20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
16. loeng: pagulusaastad II. Institutsioonid ja kirjanikulood

1960. aastad on maailma kirjandusteaduses suurte muutuste aeg. Kõigepealt, suurtes kirjandusmaades sai läbi uuskriitilise või sellele lähedaste suundade valitsemisaeg. Domineerima pääses strukturalism ja oluliseks tõusis poeetika statistiline analüüs, lingvostilistika jms. Teine keskne märksõna on radikaalne vasakpoolsus, mis on kooskõlas kogu kümnendit valitsenud radikaalsusepuhanguga. Selles põimuvad uurimise lähtealusena mitmesugused marksismisuunad, feminism jms. Ja kolmandaks, 1960. aastatel saab valmis Euroopa ja Ameerika modernismikeskne kirjanduslooline kaanon. See määratleb kirjanduse ajaloo sündmuste jadana, kus keskset rolli mängivad moderniseerumist vedavad autorid alates Baudelaire’ist kuni sürrealismi ja 1930. aastate proosamodernistideni.

Eesti kirjandusuurimine paguluses liikus 1960. aastatel kahes suunas. Põhiosa sellest jätkas vana positivismi, aga vaidlused modernismi üle, mis olid alanud juba eelmisel kümnendil, jätkusid ka nüüd. Kui otsida selle ajajärgu kirjandusteaduse keskseid märksõnu, siis nendeks on institutsioonid ning kirjanike elu- ja loomingulood. Selles loengus vaatan positivismi piiridesse jäävaid kirjaniku- ja kirjanduslugusid, keskmeks Rootsis toimunu ja ilmunu. Järgmises loengus keskendun eeskätt mo­dernismi probleemile ja USA-s toimunule.

Institutsioonid ja nende töö

Endiselt jätkab ajakiri Tulimuld, kus kirjutavad kõik olulised autorid, kuigi kümnendi lõpus paistavad seal kirjanduse käsitlemisel muutuvat keskseks juubeliartiklid ja mälestused. 1957. aastal alustanud Mana hiilgeaeg on nimelt 1960. aastatel. 1966 muutub see almanahhiks ja 1969 ilmub viimast korda kaks numbrit aastas. Kirjandusteaduse poolest ei paku see ajakiri just palju, olulisimad autorid on Ivar Ivask ja Aleksander Aspel.

Jätkavad samad kirjastused. Vabalt Eestilt ilmub 1961 Ants Orase esseekogu “Laiemasse ringi”, 1964 tema koostatud ja saa­tesõnastatud tõlkekogumik “Acht estnische Dichter” ning 1965 Orasele endale pühendatud juubelikogumik “Estonian poetry and language. Studies in honor of Ants Oras”.1 Lisaks ilmuvad Henrik Adamsoni “Kogutud luuletused” (1963) ja kaks köidet Henrik Visnapuu “Kogutud luuletusi” (1964–1965), mõlemad Arvo Mägi saatesõnaga. Ka avaldab kirjastus selle aja sees kolm Herbert Salu raamatut: “Tuul üle mere” (1965), “Seid um­schlun­gen, millionen! Die frühesten Über­setzun­gen von Schillers Liedern und Balladen in Skandinavien und im Baltikum” (1968) ja “Kauged rannad ja oma saar” (1970). Aga 1970. aastate alguseks saab Vaba Eesti tegevus läbi. 1974 ilmub veel Artur Adsoni koostatud “Marie Underi eluraamat” I–II.2

Eesti Kirjanike Kooperatiiv alustab 1962 sarja “Meie kirjanikke”, mis pakub 13 pagulaskirjanike elu- ja loomingulugu, lisaks Arvo Mägi kirjanduslugu kahes raamatus.3 Sari ilmub pidevalt kuni 1971. aastani.4 Hiljem tuleb vaid kaks raamatut. Enamasti on need autorite elu ja loomingu populaarsed ülevaated klassikalises positivistlikus stiilis. Lisaks avaldab EKK Aino Suitsu mälestusliku käsitluse “Gustav Suitsu noorus” (1964) ja koostöös Eesti PEN-klubiga Ants Orase ja Bernard Kangro “Estonian Literature in Exile” (1967). Kooperatiivi kirjanduskäsitluste kõrgaja sümboolseks lõpuks on 1973. aastal ilmunud Mägi-Ristikivi-Kangro eksiilkirjanduse ajalugu.5

12. septembril 1959 luuakse Henno Jänese eestvõttel Stockholmi ülikooli juurde Eesti Keele ja Kirjanduse Instituut. See oli mõeldud uurimise institutsionaalseks keskuseks, kuid tema tegelik roll oli eeskätt populariseeriv. Selleks peetakse mitmeid loengusarju, õppeaastal 1965/66 näiteks kirjandusest. 1963 algatatakse instituudi poolt sari “Kirjanduslikke ülevaateid”, mida ilmub stentsileerituna kaheksa vihikut kuni aastani 1970. Neis pakutakse nii kirjanikulugusid (Tuglas, Liiv) kui ka kirjandusloolisi ülevaateid. Selle instituudi püstihoidja paistabki olevat Henno Jänes, kelle surm 1970 viib tegevuse alla.6 1973 ilmub instituudi ainus aastaraamat. Sellega lõpeb ka instituudi kirjandusalane aktiivsus.

Näeme, et institutsionaalse aktiivsuse ja kirjanikulugude aeg saab paguluses läbi 1970. aastate alguseks, omamoodi sümboolseks lõpupiiriks on 1973. aasta. Lisaks jõuab koos kümnendiga lõpule ka paljude kirjutajate tegevus või selle aktiivsem aeg: 1970 sureb Henno Jänes, 1971 O. A. Webermann, sisuliselt lõpetavad selle kümnendiga Ants Oras ja Aleksander Aspel. 1960. aastatesse jääb Arvo Mägi ja Karl Ristikivi kirjandusuurimuste kõrgaeg.

Kirjanikulood

Bernard Kangro (1910–1994) selle aja kirjandusuurimuslikest töödest annab pildi “Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid”.7 Kaks kolmandikku sealsetest kirjutistest on ilmunud 1960. aastail, tuumaks artiklid kirjanike noorusest, mida autor ise miskipärast esseedeks nimetab. Sarja kuuluvad August Gailit, August Mälk, Karl Ristikivi, Gert Helbemäe, Karl Ast ja Ilmar Jaks.8

Kõik need on biobibliograafilised etüüdid, pakkudes elulooandmeid kirjanike noorusest ja perest, palju teoste ilmumisfakte (tiraažid, lehekülgede arvud, hinnad) ning natuke sisu ümberjutustusi ja varasemate uurijate hinnanguid teoste kohta. Osa materjali on Kangro ümber jutustanud Kampmaast, osa autorite endi tekstidest, osa aga ise kogunud (nt Gailitilt, Ristikivilt, Astilt). Kui palju andmetest siin esimest korda trükki pääseb ja kui palju pärineb varem avaldatud allikatest, jääb veidi ebaselgeks, sest Kangro viitab üsna ebaühtlaselt.

Kangro kirjanduslikud arusaamad on klassikalised: noorus, kujunemisaeg on kirjaniku elus ja loomingus määrav. Tähtsad on siis loetu ja kogetu, elu ja kodumaastikud. Nii jätkab Kangro otseselt sõjaeelset positivistlikku faktikogumist, ainult koos esseistlike lisandustega loomingu kohta. Need käsitlused on kantud ajaloo säilitamise püüdest ja kirjanduspedagoogilistest taotlustest ning teevad avalikuks või toovad laiemalt käibele rea eluloofakte, mida teised kirjutajad hiljem palju tsiteerivad.

Peale selle koostas Kangro suure hulga biobibliograafilisi ülevaateid autoritest, mis ilmuvad teoste sabas ja ka omaette raamatutena.9

Arvo Mägi (1913–2004) avaldab pidevalt arvustusi ja ülevaateid paguluse algusest peale. Aga just 1960. aastad on tema kirjandusteadusliku tegevuse tippaeg. Ta kirjutab Suitsu, Adamsoni ja Visnapuu luulekogude saatesõnad, avaldab lühikese kirjandusloo kolmes keeles ning osaleb pagulaskirjandusloo tegemisel. Lisaks avaldab ta kolm lühimonograafiat – “Karl Ristikivi”, “Gert Helbemäe” ja “Kalju Lepik” – ning artikleid, mille paremiku võtab kokku kogumik “Aeg kirju ei kuluta”.10

Minu arvates parim Mägi töö on August Gailiti “Muinasmaa” uustrüki saatesõnana ilmunud “Noor Gailit ja ta aeg”.11 Selle alguses on lühike ülevaade tolle aja eesti proosast ja selle protestivaimust. Mägi märgib tegelaste erootikat, nooruslikke otsinguid, toob näiteid säravatest sõnadest, tollasest lillelisest stiilist ja analüüsib seda kunstiterminites, viidates im­pressionismile ja ekspressionismile ning tuues välja selle teatud manerismi. Siis räägib ta suvitusromaanidest ja iseloomustab “Felix Ormussoni”, “Sood” jt. Ja lõpus annab pildi Gailiti varasest loomingust pikkade tsitaatidega, vaadeldes ka “Muinasmaa” sisu, miljööd jm.

Mägi kirjanikulood kõnelevad kirjanike elust, eriti noorusest, registreerivad nende lemmikautoreid ja muid võimalikke mõjutajaid, seejärel esitavad iga teose kohta mõne ülevaatliku kokkuvõttelõigu. Neis töödes on palju tsitaate ja refereeringuid eelkäijatelt. Kas ja kui palju on siin Mägi enda avastusi, on taas raske öelda, sest eraldi viitestik puudub.

Hinnangute poolest on Mägi jutt leebe ja kaine. Ta ei ülista ega paku ka erilist kriitikat. Keeleliselt aga meenutavad ta tööd kohati teatmeteoseid.

Üsna ühesugused on ka Mägi ülevaated luuletajatest.12 Need on entsüklopeedialikud kokkuvõtted, milles registreeritakse ja iseloomustatakse lühidalt paljusid tekste, tuues välja autori tundetooni, sümbolid, teemad ja motiivid, vormi omadused ja muutused, samuti mõjutajaid ja mõjutatuid. Ka siin on palju tsitaate ja näiteid.

Kokkuvõttes on need eesti klassikalised populaarsed kirjanikulood, kus prevaleerib refereeriv ja olemasolevat materjali kompileeriv deskriptiivne ülevaade. Positivismi kui teooriaga võib neid siduda vaid kaudselt, kuna seoseid rassi-miljöö-momendi ja loomingu vahel siin välja ei tooda.

Karl Ristikivi (1912–1977) tõuseb sel perioodil esile nii proosakirjanikuna kui üllatavalt ka kirjandusest kirjutajana. 1950. aastate teisel poolel sügavas hingelises ja loomingulises kriisis olnud Ristikivi jõuab kümnendi lõpuks teatud tasakaaluni, kuigi tema päevik peegeldab ka edaspidi pidevat närvikriisi. Aga siiski teeb ta sel kümnendil pidevalt tööd, kirjutades oma ajalooliste romaanide ja novellide sarja. Lisaks kirjutab ta palju arvustusi ja mõned programmilised artiklid, aga ka töid, mis vähemalt servapidi on pandavad kirjandusteaduse alla. Sealjuures pole tema huvikeskmes mitte proosa, vaid luule. Seda märgivad esseed Kalju Lepikust, Bernard Kangrost, Marie Underist, arbujatest13 ning kokkuvõtetena artikkel pagulaslüürikast 1945–1950 ja luuleosa pagulaskirjanduse ajaloos.14

Minu arvates on Ristikivi tähtsaim töö “Pagulaslüürika. Eesti luule vabas maailmas 1945–1950”. See on esseistlik ülevaade, mis esitab märksõnu luuletuste ja luuleraamatute kohta, kõneleb teemadest, hoiakutest, paatosest, kujunditest ja stiilist. Tuuakse palju tsitaate ja kõneldakse ka raamatute välimusest. Aga siin on kaks olulist asja.

Kõigepealt, oma töö lähtepunktiks võtab Ristikivi eesti kirjanduses Tuglasest peale kehtinud teesi, et kirjanik loob oma ajas ja on sellest mõjutatud. Selle tulemuseks on luule sarnastumine ajavaimu tõttu. Töö lõpus aga jõuab ta järelduseni, et see hüpotees ei pea paika. Oluline on ka Ristikivi märkus, et üldiselt ei olnud sõjajärgsel noorimal põlvel huvi ei vormiprobleemide ega selle vastu, mis mujal maailmas luules sünnib. Ainus erand oli Laaban. Ent ta ütleb ka, et Laaban on intellektuaalne luuletaja ja seetõttu ei ole sürrealism talle eriti sobiv miljöö.

Monograafia Bernard Kangrost on pigem jutustus Kangro elust ja tegevusest, mis annab ka ülevaate loomingust, selle mõjutajatest jms.15 Ristikivi kõneleb Kangro luule meeleoludest, maailmavaatest, kujunditest, keelekasutusest, värsivormist. Romaanide puhul annab lühikesed ülevaated sisust ja ülesehitusest ning viitab ka mõjutajatele ja analoogiatele maailmakirjanduses (nt Tartu sarja analoogia Lawrence Durrelli “Aleksandria kvartetiga”). Siin on huvitavaid tähelepanekuid, kuid puudub sügavam või süsteemsem analüüs. Raamat on minu arvates huvitav sissevaade 1930. aastate üliõpilasnoorte taustadesse, nii nagu Ristikivi neid nägi.

Ristikivi tekstid luulest on esseed sõna klassikalises mõttes. Ta jutustab lugusid, otsekui jalutades luules, tuues palju tsitaate, mälestusi, võrdlusi ja taustu ajaloost. Ta analüüsib haruharva, öeldes Masingust kirjutades otse, et luule ei ole analüüsimiseks, vaid luuletust tuleb võtta tervikuna. Aga mõnikord on juttu ka kompositsioonist ja vormist ning leidub üldistavaidki arutlusi luule olemusest jms.

Ristikivi ei ole kindlasti positivistlik uurija. Ta lähtub küll ajastu vaimu mõjujõust, aga näitab pigem seda, kuidas igaüks läheb siiski oma teed. Ristikivi on subjektiivne tekstikeskne esseist ja jutustaja. Sealjuures on tema töödes palju tabavaid tähelepanekuid, mis näitavad kirjutaja suurt tundlikkust ja märkamisvõimet, muuhulgas ka luule vormivõtete ja keele suhtes.

Muud kirjanikulugude kirjutajad jäävad tagaplaanile.

Helmi Eller (1902–1998)16 kirjutas pal­ju arvustusi, aga ka esseid ja artikleid (nt Salme Ekbaumist ja Valev Uibopuust)17. Tema keskseks tööks jäävad kolm biograafiat EKK raamatusarjas “Meie kirjanikke”: “Arvo Mägi”, “Peeter Lindsaar” ja “Ain Kalmus”. Eller osales aktiivselt ka Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi töös, kirjutades selle väljaannetes eri teemadel.18

Elleri kirjanduspilt on veidi vulgaarpositivistlik. Ta seob üsna otse autorite elu ja loomingut, kõneldes eriti tegelaste elulistest eeskujudest (“Selle esiisa imevõimu loomade üle laseb Arvo Mägi osaks saada Peebule romaanis “Peep Koordipoja põlistalu””). Elulugu võetakse antuna, mõtlemata mäletamise ning omaeluloo eripärade üle. Ta kasutab palju autorite enda teksti ning annab teostest pikki kirjeldusi ja referaate. Käsitluse tekst ise on kohati hakitud ja tihe ning mõjub konspektina.

Herbert Salu töötas 1960. aastatel põhiliselt Soomes, olles 1963–1969 Turu ülikooli eesti keele lektor ja lisaks 1961–1969 Tampere ülikooli eesti kirjanduse dotsent.

Sel ajal saab Salu valmis ja kaitseb oma doktoritöö “Eduard Vilden his­torial­liset romaanit“ (1964) ja avaldab artiklikogu “Tuul üle mere” (1965), kuid mõlemad on eeskätt 1950. aastate tegevuse viljad. Ajakirjades avaldab Salu sel kümnendil oma töid väga vähe.

Uued kogumikud ilmuvad temalt alles 1970. aastatel ja neist sobib selles loengus mainimiseks “Kauged rannad ja oma saar”, milles on ka kaks pikka uurimust.19 Nimilugu “Kauged rannad ja oma saar” (lk 7–137) on ülevaade meremotiivist eesti luules, lähtekohaks kolm kujundit: kauged rannad, oma saar ja Lasnamäe valge laev. Salu keskendub eriti 20. sajandi alguse sümbolistidele (Suits, Ridala, Enno), annab deskriptiivse kultuuriloolise ülevaate ajastust ja kirjanduslikust tegevusest ning toob pikki tsitaate, otsides eesti mereluule eripära. Käsitlus lõpeb kokkuvõtte või üldistuseta ja jääb üsna deskriptiivseks, eri allikaid koondavaks kultuurilooliseks ülevaateks. Kirjanduslikku analüüsi on vähe.

“Probleeme Eduard Vilde ajaloolisest triloogiast” (lk 138–223) on äärmiselt kaines teaduslikus keeles süstemaatiline ja eeskätt deskriptiivne käsitlus Vilde triloogia kompositsioonist ja tegelaskujudest. Salu kõneleb emigratsioonist kui probleemist ja selle kajastustest ajakirjanduses ja kirjanduses enne Vildet. Siis kirjeldab, kuidas Vilde emigratsiooni käsitab ja hindab. Samamoodi käsitletakse riigisüsteemi. Lisaks räägib ta Vilde romaanide faabulast ja süžeest.

Henno Jänes oli Stockholmi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor alates 1950. aastast kuni oma surmani. Lisaks kesksele rollile Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi tegevuse organiseerijana avaldab ta saksakeelse uustrüki oma kirjandusloost ja artikleid Tuglasest ja Liivist instituudi toimetistes. Need on positivistlik-deskriptiivsed kompilatsioonid, kus alguses antakse ülevaade eluloost ja siis loomingust, ning kirjutatud eriti kaines, pikalt allikaid tsiteerivas stiilis.20

Otto Alexander Webermann jätkas vaik­selt tegevust kuni ootamatu surmani 1971. aastal. Siiski võib öelda, et tema põhimõttelised arusaamad eesti kirjandusloo ülesehitusest kuulusid pigem eelmisesse perioodi.21 Märkimist väärib ehk artikkel “Märkmeid Willem Grünthal Ridalast”, mis kõneleb Ridala mõjutajatest ning toob esile ta suure lugemuse, kokkupuuted itaalia keelega ja teatud kindlad loodusmuljed.22

Ligilähedaselt sarnast poolpositivismi esindavad veel kolm sarja “Meie kirjanikke” monograafiat.23 Näiteks Kurlentsi “Karl Rumor” alustab otse teesiga, et Rumori elulugu on põimunud romaaniks, ning kirjutab seejärel natuke pidulikult tõstetud toonis Asti elust ja loomingust. Kolga Mälgu-käsitlus on esseistlikum ja vabamalt kirjutatud, aga järgib siiski sama elu+ looming-mudelit.

Mainimist väärib ka Austraalias elav Peeter Lindsaar, kes kirjutab kaks korda kirjandusauhindadest ja avaldab vaatlusaluse perioodi lõpus põhjaliku statistilise ülevaate paguluses ilmunud kirjandusest.24

Kirjanduslood

1960. aastad on ka paguluses ilmunud kirjanduslugude tipp- ja lõppaeg. Need võib jagada kolme rühma. Esimese moodustavad eesti kirjanduse lood ning siin on keskne Arvo Mägi eesti, soome ja inglise keeles ilmunud kirjanduslugu.25

Eestikeelne “Lühike eesti kirjanduslugu” algab traditsiooniliselt rahvaluulega. Siis annab autor pildi vaimulikust kirjandusest, mille järel tuleb estofiilide ratsionalism (1750–1840). Need on pigem kom­menteeritud teosteloendid – nagu varemgi lühikestes kirjanduslugudes tavaks.

Järgmine periood on “Eelärkamisaja esiromantika” (1840–1860), millele järgneb “Ärkamisaja ja venestusaja rahvusromantika” (1860–1890). Siis tulevad “Sajandivahetuse realism” (1890–1905) ja “Murranguaja uusromantika” (1905–1920). Käsitlus lõpeb “Iseseisvusaja uus­realismiga” (1920–1940), mis omakorda jaguneb kaheks pooleks. Esimese märksõnadeks on “maarealism” ja “elulähedus” ning peale Tammsaare jt realistide mahub siia alla ka näiteks Valmar Adams. Teine alaosa kannab pealkirja “Süvenenud realism ja stiilimurrang” ja siin kõneldakse sellest, kuidas 1930. aastate keskel tekib tüdimus “hallist” realismist. Luules väljendub see arbujate “uusklassilisuses”. Aga Mägi leiab, et samasugune stiiliintensiivsuse süvenemine toimus ka proosas, ning räägib selles seoses Mälgust, Hindreyst ja Ristikivist, lühidalt ka Mart Rauast, Kibuvitsast, Uibopuust jt.

Iga perioodi puhul antakse lühike pilt ajaloolisest taustast ning pisut kultuurilugu, millele järgnevad sissevaated kirjanike loomingusse, natuke selle sisust ja paatosest. Realismi juures tuleb veidi juttu ka kirjandusvoolust, aga üldiselt jäävad voolulised taustad puudutamata. Autorid saavad oma koha peaaegu alati debüüdi aja ja vastava suuna/voolu järgi. Enamikku vähegi olulistest autoritest on vähemalt paari reaga nimetatud. Juttu on ka Semperist, Allest ja Barbarusest jt kollaboratsionistidest, sealjuures ilma poliitiliste hinnanguteta. See raamat on väga konspektiivne ülevaade, ilma erilise analüüsi ja originaalsuseta.

Soomekeelne “Viron kirjallisuuden his­toria” oli mõeldud eeskätt soomlastele õpikuks ja asendama 30 aastat varem ilmunud Tuglase lühikest kirjanduslugu. Teos kordab eestikeelset, aga lisab sõjajärgse kirjanduse ülevaate. Sealjuures on Eesti Vabariigi ajal alustanud kirjanike sõjajärgsed tööd esitatud sõjaeelse kirjanduse peatükis, pagulastel detailsemalt, Eestisse jäänutel üldsõnalisemalt.

Lisatud on peatükk “Sosialistinen realismi ja pakolaiskirjallisuus (n. v:sta 1940)”. Selles antakse lühiülevaade nõukogude ja pagulaskirjandusest ning esitletakse lühidalt sõja järel debüteerinud kirjanikke. Sealjuures liigendab Mägi peatüki luule- ja proosaosaks, kirjutades mõlemas vaheldumisi kodueesti ja pagulaskirjanikest. Põhiosa mahust on pagulaskirjanduse kanda, kodueesti kirjanikke esitletakse maksimaalselt ühe-kahelõiguliste ülevaadetega. Autoritest on kõne all sõjajärgne ja vahepõlvkond (Kross, Niit jt), kassetipõlvkonna käsitlus piirdub nimede mainimisega.

Ingliskeelne “Estonian Literature. An Outline” (väljaandjaks The Baltic Hu­manitarian Association) annab punktiirse ülevaate kogu eesti kirjandusest ca 90 leheküljel, kõneldes ka sõjajärgsest kirjandusest ja lõpetades kassetipõlvkonnaga.

Ka see raamat esitab eeskätt fakte, lühikesi kirjeldusi proosateoste sisust, natuke hinnanguid. Aga tegu pole eestikeelse versiooni tõlkega. Siin on keskendutud enam kesksetele autoritele ja vähendatud detaile, eriti selliseid, mis eestlasest lugeja mälus küll olulised, kuid välismaalasele midagi ei ütle. Nii on Kreutzwaldi puhul vaid üldsõnaliselt juttu tema muudest töödest peale “Kalevipoja”, samas kui eesti- ja soomekeelses versioonis nimetatakse tervet rida ta muid teoseid jms. Raamat jääb suuresti leksikonilaadseks nimeloendiks, aga igatahes saab lugeja siit pildi sellest, mida ja kuidas eesti keeles on kirjanduse nime all kirjutatud. Tekst ise mõ­jub inglise keeles loperdava ja hüplikuna.

Ingliskeelse käsitluse periodiseering erineb eestikeelse omast. Kirjandus enne ärkamisaega on siin jagatud kaheks: “Re­ligious literature” (1500–1800) ja “Ra­tionalism and pre-romanticism” (1800–1860). Muutunud on realismiperioodi pikkus, see kestab nüüd 1890–1915. Samuti on muutunud uusromantika-käsitlus: nüüd kannab see periood nime “Neo-ro­manticism and expressionism” ja kestab 1905–1925. Sealjuures on peatükis endas uusromantika kõrval palju juttu impressionismist, ekspressionismist aga pole peaaegu midagi. Eesti kirjandus kodumaal paigutatakse pealkirja alla “Literature in Soviet Estonia”, mis on ideoloogiliselt võimalikult neutraalne määratlus, nagu on neutraalne ka Mägi tekst.26

Ingliskeelset versiooni arvustasid üpris teravalt teatriuurija Mardi Valgemäe ja Georg Kurman. Nad kritiseerivad tõlkekohmakust ja sisuvigu. Valgemäe kõneleb ka meetodi puudumisest.27 Mägi tööga ei paista Ristikivi päeviku põhjal otsustades rahul olevat ka tema Rootsi kaasteelised Ristikivi ja Kangro.

Teine pikem kirjanduslugu, Henno Jänese “Geschichte der estnischen Lite­ratur”, on autori eestikeelse kirjandusloo lühendatud (188 lk) ja ühtlasi täiendatud kordustrükk, mille tarvis ta on korjanud arvamusi, parandusi jms eri autoritelt.28 See kuulus Stockholmi ülikooli toimetiste sarja, väljaandjaks soliidne kirjastus Almquist & Wiksell. Ka Jänese lugu samahästi kui lõpeb maailmasõjaga. Sappa on lisatud lühipilt eksiilkirjandusest, igast autorist lõiguke. Jänese periodiseering on poliitiline, nagu ka tema varasemates kirjanduslugudes.

Raamat on kirjutatud samasugusel viisil nagu Jänese sõjaeelsed kirjanduslood: natuke ajaloost ja vooludest, olulisemad sotsiaalsed ja kultuurilised märksõnad, kirjanduslikud faktid, kesksed märksõnad luule kohta, luuletuste pealkirjad ja pikad luuletsitaadid, mõnikord ka terved luuletused, pikad proosa ümberjutustused. Raamatut iseloomustavad ulatuslikud nimeloendid.

Erinevalt Mägi rõhutatud neutraalsusest teeb Jänes selget vahet eksiili läinutel ja nõukogulaste teenistusse astunutel ning väljendab seda mahu kaudu. Adson saab üle pooleteise lehekülje, Semper, Alle jt vaid teoste loetelu.

Mall Jürma oma retsensioonis on siiski rahul, sest see on esimene saksakeelne eesti kirjanduse ülevaade.29

Saksakeelne Jänes ja soomekeelne Mägi on Herbert Salu retsensiooni teemaks.30 Ta kõneleb eesti kirjanduslugude traditsioonist, mis ei ole saanud toetuda paksudele väitekirjadele-monograafiatele autorite kohta nagu teiste maade omad. Samas on ta üpris kriitiline, sest autorid ei arvesta uuemaid avastusi ja arusaamu vanema kirjanduse kohta. Ka leiab ta, et Jänese naiivsevõitu ülevaatest realismi ja uusromantismi kohta kumab ikka veel läbi vana tõlkereferaat Kampmaast.

Teise rühma võib ühendada hulga pisikesi ülevaateid eesti kirjandusest välismaalastele erinevates koguteostes: Salult ja Oraselt inglise, Webermannilt saksa, Aspelilt prantsuse, Talvelt soome keeles jne.31 Olulisim neist on Ivar Ivaski ülevaade eesti kirjandusest tema enda ja Gero von Wilperti toimetatud kapitaalses uue aja kirjandusloos “World Literature since 1945” (saksa keeles 1972, inglise keeles 1973).32 Omaette jääb Helmi Elleri lühiülevaade “Eesti kirjandus linnulennult” Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetistes.

Kolmanda rühma moodustavad eraldi eksiilkirjanduse ajalood.33 Siia kuulub kolm tööd.

Ants Orase ja Bernard Kangro “Estonian literature in exile” on ligi sajaleheküljeline töö, millest veidi üle 40 lk on kirjanduslugu, ülejäänu Kangro bibliograafilised ja biograafilised ülevaated ligi 40 pagulasliteraadi kohta.

See on Orasele omases keerukas stiilis esseistlik ülevaade (Kangrost: “The chiaro­scuro of his poetry became more Remb­randtes­que.”). Orase laused on tohutu pikad ja mõnigi kord kuhjatud üle omadussõnadega. Töö plussiks on viited võimalikele seostele Lääne kirjandusega. Nii on Grünthal, Lepik ja Vihalemm õp­pinud midagi sürrealistidelt, Rannit on parnaslaste õpilane jne. Ka siin on mõnest autorist lehekülg või paar, aga põhilised on ühelõigulised ülevaated. Sealjuures on Orase luulehierarhiad kooperatiivi kaanonitest erinevad, ta tõstab esile pigem Grünthalit kui Lepikut.

Kolm autorit annavad pagulaskirjandusest lühiülevaate “Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetustes” (1970).34 Henno Jänese “Ülevaade pagulusaegsest eesti kirjandusest” on talle tüüpiline kaine faktograafia. Raimond Kolga “Mõtteid eesti maapaokirjandusest” on rohkem esseistlik segu arutlusest ja päevakriitikast. Aga siin leidub üks huvitav detail. Kolk nimetab aastaid 1951–1955 maapaokirjanduse modernistlikuks perioodiks, milles on tähtis koht vormiuuendusel. Näiteks toob ta “Hingede öö” antirealistliku ülesehituse ja modernistliku käsitlusviisi. Aga siia paigutab ta ka Valev Uibopuu “Neli tuld” ja August Mälgu “Tee kaevule”, kasutades sel puhul terminit “psühholoogiline sümbolism”. Kolmas vaatlus, Helmi Elleri “Kestab edasi”, pakub punktiirset pilti pagulaskirjanike noorest generatsioonist.

Keskne ja kaanonit loov on Arvo Mägi, Karl Ristikivi ja Bernard Kangro “Eesti kirjandus paguluses 1944–1972”, mis sissejuhatuses kuulutab end Mägi kirjandusloo järglaseks.35

Mägi on kirjutanud proosaosa ning sissejuhatavad ülevaated pagulusest ja selle kirjanduselust, mis on põhiliselt loendilaadne ülevaade ilmunud töödest auhindadeni.36 Lüürika- ja dramaatikaosa on kirjutanud Ristikivi. Kangrolt on biobibliograafilised lisad.

Ristikivi luuleosa on kirjeldavam kui ta eraldi ilmunud luulekäsitlused. See kõneleb luuletuste meeleolust, sõnastusest, motiividest, värsivormist, tunnetest, puudutades paari sõnaga sadu luuletusi ja käies mõne sõnaga läbi arvatavasti autorite kõik kogud. Mainitakse vist kõiki autoreid, kes midagi on avaldanud, kuigi mõni jääb vaid nimeks loendis. Mingeid voolulisi määratlusi Ristikivi ei anna. Vaid Laabani puhul ütleb ta, et selle luule on “inspireeritud” sürrealistide luulest. Kohati vilksatab negatiivset suhtumist, näiteks Grünthali luulest kõneldes. Ristikivi ideaaliks paistab siiski olevat selge, klassikaline sümbolismi-suunaline luule. Aga oma ideaale peidab ta üpris järjekindlalt.

Kokkuvõttena esitab ta luule üldpildi, tuues esile kesksed teemad ja märkides muutust 1950. aastate alguses, mil kodumälestused, sõda jms asenduvad pigem üldinimlike ja puhtisiklike teemadega. Tema märksõnadeks on üldine hoiak (mis on moraalne), põhitoon (nukker, tõsine, sünge), vormiarengud (riim, rütm, vabavärsist natuke). Paar sõna ka stiilivõtetest, leksikonist, mõjudest, viidetega mh Eliotile ja Poundile.

Mägi eepikapilt liigub samuti autoreid pidi. Igaühe puhul on juttu natuke sisust, natuke tegelastest, natuke probleemidest, natuke hoiakust. Pikemalt kõneldakse Mälgust, Ristikivist, Uibopuust, Kangrost, Mägist, paari leheküljega mitmest autorist. Põhiosa on siiski paarilõigulistel sissevaadetel.

Ka Mägi teeb üldistused ainest (ajalugu, okupatsioon, põgenemine jne), andes ülevaate eri ajajärkude käsitlejatest. Tema järgi on paguluses kirjutatud proosa vaid vähesel määral probleemkirjandus, mis valgustaks eri probleeme mitmest vaatenurgast. Põhiliselt on pagulasproosa realistlik, vaid mõnel autoril on väljamurdeid reaalsusest (Ristikivi, Jaks, Nõu). Suhtumine tegelastesse on optimistlik, aga aktiivseid tegelasi on vähe. Suurem osa teoseid on komponeeritud traditsiooniliselt. Lisaks toob ta välja mõned konkreetsed võtted, näiteks autori enda kommentaar, kollektiivromaanid. Ka proosa stiil on traditsiooniline. Stiili puhul viitab Mägi ka impressionismile-uusromantismile (Rumor, Gailit), ekspressionismile (Krusten). Aga üldiselt kõneleb ta stiilist pigem keeleliste terminitega, osutades mõnel puhul ka eeskujule – näiteks Hemingway.

Seega erineb see kirjanduslugu oma ülesehituselt ja eesmärgilt selgelt sõjaeelsetest. Autorid ütlevad ise, et käsitlus on peamiselt kirjeldav ja sellega tuleb ainult nõus olla. Ka puudub vooluline, poliitiline või ideoloogiline periodiseerimine. Mägi ütleb otse, et kui perioodipiire üldse on, siis pole need teravad (lk 122). Autoreid vaadeldakse põlvkondade kaupa ja see liigendus on suuresti jäänud kehtima tänaseni. Otseseid hinnanguid kirjanike tähtsuse kohta ei esitata, kuid nagu ikka, markeeritakse neid selgelt mahuga. Ning siinne hierarhiagi on jäänud põhiosas kehtima tänaseni.

1 Kirjandusuurimise seisukohalt on viimases olulised Otto A. Webermanni “Zum Problem der Gelegenheitsdichtung” ja Ivar Ivaski “The Main Tradition of Estonian Poetry”.

2 Selle esimene osa sisaldab Adsoni kirjutatud deskriptiivset ülevaadet Underi elust, mis on segu elulooseikadest ja ajastuülevaadetest kuni Adsoni päevikumärkmete ja erakirjadeni. Teine köide pakub valiku eri autorite esseid, mälestusi, kõnesid Underist, mida ühendab palvlev ja ülistav toon. Lisaks välisvastukajasid ja bibliograafiat.

3 Sari on läbivalt nummerdatud ja sellesse kuuluvad: A. M ä g i, Karl Ristikivi. Lund, 1962; A. K u r l e n t s, Karl Rumor. Lund, 1963; A. O r a s, Marie Under. Lund, 1963; H. E l l e r, Arvo Mägi. Lund, 1963; M. J ü r m a, Pedro Krusten. Lund, 1964; R. K o l k, August Mälk. Lund, 1964; A. M ä g i, Lühike eesti kirjanduslugu I–II. Lund, 1965; K. R i s t i k i v i, Bernard Kangro. Lund, 1968; A. M ä g i, Gert Helbemäe. Lund, 1968; H. E l l e r, Peeter Lindsaar. Lund, 1970; A. M ä g i, Kalju Lepik. Lund, 1970; H. S a l u, Albert Kivikas. Lund, 1971; V. T e r r a s, Aleksis Rannit. Lund, 1975; H. E l l e r, Ain Kalmus. Lund, 1986.

4 Arvatavasti oli siin oma mõju sellel, et Nõukogude Eestis hakkas 1959 ilmuma lühimonograafiate sari “Eesti kirjamehi”, mis pakkus käsitlusi peamiselt tollal aktsepteeritud realistidest või sobivate poliitiliste vaadetega kirjanikest.

5 A. M ä g i, K. R i s t i k i v i, B. K a n g r o, Eesti kirjandus paguluses 1944–1972. Lund, 1973.

 

6 Jänes ei paista just armastatud olevat. Karl Ristikivi päevik kõneleb alatihti sellest, kuidas vastik Jänes teda pidevalt tagant torgib.

7 B. K a n g r o, Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid. Esseed ja märkmed pagulaskirjanikest. Lund, 1978.

8 B. K a n g r o, Noor Gailit. Eluloolisi ja muid andmeid. Tulimuld, 1960, nr 4, lk 242–263; Märkmeid Mälgust, merest ja muust. Tulimuld, 1960, nr 3, lk 212–221; Noor Karl Ast ja ta teisik. Tulimuld, 1961, nr 1, lk 1–12; Paar sammukest Karl Ristikivi noorusmail. Tulimuld, 1962, nr 3, lk 164–174; Peipsi tagamaadelt linnakuma poole. Märkmeid Arvo Mägi noorusmailt. Tulimuld, 1963, nr 2, lk 12–28; Mängutoosi ja vana Tallinna võlus. Mõningaid jooni Gert Helbemäe noorusest. Tulimuld, 1963, nr 4, lk 277–281; Jaks odaheites 61.31. Märkmeid Ilmar Jaksi noorusmaadelt. Tulimuld, 1973, nr 2, lk 63–69 (kõik taastrükitud ka rmt-s “Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid”).

9 B. K a n g r o, Eesti raamat vabas maailmas: Bibliograafiline ülevaade 1944–1965. Lund, 1966; Eesti raamat vabas maailmas: Bibliograafiline ülevaade 1944–1970. Lund, 1971.

10 A. M ä g i, Lühike eesti kirjanduslugu I–II. Lund, 1965; Viron kirjallisuuden historia. Helsinki, 1965; Estonian Literature. An Outline. Stockholm, 1968; Karl Ristikivi. Lund, 1962; Gert Helbemäe. Lund, 1968; Kalju Lepik. Lund, 1970 (2. tr Tallinn, 1993); Aeg kirju ei kuluta. Vaatlusi kirjandusest ja ajaloost. Lund, 1986.

11 A. M ä g i, Noor Gailit ja ta aeg. Rmt-s: A. Gailit, Muinasmaa. Lund, 1965, lk 5–27 (taastr rmt-s “Aeg kirju ei kuluta”).

12 A. M ä g i, Gustav Suitsu luule äärjooni. Rmt-s: G. Suits, Kogutud luuletused. Uppsala, 1963, lk 5–31; Visnapuu – laulik ja prohvet. Rmt-s: Henrik Visnapuu Kogutud luuletused I. Stockholm, 1964, lk 7–27; Henrik Adamson – viimne rahvalaulik. Rmt-s: H. Adamson, Kogutud luuletused. Stockholm, 1963, lk 273–291 (kõik taastrükitud ka rmt-s “Aeg kirju ei kuluta”).

13 K. R i s t i k i v i, Kiri Kalju Lepikule. Rmt-s: Ronk on laululind. Lund, 1961, lk 5–18; Noor Kalju Lepik. Tulimuld 1970, nr 3, lk 111–119; Marie Under ja “Sinine puri”. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi aastaraamat I: Kirjanduslikke, keelelisi ja kultuuriloolisi ülevaateid ja uurimusi. Toim J. Aavik jt. Stockholm, 1973, lk 9–20; Marie Underi ballaadidest. Sealsamas, lk 221–234; Neljast “arbujast”. Sealsamas, lk 270–312. Kõik need on taastrükitud ka rmt-s: K. R i s t i k i v i, Viimne vabadus. Tartu, 1996.

14 K. R i s t i k i v i, Pagulaslüürika. Eesti luule vabas maailmas 1945–1950. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 1. Kirjanduslikke ülevaateid II. Stockholm, 1966, lk 1–26. Lisaks on ta avaldanud ka lühilugusid (Kitzbergist, Tammsaarest, Tuglasest) koguteoses “Meie kodumaa: Maast, ajaloost ja kirjandusest” (Stockholm, 1963).

15 K. R i s t i k i v i, Bernard Kangro. Lund, 1968.

16 Helmi Eller õppis Tartu ülikoolis eesti kirjandust, rahvaluulet ja inglise filoloogiat, lõpetas ülikooli 1930 ning töötas eri kohtades õpetajana. 1944. aastast elas Rootsis ja oli Stockholmi eesti gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja kuni aastani 1970. Ta õpetas eesti keelt ka Lundi ja Stockholmi ülikoolides ning oli kaua Eesti Päevalehe kirjandusarvustaja.

17 H. E l l er, Aateid ja aineid Salme Ekbaumi toodangus. Tulimuld, 1962, nr 3, lk 221–225; Erandkujusid Valev Uibopuu loomingus. Tulimuld, 1974, nr 1, lk 4–9.

18 H. E l l e r, Uus romaan, Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 1. Kirjanduslikke ülevaateid II, lk 68–80 (veidi muudetud variant sellest ilmus ka instituudi aastaraamatus); Kestab edasi. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 10. Kirjanduslikke ülevaateid VI. Stockholm, 1970, lk 25–28; Eesti kirjanduslugu linnulennult. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 11. Kirjanduslikke ülevaateid VII. Stockholm, 1970, lk 2–20; Eesti eeposed. Sealsamas, lk 21–46; Eduard Vilde romaanitriloogia. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 12. Kirjanduslikke ülevaateid VIII. Stockholm, 1970, lk 25–66; Tammsaare “Tõde ja õigus”. Sealsamas, lk 25–66; Bernard Kangro Tartu sari. Sealsamas, lk 67–83.

19 H. S a l u, Kauged rannad ja oma saar. Esseid eesti kirjandusest. Stockholm, 1970.

20 H. J ä n e s, Juhan Liivi elust ja loomingust. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 1. Kirjanduslikke ülevaateid II, lk 81–109; Ülevaade pagulusaegsest eesti kirjandusest. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 10. Kirjanduslikke ülevaateid VI, lk 1–11; Friedebert Tuglas. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi aastaraamat I, lk 97–122; Juhan Liivi elust ja loomingust. Sealsamas, lk 313–343.

21 Nii Webermanni kui Salu (“Tuul üle mere”) kohta lähemalt vt ka eelmist loengut: Vikerkaar, 2009, nr 3.

22 O. A. W e b e r m a n n, Märkmeid Willem Grünthal Ridalast. Mana, 1961, nr 2, lk 16–20, nr 3, lk 133–137.

23 A. K u r l e n t s, Karl Rumor. Lund, 1963; M. J ü r m a, Pedro Krusten. Lund, 1964; R. K o l k, August Mälk. Lund, 1964.

24 P. L i n d s a a r, Kirjanduse auhindamised paguluses. Tulimuld, 1962, nr 3, lk 182–193; Meie paguluse vaimne pale: 26 aastat eesti kirjandust võõrsil. Tulimuld, 1973, nr 2, lk 80–92, nr 3, lk 135–140; 1974, nr 1, lk 31–38, nr 2, lk 93–99; Meie paguluse vaimne pale: Kirjanduse auhindamised. Tulimuld, 1974, nr 3, lk 147–150.

25 A. M ä g i, Lühike eesti kirjanduslugu I–II. Lund, 1965; Viron kirjallisuuden historia. Tietolipas 39. Helsinki, 1965; Estonian Literature. An Outline. Stockholm, 1968.

26 “Pagulaskirjanduse” ingliskeelseks vasteks on tekstis refugee literature.

27 M. V a l g e m ä e, Books Abroad, 1969, kd 43, nr 1, lk 141–142; G. K u r m a n, Eesti kirjanduslugu inglise keeles. Tulimuld, 1968, nr 1, lk 55–57.

28 H. J ä n e s, Geschichte der estnischen Literatur. Acta universitatis Stockholmiensis. Stockholm Studies in History of Literature; 8. Stockholm, 1965.

29M. J ü r m a, Eesti kirjanduslugu saksa keeles. Tulimuld, 1968, nr 4, lk 252–253.

30 H. S a l u, Neli ülevaateteost eesti kirjandusest. Mana, 1966, nr 29, lk 49–51.

31 H. S a l u, Estonian literature. Rmt-s: Aspects of Estonian Culture. London, 1961, lk 182–210; O. A. W e b e r m a n n, Die estnische Literatur. Rmt-s: Die Literaturen der Welt. Zürich, 1964, lk 1035–1042; I. T a l v e, Viron kirjallisuus. Rmt-s: Otavan Iso tietosanakirja 9. Helsinki, 1965, lk 1636 jj; A. A s p e l, Littérature Estonienne. Rmt-s: Encyclopédie de la Pléiade. Histoire des Littératures II. Littératures Occidentales. Paris, 1956, lk 1415–1426 (uus trükk 1968, lk 1525–1539); A. O r a s, Estonian literature. Rmt-s: Encyclopedia of World Literature in the 20th Century. Vol I. New York, 1967, lk 359–361.

32 I. I v a s k, Estonian literature. Rmt-s: World Literature Since 1945. Critical Surveys of the Contemporary Literatures of Europe and the Americas. New York, 1973, lk 168–177.

33 Oras kasutab terminit refugee literature, Ivask ülevaates émigré literature.

34 H. J ä n e s, Ülevaade pagulusaegsest eesti kirjandusest. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 10. Kirjanduslikke ülevaateid VI, lk 1–11; R. K o l k, Mõtteid eesti maapaokirjandusest. Sealsamas, lk 12–24, H. E l l e r, Kestab edasi. Sealsamas, lk 25–28.

35 A. M ä g i, K. R i s t i k i v i, B. K a n g r o, Eesti kirjandus paguluses 1944–1972. Lund, 1973. Ristikivi päevikutest on näha, et tegelikult kirjutati seda raamatut 1960. aastate keskel, eriti 1965. aastal. Ka paistab, et algselt oli plaanis kogu eesti kirjanduse lugu sõjajärgsel ajal, mis pidi ilmuma kirjanikumonograafiate sarjas. Miks ilmus lõpuks ainult pagulaskirjanduse osa, pole mulle teada.

36 Ristikivi päevikust jääb mulje, et alguses kirjutas sissejuhatavad osad Kangro ja need olid selgelt poliitilised.