Tiit Hennoste
20. sajandi kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
27. loeng: Stalinismist perestroikani VI: 1970.-1980. aastate kirjanikulood I. Vanemast kirjandusest Tammsaareni
Järgmistes loengutes vaatan empiirilisi kirjandusuurimusi 1970.–1980. aastatel. Alguses annan pildi autori- ja teosekesksetest töödest uuritavate ajajärkude kaupa, seejärel muudest empiirilistest uurimustest (kirjandussotsioloogia, keele- ja stiiliuuringud, kirjandusuurimise ülevaated jm).
Institutsioonid ja avaldamine
Uurimisinstitutsioonid jäävad samaks mis endiselgi perioodil. Ainus lisandus on Tuglase surma järel (1971) tema kodus asutatud majamuuseum, mis külastajatele avatakse 1976. aastal.
Keskne avaldamiskoht on endiselt Keel ja Kirjandus, aga on näha, et 1970. aastate lõpust peale valitseb seal mahuliselt keeleteadus.
KKI-s kavandatakse uurimuste kogumikke ja 1974. aastal asutatakse preprintide sari, aga kirjandusuurimises nende väljaandmine ei edene.[1]Esimene preprint ilmub alles 1986. aastal äsjaselt aspirandilt Jaan Unduskilt ja esimese kogumikuna jõuab trükki Aarne Vinkeli juubelile pühendatud “Kirjanduse tõe poole” aastal 1988.[2]
TRÜ toimetiste sarjas “Töid eesti filoloogia alalt” tegeleb kirjandusega vaid üks vihik, mis on ülevaade Tartu ülikooli tegemistest eesti kirjanduse kui protsessi uurimisel.[3]
Kirjandusmuuseumi aastaraamat “Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed” jaguneb nüüd valdkondadeks (raamatuteadus, rahvaluule ja kirjandus). Tollesse aega jääb kaks kirjandusuurimuste köidet (kd 9, 1976; kd 11, 1986). Kumbki pakub vaid kaks pisikest deskriptiivset uurimust. Köidete põhimahu annavad kirjavahetuste publikatsioonid.
Palju väiksema hooga jätkub klassikute kommenteeritud teoste avaldamine. Ainus suursari on A. H. Tammsaare “Kogutud teosed”.[4] Selle esimene köide ilmus Tammsaare juubeliaastal 1978 ning sarja ettetellimine tekitas rahvusliku hulluse, mil seisti öö läbi poodide juures sabades. Viimased ilukirjandusköited ilmusid 1985 ja sarja lõpuköide aastal 1993. Teine suurtöö, Friedebert Tuglase “Kogutud teosed”, hakkab ilmuma Tuglase juubeliaastal 1986. Esimesed kuus köidet tulevad aastaks 1990, sarja lõpuosa (kriitika ja uurimused) on siiani pooleli. Lisaks avaldatakse – läbi raskuste ja probleemide – 1979–1980 originaalkujul August Jakobsoni “Vaeste Patuste alev” Endel Sõgla ja Jaan Toomla järelsõnadega ning 1981. aastal Marie Underi suur luulevalimik “Mu süda laulab” Erna Siiraku järelsõnaga.[5] 1982. aastal algatatakse sari “Eesti romaanivara”, millest 1987. aastani jõuab ilmuda tosin teost. Ka mõni sealne järelsõna pakub rohkemat kui elementaarset ülevaateinfot. Mitmed publitseerimisüritused jäävad aga seisma. Nii räägib Paul Rummo 1979. aastal, et Barbaruse ja Semperi kirjavahetus on kommenteerituna kirjastusele üle antud.[6] See raamat on ilmumata siiani.
Ajajärgu uurimuste keskmes on endiselt kirjanike elu- ja loomingulood. 23. loengus tõin välja selliste tööde neli nurka: analüüsivad teadusmonograafiad – lühemad deskriptiivsed ülevaated – populaarsed loomingulood – esseistika ja tekstikesksed lood. Neis nurkades toimuvad olulised muutused.
Ainus paks monograafia sel perioodil on Richard Alekõrre (1914–1973) postuumne ja kunagi doktoritööks mõeldud “Jakob Tamm” (1978), mis jääb arhiiviallikaid refereerivaks faktikoguks ja on kirjutatud juba eelmisel perioodil. Populariseerivad loomingulood kärbuvad samuti. “Eesti kirjameeste” sarjas ilmub ainult neli raamatut nõukogude eesti klassikutest (Rudolf Sirge, Aadu Hint, Juhan Smuul, Paul Kuusberg).[7] Eeskätt EKA vajadustest lähtuvad lühemad ülevaatelood jätkuvad vaikses tempos. Oluliselt tähtsamaks muutub aga neljas nurk. Hoo saavad sisse uusromantilised ja strukturalistlikud tekstikesksed lähenemised (Karl Muru, Mart Mäger jt) ning lisaks liiguvad esseistlikkuse suunas ka mitmed muud autorid, sh varem teaduslikkust manifesteerinud Endel Nirk ja Harald Peep.
Seega näeme, kuidas institutsionaalse eesti kirjandusteaduse avaldamine sel perioodil kokkuvõttes väheneb. Sellel olid ilmselt osalt ajastuomased ideoloogilised ja majanduslikud põhjused, kuid silma torkab see, et vene kirjanduse uurijad, eesti keeleteadlased ja rahvaluule uurijad publitseerivad endiselt palju. Nii on osa olulisi põhjusi ka uurijates endis.
Lisaks paistab silma (täpset statistikat pole teinud) allikapublikatsioonide suurenev osa. Palju on artikleid arhiivileidudest, kirjavahetusi, allikakriitilist ülevaadet, faktilisandusi ja -täpsustusi kirjanike elulugudesse jms. “Paar sammukest…” täidetakse Gustav ja Aino Suitsu kirjadega Tuglasele (koostanud Nigol Andresen) ning Wiedemanni kirjadega Kreutzwaldile. 1984. aastal alustab Kirjandusmuuseum eraldi brošüürisarja “Litteraria. Eesti kirjandusloo allikmaterjale”, millest jõuab aastaks 1987 ilmuda neli vihikut, sh “Oskar Lutsu päevik aastaist 1915–1916” (koostajaks Meelik Kahu) ja “Gustav Suitsu autobiograafilisi märkmeid” (Peeter Oleski põhjalike kommentaaridega). Suureneb ka tekstikatkete avaldamine uurimuslikes artiklites. Selle taga on osalt retseptsiooniteema suurenev osakaal, osalt aga silmanähtavalt katse tuua avalikku käibesse võimalikult palju kunagistes trükistes, arhiivides või ka erifondides olevat materjali.
Keskne teemavaliku ja vaateviisi mõjutaja on endiselt EKA, millega on seotud suurem osa professionaalsetest kirjandusteadlastest. Kuna EKA jõuab nüüd vabariigi- ja nõukogude aega, siis toimuvad vastavad nihked ka uurimisteemades. Suur osa nende perioodide autoreid, rühmitusi, voole, tendentse uuritakse vähemalt mingil tasandil süsteemselt läbi. Kuna köidete ilmumine aga jääb venima, siis avaldavad mitmed autorid oma valmiskirjutatud osi eraldi artiklitena.[8]
Kindlad teemad on endiselt jagatud kindlatele uurijatele, mis üldjuhul välistab konkureerivad või üksteist täiendavad lähenemised. Samas aga tuleb sel perioodil esile enam süsteemivälisust kui varem. Lisaks Nigol Andresenile esinevad süsteemiväliste uurijatena KKI-st lahkunud Endel Nirk, Mart Mäger ja Oskar Kruus ning noored Toomas Haug ja Rein Kruus. See toob värskust ja veidi vaidlusi. Nii erinevad Nirgi ja Puhveli Tammsaare-arusaamad, Andreseni ja Mägeri Suitsu-pilt, Toomas Liivi, Andreseni ja Nirgi arusaamad Tuglasest. Andresen on sapiselt kriitiline Puhveli, Rein Kruus Oskar Kruusi suhtes. Jne.
Vanem kirjandus ja realistid
Vanema kirjanduse ja sajandivahetuse realistide uurimine taandub sel perioodil tugevalt, osalt institutsionaalsete teemade muutumise, osalt kirjutajate vananemise tõttu. Keskseks uurijaks tõuseb siin Rudolf Põldmäe, kelle tööd kujutavad endast eeskätt deskriptiivset kultuurilugu (19. sajandi laulupeod, teatrielu, Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson jm).[9] Ehk huvitavaim artikkel temalt on “Eesti kirjanduse probleeme XIX sajandi esimesel veerandil”, mis on pikkade tsitaatidega ülevaade eeskätt Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache debattidest selle üle, milline peaks olema eesti kirjandus.[10] Põldmäe tollane keskne töö aga on 1930. aastatel alustatud vennastekoguduse kirjanduse ülevaate tervikuks kirjutamine aastail 1974–1975. 500-leheküljeline detailne monograafia “Vennastekoguduse kirjandus” ilmus alles 2011.[11]
Koidula ning Jannseni mõjuautorite ja elu uurimist jätkab Aino Undla-Põldmäe. Tema tööd on endiselt eeskätt allikakriitilised analüüsid Gustav Suitsu stiilis.[12]Leo Anvelt(1908–1983) avaldab täiendusi Otto Wilhelm Masingu eluloole, Barbara von Krüdeneri elule ja tegevusele jm.[13] Nende uurijate tööde kohta kehtivad endiselt 23. loengus pakutud üldiseloomustused.[14]
Aarne Vinkelkirjutab sel perioodil palju kilde, entsüklopeediaartikleid, mälestusi jms. Tema olulisimaks tööks vanemast kirjandusest saab Gustav Adolph Oldekopi luuletuste publikatsioon koos autori elu ja luuletuste tausta tutvustava põhjaliku eessõnaga.[15] Eraldi seisavad Kirjandusmuuseumi pikaajalise töötaja Meelik Kahu tööd pseudonüümidest, mille kokkuvõtteks sai “Eesti pseudonüümide leksikon I (1821–1900)”.[16]
Sajandivahetuse suured realistid – Liiv, Kitzberg, Vilde – jäävad nüüd uurimisest pea täiesti kõrvale, pisematest kõnelemata.
Noor-Eesti ja Siuru ning nende aeg
Noor-Eesti ja Siuru aja ehk laiemalt eesti kirjanduse moderniseerumise ajajärgu uurimine jätkub hoogsalt. Selle põhjuseks on eeskätt asjaolu, et siin on mitmeid süsteemiväliseid kirjutajaid, kes on huvitunud kindlatest autoritest ja teemadest.
Keskne selle perioodi uurija onendiselt Nigol Andresen. Tema põhiteemaks saab nüüd Gustav Suitsu elu ja luule. 1970. aastatel ilmuvad “Elu tuli. Gustav Suitsu tulek luulesse”, “Tuulemaa. Pilguheite Gustav Suitsu luule teise perioodi” ja “Hamleti proloog. Gustav Suitsu luule pärast “Tuulemaad””, lisaks mitmeid elu lõpupoole kirjutatud lühitekste eri luuletustest. Andreseni Suitsu-uurimiste kokkuvõtteks saab kogumik “Suits ja tuli”, kus ilmuvad kõik artiklid peale ühe.[17] Tsensuuri jääb kinni juba 1965. aastal kirjutatud “Üle rusu. Märkmeid Gustav Suitsu 1940.–1941. aasta luuleainete küpsemisest”, mis avaldatakse alles 1988. aastal.[18]
Kokku moodustub neist artiklitest umbes 200-leheküljeline sissevaade Suitsu luule kõigisse perioodidesse (monograafia kirjutamisest Andresen loobus, öeldes ühes raadiointervjuus, et lihtsalt elujõudu selleks ei ole piisavalt). Need on ülevaatlikud tekstid, milles vaid mõnda luuletust vaadatakse veidi põhjalikumalt. Andreseni kirjutusviis siin on endine.[19]Ta vaatleb motiive, kinniskujundeid, värsiehitust, ning lisab ajastu sotsiaalseid-ideoloogilisi taustu ja veidi ka elufakte. Nüüd lugedes torkab siiski teravalt silma vana kommunisti mõtteviis, kelle jaoks on loomulik kuulutada, kuidas nt Suitsu loominguline tõus Esimese maailmasõja eel “võlgneb tänu marksismi mõjudele” (lk 94). Teistelt autoritelt ilmub Suitsu kohta mõnesid olulisi lisandusi.
Mart Mäger uurib noore Suitsu mõjuallikaid osalt klassikalises võrdlevas laadis, kuid kasutades uudsena ka struktuurianalüüsi.[20] “Väliseid vastuhelke “Elu tules”” analüüsib Sándor Petőfi mõju, näidates, et Suits võtab algluuletustelt üldkontseptsiooni, idee keskse kujundi/motiivi, aga mitte nt rütmi ega stroofi. “Sada aastat Tuulemaa sünnist” uurib Suitsu oluliste kujundite ja motiivide taustu (elu tuli, soo, sapine kuu) ja leiab neid soome kirjandusest ning järelärkamisaegsest luulest. Keskne teema on siin Tuulemaa-kujund, mille lähtekoht on Mägeri järgi Friedrich Kuhlbarsi loomingus. Sealjuures toob Mäger just oma Petőfi-tekstis esile olulise asjaolu: Suitsu teiste mõjul loodud tekstid ei ole mugandused ja matkimised, nagu varem eesti luules tavaks, vaid “loominguliselt omastatud” laenud, mille tulemuseks on uus tervik.[21]
Kultuuriloolane ja kodu-uurija Eduard Roos (1903–1979) avaldab detailseid arhiivimaterjalidele toetuvaid ülevaateid Suitsu noorusest, gümnaasiumiõpingutest ja kirjanduslikust tegevusest, sh Külvajas ja Kiirtes.[22]
Friedebert Tuglase loominguga tegelevad mitmed autorid, aga põhiuurijat tal sel perioodil ei ole.
Heino Puhvelannab ülevaate Tuglase pagulusaastatest Oulunkyläs ja Rein Kruus vene kirjandusest Tuglase raamatukogus.[23]Meelik Kahu ja Nigol Andresen kirjutavad lahti Artur Valdese loo faktitausta ja vastuvõtu ning Andresen proovib seda tõlgendada kui ühte etappi Tuglase loomingumeetodi uuendamise/uuenemise teel.[24]Lisaks kirjutab Andresen veel mitmeid esseistlikke arutlusi Tuglase üle.[25]
Endel Nirkmõtiskleb “Felix Ormussonist”.[26] Ta “Valepassiga suvitaja päevaraamat” on katse analüüsida Ormussoni kuju koos põigetega Tuglase kirjutamisviisi eripäradesse. Analüüsi aluseks on vastandus lookeskse, põhjus-tagajärje seoseid uuriva realistliku romaani ning tegelase teadvuses välisilma tõukel ärkavaid mõtisklusi, meeleolusid, unistusi jms kujutava uusromantilise romaani vahel. Sealjuures nimetab ta “Ormussoni” ühe tegelase sisemiste vastuolude analüüsiks, kus tegevust asendavad fraasid ja mis on tema jaoks Tuglase sisekriisi väljendus.
Tuglase-uurimises on oluliseks rajajooneks ta sünniaastapäev 1986. aastal, sel puhul ilmunud Loomingu erinumber (1986, nr 2) ning Toomas Liivi järelsõnad “Kogutud teoste” novellidele ja “Felix Ormussonile”.[27]Neis antakse lühiülevaade teoste kavandamisest, maailmakirjanduslikest taustadest ja paralleelidest, teemadest ja tegelastest, stiilist ja keelest. Aga kesksed on Liivi märkused Tuglast painavatest teemadest ja probleemidest, mida ta vaatleb läbi erinevate dihhotoomiate (isand ja ori, vabadus ja surm, armastus ja surm, siinpoolsus ja teispoolsus, olemus ja nähtumus, uni ja tõelus, bioloogiline ja kultuuriline, headus ja kurjus, Jumal ja saatan). Ta toob välja Tuglasele olulised maailma lõhestatused, inimelu kriisiolukorrad, inimese olemise eri maailmade piiril ja üleminekud ühest maailmast teise, kus olulisteks märksõnadeks saavad elu kui unenägu, initsiatsioon kui kokkupuude vaenuliku maailmaga ja müüt, millega seostuvad india filosoofia mõjud. Selle kõrval kõneleb ta Tuglase keerukatest kompositsioonidest, tekstide rafineeritusest ja täiuslikkuse taotlusest. Liivi väga lühikesed järelsõnad eeskätt vaid markeerivad teemasid, kuid neis on juba märksõnadena olemas nii tollase uurimise kokkuvõte kui suur osa tänapäevase Tuglase-analüüsi ideid. Uut aega alustab Jaan Unduski kandidaaditöö, mis analüüsib detailselt Tuglase kirjandusliku mõtlemise kultuuriteoreetilisi ja filosoofilisi taustu.[28]
Ülejäänud Noor-Eesti autorid vaid vilksatavad ülevaatlikes artiklites. Mart Mägerrefereerib ja kommenteerib Villem Ridala luule vastuvõttu ja selle tekitatud võõristust, mis tõi süüdistusi mõttetus vigurdamises, sõnakõlinas, tehtud luules ja arusaamatutes sõnades.[29] Ajaloolane Rein Ruutsoo annab pildi Bernhard Linde noorusest ja tegevusest Noor-Eesti juures.[30] Ka Nigol Andreseni ““Noor-Eesti” ja ta retseptsioon” on eeskätt deskriptiivne ülevaade esimesest kolmest albumist koos lõikudega oma aja arvustustest.[31] Noor-Eesti eellugu puudutab Kirjandusmuuseumi kauase bibliograafiaosakonna juhataja August Palmi (1902–1972) põhjalik faktograafiline pilt “Kuressaare nooreestlased ja nende ajakiri”, mis tutvustab kooliajakirja, selle tegijaid ja toob pikki tsitaate.[32]
Endine KKI teadur Ello Säärits kirjutab Ernst Enno juubeli puhul tema luule kesksetest motiividest ja ideedest, tuues välja nende taustana Enno huvi vabamüürluse, teosoofia ja india filosoofiate vastu. Sääritsa hoiak on sealjuures üsna positiivne ja toob esile ka Enno kui eesti assotsiatiivse luuleviisi rajaja rolli.[33]Tuglase-muuseumi juhataja August Eelmäe avaldab aga pika ülevaate Jaan Oksa elust ja tegevusest.[34]
Siuru-seltskonna uurimises on endiselt tegevad kolm keskendunumat uurijat.
Erna Siirakjätkab pea üksinda Marie Underi uurimist. “Marie Under ja tema ballaadid” (1973) annab ülevaate Underi ballaadide sünniaegadest, ainete allikatest ja analüüsib ballaadide sisu, teemasid, sõnavara. Ballaadide keskseks eesmärgiks on tema arvates anda edasi inimese psühholoogias, hinges toimuvat, kuigi neid iseloomustab kirev ja detailne välise maailma pildistik. “Marie Underi “Uneretk”” (1983) esitab ülevaate selle poeemi vastuvõtust, toob esile seoseid müütidega, Tuglase maailmalõpuretke-novelliga ning Underi muu loominguga. Aga ehk väärtuslikem lõik sellest tekstist on katke Underi-Adsoni 1969. aasta kirjast Siirakule, mis esitab “Uneretke” põhimotiivina illusioonide loomise ja purunemise loo, vaieldes üha Ivar Ivaski 1963. aasta tõlgendusega, mis nägi selles poeemis Jumala otsimise ja mitteleidmise lugu. “Marie Under omas ajas” (1983) on juubelilugu, kus lisaks punktiirsele ülevaatele on analüüsitud pühendusluuletusi Suitsule ja Tuglasele ning suhteid nende autoritega, kusjuures Tuglase ja Underi lähemate suhete käsitlust on välditud, taandades kõik vaid vihjeteni.[35] Selle kõrval uurib Siirak eraldi ka Underi elulugu kuni 1913. aastani.[36]
Siirak kirjutab ka mitu lühemat või pikemat ülevaadet Underi elust ja loomingust, millest olulisim on järelsõna Underi suurele luulevalimikule.[37] Seal kordab ta pilti Underi noorusest, leides, et need aastad kujundasid Underi loomingu aluspõhja. Edasi annab ta punktiirse kirjelduse üksnes Underi loomingust, kõneldes lühidalt motiivide ja stiili muutumisest ning ka filosoofilistest mõjudest ja arusaamadest (vägivallatus, aukartus elava ees, panteism, armastus ja kannatus).
Ralf Parvejätkuva töö August Allega võtab kokku artiklikogumik “August Alle ja teised”.[38] Seal on artiklid Alle suhetest Underi ja Adsoniga, Barbarusega jm, aluseks eeskätt põhjalikud arhiiviuuringud. Parve töödes on endiselt häid tähelepanekuid, oskust lugeda nüansse ja nüüdseks on taandunud ka varasem kohatine ideoloogiline räigus. Lisaks uurib Parve Semperi riimikasutust läbi aegade, eriti ebatäpse riimi tuleku ajal.[39]
Nigol Andresenkirjutab erinevatel Siuruga seotud teemadel. Näiteks analüüsib ta algaja Semperi konkreetsete luuletuste motiive, meeleolusid, riime ja rütme ning ka võimalikke mõjutaustu tollases avangardluules. See on tihe tekst, mille eesmärgiks on tegelikult otsida tõestusi sellele, et Semperi luule aineks on ta enda elu tundehetked, mitte aga nn sekundaarne inspiratsioon ehk toetumine teiste autorite loomingule. Nii on see ühtlasi huvitav näide Andreseni romantilis-modernsest arusaamast hea ja halva luule kohta.[40]Andresenilt pärineb ka pea ainus töö Johannes Barbarusest, punktiirne ülevaade ta luulemotiividest, vaadetest ja värsistusest vabariigi lõpuni.[41] Lisaks avaldab Andresen detailse faktiülevaate Siuru tegevusest ja selle vastuvõtust.[42] Andreseni puhul tasub eraldi rõhutada, et sel perioodil kirjutab ta tekstianalüüside kõrval mitmeid klassikalisi arhiivimaterjalidele tuginevaid ülevaateid.[43]
Ene Mihkelson, kes töötas 1969–1979 Kirjandusmuuseumis, avaldab ülevaate Visnapuu luulekatsetustest ja -arusaamadest aastail 1908–1913 ehk enne Momenti.[44]Harald Peeptöötab Henrik Visnapuu lühimonograafia kallal, kuid ei avalda sel teemal ühtegi artiklit. Monograafia ilmub alles aastal 1989.[45]
Rühma kui terviku kohta ilmub lisaks kaks tööd. Toomas Haug kirjutab Siuru-kriitikast, eeskätt seoses moraali ja vabadusega.[46]Huvitava lisanüansi pakub Evi Laido ülevaade siurulaste kohta kirjutatud paroodiatest, mis toob ära ka mitu Karl August Hindrey ja August Kitzbergi teksti.[47]
Sel perioodil lisanduvad olulised artiklid Siuru-järgsest modernsest kirjandusest ja 1920. aastate alguse kirjanduselust. Toomas Haug annab põhjaliku pildi Tarapita rühmitusest selle erinevate liikmete tegevuse kaudu.[48]
Uue teemana tulevad sisse futurism ning veidi laiemalt ka 1920. aastate alguse noorautorid ja nende rühmitumiskatsed. Ainu Janusoni “Erni Hiire noorusaastate luulest” on sissevaade Hiire futuristlikku luulesse. Autor toob hulga näiteid ja mainib futurismi mõjusid (tulevikku-suunatus, hoog, instrumentatsioon, zaum jms), aga enam rõhutab siiski Hiire töid kui võitlusluulet.[49]
Rein Kruusavaldab detailseid ülevaateartikleid: “Futurismi kajastusi eesti trükisõnas enne 1917. aastat”, mis registreerib-refereerib futurismialaseid kirjutisi, ja “Erni Hiire kirjanikutee alguse taustast”, mis vaatleb futurismi tulemist 1919. aastal, noorkirjanike organiseerumiskatseid, ning toob taas avalikku käibesse mh ühe Hiire-Kivika manifesti. Selle kõrval tegeleb ta 1920. aastate alguse algajatega. “1920. aastate alguse noorkirjanikest” on ülevaade sajandivahetusel sündinud ja 20ndatel alustanud noorte tegevusest ajakirjanduse põhjal. “Valmar Adamsi kirjanikutee alguse taustast” on detailne arhiivipildistus Adamsi nooruse venekeelsest luulest, selle allikatest vene modernismis ja futurismis, aga lisaks ka tollastest venekeelsetest luuleringidest Eestis.[50]
Paul Rummoavaldab 1970. aastate alguses kolm arhiivimaterjalidele toetuvat uurimust. ““Loomingu” noorusaastad” annab pikkade tsitaatidega ülevaate Loomingu tegemisest, toimetamisest ja tülidest kuni ilmumise katkestuseni Teise maailmasõja ajal. “Üle keelepiiride” on ülevaade 1919–1922 tehtud katsetest avaldada eesti kirjanduse tõlkeantoloogiaid. “Liuatäis läätseleent” räägib kirjanike toetamisest Vabariigi algusajal ja võitlusest näruste toetuste vastu.[51]
A. H. Tammsaare
Keskseks uurimisteemaks saab sel perioodil A. H. Tammsaare elu ja looming, eriti seoses ta juubeliga 1978. aastal.
Siin annavad endiselt uurimuste põhimahu Leenu Siimisker ja Heino Puhvel, aga tänase pilguga vaadates pärinevad kõige huvitavamad tööd Endel Nirgilt:“A. H. Tammsaare eesti romaani panoraamis” ja “Ühe ammu aegunud mõrvaloo järeljuurdluskatse”.[52] Esimene jagab eesti romaaniloo enne Teist maailmasõda Vilde ja Tammsaare perioodiks ning artikli keskseks teemaks on nende perioodide ja ühtlasi neil domineerinud sotsiaalse ja psühholoogilis-filosoofilise romaani võrdlus. Nirgi lähtekohaks on Bahtini arusaam, et romaanikarakterite oluline joon ja teose romaanilikkuse mõõt on tegelase ja tema saatuse mittevastavus. Selle kõrval näitab tema jaoks romaanikirjaniku suutlikkust ka see, kuidas too suudab tavaliste elusündmuste kaudu tuua esile üldinimlikke, suuri probleeme ja mõtteid. Neist arusaamadest lähtudes toob Nirk välja Tammsaare ja Vilde erinevused. Lisaks rõhutab ta Tammsaare puhul inimese seismist igaveste lahendamatute probleemide ees ja lõplike lahenduste puudumist, viidates taas Dostojevski mõjudele. Aga lõpetab ta ikka sellega, kuidas Tammsaare andis “Põrgupõhjaga” “hävitava lõppotsuse kehtivale ebaõiglasele ühiskonnakorrale ja väärdunud elulaadile” (“Avardumine”, lk 89).
Ka “Elu ja armastuse” analüüs lähtub Bahtini polüfoonilise romaani ja dialoogilisuse kontseptsioonist. Nirk alustab pika ülevaatega kunagistest arvustustest ja näitab, et kriitikud olid tegelikult tabanud mõndagi romaani polüfooniast, üksteist kummutavatest ja vasturääkivatest häältest, mis samas saavad kõik teatud määral õigust ega kõla tingimata kokku autori häälega. Ta toob esile ka selle, et arvustajad jäid kimpu, sest lähtusid n-ö korralikule romaanile esitatavatest nõuetest ning näitab (Bahtini abiga), et Tammsaare tegelane pole mitte karakter, vaid “vaatepunkt maailmale ja iseendale” (lk 178). Tegelane saab dialoogides selleks, mis ta on, ning dialoog muutub teose tuumaks. See Nirgi tekst on üks parimaid näiteid tolle aja romaanianalüüsist.
Leenu Siimiskertegeleb sel perioodil enim Tammsaare ideede taustade kaardistamise ja loomingu faktograafiaga. Ta kirjutab Tammsaare suhetest üliõpilasseltsiga Ühendus, otsides arusaamu, teoseid jm, mis seltsi tegevuses võinuks Tammsaare vaateid mõjustada. Lisaks otsib ta “Tõe ja õiguse” algtõukeid lapsepõlvest, loodusest, Koitjärve aastatest, aga laiemalt pakub mõjurina ka mitmesuguseid kilde Eesti elust, mida Tammsaare on eri allikates fikseerinud. Ka kirjutab ta Tammsaarest kui arvustajast, Tammsaare jälgede otsimisest Kaukaasias ja võrdleb hoolikalt “Tõe ja õiguse” 2. osa redaktsioone, huvitudes sellest, kuidas on muutused mõjutanud eri tegelaste kujutamist.[53]Siimiskeri mahukaim artikkel on “Sünd ja surm A. H. Tammsaare loomingus”.[54] Ta enda sõnul on see antud teemade “empiirilis-analüütiline läbisirvimine” (lk 842), mis on täpne määratlus (lisaks on seal juttu ka naise rollist jm). Tulemuseks on sedastus, et Tammsaarel on need motiivid väga varieeruvad ja mitmekesised.[55]
Heino Puhveli elutööks saab Tammsaare “Kogutud teoste” peatoimetamine.[56]Teoste järelsõnad moodustavad kokku 300-leheküljelise Tammsaare-monograafia, millest ca 230 lehekülge on Puhvelilt.[57]Järelsõnades on esitatud kokkuvõtlik, olevaid teadmisi sünteesiv ja viimaseid uurimusi arvestav pilt Tammsaare elust ja tööst. Sealt saab ülevaate teoste ilmumisaja kirjanduselust, tekstide geneesist, trükkidest ja muudatustest, sisust, teoste võtmekohtadest, kompositsioonist ja ehitusvõtetest, karakteritest, tegelaste prototüüpidest, vastuvõtust kriitikas jm. Ülevaade püüab kaardistada Tammsaare muutumisi ja arenguid eriti psühholoogilise sügavuse suunas, sotsiaalsus ja ideoloogia on tagaplaanil. Sealjuures on eri teoste järelsõnade katvus ja sügavus üsna kõikuvad.
Puhveli järelsõnade puhul tasub mainida paari seika. Umbes poole nende mahust moodustab “Tõe ja õiguse” käsitlus, milles ta analüüsib kõige enam karaktereid, tuues esile nende vastandust romaani eri osades kui Tammsaarele olulist romaaniehituse aluspõhimõtet. “Elu ja armastuse” käsitus ei võta omaks Nirgi bahtinlikku lähenemisviisi, kuid see-eest rõhutavad Linda Uustalu ja Puhvel “Põrgupõhja” polüfoonilisust ja viitavad võimalusele analüüsida seda Bahtini karnevaliteooria abil.
Lisaks tähendasid “Kogutud teosed” tekstoloogilist tööd, mida kokku võttev artikkel annab tegelikult ülevaate Tammsaare enda keelelisest arengust.[58]
Peale selle on märkimisväärne Elem Treieri ülevaade “Tõe ja õiguse” plaanidest Tammsaare kirjade põhjal, mis püüab leida sealsete mõttekäikude algeid Tammsaare varastest artiklitest ja esseedest ning loetud filosoofidelt, eeskätt Hegelilt.[59] Muud tööd Treierilt, Eerik Tedrelt, Jaan Krossilt jt on ülevaated tõlgetest, kirjavahetuste publikatsioonid, esseistlikud arutlused jms.[60] Juubeliks avaldatud kogumikus “Sõna. Mõte. Inimene” on eeskätt juttu tõlgetest, dramatiseeringutest, illustratsioonidest ja retseptsioonist teistes maades.[61]
Kokkuvõttes on selle aja tööd selge areng Tammsaare uurimises. Ühelt poolt liigutakse sotsioloogiliselt lähenemisviisilt filosoofilise suunas ja teiselt poolt tuuakse klassikalise positivismi kõrvale muid
lähenemisviise.[62] Kuid selle aja parim Tammsaare-alane saavutus ei ole minu arvates mitte uurimistöö, vaid Leenu Siimiskeri ja August Palmi koostatud album “A. H. Tammsaare. Pildikroonika eluteest ja tööst” – seal on ülimalt hästi taasloodud oma aja õhustik.[63]
[1] E. Ahven, Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Tallinn, 2007, lk 589.
[2] J. Undusk, Realismi mõiste ümber: F. Tuglase “realism” ja sajandivahetuse kultuur (Valminud uurimuse eeltrükk). Tallinn, 1986; Kirjanduse tõe poole. Tallinn, 1988.
[3] Tartu Ülikool ja eesti kirjandusliku protsessi uurimine. Töid eesti filoloogia alalt IX. Tartu, 1982.
[4] Vt ka: H. Puhvel, A. H. Tammsaare “Kogutud teosed” kirjastamiseks ettevalmistamisel. Keel ja Kirjandus, 1976, nr 7, lk 431–432.
[5] E. Siirak, Marie Under. Rmt-s: M. Under, Mu süda laulab. Tallinn, 1981, lk 485–505.
[6] Kultuuriintervjuu kirjades: Juubeliintervjuu Paul Rummoga. Keel ja Kirjandus, 1979, nr 7, lk 385–390.
[7] Sarja probleemidest kirjutati juba perioodi algul: O. Jõgi, Lühimonograafiate sari: mis temast saab? Keel ja Kirjandus, 1973, nr 7, lk 432–433.
[8] Omaette teema on selliste artiklite ja EKA vastavate osade võrdlus, mille juurde tulen edaspidi (nt Karl Muru ülevaade 1930. aastate luulest koosneb suuresti valitud lõikudest tema esmalt 1973–1974 kahes osas ilmunud ülevaateartiklist “Ülevaatlikult eesti lüürikast aastail 1930–1940”).
[9] Nt R. Põldmäe, Jakob Hurda kalendrikirjanduslik tegevus. Keel ja Kirjandus, 1979, nr 10, lk 601–613; Jaan Bergmanni autobiograafia. Keel ja Kirjandus, 1986, nr 12, lk 685–690; Luule C. R. Jakobsoni “Sakalas”. Looming, 1987, nr 6, lk 1024–1039. Osa artiklitest on ilmunud kogumikus: R. Põldmäe, Kultuuriloolisi vahelugemisi. Tallinn, 1979.
[10] R. Põldmäe, Eesti kirjanduse probleeme XIX sajandi esimesel veerandil. Keel ja Kirjandus, 1978, nr 4, lk 207–216.
[11] R. Põldmäe, Vennastekoguduse kirjandus. Tartu, 2011.
[12] Nt A. Undla-Põldmäe, L. Koidula jutukirjanduse arenguteest ja suhetest saksa rahvaraamatuga. Keel ja Kirjandus, 1973, nr 9–10, 520–532, 586–596; J. V. Jannsen ja tema lemmikkirjanik J. P. Hebel. Keel ja Kirjandus, 1978, nr 7, lk 398–409; Kirjanduslikke mõjustusi ja tõlkeid “Emajõe ööbikus”. Keel ja Kirjandus, 1986, nr 9, lk 528–538.
[13] Vt L. Anvelt, O. W. Masing ja kaasaegsed. Lisandusi nende tundmiseks. Tallinn, 1979.
[14] T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 23. loeng: Stalinismist perestroikani II: 1960. aastate kirjanikulood. Vikerkaar, 2011, nr 7–8, lk 150.
[15] A. Vinkel, [Eessõna]. Rmt-s: G. A. Oldekop, Suve õdang. Tallinn, 1985, lk 7–23.
[16] M. Kahu, Eesti pseudonüümide leksikon. 1. köide. Eestikeelsed raamatud ja perioodika aastaist 1821–1900. Tallinn, 1991.
[17] Vt artikleid koos: N. Andresen, Suits ja tuli. Tallinn, 1983, lk 5–194.
[18] N. Andresen, Üle rusu. Märkmeid Gustav Suitsu 1940.–1941. aasta luuleainete küpsemisest. Looming, 1988, nr 1, lk 109–119.
[19] Vt T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 25. loeng: Stalinismist perestroikani IV: hüpe modernismi poole: modernismi ümber. Vikerkaar, 2012, nr 3, lk 65.
[20] M. Mäger, Väliseid vastuhelke “Elu tules” (Sándor Petőfi – Gustav Suits). Keel ja Kirjandus, 1975, nr 1, lk 9–20; M. Mäger, Sada aastat “Tuulemaa” sünnist (Friedrich Kuhlbars – Gustav Suits). Keel ja Kirjandus, 1984, nr 5, lk 263–275.
[21] Need artiklid tekitasid terava kuluaaripoleemika. Osalt oli tegu isikutevahelise “sobimatusega”, osalt nn Tartu-Tallinna vastasseisuga luuleuurimises (vrd Jaak Põldmäe ja Mägeri vaidlused), osalt ideoloogilise probleemiga, sest kriitikat pagulusse läinud autorite pihta võeti kui mõjurit nende loomingu ilmumise takistamiseks. Aga lisaks oli oluline see, et eesti kirjandusuurimises valitses endiselt romantiline paradigma, kus originaalsus oli kirjanduse ülim väärtus ja iga katset seda kahtluse alla seada vaadati pühaduse rüvetamisena.
[22] E. Roos, Gustav Suits vana ja uue sajandi käänul. Keel ja Kirjandus, 1973, nr 1–2, lk 13–23, 74–86; Gustav Suits ja “Eesti Külvaja”. Keel ja Kirjandus, 1974, nr 7–8, lk 395–403, 459–468; Gustav Suitsu murranguline õppeaasta. Looming, 1979, nr 1, lk 113–129.
[23] H. Puhvel, F. Tuglas Oulunkyläs. Keel ja Kirjandus, 1976, nr 9, lk 528–536; R. Kruus, Rossica Tuglase riiulitel. Looming, 1986, nr 4, lk 528–535.
[24] M. Kahu, Valdesiaana ehk ühe müstifikatsiooni lugu. Keel ja Kirjandus, 1980, nr 1, lk 12–20; N. Andresen, Artur Valdes ja Friedebert Tuglas. Keel ja Kirjandus, 1981, nr 3, lk 148–152.
[25] Vt N. Andresen, Terendusi. Tallinn, 1979, lk 13–50.
[26] E. Nirk, Valepassiga suvitaja päevaraamat. Looming, 1984, nr 6, lk 827–838.
[27] T. Liiv, F. Tuglase novellistika aastail 1901–1916. Rmt-s: F. Tuglas, Kogutud teosed. Kd 1. Tallinn, 1986, lk 303–310; F. Tuglase novellistika aastail 1916–1957. Sealsamas, kd 2. Tallinn, 1987, lk 297–303; Felix Ormussonist, Tuglase miniatuuridest ja Norra reisi kroonikast. Sealsamas, kd 3. Tallinn, 1988, lk 297–303. Kohati sõna-sõnalt kordab sama: T. Liiv, Friedebert Tuglas novellikirjanikuna. Looming, 1986, nr 2, lk 265–271.
[28] J. Undusk, Realismi mõiste ümber.
[29] M. Mäger, Villem Grünthal-Ridala uuendusmehena. Looming, 1985, nr 5, lk 687–697.
[30] R. Ruutsoo, Bernhard Linde ja “Noor-Eesti”. Keel ja Kirjandus, 1986, nr 4, lk 209–220.
[31] N. Andresen, “Noor-Eesti” ja ta retseptsioon. Looming, 1975, nr 9, lk 1549–1569.
[32] A. Palm, Kuressaare nooreestlased ja nende ajakiri. Keel ja Kirjandus, 1972, nr 6–7, lk 331–345, 390–402.
[33] E. Säärits, Ernst Enno luule lätteist ja kunstijõust. Keel ja Kirjandus, 1975, nr 6, lk 344–349.
[34] A. Eelmäe, Saja-aastane Oks. Looming, 1984, nr 2–3, lk 243–248, 410–417. See oli muide alles teine ülevaatlik käsitlus Jaan Oksast Nõukogude Eestis, esimene oli: K. Leht, Jaan Oksa elu ja loomingu äärejooni. Looming, 1968, nr 2, lk 300–310.
[35] E. Siirak,Marie Under ja tema ballaadid. Keel ja Kirjandus, 1973, nr 3, lk 136–150; Marie Underi “Uneretk”. Ühe luuletuse lugu. Keel ja Kirjandus, 1983, nr 3, lk 116–121; Marie Under omas ajas. Looming, 1983, nr 3, lk 400–415. Siiraku artiklid on osalt ilmunud ta kogumikus “Talendi maagia” (Tallinn, 1987).
[36] E. Siirak, Marie Underi varasest isikuloost. Looming, 1976, nr 9, lk 1550–1563.
[37] E. Siirak, Marie Under. Rmt-s: M. Under, Mu süda laulab, lk 485–505.
[38] R. Parve, August Alle ja teised. Tallinn, 1983.
[39] R. Parve, Semper ja riimiprobleemid. Keel ja Kirjandus, 1986, nr 1, lk 10–19.
[40] N. Andresen, Johannes Semperi noorusluule. Keel ja Kirjandus, 1972, nr 9, lk 513–523.
[41] N. Andresen, J. Barbaruse hommik ja keskpäev. Looming, 1980, nr 1, lk 118–125.
[42] N. Andresen, Siuru. Looming, 1973, nr 7, lk 1204–1217.
[43] Olulisemad artiklid on ilmunud: N. Andresen, Terendusi.
[44] E. Mihkelson, Uut Henrik Visnapuu kirjandusliku tegevuse algusest. Rmt-s: Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi XI. Tagasivaateid kirjanduslukku. Tallinn, 1986, lk 39–53 (kirjutatud aastal 1973).
[45] H. Peep, Henrik Visnapuu. Tallinn, 1989.
[46] T. Haug, “Sonetid“ ja “Siuru”. Retseptsiooniloolist. Looming, 1981, nr 6, lk 853–860. Toomas Haug (1956) õppis Tallinna Pedagoogilises Instituudis 1974–1978. Aastail 1978–1985 töötas ta Tuglase majamuuseumis teadurina, sellest peale Loomingu toimetajana eri ametinimetustega.
[47] E. Laido, Siurulased paroodiate peegelduses. Keel ja Kirjandus, 1975, nr 8, lk 458–466.
[48] T. Haug, “Tarapita” ja tarapitalased. Keel ja Kirjandus, 1983, nr 1–2, lk 8–19, 61–72.
[49] A. Januson, Erni Hiire nooruriaastate luulest. Looming, 1975, nr 3, lk 494–508.
[50] R. Kruus, Futurismi kajastusi eesti trükisõnas enne 1917. aastat. Keel ja Kirjandus, 1981, nr 6–7, lk 337–347, 397–406; Erni Hiire kirjanikutee alguse taustast. Looming, 1985, nr 3, lk 403–413; 1920. aastate alguse noorkirjanikest. Rmt-s: Sõna 9. Tallinn, lk 70–85; Valmar Adamsi kirjanikutee alguse taustast. Looming, 1984, nr 1, lk 119–124.
[51] Vt P. Rummo, Kirjatähe kammitsas. Tallinn, 1977, lk 7–147.
[52] E. Nirk, A. H. Tammsaare eesti romaani arengupanoraamis. Keel ja Kirjandus, 1978, nr 1, lk 5–15; E. Nirk, Ühe ammu aegunud mõrvaloo järeljuurdluskatse. Keel ja Kirjandus, 1983, nr 4, lk 172–188. Ta romaanianalüüsid on ilmunud ka kogumikus “Avardumine” (Tallinn, 1985).
[53] L. Siimisker, A. H. Tammsaare ja “Ühendus”. Keel ja Kirjandus, 1973, nr 2–3, lk 93–104, 136–146; A. H. Tammsaare: “Kuid mu loomisindu ergutab peamiselt küll elu ise”. Keel ja Kirjandus, 1976, nr 10–11, lk 587–597, 657–666; Tammsaare ja kirjanduse uuenemine (1907–1914). Keel ja Kirjandus, 1978, nr 1–2, lk 16–27, 72–79; Ühe avastuse lugu. Keel ja Kirjandus, 1978, nr 11, lk 683–690; A. H. Tammsaare “Tõe ja õiguse” II osa redaktsioonidest. Keel ja Kirjandus, 1982, nr 4–6, lk 172–184, 231–240, 304–310.
[54] L. Siimisker, Sünd ja surm A. H. Tammsaare loomingus. Looming, 1978, nr 1, 3–5, lk 131–141, 498–507, 652–664, 821–843.
[55] Lisaks ilmub Siimiskerilt sel perioodil kolm venekeelset ülevaadet: Антон Таммсааре: жизнь и творчество. Moskva, 1972; Антон Таммсааре: жизнь и творчествo. Таллинн, 1977; Жизнь и творчество А. Х. Таммсааре. Moskva, 1978. Erna Siirakult ilmub ingliskeelne pisiülevaade “A. H. Tammsaare in Estonian literature” (Tallinn, 1978).
[56] Puhveli selle perioodi artiklid on ilmunud valimikus “Kirjandus muutuvas maailmas” (Tallinn, 1987).
[57] Lisaks kirjutavad mõned järelsõnad Erna Siirak ja Eerik Teder ning kaasautoritena Hilve Rebane ja Linda Uustalu.
[58] H. Puhvel, Tekstoloogiaprobleeme A. H. Tammsaare “Kogutud teostes”. Keel ja Kirjandus, 1979, nr 8, lk 459–473.
[59] E. Treier, A. H. Tammsaare filosoofilistest nägemustest ning tema autoriplaanist “Tõe ja õiguse” taustal. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 11–12 , lk 652–664, 719–728.
[60] Nt J. Kross,Tammsaare ja Mefisto. Looming, 1979, nr 2, lk 244–251; E. Teder, A. H. Tammsaare ja V. I. Mikkoneni kirjavahetus. Keel ja Kirjandus, 1978, nr 6, lk 359–366; E. Treier, Eesti kirjanduse lootuste luhtumisi USA-s. Kirjanik Tammsaare ja unioni puusepp Pranspill. Keel ja Kirjandus, 1981, nr 1–2, lk 33–45, 101–110; E. Treier, “Tõe ja õiguse” tõlkimisest Soomes. A. H. Tammsaare kirjad Erkki Reijonenile. Keel ja Kirjandus, 1978, nr 1–4, lk 43–56, 98–107, 160–169, 230–237.
[61] Sõna. Mõte. Inimene: A. H. Tammsaare 100. juubelile pühendatud lühiuurimusi. Tallinn, 1977.
[62] Olulisemaid keeleteaduslikke ja sotsioloogilisi uurimusi käsitlen edaspidi.
[63] L. Siimisker, A. Palm, A. H. Tammsaare. Pildikroonika eluteest ja tööst. Tallinn, 1978.