Surm nii-öelda sunnib välja nuuskima,
mida erilist õieti on ühes vahekorras.
V. Kast, “Lein”
Elasid kord kaks tillukest, miniatuurset eestlast. Ühe nimi oli Piia ja teise nimi oli Tiia.
Nemad teineteist ei tundnud, aga mina kohtasin neid sageli. Nad olid mõlemad tegelikult suhteliselt mõttetud. Miks? Kohe ma jutustan teile.
Piia oli umbes minuvanune, ta püüdis olla isegi minusarnane, proovides olla kirjanik või midagi. Ühel päeval oli temast isegi ajalehes kirjutatud, keegi rohkem kirjanik oli märkinud: “Ja kui on olemas selline inimene nagu Piia Pask, siis palun, andku raamat välja, seda ma tahaksin lugeda.”*Aga viimastel nädalatel tundus, et see ei õnnestu kuidagi.
Sest Piia viis juba kolmanda raamatu riiulisse tagasi, ta isegi mitte ei viinud, vaid viskas pehmekaanelise väljamõeldise kuhugi enda kõrvale. Jumala eest! Tagakaanel pilt autorist, mõnest neljakümnendates prillitatud naisfiloloogist, à la õppinud 7. kk-s, TRÜ-s ja nüüd fotol ebamäärase dekolteega olend. Naine või? Naine või mitte, aga õppida polnud seni kelleltki olnud. Piia oli nimelt otsustanud kirjutada oma senise elu kõige kehvema jutu, et jätta kas või seeläbi jälg kirjandusmaastikule, ei tea küll kas kuppelmaastikule või vooremaale või lausa savanni. Selleks viimaseks tulnuks küll Eestist kaugemale reisida, aga siiani oli ta käinud ainult Soomes, seal veel hullem, katsu end graniidile graveerida.
Aga millest kirjutada ja veel kehvalt? Seniloetud kõige hullemad laused olid olnud umbes:
“Sel aastal tuli kevad teisisti.”
“Korraga oli ta kõige õnnelikum inimene maailmas!”
“Ainus, mis su külmunud nägu soojendas, oligi su omaenese veri.”
“Hetkeks olid kaks südant kohtunud tummas öös.”
“Aeg-ajalt suutis ta ette kujutada lõplikku olematust, see tekitas külmavärinaid ning haihtus samas.”
Need ei olnud Piia kirjutatud laused, aga ometi oli nende ümber suudetud üles ehitada terved romaanid, mis kubisesid säärastest piinlik-kaeblikest trafaretsustest. Kuidas siis tema hakkama ei saa, ühe väikese jutugagi?
Tiia lakkis samal ajal küüsi.
Üksainus jutt, kas või viimane. Panna kõik kirja, mis pähe tuleb? Oli tal üldse veel pea, pärast viimast kukkumist? Õige küll, see oli olnud piisav hoop, et mitte üldse enam suuta või suuta hoopis. Pea ees trepist alla pudeneda, aste astmelt, siiski instinktiivselt kägaras, lõpuks vastu esimese korruse välisust maandudes, nii et naabrinaise aaloed aknalaual värisesid. Ohh, see oli olnud vahva kukkumine, meenutas Piia. Vahvam elamus kui kümneid kordi kusagil prügimäel magada või niisama mõttetult mööda võõraid tänavaid ekselda või tundmatul surnuaial kellegi sama tundmatu haual nutta, teeseldes möödujatele lohutamatut leinajat. Ja nad uskusid ka, langetasid päid ja aeglustasid sammu.
Mh, meenutas Piia, mis mõte see oligi, mis ülemisel trepimademel peast läbi käis? Sel aastal tuli kevad teisiti, oli ta mõelnud. Ja tõepoolest, sel aastal tuligi kevad teisiti, mäletate, vinduv ja lumeta talv arvas õigeks ootamatult märtsi lõpus alla sadada, mõne tunniga mitukümmend päeva tasa teha, siis kaduda sulavetesse, et veel paaril korral rünnata. Kes siis, kas tõesti armas Jumal kinkis Piiale sellise kevade, mille eest niimoodi võidelda tuli? Ja kus siis relvad? Kõik, mida Piia teravate räitsakate ja Jumala vastu ette sai võtta, olid pikad jalutuskäigud, isegi mitmepäevased rännakud läbi langeva lume, silm puuritud enese ette, mõte kalk ja korrastatud, vaim tundetu, keha valmis komistama puujuurtele või lausa uppuma sohu, ainult et võita endale lõpuks kevad ja valgus, mida ometi tema armas Jumal nii kiivalt kinni hoidis. Selle mõtte juures prantsatas Piia vastu järgmise, neljanda korruse naabri korteriust ja põrkas sealt edasi kui hüpikpall ikka allapoole… Hambad plaksatasid kokku ja ta tundis suus kahtlast krõksatust – kaks esihammast ei pidanud seiklustele vastu. Sellega oli talv surnud, aga ka kevad oli ootamatult surnud, ja kuidas leinata kevadet, hambutuna, korrusmaja trepil allapoole libisemas, naabritele häbiks. Järgmise kümne astmega sai see korraga selgeks. Kõik astmed olid väärt läbielamist, sest vähemalt kevade kirjeldus oli tulnud piisavalt lääge. Ja hullemaks läheb. Kolm korrust oli veel jäänud.
Tiia lakkis samal ajal küüsi.
Niisiis, kuidas leinata kevadet. Piia teadis nüüd. Korraga oli ta kõige õnnelikum inimene maailmas! Tal oli terve öö üksipäini aega, sest kell oli juba palju, ja prügišahti taha peitununa ei märganud teda keegi. Ei mingit kära, tulesid, ainult kuu, külm ja otsekui metallist, kui Piia kevade 21.45 ekspressile saatis. Kuna Piia oli naine, siis kevad oli olnud arvatavasti mees. Ma kujutlen neid endaks ja selleks meheks praegu, kirjutan nagu et sina ja mina. Niisiis, olin leidnud prügikastist suure voodilina, võibolla oli see kuulunud mõnele kodutule, mina aga kasutasin seda taskurätikuna. Linal oli juures kevade lõhn, aga mitte puhkevate pungade, vaid läppunud kõdusõnniku hais, mille järgi ka kodutu ilmselt oli lõhnanud. Selline sa siis lõpuks olidki, ja kas tasub sinu pärast nutta, ja veel õnnest, mitte kurbusest? Prügišahti taga mahtus ka põlvitama ja ma palusin sellegipoolest Jumalat, et ta oli sind mulle andnud. Jumalat küll ei ole, aga ta andis siiski. Kõik me nutame vahel elu ülekohtu ja tühjuse pärast, igatsuse pärast ja kättesaamatu armastuse pärast. Olen ainult unes su voodiserval istunud, kui sul veel voodi oli, ja voodilinaga su pisaraid pühkinud. Nimetasid mind kiindumuseks, väikeseks valgeks ingliks, oma tütrekeseks. Ütlesid, et hommikuti jood kohvi kahest tassist – oma tassist ja minu tassist. Muudkui ootasid, isegi laulsid:
Aastast pisut pikem oli päev, kui ma sind ootasin,
Justkui vana-aastaõhtu oli käes, kui sa siis saabusid,
Endale ei aru anna ma, miks nii ma ootasin,
Miks ei tormand sind ma embama ja mida pelgasin.**
Ainult viimasel ajal olid kuidagi napisõnaline ja tujukas. Aga teine päev jälle teistsugune. Pole ka ime, suruda end viimase jõuga läbi hangede, et mulle tuleks kevad, aga mina tüütan tühiste küsimustega, et kuidas läheb ja millal siis ikkagi tuled.
Argus, argus oli sinu kodust lahkumise põhjus, aga mitte sinu, vaid minu argus. Ei julenud sulle appi tulla, kui sa mind kutsusid. Oleks ju vaja olnud tuld ahjus hoida, hagu teha, pilvi laiali ajada. Peitusin ettekäänete taha, mis tagantjärele tühised: liiga külm on, mantlit pole, ei lähe täna välja, küll järgmisel nädalal jõuab. Mis oleks olnud see paar tundi siis lund rookida. Aga ei ühtki oleksit enam, sest kõik oli päriselt. Andsid mulle täna suurima õppetunni, kuidas üksinda olla, kui enam kuidagi olla ei saa. Peab olema, peab elama, kuigi ei olnud just vähe kordi, kui lubasid end hommikuks üles puua. Talved ja kevaded läksid, mina ikka ei tulnud, pidid kõike üksi tegema, ka siis, kui sul veel kodu oli, poes käima, pesu pesema, esimene vikerkaar olema, tuiskama või tibutama. Kusagil sinu endises korteris roostetab üheauguline elektripliit, ei kohvimasinat ega triikrauda. Sa ei triikinudki enam, ei hoolinud. Ainult vett soojendasid pliidil, et kiiremini lund sulatada. Kusagile jäid ka villane sall, lips tumepunane ja mõni paar sokke.
Andsid ikka õppetunni. Pidi ju paremaks minema, valgemaks, soojemaks, aga kuidas nüüd? Miks otsustasid just nii külmal päeval kodust lahkuda, et just mind otsima tulla, et tuua mulle kevad üle taevalaotuse, et talv lõplikult võita, nagu igal aastal, sõitsid kodust kaugele, leevikesed õlal, minu juurde, ronisid trepist viiendale korrusele, peaaegu ukse taha, aga miski ehmatas sind, et põgenesid tagasi alla, jätsid endast vaid pruunikirju voodilina, ainukese kehakatte ja lihtsalt libastusid jäätunud künkal, peaga vastu teeserva, murdsid luid ja roideid, lamasid tunde, ainus, mis su külmunud nägu soojendas, oligi su omaenese veri, lõpuks sulasid poriloikku. Oli sul valus, kellest sa mõtlesid? Oli see ainult hetk või piin? Ainult inimene üksi? Tubli, aita mind nüüd veel, give me a sign. Üksi saan ma hakkama, ja milleks inimeste hulgas olla. Tuleb võtta koer?
Oeh. Vot see on juba tõeline nekroloog! Ajas kohe võhmale.
Tiia lakkis samal ajal küüsi.
Piia tahtis tõusta, sealt haisva šahti tagant allapoole põgeneda, aga jalad ei kuulanud, paroksetiini ja brändi segu oli oma töö teinud. Põlvili proovis ta astmeid tabada, kuid selle asemel tabas käsipuud pea. Kui ta lõpuks lõdisedes ärkas, oli ainus, mis ta külmunud nägu soojendas, tema omaenese veri. Siia ei saanud jääda! Varsti on hommik, esimesed tööleruttajad! Kõikvõimalikud tervislikud hommikvõimlejad, väikekodanlikud kohvikeetjad. Poollohisedes ajas ta end allapoole, aga siis kriuksatas kellegi välisuks ja sammud trepist. Piia tõmbus tagasi. Ta silmitses ennast, särgiesine oli täiesti tumepunane, peahaavast tuleb ju alati palju verd. Tumepunane? Täpselt selline värv, nagu ta mäletas end olevat kinkinud kellelegi tumepunase lipsu. Aga kes see oli ja millal? Mingis näiliselt eelmises elus, väga ammu, peaaegu et enne Kristust? Siiski mitte, kuigi inimese mälu jaoks võib ka viisteist aastat igavikuna tunduda. Igal juhul bussid ja taksod olid juba leiutatud, linnad ehitatud. Ma mäletan Piia eest – mäletan, et oli talv, külm selline. Olime temaga, selle punast lipsu kandva mehega, mõnda aega tuttavad, sügisest, siiski suhteliselt ametlikult. Ühel päeval kutsus ta mu kuhugi baari, tol ajal esinduslikku, sõime ja jõime seal pisut. Pärast sõitsime tema korterisse, see asus veel ühe Vene linna nimelise kohviku kõrval. Korter oli väike ja hämar, kuid hubane. Ta tegi voodi ära ja vajus sinna, nagu oleks kõvasti purjus, kuigi ei olnud. Jäi korraks isegi magama. Mäletan selgesti, et istusin tema voodiserval ja lihtsalt vaatasin. Hetkeks olid kaks südant kohtunud tummas öös. Ta oli suur ja tugev, väga mehelik – räägiti, et tegeles poksiga –, valge särk eest lahti, tumepunane lips kõrvale heidetud. Imelik, et selline mees, nii kirglik ja kogenud, ja tahtis just mind. Ma ei kartnud midagi, hoopis tundus, nagu valvaksin mina tema und, nagu ema või keegi. Imelik ka, kuidas see hämar november ja hämar tuba ajas nutma. Nutsingi eiteamillest ja pühkisin pisarad voodilinasse. Vaatasin korteris ringi. Köögis seisis triikimislaud, paar kortsus pükse sellel, ta elas siis arvatavasti üksi, kui triikimata. Laual jällegi kaks kohvitassi, siiski oli, kellele kohvi keeta, oli siis või?
Seintel olid fotod tuntud õpetlastest – mitte poksitšempionitest – Kopernikust Kreutzwaldini, isegi Lomonossov ja Pavlov. Keegi, vaevalt ta ise, oli maalinud leevikesi, nad olid kujutatud teri nokkimas ühe vana mehe peopesalt, istusid ta kätel ja õlgadel. Mees ise oli hallipäine, lokkisjuukseline, pikas pruunikas rüüs, otsekui Piiblist keegi, ainult ühes jalas oli kaloss, teine paljas. Naljakas.
Mis edasi sai? Korraga tumepunase lipsuga mees ärkas, kohendas riideid, suudles mind ja ütles, et peab kiiresti maale sõitma. Et leevikestele vaja teri panna. Maale? Jõe äärde? Käid sa vahel jõe ääres? Kas seal on liivane kallas või on soine ja madal? On seal üksikuid kohti, kus istuda ja unistada? Oled sa seda kunagi teinud? Aga sinu maja ümber? Kas teised majad on lähedal või on mets ümberringi? Tahad, läheme sinna metsa mõnikord, lihtsalt jalutame? Kas seal karusid ka on? Siis ärme lähe. Mul oli talle musttuhat küsimust, tema aga tellis takso, tellis taksojuhilt ühe viina ja läinud ta oligi.
Tiia lakkis samal ajal küüsi.
Piial oli kõik meeles. Jah, november oli olnud hall. Jah, punase lipsuga mees oli ootamatult lahkunud. Enam kunagi ei sattunud Piia tema korterisse, lihtsalt ei julgenud, ei tahtnud tema lahkumist teist korda läbi elada, vaatas ja kuulas eemalt. Nüüd oli tal ainult särgiesine, kogu elu oligi verine laik särgiesisel. Piia ei jaksanud enam. Ta tahtis koju ja ei tahtnud ka. Ta tahtis haiglasse ja ei tahtnud ka. Ta tahtis elada ja ei tahtnud ka. Ta tahtis kirjutada ja ei tahtnud ka. Ta pani silmad kinni. Aeg-ajalt suutis ta ette kujutada lõplikku olematust, see tekitas külmavärinaid ning haihtus samas.
Kiirabi tuli. Ei läinudki nii kaua aega kui eelmine kord. Kartsin, et nad selle joodiku järele enam ei tule, juba kolmas kord selle talve jooksul. On ikka elanikud! Ise veel naisterahvas, muidu näeb nii kena välja, ei tunne äragi, kunstküüned ja kasukad. Tea, mis tal viga on. Hirmsat lärmi kostab vahel korterist, ja trepikojas ka, kukkus lausa trepist alla täna, lillepotid kõik aknalaualt puruks. Nojah, talle vähemalt antakse abi, aga mina – mul ikka peas 25 MMS-i – kakskümmend viis miljonit mõtet sekundis. Ja Tiia, tema elab korrus kõrgemal, temast mõni teine kord pikemalt.
Eesti Päevaleht 04.04.2008, lk 13.
** Sergei Maasin, “Ootamine”.