Nende aastate nimi on hallilmaolek.
Luules ollakse üksi kui surmas.
1
Siit näen ma selgesti; siit kohast varjulisest
poolpidust, mäda, määndunud provintsi
ja vajun mõttesse.
Ei, mitte armukesest.
Ma meenutan üht kauget Taani printsi,
meest, kellega mul palju enam ühist.
Ja näen, kuis kasvab kõnts ja sopp ja saast
siin tühermaal, kus juba nelipühist
täissöönud mõte kerkind pole maast
ja õitseaeg on ammu õhtuehal.
On miski mäda, määndunud ja mandund
siin põduras provintsis.
Puudub väljapääs.
Ma vaatan, võppuv süda verilihal.
Ah, kirg! Sind haige meelega on paari pandud!
Su kandu lõikab võhumõõk su enda käes!
1978
2
Ma tunnen seda tüdrukut –
ja samas ka ei tunne.
Ta mõtet juhib tunne, tunnet mõte.
Ja tema trots, ta kujutlus on selgelt ülekäte –
ta valmis hukkuma, kui selle läbi
häbist pääseks päev –
või karilt laev.
Nii loojanguski näeb ta tuleriita
ja selle asemel, et aega viita
meelt lahutades, keerutades plaati
nii nagu noorusele kohane,
ta kannab süngelt mõtet nagu mõõka,
mis lõikab lahti paiseid…
Siiasaati
on tema saatust, saatus teda talund.
Kord saades salvida, kord salvata,
ta kannab, nagu jõuab, kõigi valu,
ja kannatab, sest ei saa parata –
ja kaotab kõik.
Ta teab, et kaotab kõik.
See tüdruk, ütleme…
ei ole ehk normaalne,
mis piiri peal just, bi- või tripolaarne,
on doktorite asi arvata.
Ta enda meelest on normaalsus miski,
mis eksisteerib ulmes, eal ei ulmades.
Ta tervitab kui sõpra igat riski,
ta naerab matustel ja nutab pulmades –
kõik ajad kangastumas ühekorraga.
Ent milleks üldse siinne sõnavõtt?
Ma talle tõotasin, et kord,
kui tuleb aeg,
ma räägin temast ja ta asjast,
ajast, aastasajast tõtt.
2012
Ilmunud Vikerkaares 2013, nr 1–2