Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
26. loeng: Stalinismist perestroikani V. Värsiõpetuse õppetunnid 2
Vabariigi aja poeetika- ja värsiõpetusealane kirjandus oli olnud üsna ulatuslik, kuigi eeskätt koolidele määratud.[1]Nõukogude aja 25 esimest aastat piirdusid Bernard Söödi “Kirjandusteooria lühikursuse” kahe trükiga, lisaks vastavad osad vene keelest tõlgitud “Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastikus”.[2]
Kui Söödi raamatu teisegi trüki (1966) üldosad olid läbi immutatud nõukogude poolstalinistlikust kirjanduskäsitusest, siis teose formaalsemate tasandite puhul on see endiselt eeskätt entsüklopeediline ja üsna objektiivne sissevaade kirjandusteaduse terminoloogiasse. Kuigi Sööt viitab põhiliselt sõjajärgsetele nõukogude allikatele, on tema seisukohad klassikalised. Tegelikult ei sea ta endale mingeid teoreetilisi eesmärke. Olulisim laiem muutus on eeskätt selles, et juurde on lisatud vene kirjandusklassikutelt pärit näiteid.
Kompositsiooni all kõneldakse ikka motiividest, faabulast ja süžeest ja selle elementidest. Stilistilised väljendusvahendid (sõnavalik, kujundid, fraseoloogia, tegelase keel, keele stiil) esitab raamat endiselt lühikeste seletustega näidete abil ja pakub hea stiili soovitusi. Sama kehtib värsiõpetuse kohta (värsisüsteemid, värsimõõt, rahvalaulu värss, riim, stroof, klassikalised stroofiliigid). Eraldi kõneleb ta nüüd vabavärsist, refereerides peamiselt Ain Kaalepit. Vabavärss seostatakse kõnerütmiga ja öeldakse, et see ei ole kohandatud lauldavusele, nagu reeglipärane värss, vaid peab silmas kõnelise ettekande nõudeid (lk 124). Edasi tulevad näidetega illustreeritud lühikirjeldused eepika, lüürika ja dramaatika žanridest.
Vabariigi-aegses värsiõpetuses oli kaks suurt tõusuaega. 1920. aastate alguse riimi- ja rütmiväitlusedolid toonud vastamisi klassikalise ja modernse arusaama riimist ja rütmist, kus omavahel vaidlesid silbilis-rõhuline ja rõhuline luule, täisriim ja ebapuhas riim. Ja oluline on see, et need vaidlused käisid üheaegselt nii poeetikas kui luulepraktikas. Teisel tõusuajal, 1930. aastate algupoolel, jõuti niikaugele, et vaidlused said veidi üldisema-teoreetilisema iseloomu, kuid jäid siiski üsna konkreetsele tasandile.
Nõukogude perioodi värsiõpetuses oli samuti kaks tõusuaega. Esimene oli 1950.–1960. aastate vahetuse ümber. Selle perioodi väitlused vabavärsi ja (antiik)luule tõlkimise üle olid eeskätt konkreetsed ning seotud erinevate hinnangutega luule- ja tõlkepraktikale, kuigi jõudsid ka teoreetilisemate küsimuste juurde. Teine tõusuaeg 1970. aastatel on selgelt akadeemilise keskmega. Esimest korda jõudis eesti värsiõpetus välja teoreetiliste probleemide püstitamise ja nende süsteemse lahendamise juurde.
Esimene tõus: 1950.-1960. aastate vahetus
Värsiõpetusväitluste esimese perioodi mõjukaimad tööd kirjutab luuletaja ja tõlkija Ain Kaalep (1926).[3] Tema põhihuviks on sealjuures (antiik)luule värsstõlke küsimus, aga selle kõrval ja selle probleeme lahendades tegeleb ta ka laiemalt värsiteooriaga, seostades värsisüsteemide ja meetrumite võimalused keeles selle keele fonoloogilise struktuuri poolt loodud võimaluste ja piirangutega. Sama mõte sai hiljem oluliseks ka näiteks Jaak Põldmäe meetrikamudelites.[4]
Kaalepi mõjukaim kirjutis on aga “Teoreetilisi märkmeid vabavärsist”.[5] Seal kõneleb ta kõigepealt katsetest vabavärssi piiritleda, lähtudes peamiselt saksa allikatest, ning vaatleb seejärel punktiirselt vabavärsi ajalugu eesti ja maailmakirjanduses. Tema määratluse järgi avaldub vabavärsis rütm intonatsioonilise liikumisena ning vabavärss peab silmas kõnelist esitust, kindlas mõõdus luule aga pigem laulvust (lk 263). Vabavärsiteema haakub otseselt tollase luulepoleemikaga, kus seisid vastamisi vabavärsi pooldajad eesotsas Kaalepi, Ellen Niidu ja Jaan Krossiga ning hulk nende vastaseid.[6]
Teine tollane autor, kellele ka hiljem viidatakse, on lavakõnepedagoog Paul Maantee.[7] Värsiõpetuses on temalt kaks olulist artiklit. Ühes on juttu kõneintonatsiooni ja pauside seostest luulega, kus ta räägib tavakõne liigendumisest kõnetaktideks eeskätt pauside toimel, toetudes vene allikatele. Seegi lähenemisviis leiab hiljem arendamist Jaak Põldmäe poolt. Teine annab põhjaliku ülevaate riimist ja selle määratlustest ning proovib defineerida riimi senisest täpsemalt (lisades küll pedagoogilisena kõlavaid soovitusi luuletajatele). Tema mudeli puhul jäi endiselt probleemiks kaasrõhuliste riimide võimalus, sest sarnaselt Visnapuu kunagise arusaamaga ei olnud ka Maantee mudelis kaasrõhuliste riimide jaoks kohta.[8]
Selle perioodi oluline vaidlusteema on taas antiikvärsi tõlkimine, nagu see oli päevakorras ka sõja eel ja paguluses. Väitluse vallandajaks saavad August Annisti tõlgitud “Ilias” (1960) ja “Odüsseia” (1963) ning selle kõrghetk kestabki 1961–1963.[9] Ain Kaalepi neis arutlustes sõnastatud arusaamad said oluliseks aluseks antiikluule tõlkimisel.
Teine tõus: 1970. aastad
1960. aastad on eesti luules suure tõusu ja muutuste aeg, aga värsiteoorias see veel midagi olulist ei paku. Siin algab elavnemine kümnendi lõpus ja võib öelda, et sel perioodil esitavad eesti värsiuurijad esimest korda endale teoreetilisi küsimusi ning proovivad ise lahendada eesti värsiõpetuse probleeme süsteemselt. Eesti uurijate teooriate ja mudelite taustaks on oma aja vene nõukogude värsiteooria ning taasavastatud vene sajandialguse formalistid. Muude maade uurimusi kasutatakse väga harva. Oluline on rõhutada, et ka vene värsiuurimises oli see suure tõusu aeg ning vene uurijad olidki maailmatasemel. Laiemas mõttes langeb see ühte lingvistiliste meetodite, strukturalismi, generativismi tõusuajaga värsiuurimises. Selle perioodi üheks ideaaliks oli luule strukturalistlik täppisanalüüs, teiseks objektiivne kirjandusteose analüüsimetoodika, mida kandsid suuresti erinevad matemaatilised lähenemisviisid.
Selle perioodi kesksed autorid on Jaak Põldmäe ja Mart Mäger. Lisaks leiduvad veel mitmed teoreetilised ja ka poleemilised tööd mõnelt autorilt, mida ma siin ei puuduta.[10]Olulisim eriteema on rahvalaulu värss ja selle olemus, millest kirjutab enim Eduard Laugaste.[11] Selle kohta võtavad sõna ka nii Põldmäe kui Mäger. Hiljem kirjutab regivärsist Mihhail Lotman.[12]
Too tõusuaeg kestab läbi 1970. aastate ja jõuab oma apogeesse kümnendi lõpus, kui ilmuvad Põldmäe ja Mägeri põhitööd, mis saavad nende uurimuste kokkuvõtteks. Perioodi lõpetab 1980. aastate algupoolel inetuks kiskunud poleemika Põldmäe pärandi ümber.
Mart Mäger
Mart Mäger alustas murdeuurijana ja liikus 1960. aastate lõpus kirjandusuurimisse.[13] Kas oli põhjuseks tema kõrvaletõrjumine murdesõnaraamatu tegemise juurest, nagu vihjab Toomas Haug, või midagi muud, jäägu siin kõrvale. Igatahes ilmusid ta kesksed teoreetilised artiklid kompaktselt 1970. aastate algupoolel. Mägeri teemadeks on luule ja värsi olemus, riim, stroof, kompositsioon ja instrumentatsioon.[14] Kokkupanduna ja redigeerituna avaldas ta need tööd uuesti kogumikus “Luule ja lugeja” (1979), kus need annavad raamatu mahust umbes poole (ca 130 lk). Nii võime seda raamatut vähemalt osalt nimetada ka Mart Mägeri värsiõpetuseks.
Mäger on Juri Lotmani õpilane. Tema teisteks olulisteks mõjutajateks on Viktor Žirmunski, Juri Tõnjanov, Mihhail Gasparov, Boris Tomaševski, Ossip Brik. Sealjuures esindab ta kvalitatiivset lähenemisviisi, tehes oma järeldused üksikute tekstide süvaanalüüsi põhjal. Tema jaoks on oluline näha teksti keeruka kooslusena, eri tasandite keerukas omavahelises seoses.
Mäger alustab luule ja proosa piiri määratlemist eeldatavasti n-ö kõige luulekaugematest vormidest ja liigub sealt luule tuuma poole. Selle juurde esitab ta luule formaaltunnuste loendi, lähtudes elementidest, mis määravad teksti kuuluvuse luulesse (lüüriline sisu, piiratud maht, värsiline liigendus, instrumentatsioon, süntaktiline rütm, riim, pausid, rõhkude korrapära, stroofiline liigendus, graafiline liigendus, teksti avaosade poolt antavad signaalid, pealkiri, kuulumine proosa- või luuleraamatusse, intonatsioon). Tema järeldus on lihtne: ühte ja ainust eristavat luule tunnust ei ole olemas ning luule ja proosa piir ei püsi paigal, vaid muutub, säilitades eelnenud perioodide kogemuse (“Luule ja lugeja”, lk 13). Luule ja proosa piiri tuleb kirjeldada isoglosside reana nagu kohamurrete piire dialektoloogias. Mõnes kohas langevad paljud piirimarkerid kokku, mõnes kohas liiguvad eraldi. Üheselt tõmmatud piir on kokkuleppeline nagu murdepiiridki.
Luule olemust tõlgendab Mäger Žirmunskile toetudes kui kordumist, tagasipöördumist, rütmi, pidades just seda värsskõne olemuslikuks põhitunnuseks. Sellega omakorda seob ta paradoksi, et infot sisaldab tekst, mis ei ole etteaimatav, samas kui kordumine suurendab teksti etteaimatavust. Ja sealt liigub ta käsituseni, et olemaks hea luuletekst vajab luuletus samal ajal ka ootamatust (lk 27–29). See lahendub arusaamas, et “kordus luules on dialektiline, vastandades sarnanevat ja osutades ühtivale erinevas” (lk 33). Lihtsalt öeldes: iga taastulek on samal ajal uus. Nii toetub Mägeri määratlus üsna üheselt vene formalistide ja strukturalismi pärandile.
Seejärel tegeleb ta küsimusega, mis on värss, ja ütleb, et värssidesse jagunemine on “luule esmane välistunnus” (lk 49). Ta defineerib värssi kui rütmiüksust, mis on suhteliselt iseseisev osa teoses kui tervikus ja see iseseisvus avaldub nii semantilisel, süntaktilis-intonatsioonilisel, fonoloogilisel kui ka meetrilisel tasandil (lk 48–49). Sealjuures eristab ta laululise ja kõnelise intonatsiooniga värsse, sidumata neid küll Kaalepi kombel üheselt meetrilise ja vabavärsiga.
Mägeri pidevalt korduv lemmikteema on luuleteksti foneetika ja semantika vahekord. Tema eesmärgiks on tuua instrumentatsioon välja pelga heakõla mõiste tagant ja näidata, et see on võte, milles sõnavaliku fonoloogiat on kasutatud süsteemselt ja sihipäraselt sisulistel, kompositsioonilistel ja ka kõlaliselt eesmärkidel (lk 52). “Kõlama hakkavad üksnes need instrumentatsioonilised arendused, mis on semantiliselt pingestatud” (lk 68). See on eesti luuleanalüüsis uus ja oma aega arvestades oluline lähenemisviis, mis võimaldab uurida sügavuti ka avangardistlikke luuletusi, nagu Erni Hiire “Armluul”.
Riimi määratleb Mäger kui süsteemset häälikulist kokkukõla, arhitektoonilist instrumentatsiooni, mis kujundab teksti rütmilist kompositsiooni (lk 86–87). Ta eristab horisontaalset ja vertikaalset riimi. Esimese rollis esinevad algriim ja siseriim, teise rollis algusriim, lõppriim ja mõnikord ka siseriim. Ta räägib lühidalt riimi tüüpidest, riimi liikumisest täisriimist ebatäpsemate riimide poole jms klassikalistest teemadest.
Mägeri värsiõpetuse viimane suur osa kõneleb luuletuse kompositsioonist ehk sisu organiseerimise põhimõtetest. See annab punktiirse pildi paljudest kompositsioonivõtetest konkreetsete tekstide näitel. Kompositsioonikäsitluse teine pool kõneleb stroofist, mis on Mägeri järgi “graafiliselt piiritletud värsirühm, … mida enamasti iseloomustab temaatiline ja süntaktilis-intonatsiooniline terviklikkus” (lk 122). Refrään on riimi analoog stroofi tasandil (lk 107). Lõpuks kirjutab ta lühidalt tankast, haikust, cento’st ja sünesteesiast.
Jaak Põldmäe
Jaak Põldmäe oli eesti kirjandusteaduse sõjajärgse perioodi keskne värsiteoreetik.[15] Tema vaatlusviis toetub samuti strukturalismile, kuid vastandub Mägeri omale. Põldmäe on värsistatistik ja tüpoloog, kes läheneb luulele kvantitatiivsete ja matemaatiliste meetoditega. Ta lähtekohaks oli vene värsistatistika, eeskätt Andrei Kolmogorovi koolkonna tööd.[16] Ta ei tõuku konkreetse luuletuse analüüsist, vaid on põhimõtteliselt deduktiivne, järgides postulaati: enne kui asuda loendama, peab teadma, mida ja kuidas loendada. Tema keskseks eesmärgiks on leida kõik formaalsed tunnused, mille alusel erinevaid luulevariante liigitada, ning luua nende põhjal maksimaalselt ammendavad tüpoloogiad. Ta vaatenurk on atomistlik, ta analüüsib värsi erinevaid tasandeid eraldi ega loo sünteesi.
Põldmäe sai värsikäsitlejana kõigepealt tuntuks populaarteadusliku artiklisarjaga “Poeetika kool” ajakirjas Noorus.[17] Selle kõrvalt tulevad kohe ka teaduslikud tööd. Ta kavandas kogu oma uurimistegevust süsteemselt ning suurem osa ta peamisi teoreetilisi ideid ja meetodeid on olemas juba esimestes käsitlustes, ajapikku vaid täpsustudes.
Põldmäe keskne uurimisteema oli eesti värsisüsteemide tüpoloogia. Sealjuures oli ta üheks eesmärgiks luua värsianalüüsi teoreetiline mudel ja analüüsimeetod, mis lubaks teha värsisüsteemide piisavalt adekvaatset kvantitatiivset statistilist analüüsi. Ühtlasi soovis ta leida lähenemisviisi, mis ei toetuks kitsalt silbilis-rõhulisele süsteemile, millest lähtudes üldiselt oli eesti värsisüsteemi kirjeldatud. Tema keskseks uuenduseks eesti värsiõpetuses oli seisukoht, et värsisüsteemide analüüsil on oluline loobuda värsijalast kui alusmõistest.
Olulised artiklid, milles ta esitab oma metoodika põhialused ning testib kasutatud matemaatilisi meetodeid, on “Eesti silbilis-rõhulisest värsisüsteemist aastail 1917–1929”, “Jaan Kärneri meetrika” ja “Eesti silbilis-rõhulise värsisüsteemi uurimise meetod”.[18]Põldmäe alustab sellest, et püüab ehitada süsteemi kõigist võimalikest keeles olevatest värsisüsteemidest ning seejärel analüüsida nende kasutamist ja tegeliku värsipraktika varieerumist ümber skeemide. Värsisüsteem tähendab tema jaoks “teistest erinevat rütmi korrastamise printsiipi”.[19]Ta esitab kaheksa võimalikku loogilist süsteemi eesti keele jaoks ja nende allsüsteemid ning kritiseerib varasemaid uurijaid selle eest, et need on lihtsalt teinud üldist juttu värsisüsteemidest ja seejärel iseloomustanud mõningaid kasutatud värsimõõte.
Selle teema raames analüüsib ta kõige enam silbilis-rõhulist, vähem ka rõhulist süsteemi.[20]Tema laiemalt olulisemaks saavutuseks on peetud aga vabavärsi tüpoloogia arendamist, mis vene värsiõpetuses oli väga vähe analüüsitud teema, kuna vene luules oli vabavärss haruldane.[21]
Põldmäe teiseks eesmärgiks oli koostada eesti kesksete luuletajate statistilised meetrikad, eeskujuks vene värsiõpetuses juba 1930. aastatest alustatud samasugused uurimused. 1970 ilmus talt Jaan Kärneri ja 1981 Lydia Koidula meetrika.[22]
Tema kolmandaks eesmärgiks oli läbi analüüsida eesti värsi ajalooline areng meetrika kvantitatiivsete muutuste põhjal. Ta uuris eri värsimõõtude statistilist esinemust eesti luules eri aastatel, kasutades oluliste luuletajate originaalkogude suurt valimit. Selle analüüsi tulemused võimaldavad eristada täpsemalt ja adekvaatsemalt näiteks erinevaid perioode luule ajaloos. Siin on keskne tema uurimistöö silbilis-rõhulise värsisüsteemi kohta 20. sajandil, mille suurimaks vahekokkuvõtteks sai kandidaaditöö “Eesti värsisüsteemid ja silbilis-rõhulise värsisüsteemi arengujooni XX sajandil” (1971).[23] Hilisemates uurimustes keskendus ta näiteks 19. sajandi lõpu värsi statistikale, mis artikliteks ei saanudki. Põldmäe statistilised ülevaated on tohutu töö tulemus, mida nõukogude ajal keegi vist ei proovinudki jätkata.
Põldmäed huvitas ka terminoloogia. Ta sooviks oli kogu eesti värsiõpetuse terminoloogia ümber teha, kuna see ei vastanud tema arvates vajadustele. Ta tegeles ka klassikalise eesti kirjandusterminoloogiaga, avaldades näiteks vabariigi ajal töös olnud “Kirjandusliku oskussõnastiku” käsikirja.[24] Lisaks oli Põldmäe üks väheseid (kui mitte ainus) tollastest Tartu kirjandusõppejõududest, kes avaldas õppematerjale oma eriala kohta ning kellel olid süsteemsed uurimiskavad, millega tegelemisse ta kaasas ka üliõpilasi.[25] Ta oli eestvedajaks, kui aastal 1977 asutati Emakeele Seltsi juurde lingvistilise poeetika sektsioon, mis tegutses vahelduva eduga aastani 1992.
Põldmäe osales aktiivselt Tartu semiootikute üritustel ja avaldas oma töid nende väljaannetes. Tal oli oluline roll ka ülikooli toimetiste “Studia metrica et poetica” sarja loomisel ja avaldamisel (I–VI, 1976–1990), kus avaldati mitmeid tähtsaid artikleid eesti ja vene värsiõpetusest.[26]
Jaak Põldmäe tuntuim töö on kindlasti monograafia “Eesti värsiõpetus” (1978). See raamat on ühelt poolt õpik ja käsiraamat, teiselt poolt teoreetiline monograafia ja kolmandalt poolt poleemiline töö, mis väitleb varasemate käsitlustega. Raamat on kirjutatud 1969–1974 (viimistletud 1975./1976. aasta vahetusel).[27] Saatesõnas ütleb Põldmäe, et see on vaid algustase ja pakub eeskätt deskriptsiooni, mitte formaliseeritud teooriat. Nii ei olnud raamat mõeldud tema elutöö kokkuvõttena, kuid seoses autori surmaga sai selleks.
“Eesti värsiõpetus” on eklektiline raamat. See on mõnes osas oma vaadete süsteemne ja populaarne kokkuvõte ilma metodoloogiliste ja matemaatiliste sissejuhatusteta. Mõnes osas on see oma varem ilmunud tööde vaid õige veidi ümbersõnastatud variant. [28]Mõnes osas on aga tegu nähtuste loenditega, mis on varustatud lühikese poleemilise ja antud teema probleeme piiritleva sissejuhatusega.
Raamatu suurim probleem on selles, et kusagil pole kokkuvõtlikult esitatud meetodit ja põhimõistestikku. Autori teoreetilised arusaamad on laiali paisatud läbi kogu teose. Peatükid ei ole kuigi süsteemsed tervikud. Vahel katkestab Põldmäe ajaloolised ülevaated pikkade poleemiliste osadega, vahel arendab järsku pikalt välja mingi antud teema kui terviku seisukohast perifeerse lõigu jms.
Põldmäe olulisim uuendus ja samas ta käsitlusviisi olulisim probleem on loobumine värsijala mõistest. Seejuures otsib ta selle asemele mingit uut põhimõistet, mille külge saaks värsi kõiki elemente siduda. Siin proovib ta toetuda tollase lingvistika arusaamadele ja uurimistulemustele suulise kõne ja foneetika analüüsil. Kahjuks jääbki aga uduseks, mis mõiste see peaks olema. Olulisteks mõisteteks on talle rõhurühm (üksus, milles on rõhusilp ja üks-kaks rõhutut silpi) ning süntagma (pausidega eraldatud mõtteterviklik kõnetakt). Kuid nendes mõistetes oli palju probleemset, eeskätt seetõttu, et lingvistide endi seas oli eri arusaamu ja vastuolusid eesti fonoloogia ja foneetika küsimustes, ning süntagma-käsitus toetus suulise kõne analüüsile, mis aga tol ajal oli pea täielikult empiirilise katteta. Hiljem esitab Põldmäe keskseks rütmimõõduüksuseks hoopis värsi (lk 118). Kokkuvõttes on minu meelest tulemuseks see, et erinevate sõnade ja sõnakoosluste rütmiline liigendus ja sellega ka rütmiline analüüs võib olla väga erinev. Raamatut lugedes analüüsiksin ma paljusid näiteid teise rütmiskeemi järgi.
“Eesti värsiõpetuse” kese ja olulisimaid uuendusi pakkuv osa on meetrika ehk eesti värsisüsteemide analüüs, mis võtab enda alla ca 100 lehekülge umbes 250 tekstileheküljest. Seal esitab Põldmäe kokkuvõtlikult oma varasemate uurimuste tulemused eesti värsisüsteemide kohta. Ta toob välja neli suurt värsisüsteemi (mille sees eristab omakorda alamsüsteeme):
– silbiline süsteem, milles on korrastatud silpide arv värsis;
– prosoodilised süsteemid, milles on korrastatud mingite prosoodiliste tunnustega silpide (vältelt pikkade ja lühikeste, pearõhuliste, pearõhuliste ja pikkade/lühikeste)esinemus värsis;
– silbilis-prosoodilised süsteemid, milles on korrastatud mõlemad;
– vabavärss, kus silpide ja rõhkude korrastus puudub ning selle asemel on tavakõnest erinev rütmilis-intonatsiooniline liigendus (lk 84–85).
Seejärel esitab ta põhjaliku näidetega ülevaate eesti luules esinevatest värsimõõtudest. Muuhulgas kritiseerib ta Laugaste lähenemist eesti regivärsile. Põldmäe vaadete tuumaks on arusaam, et eesti regivärss ei ole kvantitatiivne värsisüsteem, vaid eeskätt süllaabilise põhjaga paljude erinevate meetriliste tüüpide segu (lk 151–157).
Raamatu muud peatükid jäävad selle taustal pigem perifeerseteks ja sageli eeskätt poleemilisteks.
Värsskõne ja proosakõne eristamisel on Põldmäe lähtekohaks see, et ainsa ühise välistunnusena seob eri maade luulet värss, kindel lõik, mis on teistest samasugustest lõikudest eraldatud pausiga ja on tihti teiste sama teose värssidega mingil alusel ühismõõduline (lk 32). Tema määratluses on pausidel oluline roll.
Nagu Mäger, lähtub ka Põldmäe sellest, et luule ja proosa piir muutub pidevalt. Ta lähtub laias laastus samadest tunnustest (intonatsioon, värsimõõt, riim, instrumentatsioon, kordused, kujundid, eriline sisu jne), kuid on ebasüsteemsem kui Mäger. Proosa ja luule eristamisel alustab ta Mägeriga võrreldes teisest otsast, liikudes kõige selgemini väljendatud tunnustega värsist perifeeria poole (lk 42). Küll on Põldmäel veidi kummalised arusaamad semantika, süntaksi ja intonatsiooni suhetest, kui ta leiab, et värsi “semantiline terviklikkus tekib fonemaatilis-intonatsioonilise ja süntaktilise terviklikkuse tagajärjel” (lk 40). Kokkuvõttes on siin palju sarnast Mägeriga, kuigi miskipärast viimasele ei viidata.
Stroofika osa püüab fikseerida maksimaalset hulka võimalikke stroofide piirisignaale ja tunnuseid (graafiline märk, kindel värsimõõt, kindel süsteem klauslite vaheldumises, süntaktiline ja semantiline terviklikkus). Põldmäe oluliseks alusmõtteks on hoida stroofi kui malli lahus konkreetsetest stroofidest, kus malli tunnused realiseeruvad eri täpsusega (lk 188). Ka stroofikas ei tõmba Põldmäe jäiku piire, vaid leiab, et obligatoorseid stroofi tunnuseid pole olemas (lk 192). Tulemuseks on põhialused, mis erinevad traditsioonilisest stroofikäsitlusest ning seostuvad hästi meetrika aluslähenemistega. Suurem osa peatükist esitleb referatiivselt maailmaluule klassikalisi stroofivorme.
Foonika peatükk sisaldab instrumentatsiooni ja riimi käsitluse. Põldmäe oluliseks lähtekohaks on tähestatistika (tähtede esinemise sagedus eestikeelsetes tekstides). Selle põhjal seob ta näiteks heakõla heliliste häälikute n-ö keskmisest keelekasutusest suurema ülekaaluga helitute suhtes (lk 240). Ta kõneleb onomatopoeetilisest instrumentatsioonist, häälikusümboolikast, instrumentatsiooni juhtmotiivilisest kasutusest jm. Sealjuures ei tegele ta üldse Mägeri kombel instrumentatsiooni semantilise küljega, kuid vaidleb Mägeriga. Tema järgi on näiteks Mägeri pakutud instrumentatsiooni funktsioonide hierarhia vaieldav, sest trükitud tekst ei koosne mitte foneemidest või häälikutest, vaid tähemärkidest (lk 353). Olulisim vaidluspunkt aga on selles, et Põldmäe arvates alahindavad Juri Lotman ja talle toetuv Mäger n-ö mitteinstrumenteeritud teksti struktuursust (lk 353). Kokkuvõttes on Põldmäe lähenemisviis siiski üsna klassikaline instrumentatsioonitüüpide esitlus.
Riimi osa algab lühiülevaatega senistest eesti riimimääratlustest ja väitleb taas Mägeriga, leides, et tolle horisontaalne-vertikaalne jaotus on pelk metafoor. Põldmäe ütleb, et püüab riimile lähenedes hoiduda eelarvamustest ja normatiivse poeetika skolastikast (lk 255). Ja alustab oma programmi teesiga, et kõiki foneemikordusi, mida luuletajad kasutavad riimina, tuleb ka uurijal riimiks lugeda (lk 255). Tulemuseks on ülilai määratlus, milles riim on “mingites kindlates värsipositsioonides” fikseeritud vastavus “mingite rõhurühmade või nende osade foneemikoostiste vahel” (lk 256). See teema jääb siiski edasise arenduseta ning peatüki ülejäänud osa piirdub riimi osade väljatoomisega ning mõnede näidetega eri riimitüüpide kohta.
Lõpp: pärand ja perspektiiv
“Eesti värsiõpetus” ja laiemalt Põldmäe tegevus oli pidevalt poleemiline, kusjuures tema kriitika oli suunatud peaaegu kõigile eelkäijatele, eriti otseselt aga Mart Mägerile. Põhisüüdistuseks on süsteemsuse puudumine nende analüüsides.
“Eesti värsiõpetuse” ilmumine oli suursündmus, mis kutsus ühelt poolt esile ülistusi ja teisalt ka õlakehitusi. Raamat sai Põldmäe surma järel tema elutöö staatuse ning see jättis märgi ka retseptsioonile. Retsensioonid olid üldhinnangutes väga tunnustavad, aga konkreetsetes küsimustes tegelikult üsna kriitilised. Esimese asjaliku kriitika ja ka põhjaliku taustajutu pakkusid Peeter Oleski ja Andres Langemetsa retsensioonid.[29] Veidi hiljem avaldas oma ülipõhjaliku ja tugevalt kriitilise arvustuse Mart Mäger, kes analüüsis raamatut osade kaupa, vaidlustades suuremat osa sellest.[30] Siit algas poleemika, milles osalesid Ain Kaalep ja Mihhail Lotman.[31] Järgnes Mägeri uus artikkel, mis vastas eeskätt Lotmanile.[32] Seda vaidlust ma siin refereerima ei hakka. Igaüks võib ise lugeda ja mõelda, kes ja kui palju selles järgis teadusliku poleemika nõudeid ning kes ja kui palju viljeles demagoogiat ja solvanguid.
Teema lõpetab soome lingvisti ja värsiteoreetiku Pentti Leino Põldmäed väärtustav ja osalt temast tõukuv analüütiline katse näidata eesti värsiõpetuse edasiliikumise võimalusi.[33] Venekeelse kollegiaalse kokkuvõttena võib nimetada Mihhail Gasparovi jt artiklit, mis ilmus palju hiljem.[34]
Tegelikult lõppes sellega ka värsiõpetuse tõusuaeg ja järgnes suhteline vaikus. Mäger ei avaldanud hiljem teoreetilisi artikleid, vaid konkreetsete tekstide analüüse. Põldmäe töö jätkajaid aga Tartu ülikoolist pikka aega ei tulnudki.
[1] Vt T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid. Vikerkaar, 2007, nr 9, lk 89–102.
[2] B. Sööt, Kirjandusteooria lühikursus. Tallinn, 1959; 2. vlj 1966; L. Timofejev, N. Vengrov, Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik. Tlk D. Palgi. Tallinn, 1957.
[3] Ain Kaalep (1926) astus Tartu ülikooli 1943. Ta oli 1943–1944 Soome sõjaväes ja 1945–1946 NKVD poolt vangistatud. 1949 heideti Kaalep ülikoolist välja ning jätkas 1953–1956 kaugõppes. 1956. aastast oli Kaalep kutseline kirjanik Elvas. 1970.–1980. aastatel õpetas ta ülikoolis jm mitmeid kursusi ja juhatas tõlkekabinetti.
[4] A. Kaalep, Eesti keele fonoloogilise struktuuri ja eesti värsiõpetuse suhetest. Rmt-s: Emakeele Seltsi Aastaraamat IV, 1958. Tallinn, 1959, lk 110–126; A. Kaalep, Rütmiprobleemidest luuletõlkes. Keel ja Kirjandus, 1961, nr 10, lk 597–603 (taastr rmt-s: A.Kaalep, Kolm Lydiat. Tartu, 1997, lk 53–63).
[5] A. Kaalep, Teoreetilisi märkmeid vabavärsist. Keel ja Kirjandus, 1959, nr 5, lk 257–273 (täiendatult rmt-s: Kirjanduse radadelt. Artikleid ja arvustusi 1959. Tallinn, 1961, lk 152–174).
[6] Vt ülevaatlikult: S. Olesk, Luule tõus kodumaal. Rmt-s: Eesti kirjanduslugu. Tallinn, 2001, lk 431–432.
[7] Paul Maantee (1917–1977) oli lavakõnepedagoog, kes õpetas mh lavakõnet Eesti Riiklikus Teatriinstituudis (1946–1950) ja Viljandi kultuurikoolis (1952–1954), hiljem oli õppejõud Pedagoogilises Instituudis ja tegutses eri kohtades lavakõnekonsultandina. 1971. aastast töötas Vilde ja Tammsaare muuseumis. Maantee koostas ja kirjutas harrastusnäitlejatele õpperaamatuid lavakõnest ja eeskujulikust hääldamisest: Hääldamisest. Tallinn, 1964; P. Maantee, Lavakõnest. Tallinn, 1966, jm.
[8] P. Maantee, Intonatsioonilistest vahenditest ja nende kasutamisest eesti poeesias. Looming, 1958, nr 4, lk 613–621; P. Maantee, Riimist. Looming, 1959, nr 3, lk 444–461; ka: P. Maantee, Silmaluulest ja kõrvaluulest. Looming, 1962, nr 9, lk 1411–1418.
[9] A. Annist, Antiikeeposte eestikeelseist tõlkeist ja nende värsiprobleemidest. Keel ja Kirjandus, 1958, nr 2, lk 75–89; A. Kaalep, Eesti keele fonoloogilise struktuuri ja eesti värsiõpetuse suhetest; P. Maantee, Mõni sõna heksameetrist ja selle eestikeelsest tõlkelahendusest “Iliases”. Keel ja Kirjandus, 1962, nr 11, lk 693–695; A. Annist, A. Kaalep, Veel eesti heksameetri kvantiteedist. Keel ja Kirjandus, 1963, nr 2, lk 99–101.
[10] U. Otsus, Mõningaid märkmeid riimist. Looming, 1969, nr 1, lk 138–144; U. Otsus, Riimiprobleemid 1920-ndail aastail. Keel ja Kirjandus, 1971, nr 5, lk 257–270; M. Hint, Licentia Poetica sõnarõhu valdkonnas. Looming, 1971, nr 10, lk 1567–1578.
[11] Nt E. Laugaste, Eesti alliteratsioonist ja assonantsist. Keel ja Kirjandus, 1962, nr 9, lk 531–537; Eesti regivärsi struktuuriküsimusi. Rmt-s: TRÜ Toimetised 117. Tartu, 1962, lk 25–68; Sõnaalguline ja sisealliteratsioon eesti regivärssides. Looming, 1968, nr 12, lk 1873–1882. Laugaste võtab oma vaated kokku doktoritöös: Sõnaalguline ja sisealliteratsioon eesti rahvalauludes. Eesti rahvalaulu struktuur ja kujundid I. Tartu, 1969, lk 3–356. Populaarsemas vormis esitab ta oma seisukohad ülikooliõpikus: Eesti rahvaluule. Tallinn, 1975, lk 144–200.
[12] Nt M. Лотман, Стихосложение эстонской народной поэзии в типологическом аспекте. Rmt-s: Слово в нашей речи ’85, вып. 5. Riia, 1985, lk 57–81.
[13] Mart Mäger (1935–1993) õppis TRÜ-s 1953–1958 soome-ugri keeli ning oli 1959–1962 KKI murdeaspirant. Tema kandidaaditööks oli “Eesti linnunimetused” (1967). 1962–1975 oli ta KKI uurija, 1969. aastast alates kirjandusteooria sektoris; 1975–1987 Pedagoogilise Instituudi dotsent.
[14] M. Mäger, Riimi üldküsimusi. Looming, 1971, nr 1, 123–132; Luuleteksti foneetilise struktuuri ja semantika vahekorrast. Keel ja kirjandus, 1971, nr 6, lk 325–334; Luule ja proosa. Looming, 1973, nr 2, lk 306–323; Mis on värss. Keel ja Kirjandus, 1973, nr 10, lk 577–585; Luule kompositsioon. Looming, 1974, nr 2, lk 298–318.
[15] Jaak Põldmäe (1942–1979) oli juba teist põlve kirjandusteadlane, Aino ja Rudolf Põldmäe poeg. Ta õppis Tartu ülikoolis 1961–1967 ja oli aastail 1967–1970 samas aspirant. Kaitses kandidaadiväitekirja “Eesti värsisüsteemid ja silbilis-rõhulise värsisüsteemi arengujooni XX sajandil” aastal 1971. Sellele taotleti doktorikraadi, kuid siiski kinnitati töö alles 1976. aastal kandidaaditööna. Oli 1970–1979 ülikooli eesti kirjanduse kateedri õppejõud, 1978. aastast dotsent. Lõpetas elu enesetapuga.
[16] Vt J. Põldmäe, Statistiline meetod nõukogude värsiteoorias. Keel ja Kirjandus, 1969, nr 10, lk 591–599.
[17] J. Põldmäe, Poeetika kool, I–V. Noorus, 1968, nr 1, lk 70–72; nr 2, lk 73–76; nr 3, lk 69–72; nr 4, lk 73–76; nr 5, lk 72–75.
[18] J. Põldmäe, Eesti silbilis-rõhulisest värsisüsteemist aastail 1917–1929. Keel ja Kirjandus, 1968, nr 8, lk 449–459; nr 9, lk 533–542; Jaan Kärneri meetrika. Rmt-s: Töid eesti filoloogia alalt III. TRÜ Toimetised 259. Tartu, 1970, lk 201–272; Eesti silbilis-rõhulise värsisüsteemi uurimise meetod ja Betti Alveri poeemide nelikjambi rütm. Rmt-s: Keele modelleerimise probleeme 5. TRÜ Toimetised 363. Tartu, 1975, lk 163–233.
[19] J. Põldmäe, Jaan Kärneri meetrika, lk 203.
[20] J. Põldmäe, Об эстонском акцентном стихе. Rmt-s: Труды по знаковым системам 4. TRÜ Toimetised 236. Tartu, 1969, lk 345–367; J. Põldmäe, Eesti rõhulisest värsisüsteemist. Looming, 1969, nr 6, lk 928–940.
[21] J. Põldmäe, Diskussioon nõukogude vabavärsi ümber ja vabavärsi tüpoloogia. Looming, 1975, nr 2, lk 310–335; J. Põldmäe, Типология свободного стиха. Rmt-s: Tруды по знаковым системам 9. TRÜ Toimetised 422. Tartu, 1977, lk 85–98.
[22] J. Põldmäe, Jaan Kärneri meetrika; J. Põldmäe, Lydia Koidula meetrikast. Rmt-s: Värsiõpetuse aktuaalseid probleeme ja soome-ugri värsitehnika küsimusi. Studia metrica et poetica. TRÜ Toimetised 587. Tartu, 1981, lk 82–119.
[23] J. Põldmäe, Eesti silbilis-rõhulisest värsisüsteemist aastail 1917–1929. Keel ja Kirjandus, 1968, nr 8, lk 449–459; nr 9, lk 533–542; Eesti värsisüsteemid ja silbilis-rõhulise värsisüsteemi arengujooni XX sajandil: Väitekiri filoloogiakandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Tartu, 1971 (käsikiri TÜ Raamatukogus); Eesti luuletuste keskmine pikkus aastail 1917–1940. Rmt-s: Quinquagenario. Cборник статей молодых филологов к 50-летию проф. Ю. М. Лотмана. Tartu, 1972, lk 209–222; Eesti silbilis-rõhulise värsisüsteemi uurimise meetod ja Betti Alveri poeemide nelikjambi rütm; Silbilis-rõhulisest värsisüsteemist eesti lüürikas aastail 1930–1940. Rmt-s: Studia metrica et poetica I. TRÜ Toimetised 396. Tartu, 1976, lk 86–121.
[24] P. Olesk, J. Põldmäe, “Kirjandusliku oskussõnastiku” materjale. Rmt-s: Studia metrica et poetica II. TRÜ Toimetised 420. Tartu, 1977, lk 112–154; vt ka J. Põldmäe, “Kirjandusliku oskussõnastiku” saatusest ja sisust. Keel ja Kirjandus, 1973, nr 6, lk 351–358.
[25] J. Põldmäe, Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme. Tartu, 1974; J. Põldmäe, Abimaterjale poeetika kursuse juurde, 1.–2. osa. Tartu, 1974, 1977.
[26] Sh eesti värsiõpetuse bibliograafia: S. Olesk, Eesti värsiõpetus aastail 1970–1977. Bibliograafia. Rmt-s: Värsiõpetuse aktuaalseid probleeme ja soome-ugri värsitehnika küsimusi. Studia metrica et poetica III. TRÜ Toimetised 587. Tartu, 1981, lk 151–164.
[27] J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus. Monograafia. Tallinn, 1978 (2. tr 2002).
[28] Nt värsiõpetuse ajalugu on lühendatud variant “Abimaterjalide poeetika kursuse juurde” 2. vihikus ilmunust. Värsskõne ja proosakõne osa on pea sõna-sõnalt võetud üle “Abimaterjalide…” 1. vihikust, vaid mõningad näited on välja vahetatud või lisatud. Klassikaliste värsivormide käsitlus pärineb raamatust “Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme” ning on osalt vaid keeleliselt ümber töötatud.
[29] P. Olesk; A. Langemets, Pärand ja perspektiiv. Keel ja Kirjandus, 1980, nr 5, lk 304–311.
[30] M. Mäger, Arutlusi eesti värsiõpetuse üle. Looming, 1981, nr 7, lk 1003–1023.
[31] A. Kaalep, Kahjuks pigem arutus kui arutlus. Keel ja Kirjandus, 1981, nr 9, lk 551–555; M. Lotman, Jaak Põldmäe värsiõpetus ja selle arutelu. Looming, 1982, nr 7, lk 983–991.
[32] M. Mäger, Värsiõpetuse õppetunnid. Looming, 1984, nr 2, lk 249–266.
[33] P. Leino, “Eesti värsiõpetuse” võimalused. Looming, 1985, nr 8, lk 1118–1132.
[34] М. Гаспаров, M. Лотман, П. Руднев, М. Тарлинская, Проблемы стиховедения в работах Я. Р. Пыльдмяэ. Rmt-s: Poeetiliste süsteemide dünaamika. Studia metrica et poetica V. TRÜ Toimetised 780. Tartu, 1987, lk 99–115.