* * *

Kõik nad tuleb viivitamatult ära tappa.
M. Verbitski
Palun laske nad kõik maha.
M. Verbitski
Kui hävitada 95 protsenti maakera elanikkonnast, ei juhtu midagi hirmsat.
M. Verbitski
Piinata ja üles puua. Üles puua ja piinata.
M. Verbitski
Tappa, tappa ja tappa.
M. Verbitski

Siin siniplaneedi peal kodu
on loomal ja inimsool.
Näeb naist siin, näeb last, raugarodu –
pea lõpp on küll viimaste lool.
Siin linn on, põud, päikesemeri,
ka linn inimesi on täis.
Siin lõigati pargis üht kõri

ja keegi ka kohtu all käis.
Näe, keegi läks ajama äri,
üks varjupaika viib teist;
taas lõigati kellegi kõri,
kiirabi viib kedagi neist.
Üks korter on pime ja kõle,
poeet on seal üksi ja põeb.
Ta mõtiskleb maailma üle
ja kõiges vaid sonimist näeb.
Nii tumm, nelinurkne ja väike
on korter, kus käib tema töö.
Täis plekke on mälu ja päike,
nii musti kui Aafrika öö.
See kõik juba tüütab, mis teha:
ei ole tal teemat, ideed.
Mistarvis see kõdunev keha?
Ja inimnäod: milleks veel need?
Näe, akna all luusib nüüd keegi
Ja keegi peab pulmi, karm tõik.
Suur raev tõstab pead, aga seegi
on sedamaid haihtunud.
Kõik.

* * *

Kõige lahkem politseinik, kõige häbitum despoot,
kõige riukalikum reamees, kõige kogenum piloot,
kõige targem akadeemik, kõige juhmim idioot
teab, et varsti hukkub kõik ja suletakse iga pood,
upub elegantne aurik, hävib kogukas drednoot,
võimas vedur, lennuk, tehas, mil on kõrge saastekvoot,
lendur kukub udus alla, laeva viivad tormivood,
selle jama peale nad vaid sülitavad, nii on lood.