Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal.
9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid
Selle loengu pealkiri on vale ja varastatud. Vale, sest siin tuleb juttu poeetikast ja stilistikast ning värsiõpetuse probleemid moodustavad neist vaid ühe osa. Õigustuseks on see, et värsiõpetus, täpsemalt rütm ja riim, on ainsad poeetika-osad, kus leidub eestipoolseid teemaarendusi, probleeme ja vaidlusi. Ülejäänud poeetika on lihtsalt eesti näidetega varustatud vene ja saksa laen. Laenatud on pealkiri selletõttu, et sama nime all ilmus 1984. aastal Mart Mägra artikkel, mis oli osaline eesti värsiuurijate vahelises räiges kakluses. Lugedes sõjaeelseid vaidlusi, jääb vaid kurvalt tõdeda, et pole midagi uut siin päikese all.
Üle-eelmises loengus vaatlesime tekstikeskset kirjandusanalüüsi ja tõime esile selle kesksed arusaamad teksti käsitlemisel.1 Oma lähteallikatest olenemata järgisid need suhteliselt ühesugust skeemi, kus olulist rolli mängis vormi, stiili ja keele detailne mikroanalüüs ning viimase puhul omakorda poeetiliste vahendite ja võtete nomenklatuur: kõne-, lause- ja kõlakujundid, sõnavara iseloom ja eri stiilikihistused jms. Siinses loengus vaatame lähemalt eesti oma poeetika- ja eeskätt värsiõpetusekäsitlusi.2
19. sajandi lõpust 1914. aastani
Esimene oluline aasta eestikeelses poeetikas on 1878, kui ilmub Jaan Bergmanni“Luuletuskunst”, millel Jaak Põldmäe hinnangu järgi on tugev mõju kogu hilisemale eesti värsiteooriale (ja terminoloogiale).3 Selles kõneleb Bergmann värsimõõtudest, alg- ja lõppriimist ning annab ka kasutussoovitusi. Lisaks tuuakse 1880. aastatel kirjanduskäsitusse sisse arusaamad romaani ja novelli erinevustest, eri kirjandusvooludest ja nende suhetest. Kuigi need jäävad harali kildudeks, on murrang tegelikult üsna tugev. Kirjandusest mõtlemise ja kirjutamise mõistestik enne ja pärast 1880. aastaid on oluliselt erinevad asjad.
Järgmised nelikümmend aastat pakuvad peamiselt vaid kavatsusi.
1890. aastatel kavatses stilistika, poeetika ja retoorika õpikut Mihkel Kampmaa, kes on sellest kirjutanud 1895. aastal kirjas Eisenile, kuid tegemata see sel ajal jäi.4 Alles 1904. aastal ilmub temalt “Kirjaseadmise õpetus”, mille 96-st leheküljest 35 esimest sisaldavad stilistika ja retoorika aluseid.5 Siin kõneleb Kampmaa teksti tegemisest klassikalise retoorika terminites ja hea keelekasutuse alustest. Seejärel annab ülevaate kujunditest, tuues esile elustavad kõnekaunistused (figurae, nt erinevad kordused, süntaktilised võtted jm) ning kujutavad kõnemõnustused (tropae). Siis kõneleb kõrgest, keskmisest ja madalast stiilist. Värsiõpetusest Kampmaa ei räägi, kuigi kasutab figuuride ja troopide puhul eesti luule näiteid. Raamatu teine pool koosneb praktilistest ülesannetest. Kogu retoorika ja stilistika osa on esitatud muuhulgas ladinakeelsetes terminites, aga oma töö ühtegi allikat Kampmaa ei märgi.
1908. aastal kavandab kirjandusteooria õpikut koolidele EKSi koolikirjanduse komisjon, mille eesotsas on taas Mihkel Kampmaa. Selle kirjutajaks on mõeldud Johannes Aavik, kelle sõnul oli tal suur osa käsikirjast juba koos, aga 1911. aastaks on selge, et kirjutamata see õpik jääbki.6
Keemisaeg 1915–1925
Midagi hakkab toimuma 20. sajandi teisel kümnendil. Selle aja tähtsaim kirjutaja Johannes Aavik alustab värsiõpetusega tegelemist juba eelmisel aastakümnel.7 Tema olulisemad tööd on “Eesti luule viletsused” (1915) ja “Puudused uuemas eesti luules” (1921–1922). 1925. aasta paiku kaovad aga poeetikaküsimused ta vaateväljalt.
“Eesti luule viletsused”8on 34-leheküljeline artiklimõõtu raamatuke, mille aluseks on kõnetekst ja eesmärgiks mitte analüüsida, vaid õpetada ja oma arusaamu kuulutada. Eesti luule on Aaviku meelest väheoriginaalne ja nõrk, kuna eestlasel puudub luuletemperament ja kirjanduslik haridus. Kõige aluseks on vorm, luuletajad aga ei valda vormi ega oska teha tehniliselt korrektset värssi. Siit tulevadki Aaviku värsiõpetuslikud postulaadid. Korrektne värss tähendab talle süsteemsust riimide ja rütmide vaheldumises ja kordumises (lk 15). Ja ta kutsub noori luuletajaid üles mitte laskma end “n.n. modernist luulest, sümbolismist, impressionismist, dekadentismist või futurismist joovastada. (…) Olge vanamoodsamad. (…) olge alati selged” (lk 27). Ta mõistab selgesõnaliselt hukka vabavärsi, sest see pole enam luule, vaid proosa (lk 29). Samadele põhimõtetele jääb Aavik truuks ka edaspidi.
Sellele raamatule reageerib tutvustava lühiarvustusega Henrik Visnapuu.9 Muuseas kiidab ta seal Aavikut kindla vormi kaitsmise eest vaba vormi vastu. Ja omalt poolt teeb vahet rütmil ja meetrumil: meetrum on skeem, rütm aga sõna loomulike rõhkude vaheldumine.
Järgmine töö tuleb hoopis tundmatult autorilt. See on Karl Petersoni kompilatiivnekooliõpik “Lühike Kirjanduse teooria” (1920).10 Raamatu allikateks on märgitud Lyoni, Sommeri, Sipovski, Shitetski ja Ovsjaniko-Kulikovski tööd. Kõik tänapäevaks ebaolulised nimed.
See on esimene koondav kogu stilistika, poeetika ja värsiõpetuse termineid eesti keeles (J. Põldmäe): rütm ja meetrum (sh aktsentueeriv, mida autor käsitab eesti kunstluule värsimõõduna), värss ja tema liigid, värsijalg (trohäus, jamb jt), tsäsuur, enjambement, assonants, riim, salm (erinevad stroofid), poeetiliste tööde liigid (eepose/eepika-, lüürika- ja draamažanrid), poeetilise loomingu tähtsamad vormid (ühe kuju vahetus teisega, võrdlus ja vastusääd jms), stilistika (kõnefiguurid, lausefiguurid, troobid). Lisaks praktiline stilistika, mis pakub klassikalise retoorilise tekstiehituse skeemi.
Peale osalt eesti kirjandusest pärinevate näidete ei paista selleski raamatus olevat midagi originaalset, kuid samas on siin eestikeelsel kujul olemas juba peaaegu kogu see kirjandusteoreetiline nomenklatuur, mida näiteks ka veel mina viiskümmend aastat hiljem õppisin. Isegi terminid on suuresti samad (Põldmäe andmetel pärineb siit sadakond püsima jäänud terminit).
Peatselt pärast seda hakkab ilmuma Aaviku artiklisari “Puudused uuemas eesti luules”, mis kohe avaldatakse ka raamatuna (peatükkideks “Keel”, “Värsitehnika”, “Stiil”, “Sisu”, “Välimus” ja “Lõppvaatlused”).11 See on tegelikult Aaviku klassikalise normatiivse luuleideaali programmkuulutus, millega kaasneb vihane kriitika siurulaste luule kohta. Enamiku raamatust sisustavad üldine arutlus ja etteheited modernitsemises, välismaa moe ahvimises, harimatuses, ning käsud ja õpetused, kuidas õiget luulet kirjutada. Olles taas teravalt modernismivastane, on Aavik sealjuures nõus möönma modernismi õigust värsivabadusele vanades kultuurmaades, kuid mitte oma kirjandust alles alustavas Eestis.
Värsianalüüsi on selles raamatus üsna vähe. See aga on klassikaline statistiline analüüs, kus Aavik loeb ja mõõdab värsijalgade hulka ja ehitust. Värsitehnika all kõneleb ta rütmist ja riimist. Rütm on tema jaoks rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumine määratud süsteemis. Ja kõik juhuslikud kõrvalekaldumised reeglipärasusest ja sümmeetriast on värsitehnika vead (lk 22). Edasi tegelebki ta nimelt selliste vigade otsimisega, mainides nende põhjustena teadmatust, lohakust ja arvamust, nagu poleks need mitte vead, vaid modernima luule iseärasused ja “vabadused”. Ja kuulutab siis sellise vabaduse otsesõnu ekslikuks (lk 29): reeglite rikkumine vähendab luule ilu ja viib lõpuks proosasse. Riimi jagab ta puhtaks ja ebapuhtaks ning pooldab esimest.
Stiili alla mõistab Aavik poeetilisi ja retoorilisi ilustusi ehk mitmesuguseid kujundeid, samuti kompositsiooni. Sealjuures ironiseerib ta siurulaste stiililise peenutsemise, eriti võõrsõnade tarvitamise üle, ei ole rahul Visnapuu korduste ja onomatopöaga ega kogu moodsa luule raskepärasusega.
Aaviku seisukohtade taustaks on 19. sajandi saksa värsiõpetusekäsitlused (Visnapuu viitab nt J. Minkwitzi tööle “Lehrbuch der deutschen Prosodik und Metrik”, 1843).
Aaviku raamat vallandab esimese suurema poleemika eesti värsiõpetuse küsimustes.12 Selles vaidluses ja järgneva aja kirjutistes on keskseks kujuks Henrik Visnapuu.Tahakkab värsiõpetuse vastu huvi tundma juba 1910. aastate keskel, tutvustades Aaviku “Eesti luule viletsusi” ja kasutades värsianalüüsi oma vaatlustes konkreetsetest luuletajatest (nt “Jaan Lõo: Nägemused”, 1917).13 Visnapuu olulisemadvärsiõpetuse-alased seisukohavõtud ilmuvad aastail 1922–1925 ja 1932. aastal, nende keskseteks teemadeks on rütm ja riim. Needki käsitlused on sündinud arvustustes ja poleemikas oma kriitikutega.14 Ta retsenseerib Petersoni kirjandusteooriat ja Aaviku “Puudusi…”, vastab Kivika süüdistusele vene (eriti Severjanini) laenudes ja seejärel Schwalbele seoses Adamsi prioriteeditaotlustega. Seejärel kuulutab ta oma vaateid kirjandusarvustustes ja kirjanikukäsitlustes.15 Uuesti tuleb Visnapuu poeetikaküsimuste juurde eraldi tagasi 1932. aastal.
Rütmi- ja riimivaidlus 1923–1925. Aaviku teravad hinnangud ja ranged seisukohad annavad aluse vaidlusele rütmi ja riimi üle, kus segunevad teoreetilised probleemid, küsimus ebapuhaste riimide kasutuselevõtu prioriteedist ja normatiivsed nõuded.
Vastamisi on Aavik, Visnapuu ja Adams, lisaks võtavad sõna Anton Jürgenstein, Johannes Schwalbe (Silvet), Vasso Silla, Eduard Hubel jt. Olulisim vaidlejatepaar on Visnapuu ja Aavik, kelle väitlus leiab aset 1923. aastal Agu veergudel, kus ilmuvad Visnapuu pikk pamflett-artikkel “Minu vaidluskiri Johannes Aavikulle” ja Aaviku “Rütmi ja riimi küsimuses. Vastuseks Visnapuule”16. Ligikaudu samal ajal võtab Visnapuu sõna ka Petersoni raamatu kohta.17
Visnapuuhinnangul onPetersoniraamat vananenud vene poeetikate halb kompilatsioon. Ta heidab ette, et Peterson ei lähtu eesti materjalist, eesti keelest ja selle omadustest, vaid laenatud skeemidest. Visnapuu analüüsib ainult raamatu prosoodiaosa ja esitab selle käigus ka oma värsiteoreetilisi arusaamu.
Visnapuu“Minu vaidluskiri Johannes Aavikulle” on üsna isiklikus toonis irooniline ja lõpuosas ka solvunud tekst. Teoreetilisest ja värsiõpetuslikust seisukohast on olulised selle kaks esimest osa (Visnapuu liigendab oma teksti samamoodi kui Aavik).
Visnapuu põhipostulaadid jäävad mõlemas käsitlustes samaks, tutvustan neid Aaviku-kriitika näitel:
– Tuleb teha selget vahet meetrumi kui teoreetilise skeemi ja rütmi kui reaalsuse vahele (lk 367). Sama meetrumi piires esineb väga mitmekesist rütmi, mis kord ligineb aluseks olevale skeemile, kord kaugeneb sellest. Oluline ongi rütm, ehk tegelik luule.
– Ainult elav sõna (=suuline sõna) on tõsiasi, millega prosoodias tegemist on. Kõik muu on abstraktsioon. Sõna on jagamatu.
– Eesti keeles võib riim alata ainult värsi viimase sõna pearõhust, kõrvalrõhk on selleks liiga nõrk (lk 344).
– Aavik ei oska vahet teha riimil ning alliteratsioon- ja assonantskooskõlal. Alliteratsioonid ja assonantsid pole halvad riimid (nagu ütleb Aavik), nad polegi üldse riimid. Kuid neid tuleks kasutada kui pääseteed, kuna eesti keeles on riimimise võimalused liiga piiratud (lk 370–371).
– Sõnade pearõhud on värsi ülesehitamisel kõige tähtsamad. Rõhuta silpide arv pole oluline. Teisisõnu, Visnapuu pooldab rõhulist värsisüsteemi (lk 370).
Edasi saab Visnapuust juba programmiline uue luule kuulutaja, kes seob luule rütmi ajastu psühholoogiaga: “Tänapäeva elurütm nõvvab ka värsin uut rütmi.” Ja muuhulgas seostab ka Aaviku kritiseeritud pikad värsid ajastule omase pessimismi ja “enesesööbutamisega” (lk 368, 370). Artikli lõpuosas vaidleb Visnapuu eeskätt omaenda luule Aaviku-poolse interpretatsiooniga ja analüüsib ise Siuru-aja luulet.
Aaviku vastus “Rütmi ja riimi küsimuses. Vastuseks Visnapuule” on lühike ja konspektiivne tekst, kus ta ütleb, et tema jaoks on meetrum ja rütm üks ja seesama (lk 504). Samas põhjendab ta oma eriarvamust ka luuletuse hääldamisega. Ta leiab, et Visnapuu arusaam, et ainult pearõhuga on võimalik täita värsijala rõhulist positsiooni, ei ole korrektne. Ka kaasrõhk (temal kõrvalrõhk) sobib selleks. See omakorda viib ka kaasrõhulisest silbist lähtuva riimi võimalusele, mida Visnapuu eitab.
Kõrvalisema killuna lisandub siia samal, 1923. aastal pisike vaidlus Vasso Silla ja Johannes Aaviku vahel.18 Vasso Silla “Eesti värsifikatsiooni probleem” lähtub arusaamast, et eesti luule on seni tehtud aktsentueerivate reeglite järgi, mis loeb rõhulisi ja rõhuta silpe (sama arusaama jagab ka Karl Petersoni õpik). Silla osutab, et eesti keelele see ega ka süllaabiline meetrum ei kõlba, ning pakub välja kvantitatiivset meetrumit (mis arvestab silpide vältelise pikkusega värsijalas), toetudes muuhulgas ka rahvalaulu meetrumile. Oma vaidlusartiklis väidab Aavik vastu, et just senine tooniline (rõhkudel põhinev) meetrum on kõige parem ja otstarbekam.
1924. aastal sekkub riimivaidlusse Valmar Adams, kes avaldab oma luule esikkogu “Suudlus lumme” lisana “Lahtise lehe” ja selle lõpuosas “Paar sõna vormiharrastajaile”. Seal kuulutab ta, et täpse riimi kasutus on lakanud olemast kunst, ja propageerib ebatäpse, eriti irdriimi kasutust (hiina:piinad), kuna see olevat kooskõlas aja rafineerituma, närvilisema sisuga jms. Ja teatab, et just tema on selle uue riimi esimene teadlik tooja eesti luulesse.
Sellest sünnib vaidlus nii teoreetilises kui prioriteedi plaanis.19 Vaidluse teoreetilisem pool puudutab puhta riimi ja mittepuhta (ird)riimi suhteid ning viimase eluõigust. Näiteks kritiseerivad Jürgenstein ja Hubel teravalt ebapuhtaid riime kui vigaseid, lonkavaid jne. Jürgenstein näeb uusriimis vaid autori perversiteedi väljendust ja leiab, et meil peaks olema paremat teha kui vene haiget hinge importida. Uusriimi kaitsevad mh Schwalbe, Visnapuu, Inno Vask (=Ivan Beljajev). Schwalbe ja Beljajev kõnelevad muuhulgas Adamsi riimide taustast (Majakovski, Hlebnikov, Pasternak) ning ka Visnapuu toonitab vene mõjusid.20
Prioriteedivaidlus käib selle ümber, kas irdriimi on toonud eesti kirjandusse Visnapuu-Semper-Barbarus või Adams.21 Visnapuu osutab, et ammu enne Adamsit on kasutatud mitmesuguseid mittepuhtaid riime, sh Adamsi propageeritud ird- ehk katkestatud riimi. Esimuse saavad Semperi “Pierrot” ja tema enda luulekogud.22 Muuhulgas viitab ta juba 1914. aasta futurismikäsitlustele (Semper, Barbarus Vabas Sõnas) ja oma artiklitele ning uue riimi kaudsetele allikatele, millest olulisim vene futuristide riimiteooria (Vadim Šeršenevitši raamat “Futurizm bez maski”, 1913). Silvet ja Beljajev aga annavad prioriteedi Adamsile, öeldes, et tema on esimesena eesti keeles kultiveerinud uusriimi teadlikult ja kavakindlalt. Ja kui lähtuda sellest, siis peab õiguse Adamsile andma.23
Sellega on plahvatuslik huvi poeetika vastu ka möödas. Adams kirjutab veel magistritöö “Riim. Võrdlev-ajalooline ning kirjandusteoreetiline uurimus üldise ja eesti riimiteooria alalt” (valminud 1925, esitatud Põldmäe andmetel 1929), aga see jääb käsikirja.24 1920. aastate teisel poolel ilmub neil teemadel vaid pisikesi kilde. Peale Visnapuu võtavad repliikidega ja arvustustes tihedamini sõna Semper ja Adams.25 Muud autorid on juhukülalised.
1920. aastatel toimub ka olulisim taustaüritus eesti poeetikas: Gustav Suitsuloengusari kirjandusloo metodoloogiast jaeesti poeetikast, mida ta peab aastail 1922–1929. Selles kõneleb ta just 1924–1925 kirjanduskeelest, riimist, rütmist jms, minnes 1926. aastal üle lausefiguuridele ja sealt edasi kompositsiooni, süžee jms juurde. Nii võib öelda, et need, kes kuulasid 1924–1925 Suitsu poeetikaloenguid, said kõik värsiõpetusliku koolituse ja arusaamad tema käest.26 1920. aastate lõpus luges Suits ka stiilikursust didaktilis-metoodilisse seminari astujaile ehk kooliõpetajaks valmistujatele. See tähendab, et samadele allikatele toetuva koolituse said ka kõik kooliõpetajad. Suits ja tema loengud kehastasid üldist autoriteeti, millele nooremad kirjutajad toetusid.
1925. aasta paiku on Suits kavatsenud ka kirjutada kooli tarvis “Eesti stilistika” ja “Poeetika põhimõisted”.27 Mõlemad jäävad tegemata. Ja ka ühtegi eraldi sellealast artiklit Suitsult ei ilmu ei siis ega hiljem.
Teine oluline Suitsuga seotud üritus on tema poeetikaseminarid, kus Adamsi väitel kirjutati ka mitmeid statistilisi uurimusi riimi ajaloost, aga mingeid töid pole ma näinud.28
1930. aastad
Uus tõusuhetk pärast vaikust jõuab kätte aastal 1932, mil Visnapuult ilmub kaks uurimuslikku artiklit riimist29 ja koos Jaan Aineloga kirjutatud käsiraamat “Poeetika põhijooni I”.30
Visnapuu “Tähelepanekuid ja märkmeid riimist” ja ”Eesti riimi murrang” moodustavad kaksikartikli, mille eesmärgiks anda ülevaade eesti riimi arenemisest, murrangust ja praeguse aja riimipraktikast.
– 19. sajandi eesti luule ideaal oli vokaal-täisriim (rajud:sajud), mida tegelikult tehti puudulikult. Ainsad korralikud riimijad olid Jaan Bergmann ja Jakob Liiv. Palju oli kõrvalrõhule rajatud riimi (elama:surema). Murrangu toovad Suits ja Ridala, kellel on ka tegelikus luules ideaalselt puhtad vokaalriimid.
– Kõrvalekalded tulevad siurulaste loominguga. Visnapuu analüüsib 1920. aastate alguse luulet ja leiab, et siurulastel saavad keskseks pearõhulised riimid, aga samas hakkavad nad kalduma kõrvale täisriimist, eriti Semperi “Pierrot” (1917) ja 1920. aastate alguses ka Visnapuu ja Barbarus. Riimimurrang ja katsetamine eri riimidega kestab 1920. aastate keskpaigani. 1930. aastatel tuleb taas enam täisriimi, nii vokaalriimi kui konsonantriimi. Eriti esineb keerukaid riimimänge Sütistel.
– Vokaalide poolest erinevaid riime ei pidanud Visnapuu enda sõnul alguses täisriimideks (kupli:kopli). Alles 1924.–1925. aasta paiku on ta tajunud, et see on eraldi riimitüüp, mitte puhas konsonantkokkukõla, ja hakanud seda kasutama.
– Visnapuu on endiselt seda meelt, et riim saab eesti keeles alata vaid sõna pearõhust.
Eesti tollase poeetika tipptöö on Jaan Ainelo ja Henrik Visnapuu “Poeetika põhijooni I”,mille haardest annab aimu juba raamatu alapealkirjas sisalduv loend: “Poeetika. Stilistika. Retoorika. Meetrika. Temaatika. Tektoonika. Kirjandite teooria”.
Ka see käsiraamat on esmajoones kompilatiivne ja koolidele suunatud. Kesksete allikatena nimetavad autorid ise kolm nime: Richard M. Meyeri “Deutsche Stilistik” (1913), Eduard Engeli “Deutsche Stilkunst” (1911) ja Boriss Tomaševski “Teorija literaturõ. Poetika” (1927). Niisiis endiselt sakslased ja venelased. Meyer ja eriti Tomaševski olid ka Suitsul olulised õpperaamatud,31 Engeli raamat oli mitmetes trükkides ilmunud populaarne käsiraamat, milles ideaaliks seatud puhas saksa keel.
“Algussõna” järgi (lk 4) on Visnapuu kirjutanud meetrikakäsitluse, Ainelo kõik muu. Tegelikult jõutakse ilmunud köites ainult stilistika- ja meetrikaosadeni, järgmine köide jäigi tulemata.
Stilistika all vaadeldakse siin keele sõnavara eri kihte (nt barbarismid, dialektismid jms) ja sõna tähenduse muutumist ehk troope (metafoorid, epiteedid jms). Seejärel tulevad kõneks lausefiguurid (anakoluut, ellips jms). Eraldi räägitakse lauserütmist ja selle seosest sõnade ehitusega ning ilukõlast (eufoonia, harmoonia, kokkukõla). Huvitav on, et eraldi leiab käsitlemist ka teksti graafiline vorm (paigutus paberil, lk 119–122).
Meetrika all mõeldakse õpetust värsist, värsimõõtudest, meetrumist ja rütmist. Siin esitatakse värsimõõdu ehk meetrumi arvestamise alused ja neist tulenevad värsisüsteemid (lk 125 jj, välteline, silbiline, silprõhuline, rõhuline). Sealjuures vaatleb Visnapuu meetrumit taas teoreetilise skeemina, millest tegeliku luuletuse elav rütm kord lähenedes, kord kaugenedes välja areneb (lk 134). Edasi kõneldakse eesti värsimõõdust, selle seostest trohheuse, jambi, daktüli jt-ga. Eraldi peatükk on rahvalaulu värsist, kus esitatakse ka regilaulu värsireeglid. Peatükis “Riim, assonants, dissonants” (lk 154 jj) eristab Visnapuu täisriimi ja irdriimi ning viimasest kirjutab eriti pikalt. Lõpuks tutvustatakse klassikalisi värsivorme (triolett, rondell jne).
See raamat on üsna korralik stilistika ja värsiõpetuse põhimõistete esitus. Siin on väga palju eesti näiteid, osade lõpus mõnikord ka soovitused ja ülesanded ning raamatu lõpus terminite sõnastik.
Raamatut retsenseerib põhjalikult Johannes Semper, kes on üsna kriitiline. Ta leiab, et Ainelo kirjutatud teoreetiline osa on enamasti lihtsalt tõlge Tomaševski raamatu esimesest poolest, Visnapuu on järginud Tomaševskit vabamalt. Semperi arvustuse paatos lähtub arusaamast, et Tomaševski pole piisavalt skolastikavaba ja on liiga kinni loogikas, mille all ta mõistab mitmesuguste kaasajal väheoluliste klassikaliste figuuride ja troopide loendit (sümplokid jms) ning stilistika eeskätt formaalset käsitlemist. Ta heidab ka ette, et Ainelo näited ei arvesta alati eesti konteksti, vaid jäävad vene tausta tõttu segaseks või ei tööta, ning osutab ka paremate eesti näidete allikaid. Visnapuu puhul leiab ta olevat käsitluses enam uudsust, eriti riimi puhul, ning vaidleb detailselt mõne Visnapuu riimikäsitluse üksikkohaga.32
Teise retsensiooni kirjutab Mart Lepik ja seegi on kriitiline.33 Lepikut häirib, et Tomaševski formalistlik poeetika pole seotud esteetilis-psühholoogilise probleemiasetusega. Ka heidab ta ette, et autorid kipuvad normeerima, kanoniseerima. Samuti rõhutab ta, et olulised algmõisted on korralikult defineerimata. Pikemalt kritiseerib ta küll ainult rütmikäsitlust.
Järgneb poleemika, milles Ainelo ja Visnapuu vastavad Semperile ning neile omakorda uuesti Semper.34 Ainelo ütleb, et tegemist pole niivõrd eesti poeetikaga, vaid pigem üldise poeetikakäsitlusega, ning et Tomaševskile pole igal konkreetsel juhul viidatud lihtsalt sellepärast, et see muutnuks teksti raskesti jälgitavaks ja pealegi pole Tomaševski kuigi palju juurde lisanud niigi üldlevinud arusaamadele. Visnapuu ütleb, et tema kõrvalrõhkude eitamine ei tule kellegi teooriast, vaid omaenese kuulmisest. Kohati on tunda autorite selget solvumist, kes mängivad suureks retsensendi üksikvigu, ja retsensendi kiuslikkust, kes kritiseerib Visnapuud, et ta “Meetrika” alaosade järjestus on sama mis Tomaševskil.
Sellega saab kõrgaeg eesti poeetikas ja värsiõpetuses ka läbi.35
1930. aastate teisel poolel hakkab otsekui paisu tagant ilmuma mitmesuguseid eesti kirjanduse õpperaamatuid ja lisamaterjale koolidele. Peamiselt on need ülevaated kirjanduse ajaloost, kirjanikumonograafiad ja tekstivalimikud. Aga kirjanduslugude lõpus leidub enamasti ka lühike poeetika- või kirjandusteooriakäsitlus, mis tähendab ülevaadet olulisematest kujunditest ja killukesi meetrikast. Lisaks ilmuvad ka mõned eraldi poeetikaraamatud, mis on ühemõtteliselt kompilatiivsed ega pretendeerigi mingile ideede uudsusele. Nende seas tasub mu arust esile tõsta üht autorit.
Bernard Söödi“Stilistika ja poeetika koolidele” (1935)36 toetub autori kinnituse kohaselt suuresti Suitsu loengumärkmetele. Lisaks on põhiallikateks Rudolf Lehmanni “Poetik” (1919), Tomaševski “Teorija literaturõ” (1928) ja Ainelo-Visnapuu.37 Avateemaks on kõnekujundid, sõnade leksikaalne valik (barbarismid, dialektismid jms), lausekujundid, kõlakujundid (onomatopöa, alliteratsioon jms). Meetrikaosas teeb ka Sööt vahet meetrumi ja rütmi vahel: meetrum on “sõnarõhkude ja väldete matemaatiline ning mõistuslik liigendus värsis”, rütm tähendab aga “värsi jaotumist võrdseiks kõlavältusteks, millede rõhutamine sünnib subjektiivselt ja tundepäraselt” (lk 30). Järgneb käsitlus eri värsimõõtudest. Riimide puhul eristab Sööt puhtaid ja irdriime. Ja ütleb, et kuna kõrvalrõhk on eesti keeles küllalt tugev, siis tulevad riimidena arvesse ka kõrvalrõhulised riimid. Edasi käsitletakse stroofivorme (tertsiinid, sonetid jms), rahvalaulu värssi, siis temaatikat (aine, sisu ja vorm, motiiv, faabula ja süžee, tegelaste iseloomustamise võtted, tegevuskoht ja -aeg, kompositsioon ja süžee ehitamise printsiibid). Lõpuks tulevad stiilivoolud (klassitsism jne). Poeetika all kõneleb Sööt rahvaluulest ja kunstluulest, kirjanduse põhi- ja eriliikidest (lüürika: ood, eleegia jms; dramaatika, traagiline ja koomiline; eepika: eepos, poeem, rahvajutt, romaan jne).
Lisaks saab kümnendi teiselt poolelt nimetada veel Bernard Kangro magistritööd “Eesti soneti ajalugu” (1938).38 See annab detailse pildi eesti soneti arengust, tegeldes eeskätt selle deskriptiivse poeetikaga. Kangro vaatleb riimikasutust, värsivormi, keelt, sisemist ülesehitust ja stroofikat ning teeb veidi juttu sisust.
Hüpe modernismi poole?
Eestikeelne poeetika rajaneb niisiis pea tervenisti kompilatsioonil või tõlkel, kusjuures olulisimaks aluseks on 1920.–1930. aastatel Tomaševski teooriaraamat, tähtsamate autoritena tulevad arvesse veel ka Meyer ja Lehmann. Eesti poolelt on keskne Suitsu loengusari, mis kujuneb autoriteedi allikaks. Aga kardetavasti toetub ka Suitsu käsitlus samadele autoritele, keda ta andis lugeda üliõpilastele.39 Suitsult endalt ei ilmu trükis midagi. Teine stilistikaõppejõud on Semper, kellelt samuti midagi ei ilmu. Nende rolliks jääb õpetamine, kriitika ja teiste autorite käsikirjade läbivaatamine. Nii on olulisim värsiõpetusest kirjutaja Henrik Visnapuu, kes propageerib oma seisukohti ning analüüsib ka eesti riimi arengut ja 1920. aastate alguse murrangut.
Aga tähtis on välja tuua üks moment. Nagu nägime, oli eesti poeetika keskseks murdehetkeks 1920. aastate algupool. Siis põrkusid omavahel klassikaline ja modernne arusaam riimist ja rütmist. Kui vanem eesti luule oli silbilis-rõhuline ja tugevasti järgis (püüdis järgida) rütmilist korrastatust, siis modernne luule on eeskätt rõhuline ning kasutab erinevaid värsipikkusi. Kui klassikaline riim oli täisriim, siis uus luule eelistab ebapuhtaid riime.
Aavik paigutab reeglipärase luulevormi lagunemise alguse 1903. ja 1905. aasta vahele, kui Enno hakkas avaldama oma uut luulet.40 Visnapuu osutab, et veel nooreestlastel valitses silbilis-rõhuline süsteem, kuigi Liiv ja Enno kasutavad rõhulist süsteemi. Varasem luule proovis kasutada puhtaid riime ja nooreestlased kasutasid neid ka tegelikkuses. Üldiselt toimub Visnapuu järgi läbimurre uude meetrikasse siurulaste loomingus, kus kesksed autorid on tema ise, Semper ja Barbarus. Murrangu aeg jääb pisut ebaselgeks, kuid selle kese on 1920. aastate alguses. Ja oluline murdekoht seostub futurismi ja ekspressionismiga, mis toovad hoopis teisi rütme ka muude luuletajate loomingusse (sh Under). Adams jätab siurulased kõrvale ja kuulutab iseennast 1924. aastal riimiuuendajaks.41
Kindlasti mõtlesid siurulased kirjutades oma riimikasutuse üle, aga üheski manifestiivses kirjutises nad seda välja ei kuulutanud. Nii on siurulaste riimiuuendus võib-olla küll teadlik, kuid kindlasti mitte programmiline tegevus. Visnapuu vaated on esitatud kõrvalsaadusena ja osalt tagantjärele, analüüside ja kriitikana, mitte manifestina. Programmiliselt käib riimiuuenduse välja ikkagi alles Adams. Nii jääb riimiuuenduse manifesteerimise tippajaks 1923.–1924. aasta.
Kust see murre eesti luulesse tuleb? Euroopa ja ameerika luules algas murrang vormivabaduse poole juba 19. sajandi keskpaigast, aga samas jätkus ka väga puhta vormi idealiseerimine (Baudelaire contra sümbolistide või Whitmani vabarütmid). Eesti luule murrangu taustana näevad kõik autorid vene luule, eriti futurismi mõju (nimetatakse Majakovskit, aga ka Pasternakki ja Ahmatovat). Visnapuu viitab umbmääraselt ka prantsuse ja saksa luulele, Semperi puhul aga osutab Aavik näiteks Whitmanile ja Verhaerenile (keda Semper tõlkis). Ja nii Visnapuu kui Adams kõnelevad ka uuest, närvilisest, kiirest ajast, mis mõjutab luule rütmi ja riimi.
Kokkuvõttes. Mainitud riimiuuendus oli üsna harukordne nähtus eesti kirjanduses: hüppega modernismi poole kaasnesid enam-vähem samal ajal ka tehnilis-teoreetiline manifest (Adamsilt) ning teoreetilised põhjendused ja analüüsid (eeskätt Visnapuult). Seega toimus peaaegu korraga hüpe nii tegelikus luules kui ka eesti poeetikas.
Coda
Oleme vaadeldava perioodi poeetika ja tekstikeskse kirjandusanalüüsi käsitlemisega lõpule jõudmas. Lõpetuseks sobiks peatuda veel ühel kooliõpikul.See on Jaan Roosi”Kirjandusteose analüüs” (1934),42 80-leheküljeline praktiline õpperaamat koos näidetega.43
See on esimene ja tegelikult ka ainuke eestikeelne sissejuhatus kirjandusteose analüüsimisse. Tema lähtealused pärinevad samadest allikatest, mis olid tähtsad kogu tekstikesksele kirjandusanalüüsile: Emil Ermatingeri “Philosophie der Literaturwissenschaft” (1930) ja “Das dichterische Kunstwerk” (1923), Oskar Walzeli “Das Wortkunstwerk” (1926) ja “Vom Wesen der Dichtung” (1928), lisaks muid autoreid, näiteks taas Tomaševski.
Õpperaamatu alguses esitab Roos oma arusaamad sellest, kuidas teost analüüsida (lk 8–13). Sealt saab välja noppida üsna süsteemse pildi:
– Teost peab vaatlema kahest vaatenurgast: kirjandusloolisest ja kirjandusteoreetilisest (poeetika, stilistika, esteetika).
– Kõige olulisem on teose olemuse analüüs. Teose saamine, tekkelugu, mõju on teisejärgulised.
– Teose olemuse “peaosised” on kehand (ainestik, motiivistik, sündmustik), sisund (tegelaskond, ideestik, probleemistik, meeleolustik) ja kujund (vorm, kompositsioon ja stiil).
– Kirjaniku elu tuleb küsimuse alla ainult niipalju, kui ta isik ja elu aitavad mõista teose olemust või selle mõju.
– Iga teos nõuab individuaalseid analüüsivõtteid, analüüsi laadi tingib eeskätt teose kirjanduslik põhiliik, siis muud tegurid.
– Analüüsil tuleb osata mõõtu pidada: analüüs on vahend, mitte eesmärk; analüüsida tuleb selleks, et avastada teose ainet, sisu, vormi ja stiili.
– Kirjandusteost ei pea lahkama nagu laipa, vaid uurima nagu elavat organismi, analüüs peab analüüsija kunstilist naudingut suurendama, mitte vähendama.
– Analüüsima peab intuitiivselt, mitte lahkama ratsionaalselt.
– Iga analüüs peaks lõppema sünteesiga.
Ei ole raske näha, et siin on aluseks samad analüüsipõhimõtted, mis esinesid tekstikeskses kirjandusanalüüsis. Oluline erinevus on, et vormile on lisatud ka sisupool.44
Edasi analüüsib Roos Tammsaare “Kõrboja peremeest”, Suitsu “Kerkokella” ja Kitzbergi “Libahunti”. Sealjuures seletab ta analüüsi käigus ka mõningaid mõisteid detailsemalt. Nii toob ta proosaosas välja tegelaste liigituse pea-, kõrval- ja episoodilisteks tegelasteks ning nende rollid romaanis. Määratleb idee kui mõtte, mis kannab teost ja peategelasi jne. Kompositsiooni all kõneleb sündmustiku gradatsioonist, teose osade proportsioonidest, kontrastidest. Ta toob hulga stiili üldiseloomustavaid vastandusi (objektiivne–subjektiivne, soe–külm jne), tutvustab lühidalt figuure ja kolmanda stiiliprobleemina esitab teose kirjandusvoolulise kuuluvuse. Luule analüüsi puhul kõneleb aga värsiehituse põhimõistetest.
Nii on see Jaan Roosi pisike raamat omamoodi süntees tekstikeskse teoseanalüüsi ja poeetika tolleaegsest seisust eesti kirjandusuurimises.
1 T. H e n n o s te, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 7. loeng: Esimene hüpe teksti poole 1920.–30. aastate vahetusel. Vikerkaar 2007, nr 3, lk 93–106.
2 Toetun siin märkimisväärselt mõnele varasemale käsitlusele. Eesti värsiõpetuse ajaloost vt: J. P õ l d m ä e, Eesti värsiõpetus. Tallinn, 1978, lk 7–31; J. P õ l d m ä e, “Kirjandusliku oskussõnastiku” saatusest ja sisust (Üritus J. V. Veski osavõtul). Keel ja Kirjandus 1973, nr 6, lk 351–358. Gustav Suitsu ja Henrik Visnapuu tööde kohta vt: H. P e e p, Henrik Visnapuu luuleteoreetikuna. Keel ja Kirjandus 1989, nr 1, lk 5–14; H. P e e p, Gustav Suits ex cathedra. Keel ja Kirjandus 1991, nr 3, lk 138–147.
3 J. B e r g m a n n, Luuletuskunst. Lühikene õpetus luuletuste koorest. Rmt-s: Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1878. Tartu, 1878, lk 36–48.
4 K. M e t s t e, “Nagu nüüd on selgunud…” Lisandusi Mihkel Kampmaa tundmaõppimiseks. Akadeemia 1999, nr 9, lk 1822.
5 M. K a m p m a n n, Kirjaseadmise õpetus. Stilistika ja rhetorika põhjusõpetused ning kirjatööde ained, ülematele rahvakoolidele ja keskmistele õpeasutustele. Viljandi, 1904.
6 K. M e t s t e, ”Nagu nüüd on selgunud…”, lk 1825.
7 J. A a v i k, Rütmus ja riim. Meie Aastasada 1907, nr 11, 17.07, nr 12, 18.07.
8 Eesti luule viletsused. Paljastanud Joh. Aavik. Tartu, 1915. (Aluseks kõnetekst märtsist 1914.)
9 H. V i s n a p u u, Joh. Aavik, Eesti luule viletsused. Vaba Sõna 1915, nr 9, lk 263–264.
10 K. P e t e r s o n, Lühike Kirjanduse teooria. (Poeetika, prosaaika, stilistika.) Tallinn, 1920 (kaanel 1921, ka Visnapuu viitab sellele ilmumisaastale). Raamatu autoriks on peetud Ernst Peterson-Särgava poega Karl Petersoni (1898–1942). Ta lõpetas gümnaasiumi 1917. aastal ja õppis lühikest aega ülikoolis meditsiini, osales Vabadussõjas, seejärel õppis 1920–1929 juurat ja oli hiljem advokaat. Suri vangilaagris. Sama nime all on ilmunud veel koolikirjanduslikud tööd “Eesti rahvalaulude Antoloogia” (Tallinn, 1918) ja “Euroopa kirjandus üldjoontes: Euroopa kirjanduse ajaloo üldjooned vanemast ajast kuni uuema ajani. I. osa” (Tallinn, 1922, lõpetatud 1921). Jaak Põldmäe arvab, et poeetikaõpiku kaasautoriks oli Karl Petersoni isa, kes oli koostanud kooliraamatuid, samas kui Karlil kogemused kirjanduse õpetamisel puudusid. Karl Petersoni eluloo taustal tekitab kõigi nimetatud raamatute autorsus väga sügavaid kahtlusi, sest pidi ta ju nende kirjutamise ajal olema 20–23aastane ning kirjutama need Vabadussõjas osalemise ja ülikooli alustamise kõrvalt(!). Pigem on usutav, et isa oli raamatute põhiautor. Muuseas, Ernst Peterson-Särgava kodanikunimi oli Ernst Karl Peterson, nii sobinuks see nimi täiesti ka teosele, mis oli ainult isa kirjutatud. Sel juhul jääb küll arusaamatuks, miks pidi Särgava avaldama need teosed selle nimekuju all. Kavatsen tulla asja juurde tagasi eraldi.
11 Eesti Kirjandus 1921, nr 7 – 1922, nr 9; rmt-na: J. A a v i k, Puudused uuemas eesti luules. Tartu, 1922.
12 Teine samasse aega jääv vaidlus puudutab perifeersemat, kuid siiski ka värsiõpetusega seostuvat küsimust regivärsi ettekandmisest: kas lugeda värssi skandeerides või mitte. Suits on seisukohal, et leelotada tuleks skandeerides ehk järgides laulurütmi, lugeda aga ilma skandeerimata ehk järgides sõnade rütmi. Aavik nõuab igal juhul skandeerimist, toetudes antiigi jms eeskujule. Vt: S u i t s m a a (= G. Suits), Meie rahvalaulu skandeerimine. Looming 1924, nr 7, lk 538–542, nr 8, lk 618–622; J. A a v i k, Rahvalauluvärsi ja selle lugemise küsimus. Looming 1925, nr 1, lk 92–95; G. S u i t s, Skandeerimise poolt ja vastu. Looming 1925, nr 3, lk 268–270. Mõlemad Suitsu artiklid on taastrükitud rmt-s: G. S u i t s, Vabaduse väraval. Tartu, 2002, lk 152–172.
13 Ilmunud rmt-s: H. V i s n a p u u, Vanad ja vastsed poeedid. Tartu, 1921, lk 81–92.
14 Henrik Visnapuu vaidluskiri. Päevaleht, 23.05.1921, nr 131; H. V i s n a p u u, Karl Peterson: Lühike kirjanduse teooria. Vaba Maa, 20.–23.02.1923, nr 42–44; H. V i s n a p u u, Minu vaidluskiri Johannes Aavikulle. Äsja ilmund raamatu “Puudused uuemas eest luules” puhul. Agu 1923, nr 11, lk 340–345, nr 12, lk 367–373, nr 14, lk 422–424, nr 15, lk 472–479 (ilmunud 16.03–14.04).
15 Nt H. V i s n a p u u, Marie Under luuletajana. Looming 1928, nr 4, lk 318–332. Seal analüüsib ta lühidalt ka Underi riimi ja rütmi.
16 J. A a v i k, Rütmi ja riimi küsimuses. Vastuseks Visnapuule. Agu 1923, nr 16, lk 503–508. Lisaks ilmub: J. A a v i k, Stiili ja sisu asjus. Agu 1923, nr 21, lk 664–665 (vabandav märkus); J. A a v i k, Mis on õige riim. Eesti Kirjandus 1925, nr 4, lk 153–154 (vaidlusmärkus, mis ütleb, et riimideks võivad olla ka kõrvalrõhulised lõpud).
17 Visnapuu kriitika ilmub palju hiljem kui raamatud ise. Võibolla on põhjuseks see, et 1921–1922 viibis Visnapuu pikemalt Venemaal ja Saksamaal ning tuli tagasi Eestisse 1923. aastal.
18 V. S i l l a, Eesti värsifikatsiooni probleem. Eesti Kirjandus 1923, nr 8, lk 346–353; J. A a v i k, Vastuväited Vasso Silla värsiehituse-reformi asjus. Eesti Kirjandus 1923, nr 8, lk 353–356. Vasso Silla (1889–1939, ps Mägi Kurdla) oli kauaaegne postiametnik, 1921–1931 Tallinnas postivalitsuse majandusosakonna juhataja, mitmekesiste huvidega kummaline tegelane, kellelt on ilmunud nt raamatud “Rändur Eestis: 50 marschruuti läbi Eesti” (1924) ja Mägi Kurdla nime all “Eestlaste tõeline muinaslugu: vanima muinasaja suurimad kultuurrahvad eesti tõugu” (1936).
19 Vt nt: A. J[ürgenstein], Vilmar Adams. Suudlus lumme. Postimees, 02.01.1925, nr 1; J. S c h w a l b e, Veel kord “Suudlusest lumme”, perversiteedist ja uusriimist. Postimees, 12.01.1925, nr 11; A. J[ürgenstein], Järelsõna Joh. Schwalbe vastuarvustusele. Postimees, 12.01.1925, nr 11; H. V i s n a p u u, Paar märkust “uusriimi” puhul Joh. Schwalbe’le. Postimees, 18.01.1925, nr 17; E. H u b e l, Suudlus lumme. Vilmar Adamsi “rütmid”. Nädal. Päevalehe lisa, 06.–09.02.1925; I. V a s k, Meie kirjandusliku kriitika pankrott. Tartu, 1925. Adamsi raamatu põhjustatud terav poleemika ulatub riimiküsimustest kaugemale, vt bibliograafiat: I. V a s k, Meie kirjandusliku kriitika pankrott, lk 92–95.
20 1960. aastal on Adams osutanud, et Majakovski hakkab ebapuhtaid riime tugevalt kasutama alates 1914. aastast, vt В. А д а м с, Из истории эстонской рифмы. Статья II. К проблеме русских влияний на эстонскую поэтику. Rmt-s: V. A d a m s, Vene kirjandus, mu arm. Tallinn, 1977, lk 302.
21 V. A d a m s, Lahtine leht. Rmt-s: V. Adams, Suudlus lumme. Tartu, 1924.
22 Udo Otsuse analüüsitulemused pakuvad veidi teistsugust pilti: U. O t s u s, Riimiprobleemid 1920-ndail aastail. Keel ja Kirjandus 1971, nr 5, lk 257–270.
23 I. V a s k, Meie kirjandusliku kriitika pankrott, lk 39–40. Küsimus on teatud mõttes tõepoolest selles, mil määral on ebapuhta riimi puhul tegemist teadliku, programmilise uuendusega. Seda küsib juba Aavik ja vaimukalt toob selle esile Hubel, kes leiab Adamsi lonkavatele riimidele analoogiaid Hornungi kirikulaulutõlgetest: E. H u b e l, Suudlus lumme. Vilmar Adamsi “rütmid”.
24 V. A d a m s, Riim. Võrdlev-ajalooline ning kirjandusteoreetiline uurimus üldise ja eesti riimiteooria alalt. Tartu, 1925. (Käsikiri TÜ raamatukogus.)
25 V. A d a m s, Henrik Visnapuu: Tuulesõel. Looming 1931, nr 11, lk 985–989. Seal kõneldakse muuhulgas ka Visnapuu riimitehnikast ja hinnatakse erinevaid riimivõimalusi.
26 Vt H. P e e p, Gustav Suits ex cathedra, lk 144; H. P e e p, Henrik Visnapuu luuleteoreetikuna, lk 10–11.
27 H. P e e p, Gustav Suits ex cathedra, lk 146–147.
28 Enamik neist olevat Adamsi teatel hävinud 1941. aasta tulekahjus Suitsu korteris, vt: J. P õ l d m ä e, Eesti värsiõpetus, lk 21.
29 H. V i s n a p u u, Tähelepanekuid ja märkmeid riimist. Looming 1932, nr 3, lk 311–322; H. V i s n a p u u, Eesti riimi murrang. Looming 1932, nr 5, lk 579–593.
30 J. A i n e l o, H. V i s n a p u u, Poeetika põhijooni I. Poeetika. Stilistika. Retoorika. Meetrika. Temaatika. Tektoonika. Kirjandite teooria. Tartu, 1932. Omaette kõrvalteema on 1930. aastatel luuletõlke problemaatika, eriti prantsuse klassitsismi ja antiikluule tõlkimise küsimused, mille kohta võtavad sõna nt tõlkijad Ants Oras ja August Sang ning uurijad August Miks ja Ervin Roos, kelle magistritöö on sel teemal olulisim akadeemiline saavutus. Vt nt: A. O r a s, Prantsuse süllaabilise värsimõõdu, eriti aleksandriini, edasiandmisest eesti keeles. Eesti Kirjandus 1931, nr 7, lk 373–379; A. S a n g, Mõtteid ja vaatlusi eesti värsstõlkest. Looming 1940, nr 3, lk 318–328; A. M i k s, Heksameeter ja eleegiline distihhon eesti teoorias ja värsis. Eesti Kirjandus 1937, nr 2, lk 109–118, nr 3, lk 153–165; E. R o o s, Eestikeelse kvantiteeriva heksameetri süsteem. Akadeemilise Kirjandusühingu Toimetised, XII. Tartu, 1938.
31 Ainelo ja Visnapuu tänavad käsikirja läbivaatamise eest teiste seas ka Suitsu.
32 J. S e m p e r, Ühe eesti poeetika katse puhul. Looming 1932, nr 10, lk 1197–1201. Taastrükitud: J. S e m p e r, Mõtterännakuid III. Tallinn, 1977, lk 264–271.
33 M. L e p i k, J. Ainelo – H. Visnapuu. Poeetika põhijooni I. Eesti Kirjandus 1933, nr 2, lk 199–200.
34 Poleemika. Looming 1933, nr 6, lk 728–732.
35 Värsianalüüse kirjutab ka Ants Oras, aga need on tehtud inglise kirjanduse põhjal ja jäävad väljapoole siinset teemat.
36 B. S ö ö t, Stilistika ja poeetika koolidele. Tartu, 1935. Bernard Sööt (1900–1976) õppis TÜs kirjandust, saades 1929. aastal magistrikraadi rahvaluules; töötas gümnaasiumides eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Ta osales mh “Euroopa kirjanduse pääjoonte” (I–III; Tartu, 1936–1937) ja Henno Jänese toimetatud “Eesti kirjandusloo” (I–III; Tartu, 1937–1939) koostamises, kirjutas sõja ajal eesti kirjandusloo raamatuid kutsekoolidele. Ka on tema kirjutatud poeetika- ja stilistikaosad Karl Mihkla raamatus “Eesti kirjanduse ülevaade III” (1.–2. vihik, 1935). Lisaks avaldas ta õpiku “Eesti kirjandusteooria algmeid keskkoolile” (Tartu, 1936), mis on “Stilistika ja poeetika” poole võrra lühendatud variant. Kõige huvitavam on ehk seik, et Sööt jätkas pea ainsana seda rida ka nõukogude ajal, minagi olen veel osalt ülikoolis õpikuna kasutanud ta “Kirjandusteooria lühikursuse” teist trükki (1966).
37 Käsikirja on muide lugenud ja parandanud Semper. Aarne Vinkeli mälestuste järgi oli Lehmanni “Poetik” veel 1940. aastatel ülikooliõpikuks.
38 B. K a n g r o, Eesti soneti ajalugu. Akadeemilise Kirjandusühingu toimetised, XIII. Tartu, 1938.
39 Suitsu loengumärkmete juurde tulen edaspidi.
40 Omaette kurioosumina soovitan lugeda joonealuseid märkusi: J. A a v ik, Puudused uuemas eesti luules, lk 40–41. Aavik süüdistab seal prantsuse klassikalise värsisüsteemi lagunemises seda, et uuenduste algatajad olid belglased, ameeriklased või juudid.
41 Kõrvalmärkuseks: 1960. aastatest alates tehtud uued uurimused annavad selles küsimuses mõneti erinevaid tulemusi, osalt ka seepärast, et aluseks on võetud erinev riimiliigitus ja mõõdetakse eri asju. Nende juurde tuleme vastavates loengutes.
42 J. R o o s, Kirjandusteose analüüs. Tartu, 1934. Teos ilmus kirjastuse Loodus raamatusarja “Keel ja kirjandus” avanumbrina. Jaan Roos (1888–1965) oli teoloogiaharidusega koolidirektor ja bibliofiil, kes tegeles kultuuriloo, raamatuloo ja ka kirjandusloo uurimisega. Ta avaldas ka “Lühikese eesti raamatu ajaloo” (Tartu, 1936) ning Hurda, Jakobsoni ja Tõnissoni elulood. Kirjandusega seostuvad otsesemalt veel tema koolikirjanduslik “Ülevaade eesti kirjandusest” (Tartu, 1936). Lisaks osales ta kirjandusvalimike koostamisel.
43 Ka selle raamatu käsikirja on muuseas lugenud Gustav Suits.
44 T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 7. loeng: Esimene hüpe teksti poole 1920.–30. aastate vahetusel, Vikerkaar 2007, nr 3, lk 105–106.