Aro Velmet: Viimase kuu aja jooksul on Eesti poliitikas ja meedias väga palju räägitud Eestis püsivalt resideeruvatelt mittekodanikelt valimisõiguse ära võtmist. Peamiselt peetakse siin silmas Vene föderatsiooni kodanikke, kuigi see ilmselt laieneks ka siin pikemalt elanud ukrainlastele, brittidele, ameeriklastele ja teistele mitte Euroopa Liidust pärit teiste riikide kodanikele. Kes üldse saavad Eestis valimas käia lisaks Eesti Vabariigi kodanikele ja mis tingimustel? Keda need planeeritud muudatused võiksid puudutada?
Tõnis Saarts: Praegu ei ole ju selge, kellelt valimisõigus ära võetakse. Täna võivad Riigikogu valida ainult Eesti Vabariigi kodanikud ja see on tõesti ainult nende õigus. Aga kohalike omavalitsuste valimistel võivad osaleda selle omavalitsuse territooriumil püsivalt elavad inimesed, kodakondsusest sõltumata. See õigus on neil juba 1990ndatest. See on selles sõnastuses kirjutatud põhiseadusesse ja ka kohalike omavalitsuste valimiste seadusesse. Euroopa Liitu astudes on see õigus laienenud ka kõigile EL kodanikele. Euroopa Parlamenti saavad valida nii Eesti kodanikud kui ka EL kodanikud.
AV: Mida tähendab “püsivalt elamine”, kuidas seda tõestada? Kas sa pead elama ühes kohas mitu aastat, tõestama, et su elukoht on seal, või mida siis täpselt teha tuleb?
TS: See käib püsiva elamisloa või pikaajalise elamisloa alusel. Minu teada valimisseaduses on kirjas, et see aeg on viis aastat ning see paiksustsensus on üsna tüüpiline Euroopas. Mõnes kohas on see kaks-kolm aastat, meil on viis.
AV: Nii et kui mul on püsiv elamisluba, ma olen omavalitsuses viis aastat elanud, siis ma saan seal valida kohalikke esindajaid.
TS: Põhimõtteliselt küll, jah.
AV: Mõnevõrra ebaselge on, mida see reform endast kujutab. Selle on põhiliselt välja käinud erakond Isamaa, kuigi sellele on nüüd ebalevat toetust avaldanud ka Reformierakond. Kas valimisõigus võetakse ära kõigilt teiste riikide kodanikelt või ainult osadelt pole päris selge. Aga kuidas see mõjutaks neid Eesti elanikke, kellel polegi kodakondsust, kes on n-ö “halli passi” omanikud? Neid on Eestis päris palju
TS: Halli passi omanikke peaks olema umbes sama palju kui Vene kodanikke, kui isegi mitte rohkem. Mulle on jäänud see selgusetuks. Ilmselt on see soov ka neilt valimisõigus ära võtta, sest tihtipeale poliitikud vaatavad Vene kodanikke ja mittekodanikke ühtse grupina. Milline see õiguslik alus seal leitakse on kindlasti palju keerulisem põhjendada. Vene kodanike puhul on põhjenduseks toodud, et tegemist on agressorriigi kodanikega ja tänases julgeolekuolukorras me ei tohiks lasta neil Eesti poliitilises elus osaleda, aga siin tekib küsimus, et kas see argument pädeb ka näiteks mittekodanike puhul, isegi kui me teame, et enamik neist on venekeelsed. Aga siin on raske sellist ühest julgeolekukaalutlustel põhinevat argumenti leida.
AV: Kuidas Eestis üldse jõuti otsuseni anda kohalikel tasandil esindatus inimestele, kes ei ole Eesti kodanikud, ent on siinsed püsielanikud? See ei ole kõikjal maailmas levinud praktika. Saksamaal näiteks ei saa mittekodanikud osaleda kohalikel valimistel. Miks tegime meie 1990ndatel teistsuguse otsuse ja niivõrd jõuliselt, et see sai kirjutatud meie põhiseadusesse.
TS: Selle mõistmiseks tuleb vaadata konteksti ja tegelikult ka toonast demograafilist olukorda. 1991. aastal moodustasid etnilised eestlased rahvastikust 62% ja kui kodakondsusseadused vastu võeti 1992. aastal jäi enamus venekeelsetest inimestest mittekodanikeks, nii et neil ei olnud mingit valimisõigust.
Aga see taust on tegelikult keerulisem. Seesama klausel sai põhiseadusesse sisse kirjutatud, seda arutati ka põhiseadusassamblees ja seal oli väga selge pragmaatiline arusaam. Väga keeruline on korraldada legitiimsena näivaid kohalike omavalitsuste valimisi näiteks Ida-Virumaal või Narvas. Naljatledes oleks see võinud välja näha selline, et viis eestlast valivad kuuendat ja me nimetame seda legitiimseks linnavalitsuseks, samas kui 90% linnaelanikest jääb valimistest kõrvale. See ei tundunud lihtsalt mõistlik. Eriti arvestades toonaseid rahvuspoliitilisi pingeid, Narva referendumit, sai see toona Põhiseadusesse sisse kirjutatud.
Uus diskussioonilaine tuli 1992-1993. aastal, kui võeti vastu kohalike omavalitsuste valimiste seadus, sest 1993 tulid esimesed KOV-valimised ja selleks hetkeks pidi see olema valmis. Selleks hetkeks oli valitud ka uus Riigikogu ja seal parempoolsed ja rahvuslikud parteid seda Põhiseaduse sätet väga hea pilguga üldsegi ei vaadanud. Nii et väga suures osas, see, et see põhimõte jäi kehtima ka KOV-valimiste seaduses, juhtus välissurve tõttu. See oli selline mitteametlik tingimus, et Eesti saaks Euroopa Nõukogu, inimõigusteorganisatsiooni liikmeks. Väga tugevat survet avaldas siin ka OSCE, samuti inimõigusteorganisatsioon. Nii et rahvusvaheline surve anda siin elavatele, toona mitmesajale tuhandele mittekodanikule valimisõigus, see surve oli päris suur. Laari valitsus toona andis sellele ka järgi.
Oma magistritöö raames seda teemat uurides ma sattusin lugema toonaseid Riigikogu stenogramme. Seal võis näha, kuidas mõned rahvusradikaalsed parteid, nagu Eesti Kodanik Jüri Toomepuu juhtimisel, aga ka teised, olid ikka väga nördinud ja sellele ideele vastu. Nad ütlesid näiteks, et me oleme nõus, aga teeme nii, et paiksustsensus on näiteks 70 aastat. Kui sa oled 70 aastat KOVi territooriumil elanud, pole veel surnud, siis sa saad valimisõiguse. See ei läinud läbi, siis tuli järgmine saadik ja ütles, et teeme 50 aastat – see on viimane piir. Aga loomulikult, kuna valitsus seda ettepanekut toetas ja Riigikogu enamus neil oli, siis see vaidlus suurt vilja ei kandnud. Mida ma selle näitega signaliseerin on see, et paljud rahvuslikult meelestatud paremerakonnad ei ole kunagi selle õigusega pöriselt leppinud. See on olnud suuresti tabuteema. Tuletame meelde, et 2017 valimiskampaanias EKRE tahtis valimisõiguse mittekodanikelt ära võtta, aga see teema ei lennanud. Osaliselt seepärast, et teised paremerakonnad võtsid selle ikka päris leigelt vastu – aga hukkamõistu see ettepanek ka leidnud. Nii et soov leida hetke, kus see muudatus vaikselt ära teha, tundub olevat paljudes poliitikutes peidus kõik need viimased 30 aastat.
AV: Kui palju mängis 90ndate aruteludes rolli julgeolekukaalutlused? Narva ja Ida-Virumaa integreerimine Eesti Vabariiki oli päris oluline teema ju toona. Kas küsimused lojaalsusest ja uue riigiga seotusest olid ka toona arutelu all?
TS: Absoluutselt, see oli üks põhilisi argumente. Lootus oli, et kui venekeelsed elanikud osalevad poliitilises protsessis, valivad kohalikku võimu, siis see lähendab neid ka Eesti riigile. Tuletagem meelde, et õigust anda mittekodanikele kandideerimisõigus, sellist juttu pole kunagi olnud. Nii et ohtu, et näiteks interliikumise aktivistid oleks tagasid tulnud ja ilma Eesti kodakondsuseta kuskil kandideerinud, seda ohtu ei ole kunagi olnud.
Tegelikult strateegiliselt 1993. aasta kontekstile mõeldes oli see väga õige samm. 1993. aasta juulis oli Narvas autonoomiareferendum. Kujutame nüüd ette, et pärast seda, 1993. aasta sügisel, oleks välja tulnud, et isegi kohalikku võimu ei saa nad valida, see oleks pingeid Ida-Virumaal veelgi suurendanud. Nii et strateegiliselt, pingelist olukorda arvestades, arvan ma, tehti pragmaatiline ja ilmselt õige valik.
AV: Kui tüüpiline on demokraatlikus Läänes, et inimestel, kes ei ole ühe riigi kodanikud, on õigus selle riigis poliitikas valimiste kaudu kaasa rääkida?
TS: Seda, et mittekodanikud saavad valida parlamenti või presidenti, seda üldiselt ei ole. Kohalikul tasandil valimisõiguse andmine ei ole väga tavaline, aga neid riike Euroopas üldiselt ikkagi on. Mina lugesin kokku viisteist riiki, kus erineval kujul tegelikult mittekodanikud võivad valida kohalikke volikogusid.
Need mustrid on väga erinevad ja taustad, miks seda on lubatud on ka. Esimesed klassikalised näited on Beneluxi maad ja kõik Põhjamaad, kes seda võimaldavad, kaasa arvatud Soome ja Island. Ida-Euroopas on neid näiteid vähe – lisaks Eestile veel Sloveenia, Slovakkia ja alates 2000ndatest aastatest ka Leedu. On riike, kus valimisõigus on antud riikidevaheliste lepingute alusel. Näiteks Hispaanial ja Portugalil on lepingud oma endiste koloniaalmaadega. Hispaanial paljude Ladina-Ameerika riikidega ja Portugalil ennekõike Brasiiliaga. Nii et nende riikide kodanikud, kes elavad Hispaanias või Portugalis, saavad seal kohalikke volikogusid ka valida. Aga see on puhtalt selline lepinguline suhe.
On riike, kus on hästi tugevad sõltumatute omavalitsuste traditsioonid, näiteks Sveits. Seal on see teatud rahvarikastest kantonites lubatud, aga mitte kõikjal Sveitsis. Näiteks Suurbritannias on see õigus antud kõigile Briti Rahvaste Ühenduste liikmetele ja ka Euroopa Liidu kodanikele, kuigi seal on asjad Brexiti tõttu mõnevõrra muutunud. Nüüd Suurbritanniasse migreeruvad inimesed seda õigust ilmselt ei saa. Nii et neid põhjuseid on üksjagu, aga me ei saa öelda, et see oleks midagi universaalset.
Siin avaneb kolm erinevat põhjendust, miks see valimisõigus on antud. Üks on koloniaalminevik: siia kuuluvad Suurbritannia, Holland, Belgia. Ilmselt seetõttu on neil olnud suurem valmisolek seda õigust ka anda. Muidugi on tegemist ka suure sisserändega riikidega. Siis on riigid, mis on 1970ndatest alates kujunenud oluliseks sisserände sihtkohtadeks ja mis on otsustanud sisserändajatele ka valimisõiguse anda. Siia kuuluvad näiteks Põhjamaad, kus on ka ajalooliselt tugev kohalike omavalitsuste traditsioon. Seetõttu on peetud oluliseks seda, et kohalikku võimu, mis inimeste elu väga mõjutab, saaksid kõik elanikud, sõltumata kodakondsusest, ka valida. Kolmas grupp, mis on tegelikult üsna hiljuti andnud KOV-valimistel mittekodanikele valimisõiguse, koosneb suuresti Ida-Euroopa riikidest ja see on seotud Euroopa Liiduga liitumisega. Siin me räägime Leedust, Sloveeniast – nende riikide territooriumitel ei ole olnud ka ühtegi suurt välismaalaste kogukonda, mis oleks valimisõiguse andmisel kuidagi mingi suure takistuse tekitanud.
Nii et need põhjendused ja mustrid on hästi erinevad: sisserännuaspekt, koloniaalminevik ja Euroopa Liiduga liitumine.
AV: Räägime ka valimisõiguse kitsendamisest rahvusvahelises kontekstis. Üks võimalus kaasaegse maailma ja demokraatia ajaloo jutustamiseks on kirjeldada seda kui valimisõiguse järkjärgulise laiendamise ajalugu. Kõigepealt said valimisõiguse maad omavad mehed, siis laiendati seda kõigile meestele, omandiseisundist hoolimata, siis naistele, valgete ülemvõimu põlistavates rassistlikles riikides nagu Ameerika Ühendriigid või Lõuna-Aafrika Vabariik ka teise nahavärviga inimestele. Tegelikult näiteid sellest, kui valimisõigust oleks mingi grupi suhtes kitsendatud, pärast seda kui neile juba kord valimisõigus antud on, väga palju vist ei ole. Või kuidas?
TS: See on suhteliselt vähelevinud, eriti demokraatlikes riikides, et kelleltki võetaks juba olemasolevaid õiguseid ära. Selle tegemiseks on vaja väga mõjuvaid põhjuseid. Aga valimisõigus on alati olnud seotud teatavate eeltingimustega. KOV-valimistel välismaalaste valimisõigus on seotud näiteks paiksustsensusega. Belgia puhul, kui see valimisõigus 2000ndate alguses sisse viidi, siis pidid valijad ka kinnitama, et nad austavad Belgia konstitutsiooni ja eriti selle inimõiguste austamisega seotud paragrahvi.
AV: See ilmselt viitas immigrantide päritolule ja debatile moslemite vaadete osas naiste õiguste või homoseksuaalses küsimuses.
TS: Absoluutselt, see on olnud seotud immigratsiooniga. See on samas ka suhteliselt erandlik näide. Ent valimisõiguste ja teiste kodanikeõiguste kuidagi ühelt inimgrupilt ära võtmist või piiramist, see ei ole kindlasti levinud praktika.
AV: Miks on see sedavõrd harv nähtus olnud?
TS: Neid katseid on tehtud. Sveitsis on mõningates kantonites ka sellel teemal referendumeid tehtud. Aga niisugust pretsedenti, nagu Eesti soovib praegu luua, sellist ei oska praegu tuua.
AV: Kuidas mõelda valimisõigusest poliitikateoreetiliselt? Milliseid kaalutlusi tuleks läbi teha, kui mõelda, kes peaks saama ühes poliitilises üksuses sõna.
TS: Ma ütleks, et see on aegade jooksul muutunud. Valimisõiguse andmist ainult teatavatele kinnisvara ja sissetulekut omavatele meestele põhjendati sellega, et neil oli valimisõigusega ka kõige rohkem kaalul. Naised olid ju sõltuvad ja kuni 19. sajandi lõpuni ei peetud neid tihtipeale üldse ratsionaalselt mõtlevateks olenditeks, kellel üldse oleks võimet iseseisvaid poliitilisi otsuseid teha. Mustanahaliste puhul kasutati sarnast retoorikat. Valimisõiguse laienemine on seotud selle retoorika muutumisega, sageli suurte ühiskondlike katastroofide tagajärjel. Miks naised üldse valimisõiguse said enamustes Euroopa riikides 1920ndatel aastatel – see oli seotud Esimese maailmasõjaga, kus naised väga tugevasti panustasid sõjaaegsesse majandusse ja pärast sõda oli väga keeruline põhjendada, miks nad ei peaks valimisõigust saama. Nii et need argumendid on kogu aeg muutunud.
AV: Tuleme nüüd nende argumentide juurde, mida tuuakse täna valimisõiguste piiramiseks. Kõige levinum on ilmselt viide asjaolule, et meil elab umbes 80,000 Vene Föderatsiooni kodanikku, agressorriigi, Ukrainas sõda alustanud riigi kodanikku, ning see, et neil on õigus valida meil kohalikke volikogusid, kujutab endast julgeolekuohtu.
TS: Ühest küljest võib küsida, et kuna kodakondsus on inimese side riigiga ja Vene kodanikel on side Vene riigiga, et kas neil peaks olema õigus mõjutada Eesti riigi poliitikat. See küsimus on minu meelest õigustatud. Teisest küljest me võiksime ka küsida kahte küsimust. Esiteks: kas need Vene kodanikud, kellel on valimisõigus, kujutavad läbi selle valimisõiguse mingit ohtu Eesti riigile? Nad on saanud valida kohalikke volikogusid kolmkümmend aastat. Ma julgeksin väita, et mitte-eestlaste, venekeelsete inimeste meelsus 90ndatel ja eriti pronksiöö ajal oli kindlasti umbusklikum ja vaenulikum, kui ta on praegu. Me teame, et venekeelse elanikkonna meelestatus Ukraina sõja osas on väga lõhestunud. Umbes kolmandik on need, kes on selgelt Putinimeelsed, kolmandik on segaduses ja kolmandik on pigem Läänemeelsed ja Ukrainameelsed. Jah, Vene kodanike hulgas on Putinimeelsete hulk kindlasti suurem, aga küsimus on selles, kas me saame in corpore öelda, et see grupp on kuidagi Putinimeelne ja et selle grupi mõju kohalike valimiste tulemustele võiks olla selline, et see kujutab kuidagi endast ohtu Eesti julgeolekule.
Kas me kujutame ette, et meil on Eestis mõni partei, kes on selgelt Putinimeelsetel seisukohtadel, räägib selgelt Ida-Virumaa separatismist, Narva rahvavabariigi välja kuulutamisest, leiab, et samasugune “erioperatsioon” võiks toimuda ka Eestis – mina sellist erakonda ei tea. Kas meil on oht, et selline valimisliit võiks tekkida, kes tuleb sellise sõnumiga? Tänast Eesti konteksti vaadates, nähes kuivõrd tugevalt sõda toetavad ja Putinit toetavad avaldused on avalikus ruumis hukka mõistetud – ma ei näe sellist võimalust. Nii et ma ei näe seda reaalset mehhanismi, kuidas see Vene kodanike valimisõigus võiks täna kujutada meile mingit reaalset julgeolekuohtu.
Teine küsimus, mida tuleks küsida on see, et kui me võtame ühelt elanikugrupilt ära mingi õiguse, siis kuidas see elanikegrupp on panustanud tänasesse olukorda, kuidas nad on süüdi? Jah, me võime näidata, et siinsed Vene kodanikud on valinud Putinit, aga kas sellest argumendist piisab, et võtta kõigilt Vene kodanikelt ja võib-olla ka mittekodanikelt ära valimisõigus. Kas selline kollektiivne karistamine on õiglane, kas see on demokraatlikule riigile kohane? Millised tugevad argumendid peavad olema selleks, et näidata, et neil on mitte ainult kaudne süü, vaid ka otsene süü?
AV: Üsna mitmed kommentaatorid on viidanud just sellele, et ka kaudne süü loeb. See seotus, mis tekib inimestel ühe riigi kodanikuks olemisega, millega nad vannuvad sellele riigile lojaalsust ja millega nad võtavad mingis mõttes vastutuse selle riigi poliitika eest, et sellest võiks ka piisata probleemi tekitamiseks. Ma tsiteerin korra Martin Mölderi artiklit Postimehes: “See, et suur osa Eesti püsielanikkonnast on Venemaa kodanikud, tähendab sisuliselt seda, et Venemaa okupatsioon Eesti üle mingis tähenduses ja ulatuses jätkub.[…] Kui Eestis püsivalt elavad Vene kodanikud, kes näevad oma tulevikku siin ega soovi Venemaale tagasi minna, tahavad olla siinse poliitilise kogukonna täisväärtuslik osa ja kui Eestimaa on neile kodu, kus nad tahavad, et nad ise ja nende lapsed oma elupäevad mööda saadaks, siis peaks esimene samm olema luua see kõige fundamentaalsem side oma koduriigiga: loobuda Venemaa kodakondsusest ja hakata Eesti kodanikuks.”
Mina mõistan seda argumenti nii, et inimesed, kes on Eestis kolmkümmend aastat elanud, ent jätnud endale samas ka Vene kodakondsuse, ütleksid selle teoga justkui, et “minu poolest võiks see riik olla ka Venemaa osa, mul vahet pole.” Ja just see on Eesti jaoks see eksistentsiaalne oht. Puhtalt selle sümboolse aktiga, olgu see teadlik või mitteteadlik, on nad loonud sellise ohuolukorra.
TS: Siin võib küsida vastuargumendina kas see ohuolukord on kunagi olnud teistsugune. Kas see, et Venemaa neoimperiaalsed ambitsioonid kujutavad endast meile julgeolekuohtu, kas see on meie jaoks, aastal 2022, mingisugune täiesti uus avastus? Me ei teadnud seda 90ndatel, 2000ndatel? Minu meelest me teadsime seda, meil ei ole olnud selles suhtes illusioone. Siin tekibki küsimus, miks ei ole seda varem tehtud. Need inimesed ei ole võtnud Eesti kodakondsust, on olnud meie julgeolekuohuks selle argumentatsiooni järgi viimased kolmkümmend aastat. Sellega oleks siis pidanud tegelema oluliselt varem.
AV: Teine keerukus on seotud arusaamaga, kus me võrdsustame ühe riigi kodakondsuse selle riigi poliitika eest vastutamisega, mis on keeruline lugu isegi demokraatlikus ühiskonnas, kus reeglina enam-vähem pool riigi elanikkonnast ei nõustu selle poliitikaga, mida võimulolev koalitsioon ajab. Eriti keeruline on see aga riigis, mille puhul me pidevalt rõhutame, et tegemist on autoritaarse riigiga, mille meedia on riigivõimu kontrolli all. Mille põhjal me eeldame, et selle riigi kodanikel on adekvaatne arusaam oma riigi poliitikast, veel vähem võimalusi selle poliitika muutmiseks. Sama loogika alusel võinuks ju ka Rootsi või Kanada väita, et eestlastest Nõukogude Liidu kodanikud vastutavad NSVLi poliitika eest ja mis nad trügivad sinna vabasse Läände, jäägu koju ja muutku seal riigikorda.
TS: Siin oleks vaja selgeid põhjendusi, kuidas nad kujutavad endast reaalset julgeolekuohtu ja kuidas neil see vastutus peaks tekkima. Minu meelest ainult kaudse vastutuse argument ei ole piisav. Nagu sa ka vihjad, võime sellega luua siin pretsedendi, et me võime tulevikus ka mõne teise riigi kodanikelt mingid õigused ära võtta, kui selle riigi poliitika meile ei meeldi. See avab mingi värava, mis ei ole minu meelest demokraatlikus, vabas ühiskonnas kõige parem.
AV: Valimisõiguste ära võtmine muudab paratamatult ka seda poliitilist välja selles riigis, kus seda tehakse. Tõsi, et valimisõiguste otsest ära võtmist me demokraatlikus Läänes näinud peaaegu, et ei ole, küll aga oleme näinud, kuidas valimaskäimist muudetakse keerulisemaks teatud inimgruppide jaoks, kes kipuvad valima poliitilisi konkurente. Ameerika Ühendriigid on selles praktikas tõelised meistrid. See võib välja näha näiteks nii, et kohtadesse, kus elavad näiteks pigem demokraate valivad mustanahalised kogukonnad, pannakse vähem valimisjaoskondasid, kui kohtadesse, kus elavad rikkamad valged, kes suurema tõenäosusega valivad vabariiklasi. Teine meetod hõlmab valimisringkondade joonistamist viisil, mis paneb ühe erakonna valijad ühte valimisringkonda kokku, võimaldades teistes valimisringkondades domineerida vastaserakonnal. USAs on selle praktikaga suuremas osas tegelenud justnimelt vabariiklased. Kuivõrd suurt rolli mängib see küsimus meie valimisõiguse debati juures? Kuidas me sellest mõtlema peaksime, kas me peaksime suhtuma sellesse neutraalselt, positiivselt, negatiivselt või kuidas?
TS: See tulemus, ma arvan, on kõigile üsna selge ja see on ka osa sellest võrrandist, miks see projekt on üldse algatatud. See on selge, et see vähendab nende parteide häältesaaki, kes on võitnud justnimelt venekeelse erakonna hääli, eeskätt siis Keskerakonna häältesaaki. Kui see plaan peaks realiseeruma, siis ma arvan, et võimalus, et Keskerakond näiteks Tallinnas enamuse häältest võidab, see muutub palju vähemtõenäolisemaks. Ning eks see ole ka suur kaalutlus, miks Reformierakond selle plaani taha on asunud. See poliitiline pragmatism, et vaadatakse, kuidas see võiks võtmelinnades ja omavalitsustes valimistulemusi mõjutada, ma arvan, et see kaalutlus on siin väga tugevalt taga. Üldine efekt saab olema ilmselt see, et Keskerakonna toetus langeb. Kas see just Ida-Virumaal toob areenile eestimeelsemaid valimisliite, on ise küsimus.
See on see küsimus, mida me peame praegu tõstatama. Kõik see jutt julgeolekuohust on põhjendatud, aga me ei saa selle juures jätta kõrvale külma, kalkuleerivat parteipoliitilist pragmaatikat.
AV: On see siis nii halb? Korruptiivsest Keskerakonnast on ju paljud tahtnud lahti saada.
TS: Ons meil siis garantiid, et teised parteid käituvad oluliselt eetilisemalt. Seda garantiid meil ilmselt ei ole. Kahtlemata võib selle ju ühe põhjendusena tuua, teisalt on aga küsimus ikka kohaliku võimu legitiimsuses ja selles, kuidas ta saab esindada kohalikke elanikke. Üks põhjus, miks see valimisõigus on antud erinevates riikides välismaalastele ongi see, et kohalik võim ja selle otsused mõjutavad tegelikult inimest kõige enam. Seetõttu see kaasarääkimisvõimalus peaks olema tagatud. Teine argument on olnud just sisserändajate integratsiooni küsimus, mis ka meil tõstatub. Kui see valimisõigus ära võetakse, siis ma tahaks argumente, kuidas see aitab kaasa venekeelse elanikkonna integratsioonile. Minu meelest on just see küsimus, ka sisejulgeoleku seisukohast, praegu ülioluline. Neid argumente ma väga ei näe. See illusioon, et kui nüüd see valimisõigus ära võetakse, siis need Vene kodanikud, kellest enamik, me teame, on vanemaealised, hakkavad massiliselt Eesti kodakondsust taotlema, see kindlasti ei realiseeru.
AV: Mulle tundub, et see mittekodanike valimisõiguse küsimus on osa laiemast trendist, mis vähemalt minu mulje järgi on Ukraina sõja vallandumisest alates saanud uut hoogu. Selleks trendiks on poliitilise debati julgeolekustamine. Küsimused, mis peaksid demokraatlikus ühiskonnas olema normaalsed väitlusküsimused, nagu näiteks “kuidas me mõtestame minevikku”, on äkitselt muutunud julgeolekuküsimusteks, kus on olemas õiged vastused ja siis valed, vaat et riigivastased vastused. Sina kasutasid ühes Vikerkaare artiklis, mis avaldati natuke pärast Pronksiööd, selle protsessi kirjeldamiseks terminit “rahvuslik kaitsedemokraatia”. Kas see kontseptsioon on sinu meelest praegugi aktuaalne või oleme me tõesti nüüd hoopis teistsuguses olukorras. Toona oli seda protsessi sütitav tuli tõesti peamiselt sisepoliitiline, seotud valimisvõitlusega ja praegu on rahvusvaheline julgeolekuolukord ju vaieldamatult muutunud.
TS: See termin, “rahvuslik kaitsedemokraatia” on mõnes mõttes aktuaalne ka täna, mõnes mõttes on olukord ka muutunud. Ma pidasin selle terminiga silmas tõesti seda, et nagu sa ütlesid, mingites teemades on poliitikas tekkinud “õiged” ja “valed” vastused, diskussiooni eriti ei toimu. Sa oled kas Eesti poolt või Eesti vastu ja vahepealset positsiooni ei saagi olla. Mingil määral näeb see kontseptsioon ette ka seda, et julgeolekuolukorrast lähtuvalt võib mingeid kodanikuõigusi ka kitsendada. Seda me näeme ka, täpselt sellest me ju räägimegi. Teisalt, kui ma mõtlen Pronksiöö ajale, siis seda julgeolekuohtu kasutati väga varmalt, toona just Reformierakonna poolt, oma võimu konsolideerimiseks ja opositsiooniparteide marginaliseerimiseks, sildistamiseks ja kõikide muude avalike elu tegelaste sildistamiseks, kes tollel hetkel ei olnud Reformierakonna liiniga kooskkõlas. Eks see tulenes mõnevõrra ka toonase erakonna juhi stiilist. Ma õnneks täna sellist trendi ei näe. Ent oleme ausad, taolised julgeolekuolukorrad on ajalooliselt olnud äärmiselt ahvatlevaks võimaluseks võimuparteide jaoks oma võimu koondamiseks, kui neil on see tahe. Õnneks täna seda ei ole Eestis juhtunud.
Lisa kommentaar