„Mulle näis, et minu ja maailma suhetest hakkab kaduma sidusus, ja ma ei osanud muud teha kui rääkida, riputada oma jube uudis Facebooki üles.“
Fuck me sideways – mõtlesin ma seda lauset lugedes. See raamat räägib muidugi esimesest lausest peale maailmast, millega tavalised inimesed peaaegu kunagi kokku ei puutu. Ometi on ta olemas, siinsamas, riiklikult sanktsioneeritud, rahastatud, aga see sidususe kadumise ravi – Facebooki postitus – oli siiski fantastiline. Mul ei ole Facebooki. Aga kuna tekstis oli toodud postitamise kuupäev, siis. Sõbralik Facebooki-hunt kinnitas: selline postitus on tõepoolest olemas Maarja Kangro ajajoonel. Kuupäev klapib. Seda võltsida oleks üsna keeruline. Jääb kolm võimalust. 1. Maarja tegi postituse niisama, ning alles pärast tekkis mõte sellest fiktsioonist raamat kirjutada. 2. Maarja planeeris seda raamatut kaua ette, postitas asju, teades, et seda on pärast raamatus vaja. 3. Kõik see juhtus päriselt. Umberto Eco suitsetab närviliselt tänaval.
Kogu lapsepõlve ja nooruse lugesin raamatuid nii, et elus ei jätnud meelde mitte ühegi autori ega ka tegelaste nimesid. Need ei kottinud. Tegelased olid olulised ainult raamatu sees. Autorid aga mitte isegi seal. Usun siiani, et see on kõige normaalsem raamatu lugemise viis ja kõige tähtsam. See oskus on kadunud. Välja arvatud koomiksite puhul. Neid suudan seni lugeda nagu normaalne inimene. Ja videomängud muidugi ka. Ja seriaalid ka, jaa. Keda kotib autor?
Ometi kirjutasin ma Maarja Kangro raamatu tagakaane blurbis, et „üks kõvemaid raamatuid, mis ma eesti keeles ever lugenud“. Ja nii on.
Esiteks meeldis mulle tohutult, et meestegelased on raamatus ainult karikatuurid, paberinimesed. Suvalised Topsi alkomaanidest kusikud, ükskõik mis riigis või mandril. Klaasike veini. Samasugused. Nagu lambiräpparid, kes Rihanna lugudes hooki ajal neli mõttetut rida räpivad. Lugedes tuli meelde periood, kui ma kuulasin ainult Amy Winehouse’i ja Rihannat. Sest mitte kellelgi, eriti mitte ühelgi mehel, ei tundunud mulle midagi enam öelda olevat.
Suur müstika on alati, et mingid tõeliselt ägedad ja targad naised meestega sebivad. Mu oma elu on mõnega neist ristunud. Üllatus kestab. Mehed on sageli ka elus inimese karikatuurid. Mingi testoka ja body violence’i ving on kogu aeg üleval. Patriarhaat on jäle. Ma mõtlen, kui paljud targad mehed on mind elus aidanud. Kui ma nüüd korraks kujutan ette, et enamik neist oleks tahtnud mulle taha keerata. Ouch. Aga jah. Maarja Kangro sebib meestega. Mida ta neis näeb, aru ma ei saa. See raamat ka ei valgusta. Vastupidi.
Teiseks. Fucking Ida-Euroopa. See raamat näitab võimsamalt kui miski muu, et mingit partikulaarset eesti kultuuri ei ole eriti olemas. Tõlgi. Lisa nimede lõppu „s“ ja vaheta kohanimed. See võiks vabalt olla läti või leedu jutustus. Või bulgaaria, rumeenia, isegi poola, ungari. Suurt vahet ei ole. Ida-Euroopa rahvusriigid on suremas. Lapsi sünnib vähe. Inimesed lahkuvad. Eriti mõtlesin ma lugedes Läti ja Leedu peale. Tõenäosusteooria ütleb, et kolm sellist sünkroonis vilkuvat rahvusriiki nagu meie omad on ikka arutult ebatõenäoline. Ise arvates, et see meie kõigi riiklus on midagi ainukordset… nojah. Ajuvaba. Vabandage jõhker pun. Selleni veel jõuame.
Kolmandaks. Geopoliitika. Maarja Kangro on üks viimastest impeeriumirahast kasvanud kirjanikest (mõned on veel, aga nüüd tuleb peale kakskeelsete kirjanike põlvkond, kes lahkub). ENSV ajal ühendati eesti keele külge raju ressurss. Meid tõlgiti tsiviliseerituks. Meeletu kirjanike poputamine andis meile tunde, et me oleme kultuurrahvas. Tõlgete keelele oleme rajanud me selle osa oma kirjandusest, mis midagi väärt on.
Samal ajal muidugi rahastati ka täiesti arutult sellised astronatse nagu Lennart Meri, kelle himmlerlik Thule ihalus on nüüdse rahvuslikult kooleva kultuuri hauakivi. Valdyyr Mikita on linnusitt sellel kivil. Nii et Putiniga tuleb nõus olla: just kommunistid olid võimul, just kommunistid aitasid propageerida natsionalismi. Jah, NSVL tegi vigu.
Naljakas muidugi, et Eesti ise ja
Euroopa Liit on suutnud kultuurist teha lihtsalt oma lite-versiooni NSV Liidust. Samasugused riigirahastatud kulturnikud. Aga nii palju vähem raha, nii palju vähem au. Kuid mingi stabiilsus ikkagi. Kuna aga ideoloogia on rahvuslik, siis ei ole ei rahvuslastel omavahel (sest igaüks neist tahab kuulda vaid oma maagilisest rahvusest) ega rahvuslastel inimkonnale („Meie rahvus on kõige parem“ – selle laulu laulis Hitler ikka päris lõpuni) suurt midagi öelda. Maarja Kangro ei ole selline.
„Klaaslaps“ on justkui kompuutertomograaf, kus kõigi ja iga Ida-Euroopa rahvuskultuuri hädad näha on. Rahvusriigi idee, kui etniliselt ühtse simmani idee, on kaputt. Sorry.
Neljandaks. Veel geopoliitikat. Maarja Kangro kirjeldab Ukrainat. Ja mitte vähe. Ja korraga saad lugedes aru, et see raamat on kui sümbol, kui natsi-metafoor kogu sellele ajastule, mida me elame. Viljatud järglasteta Ida-Euroopa rahvusriigid kandmas enda üsas väga ilusat ja õrna ajudeta last – Ukrainat. Needsamad riiginartsud, ajaloo põrandapesukaltsud, kellega erinevad mõrvarlikud diktaatorid ja türannid ja muidu valitsejad on vajaduse tekkides alati ajaloo põrandalt vere kokku pühkinud, kujutavad nüüd ette, et nad kuidagi aitavad kedagi. See on valus, absurdne, lootusetu tunne, mis tuleb sellist sonimist lugedes. Aga inimlik, nii kuradi inimlik.
Viiendaks. Euroopa Liit. Mis sitt see selline on? Miks see Euroopa Liit nii pask on, võrreldes sellega, mida meile lubati, mida me kujutlesime? Nii küsivad paljud. Aga targemad ei küsi. Euroopa Liit on kui meile kunstlikku hingamist tegev hea samariitlane. Ta puhub meie kopsudesse eluvaimu, tsiviliseeritust. Igast riigieelarvest vist umbes 20%. Kaua ta jaksab? Ometi just tänu sellele Euroopa Liidule on meil selline klass inimesi nagu Maarja Kangro ja tema karikatuuridest meestegelased. Nad käivad messidel, konverentsidel, biennaalidel, huianaalidel, nad suhtlevad omasugustega. Eestis tuleb neid Pärnus Kivisildniku esinemisel kuulama kaks inimest. Miinus Kivisildnik. Seda sain ka „Klaaslapsest“ teada.
Kuuendaks. Valu. Hingevalu ja füüsiline valu. Need on kindlasti raamatu kõige raputavamad kohad. Laps sitapotis. Selline hirm. See kõik on mõnusalt transgressiivne.
„Valud hakkasid tugevnema, muutusid tegelikumaks. Püüdsin neid mõttes koost lahti võtta, saada aru, mis need on: valud. Miks üldse mitmuses? Sest nad olid korraga justkui mitmes kohas? Või ei olnud?“
Ja neid valusid ikka kerib. Ma olen kahel sünnitusel juures olnud. Karikatuurina, seda küll. Need läksid hästi. Kuigi hirmu oli tohutult. Ma panin „Klaaslast“ lugedes mitu korda raamatu käest just selles kohas, kus hakkas toimuma abort/sünnitus. See asi, mis ei saanudki õigesti minna. Siin kohtume ka raamatu kaugelt kõige idiootsema tegelasega, kes on – ja see pole üllatus – mees. Arst. Kes nimetab jutustajat „ema“ ja meest „isa“. Ma ei tea. Haige pask. Või: „Doktor naeratas leebelt ja ütles: „Noh, kas nüüd ei istugi enam arvuti taga?““ Bitch, please.
Aga siis.
„Kui erinev on maailm valudes ja valudeta: kitsas maailm ja lai maailm. Suletud maailm ja avatud maailm. Banaalne öelda, aga vaat kogeda ei ole banaalne. Ühe hetkega kadunud, ühe hetkega, milline veider ümberlülitumine adekvaatsusele. Valudes on maailm ebaadekvaatne, valudeta adekvaatne. Väga eriline kogemus, ümberjutustatult tundub banaalne, aga tegelikult.“
Loed ja mõtled, et meil peaks olema inimkonnana aega olnud mingi vähemalt 50 000 aastat, et sellele tõdemusele jõuda. Aga ei ole. Igaühel on endal vaja põrgus ära käia. Valu ära tunda. Ja siis mõtled, et ainus, mida kunst ja kirjandus tegelikult teha saab inimeste jaoks, inimkonna jaoks, on empaatia õpetamine. Et sinu valu on minu valu. Minu valu on sinu valu. Et nende valu on meie valu. Ja see on see koht, kus ma korraga sain aru, kui palju ühist on tegelikult Maarja Kangro ja Hardo Pajula maailmavaates. Kallid inimesed mõlemad. Saab mõlemaga räägitud. Lõpuks.
Mitmes punkt peaks nüüd olema, see valuekskurss ajas kõik sassi? Seitsmendaks. Ok. Johann Sebastian Bachil oli 20 last. 7 esimesest abielust. Kellest kolm surid noorena. 13 last teisest. Neist seitse surid noorena. Ja Majakovski kirjutas: „Laste suremist meeldib vaadata mulle“. Ja üks reformierakondlane näitas mulle kunagi veebilehte, kus kõigi kommunistide tapetud inimeste miljonid nullidena kirjas. Ja siis ma jäin mõtlema. Mao Zedongi valitsemise ajal kasvas Hiina rahvaarv umbes 500 miljonilt 950 miljonini. See, mida talle praegu ette heidetakse, on 50 miljonit, mis jäi miljardist puudu. Kuskil on kaalud paigast ära. Kommunistidel, aga kindlasti ka rahvuslastel.
Praegu, seda lugu kirjutades, olen lugenud Maarja Kangro „Klaaslapse“ teist korda läbi. Ja jälle on sama tunne. Nagu oleks mind seest tühjaks ja veritsevaks kraabitud. Palju ilusat on jäänud siia kirja panemata. Las olla. Samas kahju on, kui seda raamatut vaatavad inimesed kui järjekordset „boring ass shit“ jama arusaamatutelt kulturnikutelt. See raamat väärib elu. Mäest üles võitlus muidugi. Need 100 000 inimest, kes peaks raamatuid ostma, neid lugema ja mis kõige tähtsam: neist rääkima, need 100 000 on mujal, tegemas elu seal, kus keskkond ei ole antibiootiline nagu Ida-Euroopas. Aga ehk veab. Puhub rahvus-golemile äkki hetkeks eluvaimu sisse. Mitte et see või mõni muu raamat midagi muudaks suures plaanis.
Ma tahan lõpetada millegi magusaga. Vaata. NSV Liidus oli head ka. Palju. Leelo Tungal näiteks. Fantastiline. Ja selline lõik:
„Vaja on kõva tugistruktuuri, mis tubli osa konkreetsest jändamisest enda kanda võtab. Mu andeka ema selja taga seisis tasakaalukas ja jõuline vanem põlvkond, ennekõike Siberis käinud vanaema. Ühelgi hommikul polnud ema pidanud vara tõusma, et lapsi kooli saata.“
Aitäh.
Lisa kommentaar