Tüdrukud, pidage kalliks lillerüppelise muusa
kauneid kinke ja kilpkonnaluise lüüra kirgast kõla.
Mu ihult on nüüd vanaiga võtnud tunase nõtkuse;
mustana sündinud juuksedki on pleegitanud valgeks;
raskeks on jäänud süda ja enam ei kanna mind põlved,
toona nii nobedad tantsisklema kui hirvevasikad.
Küll tihti ma kurdan seda, kuid teha ei ole miskit:
inimesele pole antud vananemata jääda.
Eks nõnda kord armu väega roosikämblaline Eos
ilusa noore Tithonose viinud endaga kaasa
päris maailma otsa, aga temagi, surematu
naise kaasa ei pääsnud halli aja, vanaduse käest.
Vanakreeka keelest tõlkinud Jaan Kaplinski
2005, nr 12
Lisa kommentaar