Tänapäeva venekeelsest luulest Eestis

Darja Suhhovei
Tänapäeva venekeelsest luulest Eestis

Eestis luuletatakse praegu enamasti kas eesti või vene keeles. Eestikeelne luule järgib Euroopa poeetikatraditsioone – üldlevinud on vabavärss, mida juba nõukogude ajal kasutati nii omaluules kui ka tõlgetes. Eesti venekeelne luule on enamasti konservatiivsem kui tänapäeva vene luule üldiselt. Valdavalt kirjutatakse riimilis-meetriliselt korrastatud värssi.

Boriss Baljasnõi on väga tabavalt määratlenud vene kirjanduse eripära Eestis: “Eestivene kirjandus saab pakkuda oma erilisust, oma üheaegset kuuluvust kahte kultuuri ja täielikku mitte-kuuluvust ühtegi. Lõpuks on see meie ainulaadne kogemus. Me pole “Pariisi noot”.[1] Ja ma ei pea silmas isegi mitte niivõrd Eesti vene autorite kirjanduslikke omadusi. Pariisi (Prahasse, Berliini, Londonisse, New Yorki) tulid väljakujunenud isiksused, kes hiljem üksnes “küpsesid”. Palun nimetage mulle teise põlvkonna emigrantidest vene kirjanikke ehk neid, kes oleksid sündinud emigratsioonis. Kas teate nimetada? Eesti noor vene kirjandus on Eesti, kuid ka vene kirjandus. Sel fenomenil puuduvad pretsedendid. Kas või juba seepärast tuleks talle eluõigus anda.”[2]

Püüame vaadelda seda luulet enam-vähem põlvkondade kaupa. Enamalt jaolt esindab tänapäeva Eesti venekeelne luule 20–40aastaste sugupõlve (selle kirjanduse propageerija ja ühtekoondaja Igor Kotjuh saab peatselt kolmekümneseks), kes poleks päris selliseks sirgunud ilma luuletaja, tõlkija ja tõlketeoreetiku Boriss Baljasnõi panuseta.

Kolme luulekogu autor Boriss Baljasnõi (1957) on otseselt osalenud nüüdse kirjandussituatsiooni kujundamisel. Ta oli noorte tõlkijate seminari algatajaid ja organiseerijaid, millest kasvas välja ka kirjandusühendus Vozdušnõi Zmei, mis omakorda mõjutas Tallinna kooslust Uglõ.[3]

Baljasnõi enda värsid seostuvad mõneti luulelaadiga, mida harrastavad Peterburi luuletaja Vjatšeslav Leikin ja moskvalane Vladimir Strotškov. Selle nurgakiviks on väljenduse polüsemantilisus, rafineeritult keerukad sõnastuskäigud, inversioonid. Sealjuures pole polüsemantilisus mängulist laadi, vaid seisab tõsise, veidi süngevõitu maailmanägemise väljendamise teenistuses, isegi siis, kui tekst ise peaks parajasti mängulisevõitu olema.[4]

Kõige lähemal Baljasnõi poeetilistele otsingutele liigub “omapead kõndiv” Tartu luuletaja Tatjana Sigalova (1969), kes on avaldanud kaks luulekogu pseudonüümi Doxie all: “Синяки под луны” (Sinised plekid kuu all; 2005) ja “НАСТОЯЩИЕ? СТИХИ?” (TÕELINE? LUULE?; 2006). Mõlemad raamatud on illustreeritud autori enda poolprimitivistlikus laadis joonistustega. Baljasnõi puhul juba jutuks olnud kontekstile (Leikin ja Strotškov) võib siin lisada Moskva luuletaja Tatjana Štšerbina – eriti tolle raamatu “Ноль ноль” (Null null; 1991) –, aga samuti moskvalase Aleksandr Levini ja peterburilase Aleksandr Gornoni, kes transformeerivad sõnu, saavutamaks väljenduse plastilist mitmekihilisust. Levini loomemeetodit nimetatakse “lingvoplastikaks”, Gornoni oma – “polüfonosemantikaks”.[5] Muide pole päris õige seda žanri juba ette tõlkimatuks pidada, Gornoni värsse näiteks on tõlgitud soome keelde.

Nagu Štšerbina, on Sigalovagi eelkõige filoloog, tema poeetika ei peida oma võtteid. Ta mängib sõnade kontamineerimisel sündiva mitmetähenduslikkusega ja paljastab oma meetodi, tõstes need sõnad esile graafilise markeeringu – suurtähtede abil (nt ПЧЕЛЕНИН ja КОМАРКСИК luuletuses “ЭНТОМОЛОЖЬ”).[6]

Sigalova-Doxie värsid toetuvad ka vene kontseptualismi traditsioonile (Prigovi teadlikud sõnastuskohmakused, Rubinsteini kollaažid keele erinevatest funktsionaalsetest kihistustest) ja “Lianozovo koolkonna”[7] pärandile. Nii on Sigalova kasutanud näiteks üht Genrihh Sapgiri lemmikvõtet, jättes värsside viimased sõnad lõpuni kirjutamata; sealjuures ühtpidi jäetakse poolikuks just kõige äraaimatavamad sõnad, kuid lugemise ambivalentsuse aktualiseerib konflikt võimaliku semantika ja värsistruktuuri (riimi) vahel.[8]

Ma ei salga, et mulle kui luuleuurijale kangesti meeldivad just seda sorti tekstid, sest neis ilmneb väga aredalt luulekõne tähtsamaid omadusi – näiline mitmetähenduslikkus ja arusaamatus, millest lugeja teadvuses sünnib mitu võimalikku tõlgendusvarianti, aga järelikult ka mitu võimalikku teksti/maailma struktuuri.

Larissa Joonas (Kohtla-Järve) ja Priit Parmakson (Tallinn) on mõlemad sündinud 1960. aastal. Joonas on vene kirjandusringkondades juba üsna teada-tuntud autor. Ta on Moskvas avaldanud raamatu “Самый белый свет” (Kõige valgem valgus; 2007) ning ta tekste leidub tänapäeva vene luule huviliste poolt hinnatud veebiküljel Setevaja Slovesnost (Võrgusõnakunst).

Tema luule on oma loomult lihtsam kui kõik eespool käsitletu, kuid seal on olemas see individuaalne elamuslikkus, olemise vähemärgatavate joonte aktualiseerimine, mis on omane postakmeistlikule maailmanägemisele. Postakmeistlik luule erineb akmeistlikust eelkõige selle poolest, et pilgul lastakse suurema vabadusega libiseda üle maailmakorra erinevate kultuuriliste ja argieluliste detailide:

…Kaugelt näeb maa välja helesinise kalasilmana,

poolläbipaistvana, külma unne looritatuna,

kõik on ümberringi pime,

ja ainult üks hääletu kala

koos miljonite väikeste marjadega enda sees

ujub edasi mööda üht vaid talle teada olevat hoovust,

mida pole ette kirjutanud ükski seadus,

ainsana võimalikku,

eikuhugi.[9]

Joonase värssidel on veidi ühist postakmeist Aleksei Tsvetkovi luulepraktikaga (eriti seal, kus süntaktiliselt ühetähenduslikult loetavates tekstides on loobutud kirjavahemärkidest). Aleksei Tsvetkov on USAs elav vene luuletaja, kes alustas oma kirjanduslikku tegevust rühmituses Moskva Aeg (koos Sergei Gandlevski, Bahhõt Kenžejevi, Aleksandr Soprovskiga).[10]Tänapäeva kirjandussituatsioonis tundub Tsvetkovi poeetika olevat üks vene luulekeele produktiivsetest arenguteedest.

Priit Parmakson väärib omaette käsitlust. Tema looming sünnib vene, eesti ja inglise keele, aga ka visuaalpoeesia keele segunemise pinnal. Siin osutub see, kuidas on vormistatud tähe kirjapilt, tihtilugu niisama tähtsaks kui selle märkkujutise tähendus. Kirjutama on Parmakson hakanud võrdlemisi hiljuti, tema emakeel on eesti keel. Vene keele kasutamist peab ta ideoloogiliseks žestiks, mis sai talle tähtsaks pärast mulluseid sündmusi Tõnismäel. Loomingulise algtõuke andis Parmaksonile Mihhail Bezrodnõi filoloogiliste miniesseede lugemine, eeskätt raamat “Конец цитаты” (Tsitaadi lõpp; 1996). Mõned Bezrodnõi esseedest on värsilise ülesehitusega (ja essee on siin üldse töötermin selliste märkmete, väljakirjutuste, tähelepanekute minižanri tarvis, mis eksisteerivad kui niisugused, olemata kootud mingisse tervikkangasse). Seejärel tutvus Parmakson interneti kaudu Moskva luuletaja German Lukomnikoviga, kes viljeleb ülilakoonilisi luulevorme, ning see mõjutas oluliselt ta loomingulist enesemääratlust. Muidugi on talle olnud tähtis ka kontseptualistide ja “lianozovlaste” pärand. Parmaksoni tuntuim teos on graafiliste tööde sari, milles mitmel moel transformeeritakse sõna ОПЫТ, kusjuures kahest kirjamärgist koosnev täht Ы laguneb selle käigus osadeks.[11]

P. I. Filimonovi (1975) nime all tuntud luuletaja on ka üks kirjandusühenduse Uglõ väljaannete toimetajaid. Tänavu sai ta Eesti Kultuurkapitali parimale venekeelsele autorile määratud preemia. Auhind anti raamatu “Мантры третьего порядка” (Kolmanda järgu mantrad; 2007) eest. Ametlik formuleering kõlas: “postmodernismi esteetika leidliku teostamise eest traditsioonilise vene värsi pinnal”. Märgatud on P. I. Filimonovit Venemaalgi – tema luuletusi on võetud luuleantoloogiasse “Vabastatud Ulysses” (nagu ka Igor Kotjuhi ja läinud aastal lahkunud Svetlan Semenenko omi).[12]

Postmodernismi esteetika on erakordselt avar mõiste. Samahästi võiks Filimonovi tekstide iseloomustamiseks kasutada ka eespool Boriss Baljasnõi kohta öeldut. Filimonovi luule eripära on selles, kuidas kergelt küüniline pilk maailmale kui kultuurile ja traditsioonile (esmapilgul sarnaneb see vaateviis Brodski omaga) põimub leebelt siira väljendusviisiga, mida kohtab tänapäeva vene bardide rokklauludes. Mängu ja mängulisi võtteid esineb tal kahtlemata vähem.

Kuid “Kolmanda järgu mantrad” sisaldavad ka poeemi “Hic sunt leones”, kus püsikindel rütmiinerts ja “brodskilik poos” kaovad. Üks selle peatükke näeb välja järgmiselt:

Naabritüdruku jalgratta ratas muutub kaheksaks ja kukub külili.

Meeletult saeb viiul.

Kummaline asi see maailm.

Veel kummalisem – su naeratus.

Mitmed muudki selle poeemi peatükid on pelgalt värsinelikud, olgugi rohkem riimis ja rütmis. Lühidus aga on Eesti venekeelses luules harv nähtus.

Erandiks viimasest üldistusest võib kujuneda Irina Meljakova (1980, Sillamäe). Tema esikkogu kannab pealkirja “Муравейник” (Sipelgapesa; 2006) ning sisaldab peamiselt vabavärsis lüürilisi lühivorme, kaheksandikvärsse, monovärsse. Kõige huvitavam viimastest on järgmine: “Kivistu. See hetk on minu välja mõeldud.” Ja kõige huvitavam luuletus niisugune:

Ta suudles sünnimärki mu väiksel sõrmel, ma õmblesin talle nööbi ette tagasi. Koos rohisime porgandeid, püüdsime tiigist konnapoegi.

Kõnelesime erinevates keeltes.

Nii ehitasime oma Paabeli torni.[13]

Üldiselt paistab Meljakova miniatuuripoeetika tähtsaks loomujooneks olevat kummastusefekt, mis mingi objekti tavatuks muudab. Seda kirjandustekstide omadust kirjeldas Viktor Šklovski, kuid ühel või teisel kujul on see eksisteerinud igiammu – võtkem või keskaegse jaapani haiku poeetika, kus on tähtsal kohal üks terviklik pilk objektile ja objekti ümberpööramine selles pilgus (haiku aga on nii või teisiti mõjutanud nüüdisaegse Euroopa luule lühivormi, ükskõik mis keeles seda ka kirjutataks):

Telefonikõne ajal

vean sulepeaga paberile kummalisi vigureid,

need ei tähenda midagi,

Joonistan neid mitu korda üle.

Ebameeldiva vestluse ajal

meenutan üht lauluviisi.

Ta ei tähenda midagi,

käian teda mõttes üha uuesti.

Meie kohtumiste ajal

löön silmad maha.

See ei tähenda midagi.[14]

Nagu Filimonovi ja Meljakova raamatud, on ka Dmitri Krasnovi (1984, Tallinn) luulekogu “Летнееперемирие” (Suvine vaherahu; 2006) ilmunud raamatusarjas “Первыйполёт” (Esimene lend), mis ilmub almanahhi Vozdušnõi zmei lisana. Raamatut lehitsedes hakkab kohe silma vene rokklauludest pärinevate motode üliküllus (Juri Ševtšukist ja Boriss Grebentšikovist Konstantin Arbenini ja Oleg Medvedevini). Krasnovi luuletustes enestes on tänapäeva vene romantilise rokklaulu substraati siiski vähem tunda kui motodes.

Ümberpaiknemine, liikumine on Krasnovi luule keskseid motiive, võiks öelda, et tema luule maailm on transport – vedurist autobussini. Sageli pöördub ta ka selle slängisõnavara poole, mis on kasutusel blogikeskkonna livejournal.com vene segmendis.

Kohtla-Järvelt pärit Tartu luuletaja Daniil Popovi (1982) looming on liikunud poolmängulistelt väljendusvormidelt aina mängulisemate suunas. Aastail 2004–2005 kirjutas ta veel võrdlemisi lihtsaid värsse, mis toetusid kas autori isiklikele kogemustele või modernistlikule luuletraditsioonile (Tartu ülikoolis tegeleb Popov Hodassevitši luule kirjandusliku konteksti uurimisega). 2007. aasta tsükkel “Сборник задач по естественным наукам” (Kogumik ülesandeid loodusteadustest) aga esindab luulet, mis paigutub juba globaalse kontseptualistliku eksperimendi raamesse. Neis hilisemates luuletustes on üha enam loobutud traditsioonilistest värsikorrastusvahenditest ning vaat et peamiseks poeetiliseks võtteks saab siin kordus. Läbinisti kontseptualistlik mäng klišeeliku tekstiga deklišeerib viimase, tükeldab keeleliselt mõtestatud sõnadeks, kusjuures tähtsal kohal on ka mäng laiema kultuurikontekstiga. Näiteks varustab ta luuletuse viie motoga ühelt ja samalt autorilt. Või siis teisal korrutab mantralikult rumalusi, mida on öelnud ühe vahest Venemaa kõige vähem progressiivse ajakirja Neva peatoimetaja (see ajakiri on oma luuleavaldamise poliitikas juba aastaid ilmutanud igasuguse kontekstitaju täielikku puudumist). Ajakiri ilmub Peterburis ja ma pole kindel, kas Popov ise teabki, keda ta nimelt tsiteerib. Kolmandas luuletuses on lähtepunktina kasutatud motot ajakirjast Ogonjok, mis perestroika ajal oli mõistlike mõtete avaldamise areen ja kunstilisest küljest väga huvitavavate teoste publitseerimise paik, mis nõukogude ajal olid olnud unustatud või kättesaamatud, kuid nüüd on astunud “klantsajakirjade” ritta, mille artiklid on orienteeritud keskmisele üldhuvilugejale (Ogonjok pole muidugi ainus, keda on tabanud säärane saatus):

Kunstilised vahendid

Ma kõigest nendin fakti – lastele ei paku see [vene kirjandus – D. P.] huvi. Nad ei taha süveneda poeemide ja romaanide probleemidesse, iseseisvalt sõnastada hinnanguid tegelaskujude kohta ega analüüsida kunstiliste vahendite paletti.

Natalja Grantseva ajakirjas Ogonjok

lapsed ei taha analüüsida paletti

kes tahab analüüsida paletti?

kes no kes tahab analüüsida paletti?

kes tahab analüüsida paletti?

no kes no kes ometi tahab analüüsida paletti?!

meie tahame analüüsida paletti

tahame analüüsida paletti

analüüsida paletti

tahame paletti

tahame

meie tahame

meie tahame paletti

palettipalettipalettipalettipaletti

meie ju tahame analüüsida paletti

millist paletti me tahame analüüsida

no millist paletti me küll tahame analüüsida?!

Meie tahame analüüsida kunstiliste vahendite paletti.[15]

Tänapäeva tehnogeensesse väljenduskeskkonda on sukeldunud Llaita (1986, Sillamäe), kes on seni piirdunud paari luulepublikatsiooniga veebiajakirjade Novõje Oblaka ja РЕЦ veergudel. Kumbagi valikut sissejuhatavas tekstis “fööniksi tunded”[16] on ühendusse viidud arvutimängude virtuaalne maailm ja tegeliku maailma fantastiline reaalsus. Kuid huvitavam tundub olevat luuletuses “Haavel/You” ilmnev kerge viibe noore Moskva luuletaja Uljana Zavorotinskaja[17] poeetiliste otsingute suunas, kes läheb pisut majakovskilikku sõnade transformeerimise teed.

Diana Efendijeva (1969, Narva) on Peterburis avaldanud raamatu “Джаз декабря” (Detsembri džäss; 2000) ja olnud tuntud autor vene internetikirjanduses. Aja jooksul on ta luulelaad jõudnud läbi teha märgatavaid muutusi. 2006. aasta Efendijevat esindab tsükkel “Automaatkiri”. 2007. aasta Efendijeva aga näeb välja niisugune nagu luuletuses “Kaks nukrust” – siin kohtame juba täiesti vaba värssi. Ja see pole mitte lihtsalt vabavärss, vaid veel ka Riia rühmituse Orbita (esmajoones Sergei Timofejevi) proosavabavärsi laadis.[18] Seda sorti luuletustest on raske tsitaate välja rebida, nad on niivõrd süžeelised. Orbita-rühma poeetika on mõjutanud ka Igor Kotjuhi luulet, aga temal pole see mõju nii ilmselge.

Deniss Kuzmin (1981, Tallinn), värsiraamatu “Палимпсесты ” (Palimpsestid; 2005) autor, ei suhestu kuigivõrd tänapäevaste luulemenetlustega. Tema eksperimendi lähtepunktiks on jäänud ligikaudu 1915. aasta, mil egofuturistid (esialgu kuulus nende hulka ka Severjanin) virgutasid oma loiduvat võitlusindu Konstantin Olimpovi manifestatiivsete poeetiliste pamflettidega.

Üldiselt on Deniss Kuzmin suuresti pigem sümbolistide kui mis iganes futuristide vaimupärija. Luuletuse vormi äärmist konservatiivsust rõhutatakse graatsilise sisuga, ta autorikujund aga on kaasaegsete taustal seda äratuntavam, mida kaugemale luule tervikuna sellest suunast evolutsioneerub.

Igor Kotjuh (1978, Võru) on eestivene kirjanduse kui ühtse kirjandusliikumise algataja. Just tema seab trükivalmis almanahhi Vozdušnõi zmei ja selle raamatusarja, avaldab veebiajakirja Novõje Oblaka ja koostas koos P. I. Filimonoviga veebiajakirja РЕЦ “eesti”-numbri. Kotjuhi venekeelne luulekogu “Когда наступит завтра?” (Millal saabub homme?) ilmus 2005. aastal, veel enne kui ta Literaturträger’ina astus oma tegevuse aktiivsesse, ühiskonna tähelepanu köitnud faasi. Kotjuh on algusest peale olnud sotsiaalne lüürik ja värsilaadilt eurooplane.

Poeetilise väljenduse problematiseerimine, s.o igavene küsimus “luule/mitteluule”, on Kotjuhi luules võrsunud vene luuletaja Jan Satunovski luulepraktika pinnalt, kelle jaoks lausungi luulelisus põhineb sellel, et sõna ei saa esteetilist tähendust mitte mis tahes konventsioonide-traditsioonide jõul, vaid seeläbi, et autori manifesteerib lausungit kui esteetilist värvingut omavat. Lianozovlaste ja kontseptualistide kaudu jõuab Kotjuh omaenese individuaalse stiilini, mille peamiseks tunnusjooneks võib pidada pidevat pärimist luuletaja ja luule koha üle tänapäeva maailmas:

Klassikat üle lugedes

Ma mõistsin!

Luuletaja on vaba.

Ja seepärast on ta

oma luuletustes

ALATI VALLALINE

(isegi kui ta on

20 aastat abielus ja tal on

seitse last)[19]

See Kotjuhi luuletus on parafraas tuntud mütologeemile luuletaja staatusest, luuletaja maskist, ning suhestub Saša Tšornõi luuletusega “Kriitikule”. Mis on ka loomulik –

kui poeetiline väljendus sellisele dekonstruktsioonile allutatakse ja luuletuse raames lahendatakse otse öeldes traktaatlikke küsimusi, siis saab luuletaja suunata oma eksperimenteerivuse ainult üha suuremale luule kui traditsioonil rajanevate tähenduste süsteemi lõhkumisele. Teisalt – luuletaja kirjutab alati sellest, mis teda erutab. Läbinisti postkontseptualistlikku näidet tavakõne kollaažist pakub luuletus “*valemite diktaat loomingus vaevab hinge…”.

Lõpetades oma põgusa ülevaate, ütlen mõne sõna ka iseendast. Olen Peterburi venelanna, filoloog ja luuleuurija, kelle erialaks on tänapäeva luule. Viimase paari aasta jooksul olen kaks korda Eestis käinud ja ostnud peaaegu kõik venekeelsed luuleraamatud, mis on siin ilmunud. Selgelt piiriäärse territooriumi asukana arvan, et tuleb teada, mis teispool piiri sünnib, eriti kui sealjuures pole keelebarjääri.

Eesti keelt ma ei oska, kuid jagan üht-teist soome-ugri mütoloogiast (ega ole leidnud midagi sellega kõrvutatavat). Annan endale aru, et kõigil siinses ülevaates nimetatud autoritel (aga ka neil, kes jäid nimetamata) on või neid ootab ees vene üldises kirjandussituatsioonis väga perifeerne nurgake. See nurgake võib olla internetis või mõne väljaande või seltskonna ümber koondunud sõprade ja aatekaaslaste seas. See võib olla nii üksildane nurgake, et seal venemaalasest lugeja sootuks puudub.

Kuid ikkagi arvan ma, et oma väiksest mahust hoolimata on vene kirjandus Eestis just nimelt kirjandus ja mitte lihtsalt ringkond autoreid, keda ühendab vaid juhuslik-geograafiline kokkukuuluvus ja see, et nad omavahel suhtlevad. Enamasti räägitakse mingi piirkonna luulest kui maailmakirjanduses spetsiifilisest nähtusest sel juhul, kui see regioon erineb metropolist (või teistest regioonidest) oluliselt oma keelevariandi poolest (ühtesid ja samu asju nimetatakse eri sõnadega) või kui eksisteerib mingi väga tugev kultuurilis-etnograafiline substraat, mis regiooni kirjandusele toitu annab ja eristab teda mujal samas keeles viljeldavast kirjandusest. Vene kirjanduse puhul Eestis pole märgata kumbagi – vene keel on seal samasugune nagu kõikjal mujal, soome-ugri ja Euroopa luule substraat aga mõjutavad teda samavõrra kui vene luule mitmesuguseid nüüdisajal aktuaalseid arenguvariante.

Kuid on veel midagi – tänapäeva Eesti venekeelsete autorite erinevad arenguvektorid. Ja see on väärt nii mõndagi. Niisuguse situatsiooni arenguväljavaated paistavad mulle ennustamatuna. Internet, mis loob konteksti, on niihästi kasulik kui ka kahjulik: ta võimaldab Eesti venekeelsetel luuletajatel, ilma et neil tuleks varjuda ühe rahvuskirjanduse raamidesse, kirjutada end sisse ühisesse venekeelsesse kirjandusruumi. Kuid samal ajal loob internet tuhat võimalust Eesti venekeelse luuletaja uusi värsse autori nime järgi otsimootoris mitte üles leida (veendusin selles, kui seda artiklit kirjutasin).

Tahaks, et Eesti vene luuletajate vahendusel saaksid Venemaa luuletajad võimaluse dialoogiks luuletajatega, kes kirjutavad eesti keeles (üksikuid tõlkeid on Vozdušnõi zmei’s juba ilmunud, samuti ajakirjas Vozduh). Ja et Eesti luuletajad jõuaksid Venemaa luulelugejani. Ja et Eesti vene luuletajad oleksid selles dialoogis täieõiguslikud osalised. Siislähebkõikhästi.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Kajar Pruul

[1] “Pariisi noot” – suundumus vene pagulasluules 1920.–1950. aastatel, mille alusepanijaks peetakse Georgi Adamovitšit ning eredamateks esindajateks Anatoli Šteigerit ja Igor Tšinnovit. “Pariisi noodile” iseloomuliku luulelaadiga on seostatud ka Jüri (Georg) Ivaski varasemat luulet. K. P.

[2] Борис Балясный: Эстонская русская литература должна состояться! Редактор портала “Воздушный змей“ И. Котюх беседует с Б. Балясным об эстонской русской литературе. http://www.tvz.org.ee/index.php?page=86&lang=6. Vt ka eesti k-s: Mitmekülgne ja polüetniline intellektuaal. Igor Kotjuhi intervjuu Boriss Baljasnõiga. Looming 2008, nr 4, lk 596–603.

[3] Vt sellest lähemalt: I. K o t j u h, Kuidas Tuulelohe lendu läks. Vikerkaar 2007, nr 9, lk 50 jj. K. P.

[4] Vt Boriss Baljasnõi luulevalikuid: Looming 1999, nr 6, lk 859–861 (tlk V. Villandi); Vikerkaar 2005, nr 6, lk 13–16 (tlk H. Krull). K. P.

[5]Gornoni meetodit on põgusalt kirjeldatud: I. K o t j u h, Vene karu maadleb vabavärsiga. Sirp 18.05.2007. K. P.

[6]пчеленин = пчела + Ленин (mesilane + Lenin); комарксик = комар + Марксик (sääsk + Marxike). (Sõna пчеленин puhul aktualiseerub ilmselt lisaks ka isikuliide –ин.) K. P.

[7] Lianozovo koolkond – 1950. aastate lõpust 1970. aastate keskpaigani tegutsenud postavangardistlik luuletajate ja kunstnike ühendus, mis sai oma nime kooskäimiskoha järgi ühes Moskva-lähedase Lianozovo asula (tänapäeval jääb juba Moskva linna piiresse) üürikorteris. Rühmituse keskseks kujuks oli kunstnik ja luuletaja Jevgeni Kropivnitski. Kirjanikest kuulusid sinna veel Genrihh Sapgir, Igor Holin, Jan Satunovski, Vsevolod Nekrassov, 60ndate lõpus ka Eduard Limonov. “Lianozovlastel” on tähtis roll vene kontseptualistliku, konkreetse ja visuaalse luule ajaloos. Eesti keelde on on tõlgitud Genrihh Sapgiri lasteluulet (rmt-d: Kikukesed-pikukesed. Tlk K. Kangur. Tallinn, 1963; Isemoodi vedur. Tlk E. Niit. Tallinn, 1978), mis ajastuomaselt sageli oligi sedasorti loomelaadi peamiseks legaalseks väljundiks. K. P.

[8]Как птица Фе, / Восстать из Пе. / Из сонма зол / Отмерить Ме. / Пусть небосвод / Покрылся Ту. / Пусть ветерок / Под юбку Ду. / Пусть соловей / Замучил Ро, / Пусть баба вновь / Упала с Во. / Но как ты жить / И верить Бу, / Когда вокруг / Такая Пу?!

[9] Aare Pilve tõlge: Vikerkaar 2007, nr 9, lk 46.

[10] Kirjandusrühmitus Moskva Aeg kasvas välja 1970. aastatel Moskvas ilmunud samanimelisest omakirjastuslikust almanahhist. Mingit ühtset esteetilist programmi ei manifesteeritud, kuid üldsuunitluselt kalduti pigem rangema värsivormi, 19. sajandi vene luule eeskujude ja vormieksperimentidest hoidumise poole. Aleksei Tsvetkov arreteeriti 1975. aastal ja saadeti Moskvast välja, samal aastal emigreerus USAsse. Eesti keeles on tema luulet ilmunud Ivan Makarovi tõlkes: Looming 2008, nr 1. K. P.

[11] Vt ka: http://parmakson.blogspot.com/ ja http://www.tlu.ee/~priitp/OPOT/OPOT.htm

[12]ОсвобожденныйУлисс : Современнаярусскаяпоэзия за пределами России. Сост. Д. Кузьмин. Москва, 2004.

[13] A. Pilve tõlge: Vikerkaar 2007, nr 9, lk 43.

[14] A. Pilve tõlge.

[15] Teksti eestindus saab siin paratamatult olla vaid väga ligikaudne, nt vene keeles assotsieerub sõna пaлитрa (palett) fooniliselt ka sõnaga пол-литра (pool liitrit), ühes kõigi viimase konnotatsioonidega. K. P.

[16] Vt L l a i t a, *ma olen Summertime’i pidev repeat Winampis… Tlk A. Pilv. Vikerkaar 2007, nr 9, lk 44.

[17] Vt http://polutona.ru/?show=ulaz

[18]Orbita on 1990. aastate lõpust tegutsev Läti venekeelsete luuletajate rühmitus, mille juhtkujuks on Sergei Timofejev; eesti keelde on orbitalaste loomingust tõlgitud Timofejevi (Eesti Päevaleht 31.08.2001; Looming 2008, nr 1; ) ja Semjon Hanini luulet (Vikerkaar 2005, nr 6). Rühmituse üheks peamiseks tegevussuunaks on olnud luule sünteesimine muusika ja videokunsti väljendusvahenditega. K. P.

[19]I. K o t j u h, Teises keeles. Tallinn, 2007, lk 38.