustad silmad vaatasid vaheldumisi maha ja trammist välja. Vaid kaks korda olid need silmad poisile otsa vaadanud.
„Ma armastan sind ja ma olen nõus saama sinuga lapsi,“ sõnastas kutt oma peas esimest lauset, mida tutvumiseks öelda. Ei, parem: „Ma armastan sind, austan su vanemaid, pean lugu su rahvast, su kodumaast, ja olen valmis ristama sinuga oma ver…“ Ka kuidagi koba. „Ma armastan sind.“ Poisi suust tuli auru, kui ta pärani silmadega tšiki poole vaatas. Tšikk vaatas maha, siis tõstis pilgu, vaatas aknast välja, tõstis siis kindas käe ja kraapis õrnalt käega jäässe kangestunud aknaid.
Poiss vaatas ka aknast välja, muidugi, kogu see lähme kinno värk, lähme jalutama värk, anna mulle oma telefoninumber värk, kõik see oli juba ammu täiesti mõttetu, nad olid juba nii pikalt suhelnud – kaks peatusevahet, ei, see oli juba kolmas – nad olid juba nii palju kaugemal, poiss pidi lihtsalt selle südamelt ära saama, ta pidi laskuma põlvele, ta vaatas lumist trammipõrandat, jah, põlvele, ja pidi ütlema kõik, tüdruku, ta perekonna, suguvõsa, rahva, riigi kohta, jah, ja ühe Hiina poliitika kohta ka. Armastus ja ühe Hiina poliitika, ei mingit segadust. Poiss hingas sisse, õhk oli kurgule natuke valus.
Tramm undas ja ventilaatorid kahisesid ja linn oli hämar, aga valgeks värvitud, linna vuugid ja ühenduskohad ja rebimisservad ja kulumisjäljed olid kõik ühtlaselt lund täis ja linn tundus idast langeva pimeduse servades uus ja korras. Tänavalambid oli juba süttinud, nende valgus aga ei ulatunud veel päris maani. Poiss nõjatus vasakule ja vaatas trammi esiaknast välja. Sealt juba paistiski peatus, sinna oli jäänud kõige rohkem minut, mõned sekundid sõita. Poiss haaras torust. Peatuses seisid komandantuuri kontrollid, nende sinimustvalge vormi helkivvalge ehmatas kõik teised peatuses seisvad eestlased neist kaugemale. Jaa, komandantuuri kontrollid seisid kolmekesi koos, nagu alati, nagu skulptuur, nagu kung fu, suurim neist tõmbas suitsu, neil olid seljad peaaegu vastamisi, nagu seisaks nad kolmekesi üksteise seljataguseid kaitstes keset vaenulikku loomakarja. Eestlased olid nende ümber aga nagu lambad. Suur kontroll suitsetas ja keeras pea trammi poole. Poisile tundus, nagu vaataks ta otse läbi inimeste, läbi klaasi, läbi trammi tema armastatut! Ei, poiss hakkas mõtet tõrjudes kätega vehkima, see tüdruk ei saa olla migrant. Muidugi, ta ei ole eestlane, igaüks saab sellest aru. Aga ta ei ole ka kindlasti mitte-eestlane, ta ei saa olla. Lisaks, poiss ju armastas teda! Kuigi ta teadis, et see ei tähenda enam midagi. See ei olnud tähendanud juba mõnda aega mitte midagi. Kui paljude armastatud olid ikkagi Vabandamislaagritesse viidud, poiss ju teadis. Tramm kiirendas veel korraks, poiss hakkas lõõtsutama ja otsustas siis, et ütleb: „…“
See kõik oli veel hetk tagasi. Hetk tagasi, kui poiss oli veel kindel, et ütleb ikkagi tüdrukule, et armastab teda.
Praegu aga käis poisi pea raksuga kuklasse, trammi undamine muutus kriiskamiseks nii kiiresti, et kõrvad läksid lukku, tramm sööstis edasi ja vastaspingilt tõusis tüdruk hoopis lendu, see kõik oli ägedam kui aegluubis, aga valusam kui kukkumine, tüdruku silmad olid pärani, ta käed olid ees, poiss raputas pead, tüdruku avatud käsi tabas teda silma ja siis tõusis kogu tramm vääneldes lendu. Raginal sadasid puruks klaasid, metall ulgus ja ulus, lend ei küündinud väga kõrgele, selleks ei olnud jõudu, tramm keeras ustega külje allapoole ja valge lumine maa tormas üha lähemale. Vaguni keskel seisnud vanamees röökis, kui ta pea raksatas vastu trepiastmeid ja ta jalad lendasid vastu ukseklaasi, see lendas kildudeks, mis rebestasid ta püksid tuhandeks veriseks ribaks. Vaguni sees veeresid inimesed vaikselt nagu mugulad mööda põrandat, mööda seina, mööda lage, nii nagu tramm õhulennu ajal oma erinevaid külgi maa poole pööras.
Poisi ja tšiki silmad olid korraks kohakuti. Siis aga hakkas tüdruk alla vajuma, poiss oli oma käed sõlminud postide ümber, ta proovis küll tüdrukut haarata, ta tahtis, et sellest jääks mälestus, et ta proovis tüdrukut haarata, kuid postid jäid ette, maa lärmas ja ragises trammi all, metall sahises vastu lund ja tramm lendas küljeakendega vastu maad.
Tüdruk sai maaga pihta, põrkas nagu karvane pall sealt eemale ja lendas raginal poisi kõrvalt trammi tagaaknast välja.
Poiss rippus torude küjes. Ta pilk puuris otse trammist välja. Kogu maailm oli külili. Külili maailmas jooksid libiseva trammi eest ära komandantuuri kontrollid. Kõige suurem jooksis kõige aeglasemalt. Tramm sai ta kätte, virutas talle ninaga paugu perse, see ei lõpetanud kontrolli jooksuliigutusi, aga lennutas ta kõrgele trammi kohale, kust ta siis vaguni keskmisest aknast sisse sadas, pea ees, otse vastu juba lumest puhastunud asfalti, mis juba veidi aeglasemalt, kuid ikkagi tohutult vägivaldselt trammi metallist külge raspeldas. Pea käis praksti katki, nahk, riided rebenesid asfaldi ja metalli vahele, hetkega oli peast jäänud ainult juhm mass, veri värvis reaalajas sinimustvalget vormiriiet pruuniks ja siis sai keha maalt viimase põntsu ja põrkas vaguni lõppu. Poiss röökis, kuid võttis selle peata keha lirtsuva matsu endasse ja see pauk oli nii kõva, et ta ei suutnud enam torudest kinni hoida ja lendas raginal läbi klaasi trammist välja tänavale. Peata keha, avatud kõriauguga, kust pritsis verd, jäi teda pilguta saatma purunenud akna vahelt. Lumi oli lahke nagu lapsepõlves. Poiss lohises natuke maad, ta tundis, kuidas lumi kõdistab kinnaste vahelt ja krae vahelt ja veidi püksirihma vahelt, aga see oli mõnus, see oli lumi. Poiss sai neljakäpukile pidama ja tõstis pilgu. Trammi lohisemine lõppes. Aga vaikust ei tulnud, maa üürgas, undas. Eestlased olid kriisates pistnud jooksma peatusest
eemale, parki. Mööda parki liikus plahvatavate tänavalampide kaskaad. See pühkis üle pargi lõunast põhja – lambid sähvatasid kui vanaaegsed välklambid, et plaksuga kustuda ja klaasituhaks pudeneda. See ehmatas eestlasi jälle jooksusuunda muutma. Kaks sinimustvalget komandandikontrolli jooksid ikka veel seisma jäänud trammist eemale. Läbi õhu vihises korraga tuhat piitsa, undavad elektrijuhtmed raksasid maad, inimesi, raagus puid – puu, liha, riiete, metalli elektriga kärsatamise surin segunes inimeste karjetega, sest maa oli lolliks läinud. Kõrgepingest särisevate elektrijuhtmete piitsahoobid peksid kontrollid kõrvuti vastu maad puhtale lumele, järgmised hoobid peksid nad veristeks riide- ja lihatükkideks, hetke pärast oli neist jäänud vaid kisa, mis kajas läbi pargi.
Maailma üürgamine ja undamine läks üle raginaks ja plahvatusteks, lumeseguse asfaldi alt keerdusid kuumavate punaste monstrumvihmaussidena välja trammirööpad, eestlased röökisid ja muutsid jälle jooksusuunda, nad hakkasid tormama Viru hotelli suunas. Suur maja kõmatas nagu kõu, spiraalne parklatee tegi raginal poolpööret nagu hiiglaslik elektrimootor, ragin muutus kõrvulukustavaks ja kogu mitmekümnekorruseline hoone vappus, kõikus ja siis nagu kummardas hüvastijätuks ja purunes raginal mälestusteks.
Tolmu ja kisa ja undamise vahel ei tundunud korraga enam pime. Poiss vaatas selja taha. Tüdruk oli end püsti ajanud. Ta silmad olid suured. Nii kaugele kui pilk ulatus, tantsisid püsti jäänud lambipostide all ilusad ja armsad, aga ikka raksuvad ja paukuvad pisikesed mõnemeetrised nagu kodustatud välgud. Kõigi pargipuude ladvatippudes ja kõige suuremate okste tippudes hõljusid Püha Elmo tuled. Tüdruk vaatas poisi poole ja hakkas siis vaikselt selg ees taganema.
„Ma ei uskunud, et sa minuga kinno tuleksid,“ pobises poiss.
„Ma pean minema,“ ütles siis tüdruk, „ma pean minema edasi.“ Tüdruk astus veel ühe sammu tagasi. Tüdruku eesti keel oli pehme ja õrn. Võõras ja oma.
Maailm oli hetkeks vaiksemaks jäänud, aga nüüd algas hiiglaslik ragin uuesti. Miski paukus ja katkes tervekstehtamatult. Poiss keeras end ringi ja puuris pilgu majadesse, kust paugud kostsid. Korraga tundis ta tüdrukut enda kõrval. Tüdruku lõhn oli ehmatavalt oma.
„Kuhu sa lähed,“ sasis ta tüdruku enda kaissu. Müra läks kõrvulukustavaks. Laste Maailm kukkus kokku ja ohkas. Tolm tõusis ja tolmus mängisid sada tuhat väikest välku. Taevas oli must.
„Mis asi see on?“ küsis tüdruk.
September 2014
Teine peatükk romaanist tööpealkirjaga „Klässik Kender“.