Roy Strider
Ühiskondliku Lõhe Sihtasutus
Pronksiööl 2007 vabanesid eestlased oma rahvusriigi pealinna püstitatud Teise maailmasõja mälestusmärgist. Palakatega kinnikaetud sündmusplats, kraana, mäss ja märulipolitsei. Kõik selleks, et näidata – nüüd oleme tõeliselt vabad!
Kuid kas “vabastajast” vabastamine ikka suurendas vabadusi? Pigem ei. Mitmed vabadused said otsese löögi kohe pärast aprillisündmusi: vabadus usaldada, vabadus omada poliitilisi vaateid, vabadus otsustada ise selle üle, mida ühel ühiskonna liikmel vaja peaks minema, et tema elu oleks täisväärtuslik. Mis ärivabadusse puutub, siis oli tulemuseks transiidi kokkukuivamine ja paljude idanaabriga äri ajavate Eesti ettevõtete nutune nägu. Meist, vastvabastatutest, said ühiskondliku ja poliitilise lõhe suurenemise tunnistajad.
“Ühiskondlik lõhe” on sõna- ja seisukohavõttudes sageli kõlanud sõnapaar. Enamik Eesti poliitikuid raius nagu rauda, et mälestusmärgi vägivaldse teisaldamisega ning sellele järgnenud märuliga Tallinnas ja teistes linnades olevat see lõhe hoopiski vähenenud ning pronksmehe küüditamine soodustanuvat kõvasti venekeelse elanikkonna integratsiooni.
Õnneks tekkis sellele arvamusele kohe ka mitmeid oponente, kes juhtpoliitikute seisukohale vastandusid. Mina olen veendunud, et aprillisündmustega ühiskondlik lõhe hoopiski süvenes.
Emotsioonid võidavad mõistuse
On vale ja valus, et Eestis parteielus lehvib ringi jesuiitlik vaim, mis rakendab järjest sagedamini ja avalikumalt oma sisepoliitilise võimuvõitluse rakendi ette teemasid, mille puhul oleks vaja hoopis suuremat riigimehelikkust ja lugupidamist nende suhtes, keda need teemad otseselt puudutavad. Pronksiöö kujunes Reformierakonna sooloks IRLi toetajaskonna ärakahmamisel. Hiljutised Tiibeti sündmused aga demonstreerivad, et eestlaslik poliitiline rehepaplus vohab jõudsalt edasi, ajades oma sisepoliitilise kähmluse võrseid kuhu iganes.
Kuidas suhtuda Tiibeti teema tõstmisse Reformierakonna poolt, kui selle peamine eesmärk näib olevat ise “pildile saada”? Kas saab teisiti kui imestusega vaadata, kuidas IRLi vapiloom Mart Laar muudab protesti Tiibetis toimuva ülekohtu ja vägivalla vastu kindlakäeliselt kommunismi kuritegelikuks kuulutamise populistlikuks pasunakooriks?
Loomulikult pole kommunismi ideede kriminaalseks kuulutamisel midagi pistmist olukorra parandamisega Tiibetis – viimase puhul peaks eesmärgiks olema eelkõige dalai laama ja Hiina valitsuse vahelise dialoogi taasalustamine ja selle toetamine.
Samas on nii Reformierakond kui IRL hiinlastega äriajamise idee peaarhitektid. Alles hiljuti võis ajalehtedest lugeda uhkustamist, kuidas Eestisse on meelitatud üks Hiina suursadam ning et peagi hakkame me punakapitalismi verist kaupa Venemaale transiiditama.
See siinsest teemast veidi hälbiv näide iseloomustab hästi Eesti poliitilise elu argipäeva: põhimõttelageda häältepüüdmise nimel seisavad poliitmehed hammas hamba, silm silma vastu. Neil ei olegi aega probleemide tegelikku olemusse süveneda. Ei jätku kannatust ega head tahet teineteise ärakuulamiseks, veel vähem kuuldavõtmiseks.
Nõnda saab vaid ennustada, et ühtede ja samade näitlejatega vaatemäng jätkub vana hea stsenaariumi kohaselt. Sellest nõiaringist väljumiseks näen reaalselt ainult üht võimalust – kodanikuühiskonna tugevnemist, kodanikuaktiivsuse olulist kasvu ja otsedemokraatia mehhanismide läbimurdu igapäevase valitsemise seni vägagi kiivalt valvatud territooriumile.
Pronksiöö oli šokk, kuulutas meedia pärast palavaid sündmusi. Tegelikult ju oligi. Paljastati Eesti riigi vaenlased. “Pronksöö pani rahva koonduma ja puhastas õhku. Me saime taas teada vahepeal juba peaaegu ununenud tõsiasja, et “nad” on jätkuvalt olemas. Eesti riiki ja rahvast vihates elavad nad siinsamas, meie kõrval.”1
Kuid kas paljastati ikka õiged vaenlased?
Arvan, et Eesti vaenlasteks on kapseldumine, rumalus, rahvusliku lõhe säilitamine ja süvendamine, kõva käega jonniajamine. Kas pole siis järsku nii, et nood “nemad” on hoopiski “meie”, s.o ühiskondlikult domineeriva enamuse emotsioonidel klaverit mängivad otsustajad?
Pronksiöödel ja pärast neid paljastus Eesti riigi reaalsus. “Ootamatult” sai väga selgeks, et Eestis elavad erinevad rahvused ja erinevad inimesed, kellega on vaja, kuid ei soovita suhelda ega suhestuda. Ja sai ka selgeks, et Eesti üks suuri vaenlasi on konservatiivne ksenofoobne mõtteviis, nagu sooviksid kõik, kes veidigi Eesti standardist erinevad, aina meid vallutada, okupeerida ja jäädavalt hävitada väikerahva iseolemise imet.
Kes vihkab Eesti riiki?
See ületamatuna näiv kompleks on pideva manipulatsiooni emapiimaks ning kõik veidigi vabamasse õhku murda püüdvad diskussioonid takerduvad viimaks ikka ja jälle väikerahva hirmude traagelniitidesse. Ja oleks väär väita, nagu poleks poliitikutel nende foobiate võimendamisel ja ärakasutamisel edu olnud.
Arvan, et muulased ei vihka Eesti riiki. Usun, et nad armastavad Eestimaad. Eesti on nende kodu.
Kuid oleks pentsik, kui selles kodus, kus neile erilist sõnaõigust pole jäetud ja kus “peremeesrahvas” talitab “nende teiste” arvamisest hoolimata, leviks issanda imena üksteisemõistmise vaim. Ega seda vaimu olegi neile riigi valitsejate ja põlisrahva poolt ette nähtud.
Vihkamine on Eestis aga selgelt olemas. Eestlased ei salli venelasi. Venelastele ei meeldi eestlased. Seda sallimatust salata ei saa.
Pärast esmast ehmatust hakkas kostma nõrgukesi hääli, mis imestusega küsisid: milles küll said olla niisuguse mässu juured? Leiti, et häda olevat selles, et venekeelne elanikkond elab Venemaa meedia mõjuväljas, kuna eestikeelset meediat keelebarjääri tõttu ei tarbita. Oli see vast avastus! Pronksiöö põhjuseks ei olnud mitte võimude käpardlikkus ja läbikukkumine ühiskonna ühendamisel, vaid lihtsalt Vremja?!
Olgu peale, kuid kolmandikul Eesti elanikest on õigus emakeelsele telekanalile kindlasti.
Alles kuusteist aastat pärast Eesti taasiseseisvumist võeti üles arglik mõte Eesti oma venekeelsest riigitelevisioonikanalist. Muidugi mõista asuti säärast “eestlastest maksumaksjate raha raiskavat” ideed sama hoogsalt mutta trampima, nagu seda püüti teha ka Tallinna Ülikooli Katariina Kolledžiga.
Erinevalt riigist õnnestus ülikoolil muulaste kaasamiseks oma kolledž siiski luua. Riiklik telekanal võiks olla selle akadeemilise algatuse vääriline järgmine samm.
Kahjuks pole rahvuslikule kaardile panustav võim selles suunas tegutsemisega kiirustanud. Uhiuusi telejaamasid sünnib nagu seeni pärast vihma, Kalevi kommivabrikust sai Tallinna linnatelevisioon ning naistele, lastele suunatud jaamad pressivad turule kiiremini, kui harv telerivaataja end nendega kurssi jõuab viia. Aga venekeelset riigitelevisiooni võib ootama jäädagi.
Tänaseni pole mina märganud küll ühtegi valitsuspoolset reaalset sammu, mis laseks järeldada, et pronksiööst on midagi positiivset õpitud. Samuti ei ole kuulda ühestki sisulisest analüüsist, mille põhjal saaks plaanida ühiskondliku lõhe leevendamiseks nii vajalikke tegevusi.
Kui mitte arvestada järjekordset, rahvastikuministri büroo ja selle poolt palgatud konsultatsioonifirmade grupi koostatud intergratsiooniprogrammi (mis on täpselt sama mittemidagiütlev nagu kõik eelmised, toimimatud), pole riigil ette näidata mingeid kaante vahele köidetud pabereid, mis võiksid olukorra parandamise suhtes lootust anda.
Ja miks peakski? Muulaste integreerimine ohustab väikese rahvusriigi kuvandit. Rahvusromantika ei vaata võõraste peale ülemäära romantiliselt. Hirm oma eksistentsi jätkumise pärast on suurem kui valmidus muutuda.
Kui Tallinna linn otsustas pronksmeest mitte teisaldada, sõitis valitsus linna otsusest lihtsalt üle.
Kindlasti on olukorra lahendamiseks vaja koostööd, avaldasid tookord arvamust Eesti erakonnad. Pole aga kahtlust, et selle all mõeldi kitsa ringi sisest, erakondadevahelist koostööd. See oli üks paljudest tunnusmärkidest, mis näitavad, kui kaugele on enesekeskse poliitika ning “omaenese tarkusest ja ülevõimust” lähtuv otsustetegemise traditsioon Eestis arenenud. Nii kaugele, et mitte keegi ei avastanud toona enesestmõistetavat vajadust koostööks mitte erakonnasiseste võimuladvikute murumängudes, vaid eri ühiskonnarühmade, erinevate maailmavaadete vahel.
Millised oleksid olnud võimalused konflikti rahumeelseks lahendamiseks? Kokku oleks tulnud kutsuda kõiki konfliktiosalisi koondav komisjon, mis avalikult ja kõiki aspekte silmas pidades oleks probleemi kallal töötades leidnud osapooli rahuldava rahumeelse lahendi. Seda enam et komisjoni töö pidev avalikustamine oleks soodustanud dialoogi, arvamuste paljususe austamist ning mõjunud lõppkokkuvõttes lõimumisele ja rahvusrühmade vastastikusele lugupidamisele positiivselt.
Tõsi, saaga algul peeti alternatiivseid lahenduseotsimisviise veel vihjamisi võimalikuks. 2006. aasta juunis arvas peaminister Ansip, et “pronksmehe probleemiga võiks tegeleda Ühiskondliku Leppe Sihtasutus”.2 Arvatavasti aga oodati Ühiskondliku Leppe SA-lt või ükskõik milliselt konsensust otsivalt komisjonilt või koostöökojalt vaid üht valmisvastust – “Teisaldada!”
Usun, et selline konsensuse leidmine, kus lõppotsus on juba vaikimisi ette ära määratud, võib Eesti multivaatelises ühiskonnas osutuda ka edaspidi vägagi keeruliseks ega pruugi mahtuda demokraatia ja heade sotsiaalsete tavade raamidesse.
Vähem kui aasta ärategemise vaimust ajendatud sündmusi ei jätnud konsensuse otsimiseks just palju võimalusi. Tallinna linna pronkssõduri-ümarlaud, mis vastandus valitsusele, muutus institutsiooniks, millele ükski otsustaja enam mingit tähelepanu ei pööranud.
“Marodöörid,” kinnistus ametlikus keelepruugis hinnang langenute kohta, kelle kalmudele see hauatähis oli püstitatud. Kuigi hilisemad analüüsid seda versiooni ei kinnitanud, oli taas kord üks konflikti õhutav kuvand käibele lastud.
Jõudemonstratsioon
Läbirääkimispoliitika asemel hakkasid piitsaplaksudena peagi kajama keelud ja käsud. Kahe suurema rahvusgrupi normaalsele läbisaamisele ja integratsioonile anti otsustav kabelimats. Olgu peale, ega seda integratsiooni ei olnud riiklikest programmidest hoolimata ju sisuliselt eksisteerinudki. Oli üldteada, et eestlased ei suhtle venelastega ja vice versa. Nüüd aga lõhuti seegi, mis 2007. aasta kevadeks tasapisi tekkinud oli, ning lükati võimalus kahe rahvusgrupi lähendamiseks määramatusse (aga kindlasti kaugesse) tulevikku.
Kui provokatsioonid pronkssõduri ümber jätkusid, otsustas riik panna ausamba juurde ööpäevase nähtava politseivalve. Sõnum oli lihtne: meie käes on võim ja jõud. Loomulikult ei aidanud säärane jõudemonstratsioon kaasa pingete leevenemisele, vaid niihästi suurendas lõhet, mõistmatust, närvilisust ja emotsioone kui ka kahandas rahumeelse lahenduse võimalust.
Ühesõnaga valitsus tegi kas tahtmatult või tahtlikult kõik vajalikud sammud, et konflikti esile kutsuda. Sest kui pronkssõduri väärtustajatest maaliti meedia abil pilt kui vähese haridusega ja primitiivse intellektiga ning agressiivselt meelestatud marginaalsest rühmast (keda pole küll vähe, kuid ikkagi palju vähem kui meid – eestlasi!), siis ei osanud enamik inimestest taandada end kõrvaltvaataja rolli, et märgata – selle nn marginaalse agressiivse rühmaga kaklusesse astudes madaldas valitsus end samasuguseks. Pealegi üritasid võimud alfaisase kombel oma vastast agressiivsusega üle trumbata, haarates selles kõhklematult initsiatiivi ja vürtsitades oma tegemisi sageli demagoogiaga, mõnel juhul lausa ebatõese info levitamisega.
Jüri Pihli esinemine mässuööl meenutas mulle paljuski Iraagi infoministrit, kes kinnitas, et edukad lahingud vastasega viivad võidule ning võimsad Iraagi väed põhjustavad vastasele suuri kaotusi – samas kui Ameerika juhitavad koalitsiooniväed tema selja taga kaadris juba Bagdadi vallutasid. “Olukord Tallinnas on täielikult kontrolli all, palume kodanikel säilitada rahu,” teatas minister korduvalt, telepilt aga näitas samal ajal Tallinna peatänaval politseijõudude puudumisest julgust saanuna takistamatult laamendavaid rahvahulkasid.
Hiljem on püütud korrakaitsejõudude niisugust, laamendamist lõppkokkuvõttes soodustanud tegutsemist näidata strateegilise käiguna, mis lubas märatsejaid nende inetute tegude pealt telepilti püüda ja nõnda edastada rahvusvahelisele üldsusele sõnumit: “Tallinna mässajad olid elajad, tsivilisatsioonivälised vandaalid. Märulil puudus tegelik poliitiline põhjus, venelased, kes on pätid, otsisid vaid põhjust laamendamiseks ja röövimiseks.”
Deklareerides, et äärmuslastele ei tohi anda kõlapinda, kasutas peaminister ise äärmuslikke vahendeid, mis paiskasid pealinna kaosesse, milletaolist viimati võis näha ehk 1944. aastal – sõjas, mille lõpu tähistamiseks pronksmees püstitatud oligi.
Ken-Marti Vaher on öelnud: aprillimäss pani meid ennast tugevdama. Arvan, et Vaheri “meie” hõlmab eelkõige monumendi teisaldajaid, võibolla ka üldse võõrahirmus eestlasi. See “tugevdumine” õhutas vihkamist rahvustunnuse alusel, sundis inimesi uutele kahtlustustele, külvas usaldamatust ja püüdis juurutada Eesti oma Patriot Act’i, pronksiööpaketiks ristitud seadusemuudatuste kogu. Teisisõnu: rahutused panid ühiskonnagruppe veelgi enam kapselduma ning andsid indu nendele, kes kodanike turvalisust jutlustades tahtnuksid Eestit politseiriigiks muuta. Aprilliööd ajasid end relvastama, sundisid poliitikuid ja repressiivorganeid oma seljatagust kindlustama. Kuid ühiskonnale tähendas see nõrgestamist. Ja aprillimäss pani Eesti ennast nõrgestama.
Pronksmees kui sümbol
Tõnismäe ausammas oli eelkõige muidugi sümbol (hoolimata valitsuse katsetest teda “hauatähiseks” pisendada). Kindlasti ei olnud sel sümbolil sellist ühest tähendust nagu ametlik retoorika või siis äärmuslikumad sambapooldajad talle omistada püüdsid. Eesti ühiskond ei olnud tegelikult (ega ole praegugi) jagunenud sugugi vaid kaheks äärmuseks, kuigi – taas kord – just säärast muljet üritati sündmuste eel ja käigus tekitada.
Kui asetaksime kõnealuse sümboli sotsiaalsel väljal ükskõik millisesse punkti, näeksime hästi, et selsamal väljal asuvate isikute või rühmade vaade ja sellest tulenev käsitlus sõltub nende asendist sümboli suhtes ning sellega kaasnevatest paljudest mõjutajatest.
Äärmuslikke vaateid võimendades õnnestus sündmuste dirigeerijatel suurendada küll täiesti vastandlikel positsioonidel asuvate isikute hulka, kuid mina usun, et enamik eestimaalastest jäi sündmuste käigus “tsentrisse”, säilitades seejuures oma erinevad hoiakud sümboli suhtes. Just seal, sotsiaalsel väljal erinevates tsentripositsioonides paiknevate seisukohtade pinnal, oleks saanud sündida ühiskondlik dialoog ja selle alusel tulnuks kujundada monumendi lõplik saatus. See aga polnud kuidagi võimalik olukorras, kus isegi ohtliku manöövri tagajärgede eest hoiatanud sotsiaalteadlased ristiti rahvusäärmuslaste eesti tiiva poolt punaprofessorite kambaks.
Taas kord virutati sümboliga, seekord lausa okupandist teadlase kujulisega.
Jumalate sõda
Nõukogude korra ajal Eestisse sattunud venelasele sümboliseeris kuju Tõnismäel vene rahva võitu Suures Isamaasõjas ning oli seetõttu teatavas ajaloolismütoloogilises kategoorias kõrvutatav eestlaste Kalevipojaga. Mäletan, kuidas sattusin pronksiööde ajal kujunenud olukorda arutama oma ansamblikaaslase Allan Vainolaga, kes elab toonaste sündmuste keskpunktile nii lähedal, et võis koduaknast toimuvat ise tunnistada. “Revolutsiooni ajal tapeti Venemaal jumal ära,” arvas Allan tookord. “Inimestele on vaja mingit religiooni. Võidust fašistide üle sai vene rahva uus jumal. See sammas on nende jaoks religioosne sümbol!”
Kui eestlaste jaoks on muutunud üheks jumalaks raha ja väline edu, siis rahvusliku diskursuse raames on vähemalt sama tähtis usutunnistus ka “tiblade vihkamine”. Sellele “tiblade vihkamise” jumalale tahetaksegi nüüd püstitada uus, endisest võimsam, säravam ja uhkem ausammas. Kindlasti ei ole vabadusmonumendi hämar ja käsuliinis toimunud muundumine Vabadussõja ausambaks juhuslik, vaid teenib kindlat poliitilist eesmärki. See on jumalate sõja teine lahing, kus ühiskonna lõhestamine ja ohvrikstoomine jätkub.
Ilmselgelt ei tunne venekeelsed muulased end Eestis üleliia turvaliselt. Ebavõrdne ligipääs poliitilistele ja muudele otsustusprotsessidele, suured erinevused tööhõives: paljude uuringute järgi ei ole venelastel Eestis eestlastega samu võimalusi ega võrdseid tingimusi konkurentsiks tööjõuturul. Kuigi suur osa segregatsioonist ei toimu mitte rahvust, vaid tööala pidi, on ühiskonnas tuntavas eelisseisundis eestlased.
Kindlasti pole see mingiks uudiseks ei võimule ega vaimule. Üldine foon on muulaste suhtes Eestis tõrjuv ning selle teadasaamiseks pole vaja isegi uurimusi: iga eestimaalane tajub neid nähtamatuid jõujooni vaistlikult. Pärast pronksiööd on eestlaste eelarvamused venelaste suhtes isegi suurenenud (nagu kinnitab rahvastikuministri büroo poolt Saar Pollilt tellitud uuring).
Tegelikult ei soovi eestlaste enamus Eestis kedagi integreerida, kuna see oleks neile lihtsalt ohtlik. Kardetakse, et kui integreeritud muulased satuvad senisest enam esinduskogudesse ja võimustruktuuridesse, siis tekib neil võimalus rahvusriigi kontseptsiooni muutmiseks ning lumepalliefektina võib järgneda Eesti tegelik muutumine multikultuurseks postmodernistlikuks koosluseks. See oleks hoop eestlaste senisele identiteedimääratlusele, samuti väheneksid nende domineerimine ühiskonnas ja sellest tulenevad eelised.
Ainus õiglane lahendus oleks mõlema rahvusgrupi teineteisele lähenemine ühiskondliku muutuse nimel. See tähendaks, et kui Eestis elavad venelased muutuksid veidi rohkem eestlasteks, peaksid eestlased samavõrra venestuma. Pikapeale tekiks uus rahvus, eestivenelaste kõrvale ilmuksid vene-eestlased. Selline väljavaade oleks paljude eestlaste meelest kindlasti rahvuslik katastroof, mida iga hinna eest ära tuleb hoida. Seega peab enamik integratsioonist rääkijaist selle all silmas hoopis protsessi, mille käigus venelased peaksid eestistuma, ehk assimilatsiooni (kuigi ka see viimane tähendaks mõnegi eestlase arust sulaselget õnnetust).
Assimilatsioon aga ei ole integratsioon. Soovimatus samas riigis elava suure rahvusgrupi olemasolu tunnistada tähendab edasise lõhestumise jätkumist.
Vastandamise strateegia jätkub
Ei olnud raske arvata, mis juhtub ühiskonnaga, kui ausamba suhtes, mis kolmandikule sellest ühiskonnast on religioosseks sümboliks kujunenud, vaenutegevust alustatakse.
Aga kiirelt saadud poliitiline cash tuli panna intresse teenima.
Naši komissarid on muidugi koomilised ning eks ole seegi üks suurriiklik etendus. Pühalik-tõsised kostümeeritud võitlejad ennastsalgavalt tungimas vastase tagalasse. See on Timuri ja ta meeskonna tänapäevane edasiarendus, mis külvab põnevust ja patriotismi paljudesse noortesse.
Samal ajal on vene noored saanud endale väärilise vastase, kes pakutud luuremängu kõhklematult ning sama suure innuga vastu on võtnud. Ma ei oska anda hinnangut, kui suurt riski Eesti Vabariigi rahvuslikule julgeolekule kujutavad nood telkmantlitesse mässitud vinnilised noorukid, kelle peaeesmärgiks on vaid saada kätte oma kümme kuulsuseminutit mingi pisikese naaberriigi pealinna lilleklumbi ääres paigale tardudes. Kuid näen ohtu selles, kuidas iga kinninabitud, deporteeritud, raudu pandud vene noorega mängib riik sama luuremängu teisel, propagandapoolel välja uusi teemat ülal hoidvaid sõnumeid. Lõhe aga üha suureneb. Naši naeruvääristamine või nende võitluse naljakspööramine ei ole keeruline. Valvas riik aga nalja ei mõista. Tema sõdib telkmantlitega edasi ja raske on öelda, kumma poole tuuleveskid on suuremad – vene vapratel uuspioneeridel või kartmatult rahvusvahelisi vandenõusid ja vaenulikke võitlejaid paljastaval Eesti võimul.
“Hoolsalt planeeritud rünnak Eesti riigi vastu,” öeldakse nüüdki, aasta pärast aprillisündmusi. Öeldakse ilmselt ka tulevikus, veel pikka aega. Eks ju oligi, kuid selle rünnaku planeeris enda vastu Eesti riigivõim ise. Toompeale oleks justkui loodud Ühiskondliku Lõhe Sihtasutus.
1 Ja aasta sai sõnaks… Postimees 31.12.2007.
2 I. B ä r e n k l a u, Ansip ei näe pronkssõduri mujale viimisele alternatiivi. Postimees 02.06.2006.