Mehis Heinsaar
Mustlaslaager läheb Võrumaale
Juhan Jaik, “Kättemaks”
Juhan Jaik on pajataja. Pajataja jutupaja taga. Või pigem küll podiseb see jutupada tema enda sees. Ja kui Jaik oma jutupajale kord tule alla paneb, ega see siis enne pidama ei saa, kui asi igatepidi ära pajatatud on, ning harvad pole ka korrad, kus jutupaja sisu lausa üle serva hakkab keema, nii et pajatusel enam otsa ega äärt pole. Jutupada, mis Juhan Jaigi sees podiseb, on justkui kaarnakivi ise. Kaarnakivi on võlukivi, mille leidmise juurde kirjanik ikka jälle tagasi pöördub ja millest ta palju lugusid on vestnud. Kirjanikus oleks see kaarnakivi siis võtnud just nagu jutupaja kuju, mis hakkab sedamaid podisema, kui kirjanik seda ise vaid tahtma peaks. Aga et inimloomus (eriti kirjanike inimloomus) ikka pigem nõrk kui tugev kipub olema, ei saa Jaikki kiusatusest sageli võitu ning kibeleb kasutama oma hinges pesitsevat (või lapsena kaarnapesa serval allakugistatud?) kaarnakivi tihti rohkem kui vaja. Ja kivikese liigtarvitamise tulemusel on ta loomingus sündinud ka asju, mis leemelt üsna lahjad lugeda on. Säärased lood ja raamatukesed on siis sellised “viiendat sorti kivikesed” (samanimeline jutustus raamatus “Hõbedane karjakell”, 1933) või kivikesed, mis kulla asemel toovad lagedale hoopis elavhõbedat, nagu juhtus loos “Pidu pahandusega” (“Võrumaa jutud 2”). Aga et see omal ajal allakugistatud kaarnakivi Juhan Jaigi sees ikka õige ja mitte mõni naljakivi pole, sellest annavad omakorda tunnistust esimese sordi jutud kogudes “Võrumaa jutud 1” (1924), “Kaarnakivi” (1931), “Võrumaa jutud 2”(1933) ning Pombi-lugude triloogia (1932–1934).
Lühiromaani “Kättemaks”, mis ilmus esmakordselt aastal 1934, võib küll kanda pigem heade lugude kilda, aga “Võrumaa juttude” vastu ta päriselt ei saa. Mis tähendab, et selle raamatu puhul võiks siis tegemist olla teise sordi kaarnakiviga.
Raamat pajatab värvikireva loo mustlastest, nende elust ja rännakuist mööda toonast Lõuna-Eestit ja Võrumaad. Aga eelkõige on see muidugi lugu mustlaspoiss Prinnu karmist saatusest, kes juba noore ja vahva mehena hobusevargusel vahele jääb ning kümneks aastaks vanglaleivale peab minema. Maha jäävad temast noor naine Tsitserle ja kaks väikest tütart. Kui Prinnu vanglast naaseb, ei võeta teda aga oma kodulaagris teps mitte rõõmsa meelega vastu ning Prinnu naise kõrval on vahepeal koha sisse võtnud hoopistükkis Tipan, Lätist Võrumaale pagenud hobusevaras, kes end siin nüüd riigivõimude eest varjab. Vahva mehena varastab siis Prinnugi oma uue, teab kust leitud kaaslase Tandori abil peagi paar hobust, vahetab need rahaks ning ostab Tsitserlele kalleid kingitusi, et võita tagasi tema südant. Kuid Tsitserle süda ei leebu, tema tahab ikka edasi Tipani kõrvale jääda. Sestsaati ei laabu Prinnu käes enam miski. Tema uus ning salakaval kaaslane Tandorgi näib ta hülgavat ning kõige selle tõttu muutub muidu nii vahva mustlase tuju kaunis süngeks. Prinnu tusane hing hakkab hauduma kättemaksuplaane.
Et Jaigi jutupada podiseb ikka vahvasti ja suurel tulel, siis pikemateks psühholoogilisteks vaatlusteks ja olukirjeldusteks pole autoril enamasti aega. Kuid ei saa nuriseda. Kaarnakivi aitab hädast ka nõrgemate kohtade puhul välja. Kiirustamise märkidele vaatamata on lugu mahlakas ja mõnus lugeda, täis huvitavaid tähelepanekuid tolleaegse mustlaselu kohta ning rikas tuumakate, jaigilikult omanäoliste ütlemiste poolest: “Nahkhiired olid juba peitu pugenud, kuid männiku sügavuses lendles veel öökull madalates põõsastes ringi, latsutades suuga, nagu kisuks korke olematuilt pudeleilt” (lk 30); “Öö oli pime. Taevast vaatas alla rida teravaid tähti nagu kurja koera hambad” (lk 116). Või ka: “Kuid seda mustlast polnud, kes oleks öelnud Prinnule, et nüüd on küllalt hullamisest, õnn võib sulle selja keerata, olgu nüüd pigem vait ja vagusi” (lk 8); “Kui sul on haiguseuss südames, siis ära kipu tervete hulka tantsima ja kui sind painab püsiv mure, siis pole mustlaslaager su õige kodu” (lk 59).
Üks saatuslik lausumine Prinnu enda suu läbi hakkab romaanis korduma ja näib mustlasprintsiga kaasas käivat peaaegu läbi terve jutustuse: “Kui õnnetus sind kord tabab, siis tabab ta iga kord…” Romaani edenedes hakkab jutupada üha kurjakuulutavamalt podisema. Loosse ilmub aina enam muinasjutulike elemente ning vihjeid sellele, et Tandoriga, Prinnu uue ja kummalise sõbraga, pole asjalood päris niisama lihtsad kui teiste mustlastega. Et temas on midagi salakavalat ja suisa deemonlikku. See ilmneb kõigepealt selles, kui osavalt ta hobusevarguse ajal koeri oskab talu juurest metsa vilistada: “Tandor saatis talu poole esimese vile. See jooksis nagu tasane kõrin üle põllu, selles tundus midagi tagakihutavat, meelitavat ja kutsuvat Prinnulegi, kes esimest korda seda hundikunsti kuulis” (lk 39). See ilmneb selleski, kui kergelt Tandor mustlasneide oskab võrgutada, sealhulgas Prinnu enese verinoori tütreid. Ja ka selles, kui osavalt oskab lepitada temaga tüdrukute ärarääkimise pärast kurjustavaid mustlaseitesid. Jah, Tandoril ilmneb üha enam sugulaslikke jooni nonde ehtjaigilike Võrumaa kurikaeltega, keda lugeja võib kohata kirjaniku paljudes teisteski lugudes. Nood kurikaelad on enamasti tuntud puraskite, sänide, tontide, naksikeste ja paharettide nime all. Ja näiteks puraski kohta on Jaik selgelt öelnud, et “see pole keegi muu kui metspagana lellepoeg” (“Kaarnakivi”, lk 167). Eks need sänid, tondid ja naksikesed ole omavahel sugulased kõik ning nii võib ka Tandorit kaudselt “metspagana lellepojaks” pidada. Kuigi tema puhul on asi salapärasem ning selgemaid vihjeid Tandori kuuluvuse kohta autor ei anna, tundub siiski, et tegu võib olla libahundi enesega.
Enamiku paharettide ühisjooneks, kes Jaigi jutupaja poolt ilmale sünnitatud on, võib pidada seda, et nende kurjus sünnib kuidagi loomulikult ja isetult, et nende salakavalus ja pahelisus on kantud mingist ürgkavalusest, looduse enda kavalusest ning krutskimeelest. Säärasena on Jaigi loodud paharetid üsna sarnased indiaani triksteritega. Selline kurikael tunneb sageli lausa lapselikku rõõmu, kui saab oma noorema venna, inimese (kes end ju ka igatepidi kavalaks ja targaks peab) üle kavaldada või trumbata.
Sageli on siis just kaarnakivi see, mis kokkupuutes säni või paharetiga võidu ometi inimesele toob. “Kättemaksus” aga sellist asjandust ühelgi mustlasel ei ole. Sümboolselt võib siin nimetada kaarnakiviks pigem mustlasnaise Tsitserle armastust, mida Prinnu vangist vabanedes iga hinna eest tagasi tahab võita. Kui ta selle armastuse tagasi võidaks, oleks ka imeline kivi Prinnul jälle justkui pihus ning õnn tema õuel. Kuid seda ei sünni. Ja nõnda kipuvad kõik trumbid ja niiditõmbamised viimaks salapärase Tandori kätte libisema, kes on vahepeal koguni mustlaste lemmikuks saanud ning Prinnu tütrega pulmi pidades terve mustlaslaagri oma pööraste trikkidega ahhetama paneb. Mis üllatava lahendusega kogu lugu aga päriselt lõpeb, seda ma siiski ümber jutustama ei hakka. See rõõm jäägu ikka lugejale.
*
Et raamat räägib mustlastest, siis olgu pajatatud ka siinkirjutaja mõnedest kokkupuudetest nendega. Veel kaheksakümnendate aastate keskel elas Valgas suur mustlaste kogukond, kes oma äri siin- ja sealpool Lätimaa piiri üsna suurejooneliselt ajasid. Ka minu Taagepera-vanaisa juurde tegid nad tihti asja. Istusid ikka särava naeratusega kööki maha, võtsid oma hiidsuurtest kottidest riidepambud välja ning hakkasid magusa häälega kaupa tegema, määrides mu vanavanematele igasugust träni kaela. Mu lihtsameelsele tädipojale õnnestus neil maha müüa hulk välismaa kirjadega sviitreid, kuhu oli peale kirjutatud “Montana”, või “Lee Cooper”. Küll särasid need sviitrid ikka kenasti, sest oli ju nendesse palju värvilisi ja küütlevaid niite sisse õmmeldud. Kuid paari kuu jooksul lagunes enamasti kogu see riidekraam ära ning ma imestan siiamaani, mis jõud see küll oli, mis mu esivanemaid mustlastega ikka ja jälle ajas kaupa tegema. Sest petta said nad ju alati!
Minu vanaisalt petsid nad viimaks koguni kolm tuhat rubla välja, lubades talle Valgast uue Moskvitši osta, ja loomulikult ei näidanud pärast enam nägugi.
Valga maantee paistis vanaisa tallu ilusti ära. Mäletan hästi, et veel kaheksakümnendate aastate keskpaigas nägin mõnelgi korral mustlaste hobuvankreid mööda sõitmas. Kuigi enamasti sõitsid nad muidugi siis juba autodega. Kuid ometi, veel neli aastat tagasi (!) juhtus selline lugu, et tulid kaks mustlast, nii-öelda ammused “perekonnatuttavad”, mu üheksakümne viie aastasele vanaemale jälle külla (vanaisa oli siis juba ammu surnud). Mustlaseit tuli tuppa vanaemaga juttu rääkima, samal ajal kui tema teinepool suvelaudas ilusa lamba köiega üles poos ning looma siis oma auto poole vedama hakkas. Aga nad ei teadnud, et samal ajal ka mu täditütar maal oli ning lammaste määgimise peale karjamaale jooksis, kus nägi mustlasmeest lammast auto poole lohistamas. Kui mu täditütar siis talle peale kargas, hakkas see mustlasmees osavasti ja ehmumata kohe seletama, et “näe, leidsin siit teie karjamaalt ühe lõpnud lamba, ja mõtlesin et mis ta ikka siin niisama vedeleb ja teie maad risustab, koristan ta parem ära!” Lamba kaela ümber olev pingul köis kõneles siiski teist juttu. Maruvihane täditütar kupatas mustlased seepeale muidugi minema sealt.
Ja kui mainida mõni sõna ka Tartu kohta, siis sealsed inimesed mäletavad kindlasti hästi, et veel mõned aastad tagasi võis mustlasnaistega Tartu vana bussijaama ümber alailma kokku puutuda, küll nad käisid järel ja tahtsid ikka kogu aeg ennustada või pakkusid hõlma alt oma “Montana”-siltidega sviitreid. Korra lasin siis ühel eidel nii naljaviluks endale ennustada ka, ega saanud arugi, kui juba sada krooni ära andnud olin. Enne ja pärast seda juhtumit olen mustlasennustajatele alati “ei” öelnud, kuid tegin/teen seda alati viisakalt ja leebe naeratuse saatel, sest kui neile järsult peale käratada, siis nad solvuvad ja võivad sajatuse peale saata.
Ise ma mingit viha kõige eelneva tõttu mustlaste vastu küll ei tunne. Mulle on nad alati tundunud selline isepäine, pisut naljakas, vanapagana sorti kaval rahvas, kelle tegemisi on eemalt huvitav jälgida. Aga ainult eemalt.