Mõnikord, kui sult on tellitud artikkel ja sa ei tea, kuidas alustada, tuleb appi juhus. Selle teksti juures valulemise ajal tuli teade Margaret Thatcheri surmast. Inimese, kelle lahkumine peaks puudutama Mart Laari sõnul ka meie rahvast. Andma meile kurbusest kantud hoobi.
Ent Briti kaevuritele mitte. Saareriigi tööstusajaloo üks suuremaid tülisid – söekaevurite streik aastail 1984–1985 –, mille mahasurumine oli tollase peaministri Thatcheri üks suurimaid sisepoliitilisi ettevõtmisi, põhjustab tänapäevani vihast köetud emotsioone.
Just hiljuti oli lõppenud sõda Argentinaga Falklandi saarte pärast. Järgnes sõda oma maa kaevuritega. Peaminister seostas need sündmused vähemalt retooriliselt. “We had to fight the enemy without in the Falklands. We always have to be aware of the enemy within, which is much more difficult to fight and more dangerous to liberty” (Meil tuli võidelda välisvaenlasega Falklandi saartel. Me peame alati olema teadlikud sisevaenlasest, kellega on palju raskem võidelda ja kes on vabadusele palju ohtlikum).
Määratlus “sisevaenlane” pidi käima söekaevurite ametiühingu juhi Arthur Scargilli (selles ametis 1982–2002) kohta, kuid hiljem laienes see briti söekaevuritele tervikuna. Või vähemalt võtsid kaevurid ise sellise hoiaku: peaminister stigmatiseeris meid vaenlasteks.
Pole imestada, et kui 8. aprillil tuli teade Maggie surmast, kostis kunagiste klassisõja veteranide suust saabunud uudise kommentaariks väheaupaklik “good riddance”.
Ei mingit kurvastust, ei mingit hoopi. Nagu seda tundis Mart Laar, ja nagu ta kutsus üles tundma eesti rahvastki.
Miks tahan ma siinkohal meenutada Briti kaevureid ja nende äärmuseni läinud vastasseisu peaminister Thatcheriga? Kui siin kõrval on ometigi portreed Ida-Virumaa kaevuritest? Meestest, kelle kehahoiak ning näoilmed kiirgavad jõudu ja väärikust, kuid kindlasti mitte kurjasid kavatsusi?
Kõik on üks ja seesama. Briti kaevurite streigi ajaloos on mõndagi hämaraks jäävat. On avastatud dokumendid, mis tõestavad ametiühingubossi Scargilli seoseid Moskvaga. Suure streigi päevil olevat söekaevurite juhid käinud N. Liidu Londoni saatkonnast raha küsimas. Külma sõja loogikast lähtudes on raske leida veel rängemat süüdistust. Kaevurite-meelsed ajaloolased lükkavad need süüdistused muidugi tagasi: kõik olla Briti eriteenistuste lavastatud, puhas provokatsioon ning võltsimine. Millega on jälle ajaloosündmuste tõlgendamine muutunud religiooniküsimuseks: ühed usuvad seda ja teised usuvad toda.
Aga see on nii sümptomaatiline – kui kusagil riigis avastatakse “sisevaenlane”, siis kindlasti on tal sidemed Moskvaga.
Millega jõuame asja tuumani.
Laur Kaunissaare kirjutas Postimehes 2. veebruaril 2013 arvamusloo “Hirmutada on mugav”, kus ta leiab muu hulgas: “Muidugi on Vene-hirm osa rahvuslikust mälust ja vaat et osa geenipärandistki. Aga ometi või võib-olla just sellepärast arvan ma, et ebamäärase “Vene ohu” liiga kergekäeline ja sage kasutamine igapäevases erakondadevahelises tavakähmluses – à la õpetajatel ei maksa siin streikida midagi, sest nendega on solidaarsed venelastest Ida-Virumaa kaevurid punaste lippude all ja me kõik teame, kuhu selline asi viib (minu esiletõst, A. H.) – on liiga mugav, liiga lihtne, välistab tegeliku diskussiooni ja mõjub vahel lihtsalt piinlikult.”
Ja selle arvamuse korjas oma blogisse omakorda üles Riigikogu saadik Jevgeni Ossinovski, kes püüab selgust saada, millistest lähteandmetest startis vene koolide üleminek eestikeelsele õppele. Rahvasaadik on selle katse edenedes olnud sunnitud käima Eesti haridusministeeriumiga kohtuteed.
Ida-Virumaalt parlamenti valitud Ossinovski selja taga aimuvad samuti punaseid lippe lehvitavad venekeelsed kaevurid.
Kirjanduslooline tõsiasi, et Émile Zola “Söekaevurite” eestindajaks oli Johannes Semper, kes – hüpates edasi ajaloofaktidele – oli Varese valitsuse haridusminister ning muud moodi innukas kaasajooksik punase võimuga, sobitub sellesse jürilinalikku mõtteahelasse liigagi hästi.
Kui jätkata samas vaimus, seekord vastava žanri meistri Virkko Lepassalu sõnadele toetudes, siis tema artiklist “Ida-Virumaa kodusid hävitavatel kaevandajatel jääb õigust ülegi” (Pealinn, 22. märts 2013) leiame järgmise mõtte:
“Maapõues pruuni kulda taga ajavad kaevurid on nagu mutid Ida-Virumaa alt ära õõnestanud. Nõukogude aastatest kuni tänaseni on tühjaks kaevatud umbes 300 ruutkilomeetri ulatuses maad. Nii nagu nõukogude ajal, ilmestavad tänagi ajalehti teated mõne uue kaevanduse avamisest ja kangelaslikest kaevuritest, kes riigi ja rahva hüvanguks põlevkivi maapinnale kühveldavad.”
Vaenlane on meie keskel. Hullemgi veel – ta on meie jalge all, ta õõnestab meie jalgealust, ta on meie maapõue tekitanud tohutud õõnsused, mis täituvad reostatud veega, tekitavad meie majadesse ning põldudesse praod, depressioonilehtrid, süvikud.
Mutid. Nõukogude võimu ajal siia saadetud mutid, kes täidavad neile antud ülesannet – hävitada eesti rahvus.
See ei ole Lepassalu mõttetegevuse saadus. See on arhetüübiline eesti mõte; alateadvuslik sähvatus, mis lippab kusagilt alakehast läbi selgroo ajukoore nendesse keskustesse, kus toodetakse primitiivseid “võitle” või “põgene” impulsse.
Ma ei suuda sellel teemal midagi originaalset öelda.
Lõpetan omaenda tekstikatkega, mille avaldas 8. veebruaril 2013 nädalaleht Eesti Ekspress.
“Igaühel on oma okupatsioonisümbol. Kellele pronkssõdur, kellele Yana Toom ja tema venekeelne haridus.
Minule on selleks põlevkivikaevandused ja Narva elektrijaamade suitsevad korstnad. Kõik see jõledus, mis on rüvetanud minu lapsepõlvemaa, mis asub põhjarannikul ning Alutaguse metsades.
Eesti rahvuslase proovikiviks võiks olla loobumine okupantide toodetud elektrist. Igasse eesti kodusse oma aurumasin, milles miilab omaenda kätega raiutud lepavõsa. Puhas eesti energia ning vägi.
Pärast seda, kui me oleme naasnud Taara tammikusse, tasandades okupatsioonivõimude rajatud kolemaastiku, saavad okupandid-kolonistid-migrandid aru, et neil pole siin maal enam kohta. Saame nendetagi hakkama.
Ja olekski lõpp Eesti haigusel.”
Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt.
Juhul kui meile ei meeldi nendel fotodel kujutatud mehed, siis lõpetame nende teenete kasutamise. Kui ei suuda nende teenetest loobuda, siis laskem neil olla sellised, nagu nad on.
Inimesed, mitte sisevaenlased või mutid.
Lisa kommentaar