Taavi Pae
Maastikud ja Eesti kunsti lugu
Nõukogude ajal oli maastike uurimine loodusteadlaste pärusmaa. Nüüd on see saanud interdistsiplinaarseks valdkonnaks, tribüün on laienenud ja sõnaõigus kõigil. Kuigi laialivalgumine toob kaasa ka omajagu probleeme, on uute ideede esilekerkimine seeläbi kindlasti tähtsam.
Lugedes Juhan Maiste monograafiat “Eesti kunsti lugu”,1 tekib tunne, et raamatu pealkiri võiks olla ka “Eesti maastike lugu”. Värvikalt maalib autor meie ette maastikud muinasajast tänapäevani. Kohati jääb mulje, nagu oleks tegemist ilukirjandusliku teosega, mis kirjeldab Eesti maastikke nüüdisajal elava üksikisiku arusaamade ja tõekspidamiste alusel. See pole etteheide: ajamasinat pole veel leiutatud ja ajalooliste maastike ettekujutamine jääb ilmselt ka edaspidi üheks suureks muinasjutuks.
Siinne sõnavõtt on ajendatud ühest Maiste raamatu lausest, kus Eesti maastikud ja kunstilugu saavad kokku kirjanduslooga: “Tartust lõuna poole algab omaette maa, kant, kust Eesti ühe tuntuima kirjaniku Friedebert Tuglase sõnade kohaselt ei pärine mitte realistid, kelle päralt on Põhja-Eesti tasane maa, vaid romantikud” (lk 134).
Tuglas ise on selle sõnastanud järgmiselt: “Pinna, looduse ja osalt kliima poolestki võiks meie maa suurtes joontes kahesse osasse jagada: Tallinnamaaks ja Riiamaaks, … Nende aineliste lahkuminekute järele on kujunenud aastasadade jooksul aga ka rahva psühologia. Näib nagu oleksivad maa looduslikud lahkuminekud meil hoopis kaks raassi sünnitanud, nende üksikuid liikmeid hoopis isesuguste kunsti-kalduvustega varustades. … Nii on kõik meie väljapaistvamad realistid ja naturalistid Tallinnamaalt või selle piirilt pärit, kus maa on lausk, liivane, soone, kus rahvas tegelik, igava-võitu ja nähtavasti väheste muusikaliste kalduvustega. … Teiselt poolt aga jälle kuuluvad peaaegu kõik romantikerid, kõik tähelepandavamad luuletajad Liivimaale … Tallinnamaa rahval on midagi pietistlikku, puritanlikku, rütmust, värvi ja elurõõmu keelavat juba veres. … Selleasemel on aga [Lõuna-Eesti] rahvas elurõõmus, elu-mööndav, fantasia-rikas; veel nüüdki lüüakse sääl kandlid ja lauldase suve öödläbi.” 2 Tuglase üldistus on niivõrd suurejooneline, et tundub, nagu oleks ta ka ise hakanud kahtlema oma sõnades, ning hilisemas Liivi monograafias3 on ta vastava koha üldse välja jätnud.
Sellele üldistusele on täiendusi lisanud teisedki meie kirjandusloo klassikud. Pole küll täpselt teada, kuivõrd alati on lähtutud Tuglasest, kuid näiteks Mihkel Kampmaa kirjutab “Eesti kirjandusloo peajoontes”: “Ristamine elavaloomulise slaavi elemendiga on lõunapoolsetes eestlastes tõhustanud aktiivsust, liikuvust, ärksust, selle kõrval ka teatavat kalduvust fabuleerimisele ja luuletamisele. Nende fantaasiat võis elustada, rütmitunnet ja energiat tõsta ka looduslikult ilus, kinkude ja orgude poolest vaheldusrikas asukoht. Põhjapoolsemal lamedal pinnal asuvad puhtamat ja ühtlasemat tõugu eestlased on kinnisemad, tagasihoidlikumad, kalduvad kergesti juurdlevasse mõtiskellu ja viirastuvaisse nägemustesse.”4
Ka väliseesti kirjamees Bernhard Kangro mõtiskleb samadel teemadel ning sedastab: “Kuigi täpne statistiline materjal puudub, on siiski ilmne, et lõuna-eesti murdealalt on pärit protsentuaalselt suurem osa eesti kirjanikke. Eriti on see kehtiv luuletajate kohta … Lõuna-Eesti vaheldusrikas maastik, ta inimene ja keeleline rikkus on talletatud kirjasõnas ja kogu rahva ühisvaraks tehtud suuremal määral kui ükski teine vastava suurusega maanurk meie kodumaalt.”5
Kas see on ikka nii? Kas Lõuna-Eesti kirjandusloome on tõesti romantilisem ja Põhja-Eesti oma tõsisem? Sellekohaseid teaduslikke uurimusi mulle teadaolevalt Eesti kirjanduslugu ei tunne.6 Siiski võiks märkida geograaf Märt Karmo võrdlemisi vähetuntud uurimustööd “Üks kirjandusgeograafiline etüüd” geograafide käsikirjalises almanahhis “Astmed”.7 Karmo püüab teaduslike meetoditega lahata Tuglase väidet.8 Loomulikult annab ta enesele aru, et niisugust uurimust tehes tekib palju probleeme (sünni- ja kasvukohtade erinevused, mitmed käsitletud isikud on harrastanud nii luulet kui proosat jms) ning et Eesti riigi väiksuse juures pole selline jaotamine ehk otstarbekaski, kuid teemaarendusena pakub see kindlasti huvi. Kokku esitab Karmo 331 isikunime, neist Lõuna-Eestis (Tartu-, Viljandi-, Võru-, Setu-, Valga- ja Pärnumaal) sündinute üldarvuks saab ta 161 (48%) ja Põhja-Eestis (Tallinn, Harju-, Viru-, Järva-, Lääne- ja Saaremaal) vastavalt 151 (46%). Töö tulemusena selgub, et Põhja-Eestis evivad sünnikodu 94 prosaisti ja 57 poeeti, Lõuna-Eestis vastavalt 81 ja 80, ning autor järeldab, et Tuglase sõnad peavad mõningate reservatsioonidega peaaegu paika. Kõige luulelisemateks maakondadeks on Tartumaa (33) ja Viljandimaa (27). Viljandimaa on ainuke maakond, kust on rohkem pärit luuletajaid kui romaanikirjanikke.
Ilmselt nõustuvad paljud lugejad, et midagi on nendes kahes suures kultuuripiirkonnas erinevat. Juba keelelised erisused loovad Lõuna-Eestis erilise tunde. Jääajast pärinev künklik pinnamood on üks kunstnike lemmikmotiive ning igapäevaselt võime kahe suure kultuuripiirkonna erinevust tunnetada kas või kirikutornide tippe vaadeldes. Lõuna-Eestis ja kogu Liivimaal on sümbolina seal harilikult kukk, Põhja-Eestis aga rist. Ehk nagu kirjutab Juhan Maiste: “Lõuna-Eesti on hoopis värvilisem kui Põhja-Eesti”, või siis kirjeldades Lõuna-Eestile iseloomulikku telliskiviarhitektuuri: “…kujundasid uute asukate kindlustatud tugipunktid … põliselaniku värvimeelt ning panid aluse Lõuna-Eesti tänaseni kestvale esteetilisele tajule ja väärtushinnangutele.” Värviküllust loovad Lõuna-Eestis nii põletatud tellis kui ka saviehitised – nii kohtuvad loodus ja arhitektuur. Kui palju kujundasid alates keskajast meie maale rajatud kirikud, lossid jm uusehitised rahva värvimeelt ja väärtushinnanguid, on raske öelda, kuid seda, et meie maastike lugu on keeruline süsteem, kus põimuvad kõik kultuuriaspektid ning looduslikud tingimused, võib väita kindlasti. Kuigi nii pindalalt kui ka rahvaarvult oleme üks maailma väiksemaid rahvusriike, erinevad meie maa osad üksteisest suuresti, olenegu see siis aluspõhjast, ajaloolisest haldusjaotusest või keelest.
1 J. M a i s t e, Eesti kunsti lugu. Tallinn, 2007.
2 F. T u g l a s. Juhan Liiv: monografia. Tartu, 1914, lk 10–11.
3 F. T u g l a s. Juhan Liiv: elu ja looming. Tartu, 1927.
4 M. K a m p m a a. Eesti kirjandusloo peajooned. I jagu. Tartu, 1938, lk 11.
5 B. K a n g r o, Võrumaalasest, ta keelest ja kirjandusest. Rmt-s: Meie maa IV. Lõuna-Eesti. Lund, 1957, lk 83.
6 Teoreetiliselt on teemat 1930. aastate lõpus käsitlenud August Annist: vt A. A n n i s t, Geograafilis-sotsiaalse meetodi rakendusest Eesti kirjanduse uurimises. Akadeemia, 1999, nr 1, lk 3–25.
7 M. K a r m o, Üks kirjanduslik-geograafiline etüüd. Astmed III, 1971. Too geograafiatudengite almanahh sisaldab nii Eesti geograafia ajalugu, matkamuljeid, ilukirjandust kui ka kunsti. Almanahhi eestvedajad olid Märt Karmo ja Rein Põder. Kokku ilmus 1969–1972 igal aastal üks number, lisaks veel 1974. ja 1982. aasta numbrid.
8 Idee sellesarnane uurimus läbi viia sai Märt Karmo Jaan Eilartilt ning pühendatud oli see TÜ geograafia kabineti kodu-uurimise osakonna 50. aastapäevale.