Urmas Vadi
Inemise sisu: Peeter Sauter
- aastal ilmus sinu esimene raamat, jutukogu “Indigo”. Siis ja juba enne seda olid sa väga populaarne. Nüüd 2006. aastal ilmus sul jutukogu “Vere jooks”. Mis selle aja jooksul muutunud on? Kas sa pole enam nii populaarne?
Ega ma ei tea ise oma populaarsusest suurt midagi. Olen kuskilt kõrvalt kuulnud ka, et ma kuidagi olla olnud populaarne, aga ise ma seda küll ei tajunud. Ja ega tahtnudki tajuda, sellele ei peagi mõtlema, et tohigi mõelda, see segab. Ja ausalt öeldes ma nagu kahtlen ka selles: kellel selle kohta siis mingeid andmeid on? Võib-olla mõned inimesed lugesid. Vaata, nõukogude aja lõpp – seal võis olla ka nii, et igasugust uut kraami oli vähe. Ja kui siis midagi oli ja natuke teistmoodi, siis see paistis välja. Aga kui praegu tuleks sellised jutud – noh, igasugu jutte on palju ja need kaovad üldise massi sisse ära. Kui sina tulid, oli ju ka kärts-mürts-ja-põmm. Ja väga põnev kõigile tükk aega. Aga katsu sa põnev olla niimoodi muudkui aastakümneid. Sest see, mida sa produtseerid, on sinu nägu. Ja ega sa väga palju oma nägu ei muuda. Mina täpselt samamoodi. Ega ma ei võta kuskilt taskust välja mingit uut Sauterit viie aasta pärast, et kõiki kuidagi üllatada ja olla midagi toredat ja uut. Võib-olla selles mõttes ma olen laisk, et ei ole palju otsinud mingit uut nõksu. Kunagi, kui ma oma üheülbalist teksti olin juba jupp aega kirjutanud, mulle tundus, et aeg-ajalt ma võin ju seda ikka edasi teha ja eesti kirjanduses see mahub kuidagi ära. Et eks ta natuke kordub ja natuke üht nägu on.
Aga Udo Uibo siis millalgi ütles: ahhaa, ma tean, Sauteril on selline nõks, et nüüd ta kirjutabki surmani välja sellist lõputut Sauteri-jada, mis ei alga kuskilt, ei jõua kuhugi ja kus pole õigeid tegelasi ja karaktereid. Noh, ma ei olnud seda nii konkreetselt mõelnud, aga võib-olla ma umbes sedasi olin tundnud küll: et see on see, mida ma kõige parema meelega teen ja umbes nii võin teha vaikselt edasi. Selline lõputu hängimine, lõputu jalutamine läbi elu. Aga kui Udo Uibo oli kuidagi niimoodi näpu sellele peale pannud, siis ma vihastasin ja ma mõtlesin, et ma ei taha seda rohkem teha. Et kaua võib, et nagu midagi uut ja huvitavat sealt ka ei tule.
Kas siis tuligi paus ja sa tundsid, et…
Ei-ei, see ei ole nii otse seotud. Ju ma ise tüdinesin ka ära ühtsorti asjast, ja midagi muud teha ei osanud. Hakkasin mingeid novellilaadseid lugusid kirjutama. Aga eks need natuke kunstlikud on, ei meeldi mulle nii väga. Selline jada-asi meeldiks mulle rohkem, aga ma kardan, et toimetajad ei taha enam sellist kraami avaldada, et on natuke igav. Ja eks ta ongi natuke igav.
Aga noh, ütleme, maailmakirjanduses on sellist natuke igavat, veidikene päevikulaadset asja ju ka. Minu kirjutamine tekkiski sellisest päeviku kirjutamisest ja seetõttu võib-olla ta tunduski loomulik – umbes nagu blogid tänapäeval.
Just mõtlesin sama asja küsida su käest: kas sa blogi ei ole mõelnud pidada? Seal oleks täpselt see vorm, et iga päev natukene või mingi aja tagant. Ei pea algama ja lõppema ja…
Blogi oleks liig, ma ei tahaks kirjutada päris oma elust ja päris lähedalt. Nagunii see, mis ma kirjutan, on minu kogemustele üsna lähedal, aga mingi väike nihe on minu jaoks vajalik – see annab vabaduse. Ma ei saaks kirjutada oma tuttavatest, oma naisest, oma lastest otsesõnu ja täpselt. Nemad oleks puudutatud. Ma ei taha nii. Aga ma võin kirjutada mingitest inimsuhetest, mis on kuidagi üsna paralleelsed, üsna sarnased. Sellepärast et ma ei taha ette võtta ka asju, mis mind üldse ei puuduta. Et kui ma – ma ei tea – lähen sõbraga tülli, siis võin kirjutada, kuidas keegi läheb sõbraga tülli, ja see on mingit pidi seotud minu oma tüliga, aga ta ei ole seda üks-ühele. Võib-olla ma isegi mõned fraasid võin elust maha kopida ja teinekord inimesed on ka häiritud – eelkõige sellest, et keegi kolmas, keegi lugeja hakkab neid seostama. Mu naine on tihti olnud häiritud, et teda identifitseeritakse mõne tüdrukuga minu loost. On juhtunud, et lugu on kirjutatud jupp aega enne seda, kui ma Tiinaga tuttavaks sain, ja teda on ikka peetud selleks tüdrukuks. Selge, et häirib. Tihti on seal asjaolusid, mida tema elus kuidagi ei ole olnud. Aga nad on läbisegi asjaoludega, mis jälle võib-olla on olnud.
Kirjutava inimese lähedal elada ongi võib-olla tüütu, sest minul enamasti ei võeta nööbist kinni ja ei öelda, et kas sa tegidki seda – väga harva võib-olla juhtub nii, aga temal rohkem. Minult ei söandata vist küsida, aga tema võib-olla nagu tabab rohkem, et vaadatakse: ahah, et kas nii siis… Või näiteks Tiina on kuulnud, et mind on palju peetud suureks joodikuks ja… Sest vaata, ma olen minategelase tõmmanud nagu alla või madaldanud teda. Ma leian, et mul on lihtsam kirjutada temast, kui ta on minust triviaalsem. Ma ei taha kirjutada tegelasest, kes oleks filosoofiadoktor või minust palju üle, sest ma arvan, et see tuleks siis võlts. Ma ei saaks sellist kirjeldust kandma. Mul on lihtsam kirjutada, kui tal on vähem oskusi, teadmisi kui minul; siis usutavus, mulle tundub, tuleb paremini. Ja mu empaatia selle tegelase suhtes on siis ka suurem. Aga eks seetõttu on mind samastatud kõrvalt. Mind ennast ei ole see häirinud või mul ka üsna ükskõik, mis mõeldakse, aga minu lähedasi on häirinud ja ma ei tahaks, et neid miski häirib.
Sinu tekstides on – peaaegu kõigis – üks meestegelane, kes on natuke selline luru, laseb minna, lööb käega ja tunneb ennast pärast halvasti, tihti joob. On ta mingis mõttes sina või ei ole üldse?
Ma isegi ei oska hinnata. Ju ta siis mingil määral on. Kuigi ma ei ole ju näiteks killer, mafioosnik. Ma ei ole paljutki, mida mu tegelased on olnud. Ma olen ikkagi katsunud võtta valdkondadest, mida ma pisut tunnen, ütleme, ajakirjandustöö tõttu, et oleks veidi erinevat värvi, koloriiti, aga ma ei ole tahtnud minna liiga kaugele. Mitte küll teadlikult, aga võib-olla spontaanselt ma ajan taga mingit ehedust, usutavust, et ma ise tunneks, et see püsib püsti, et ei ole väljamõeldis. Ja siis see läheb mulle ka endale korda – see lugu ja see inimene.
Eks palju selliseid lähedasi meeleolusid kindlasti on, millisel kirjanikul ei oleks. Aga kirjutades sellele ei mõtle, kirjutades ma ei samasta ennast tegelasega, ma elan ikkagi sisse mingisse tinglikkusse, mingisse fiktsiooni.
Ja vaata, ma olen näitlejatööd teinud natuke, seal on ju samamoodi, et ma küll võtan etteantud teksti, aga ma panen ennast sinna sisse, et teda elama saada, ma teen sellest oma elu või kuidagi lähen iseendaga selle raami, selle rolli teksti sisse. Sest kui ma seda ei tee, siis ei lähe see kellelegi korda.
Ja samamoodi kirjutades: kui ma hakkaksin “Punamütsikest” kirjutama, siis ma peaksin leidma mingi nõksu, et mina saaksin olla see Punamütsike, nagu Lev Tolstoi on Nataša sees jne. Ta on ju öelnud, et Nataša Rostova on tema, eks ole. Võib-olla üks kirjutaja tahab võtta endast näiliselt, väliselt kaugema kuju ja teine ei pööra sellele tähelepanu. Kuidas kellelgi on mugavam kirjutada. Kui ma alguses hakkasin kirjutama sellist nagu nullstiili või kus karakterit peaaegu ei ole, vaid enamik tegelasi on niisugused igaühed-igamehed ja aeg-ajalt lööb ühel välja üks mäss, teisel teine kriis, see siis ehk on pisut isepärane. Aga kui ma niimoodi sõpradega hängisin, 23-24aastasena, siis me olimegi üsna sarnased ja meie elu oli üsna sarnane, olimegi üks seltskond. Meil olid natuke erinevad kodud, vanemad, mõnel oli rohkem raha, teisel vähem, aga meil oligi suuresti selline ühe nivoo peal elu.
Kui sa rääkisid enne sellest omaenda näost – et ei saa ennast nagu vahetada või muuta –, siis mulle küll tundub, et sa oled muutunud küll ja muutunud kurjemaks. Ma ei tea, kas sulle on seda ka enne öeldud, aga lood sinu viimases raamatus “Vere jooks” on justkui sellised õelad ja hästi sünged ja karmid. Enne olid su tegelased lihtsalt joodikud ja luuserid, kes ei saanud endaga hakkama, aga nüüd nad on kurjad pätid, kes võivad näiteks koera aknast alla visata või jumal teab mis teha, kellegi maha lasta. Et millest see kurjus?
Nende häda on suurem. See koera aknast alla viskamine… Kas sa tead Mari Saadi lugu “Katastroof”, mille lõpus kägistatakse koer ära? Midagi on seal sarnast. Et mitte teist inimest või ennast kägistada, siis teha midagi nii haiget, nii halba, et ujutada üle mingi muu valuga see valu. Või lüüa endal varvas otsast, et mitte aknast alla hüpata. See on seda sorti tegu. See on nagu asendustegevus.
Mingisuguse valu või süü otsimine on päris läbiv motiiv selles raamatus. Mis asi see süü on, kust see süngus ja viha?
See kurjuse ja viha ja sünguse jutt mind üllatab, aga mine tea. Võib-olla ma olen siis tõesti…
No ma võin näiteid tuua. Näiteks mees lõigub ennast kööginoaga, keerab väikese tüdruku käe kruustangide külge kinni, on tõeline pätt ja mafiooso, laaberdab kuskil lõbumajas ja samas tõesti otsib ka lunastust. Ma mõtlen lugusid nagu “Nuga”, “Pätt ja pihiisa” jne. Neid motiive või tegevusi leiaks veel ja veel. Selles raamatus on minu meelest selliseid õelaid ja süngeid asju, mida varem su tekstides pole olnud.
Võib-olla midagi seal sellist on, et äkki ma ei oska, ei suuda enam tavalise elu pealt kirjandust teha, otsin valusamaid asju. Need motiivid tihti on mingist ammusest ajast kummitama jäänud. Seesama lapse käe kruustangide vahele keeramine – on mingid lood, mida olen kuulnud, kuidas isa ehitas aastaid maja, nagu eesti mees siin ikka ehitab, pool elu, ja laps kogemata pani maja põlema. Ja maja põles maha. Ja isa lõi lapsel käe otsast ära, selle käe, millega laps maja põlema pani. Noh, ilmselt see isa ei olnud väga õnnelik pärast seda. Ta ilmselt armastas oma last väga. Aga see on selline asi, mis, ma ei tea… Võib-olla ta oleks ka iseendale midagi teinud, kui ise oleks kogemata pannud maja põlema. Selle motiivi ma kuulsin tõenäoliselt juba lapsena või niimoodi. Vahel mõni selline asi jääb sisse ja, ütleme, minu kirjutamise algusotsas oleks see mulle tundunud liiga literatuurne, et selle pinnalt midagi teha. Aga äkki ma nüüd olen kirjutanud juba muud asjad nii mitu korda läbi, et kaua ma neid nämmutan, ja siis otsin, mille pinnalt kirjutada või mis kuidagi töötaks ja endale korda läheks. Ja siis on tulnudki mõned sellised motiivid.
Näiteks praegu Priit Pääsuke teeb filmi “Must Peeter” – “Must Notsu” oli minu jutu nimi. Seal on motiiv, kuidas eesti tüdrukud on järjekorras musta poisi ühikaukse taga, et temaga keppida. Raha eest, maksavad talle peale. Seda lugu kuulsin ka mitukümmend aastat tagasi, kui Merekoolis olid mustad poisid ja oligi niimoodi, et tüdrukud olid ukse taga järjekorras. Ju siis see eesti mehel kuidagi jäi kriipima.
Ma ei tea nüüd, kas see on rassistlik või ei ole, aga…
Nimi “Must notsu” muidugi tuleb kaardimängust. Seal peategelane jääb üksi, ta naine kuidagi tõrjub teda, nii et ta on nagu must notsu kaardimängus. Ja siis teiselt poolt on see mustanahaline sell, kes kepib eesti naisi. Ja ma arvan, et sihtasutus ei andnud algul selle pärast raha, et tundus nagu liiga rassistlikuga kallakuga, aga kui me panime loo pealkirjaks “Must Peeter” – peategelase nimi on Peeter –, siis raha tuli, siis ei olnud enam nii suunatud selle neegripoisi vastu. Aga muidu, mulle tundub, et mu naine on ka vihjanud, et enne ma olin tolerantsem ja nüüd ma olen kurjem või õelam. Inimene jääb vanaks ja muutub kurjaks ja õelaks. Võib-olla see ongi minuga juhtunud.
Sa oled tõlkinud Kerouaci “Teel”. Minu jaoks oli see väga oluline raamat keskkooliajal, kui ma seda esimest korda lugesin. Kas sul ka Kerouaci ja teiste biitnike maailmavaatega midagi ühist on?
Midagi on, kuigi neid asju ei saa ka nii otse samastada või sedasi. Mis see biitnike värk on – üks sõpruskond, kes ennast tavaelule lausa ei vastanda, ei võitle väga sellega ega kakle, vaid elab sellest eraldi, ei taha tavalist karjääri või väikekodanlikku elu. Seda väga ei kritiseerita, aga ollakse kuskil nagu kõrval. Paratamatult on siis niimoodi, et tihti perekonnad ei pea vastu, tähtsam on see sõprade ring, ja suhted, partnerid vahelduvad. Seal on midagi, mis mulle praeguses vanuses enam eriti ei istu, sest hakkab ka kuidagi tüütama.
Ja mulle tundub, et ka Kerouaci ja teisi hakkas tasapisi tüütama. See läheb ka nagu omaette rutiiniks – selline rutiinile vastandumine ja mäss –, sellest saab omakorda uus rutiin ja elu muutub vaeseks. Ei ole enam ergastav, erutav ja rikas. Ja siis seal toimubki suuresti mingi sublimeerumine. Kerouac suri üsna noorelt, temal nagu peret ei tekkinudki. Ta tilkus ikka oma ema juures ja lõpus tal oli mingi proua Stella, kes tal kodu üleval hoidis, aga see oli nagu teine ema. See on nukker. Mitmetel teistel, Neal Cassadyl kas või, tekkis pere ja oli ka keeruline elu. Ja ega olegi mingeid ühtseid biitnikke olemas. Oli palju erinevaid inimesi ja näiteks Ken Kesey tegelikult ei ole ju biitnik või Lawrence Ferlinghetti ei ole. Olgugi et nad tunnevad üksteist. Biitnikud pandi kõrvalt, kirjastajate poolt ühte punti – selgem seltskond, lihtsam müüa. No kas Burroughs oli biitnik või ei olnud? Ma ei tea, ta oli nende sõber, aga tekstid on suhteliselt erinevad, sellised poolfantastilised, narkonägemused.
Nii et ei olegi mingit ühtset biitnikute värki. Kerouaci tekstid on küll väga sümpaatsed, samas on nad nii ühe tempo, ühe rütminivoo peal, et lähevad igavaks ka. Et kuskilt alates see tüütab ära. Aga nende juurde võib ikka jälle tagasi tulla – kui hoiak on sümpaatne, armas… Mitme hea kirjanikuga on nii, et ma ei viitsi teda pikalt lugeda, aga ma pöördun ta juurde tagasi. On selline hea kontakt jälle ja hea, et seda tekstimassiivi veel jätkub. Võib lugeda mingid uued jupid seda asja edasi ja – ei ole karaktereid, ei ole lugusid, aga on mingi fiiling, elutunne, mis seda kõike kannab.
Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhinnale kandideeris korraga kaks sinu raamatut, peale “Vere jooksu” ka lasteraamat “Laiskade laste raamat”. Ja preemiat ei saanud mitte sinu n-ö täiskasvanute raamat, vaid just see teine. Paar aastat tagasi ilmus juba sinul ja su lastel mitme peale kirjutatud “Laste raamat”. Mulle tundub, et see on ka üks sinu teine nägu. Need on tõeliselt pöörased, väga ootamatute lahenduskäikude ja tegelastega lood.
Eks ma leidsin mingi uue nõksu ja see pakkus tükk aega lusti. Ja nüüd on see jälle ära väsinud ja natuke kinni jooksnud. Ma ei tea, palju ma selle otsas edasi ratsutan. Eks ta laste pealt ikka tekkis. Lapsed on ju tuntud selle poolest, et neil on originaalsed mõttekäigud ja nad suudavad selliseid üllatavaid sõnaseoseid tekitada. Ma üritasin siis ise samas vaimus jätkata ja ise sama hea olla, aga see ei ole lihtne: sa ei saa ajust asju kustutada. Lapsed lihtsalt ei tea teatud asju ja see võimaldab neil öelda, et jumal ütleb, et hea küll, lähme Säästumarketisse ja ostame sulle tiivad, või maja, kui sa tahad lennata. Aga endal on väga raske nii värskelt mõelda ja niimoodi asju üllatavalt kokku panna. Püüdsin laste pealt šnitti võtta. Nad ise tüdinesid varsti ära sellest. Siis ma vedasin neid veel korra-paar mingitele kohtumistele, kus nad olid justkui nagu autorid, ja kõik see tundus neile nii… Nad ei tahtnud, see roll ei sobinud neile. Ja siis nad ei tahtnud ka mulle rohkem lugusid rääkida või kaastööd teha nende lugude väljamõtlemisel.
Sa alustad “Laiskade laste raamatut” looga, kus sa räägid, et tegelikult on nii, et kui suureks saad, siis tahaks olla nagu laps, siis saab rahulikult mingisuguseid asju teha. Mõnes mõttes need lood on püüe sellist vaba mõtte voolu kuidagi tagasi saada. On mul õigus?
Seda küll. Ega seda muidugi päriselt tagasi ei saa, aga selle mõttega võib mängida. Kellele ei meeldiks, kui näiteks inimesed on külas, võtavad veidi napsu ja siis mõni laps tuleb ja nõuab mingi lastemängu mängimist. Enamasti küll kohe ei viitsita, aga vahel see hakkab tööle. Noh, ma mängin Aliast oma lastega ja tead, kui kihvt on. Seal Aliase kaardi peal on pilt ka. Sissi on kolmeaastane, ta ei oska lugeda, mõned asjad on selgeks õppinud, aga ta on mänginud ja ta näeb ja ütleb, et see on valge ja triipudega. Ma tükk aega pingutan, et mis asi on valge ja triipudega. Ja lendab – lisainformatsiooniks veel. Mitu korda ütlesin valesti, aga lõpuks mõtlesin välja – see on ingel. Need triibud on, vaata – need on tiivasuled. Lihtne, otsekohene kirjeldus. Aliase-mäng lapsega on väga hea lapse loogika üleskorjamise võimalus. Tore on lapsi ka kuulata. Laps ütleb, et räägi mulle juttu või unejuttu, aga sa võid talle öelda, et hea küll, kuid räägi siis mulle ka või räägi siis kõigepealt sina või katsume nüüd koos rääkida. Et juhtus nii, et karu läks rebasele külla ja rebasel oli sünnipäev, aga tal ei olnud raha torti osta ja mis ta siis tegi, et ütle nüüd sina, mis ta edasi tegi. Teinekord saab niimoodi kahe peale kokku midagi kombineerida. Kui ta juba magada tahab, siis ta ei viitsi. Aga mõnikord tal tekib mingi vunk ja ta tahab ise ka lugu rääkida. Ja see võib tore olla.
Sa käisid just äsja Tartus raamatukogutöötajatega kohtumas. Niipalju kui mina olen raamatukogudes esinemas käinud, alati on küsitud üht asja, mis tuleb küll kõige viimase küsimusena, aga näha ja teada on, et see pakitseb neil kogu aeg hingel. Et miks kaasaegne noor eesti kirjandus ropendab? Ma arvan, et suure osa jaoks on see küsimus mingil moel sinust alguse saanud. Kas sa oled roppuseteemat kuidagi kultiveerinud?
Ei ole kultiveerinud. Noh, minu meelest mul lihtsalt otsekoheselt olid sees mõned sõnad, mis mõnede jaoks on ropud, minu jaoks aga vist ei olnud. Näiteks suguosad või kõik, mis seondub intiimsete asjadega, vetsus käimisega – miks see peab olema ropp? See on orgaaniline, loomulik elu osa. Milliseid sõnu siis kasutada? Kui võtta mingid meditsiinilised sõnad, need on nagu võõrad või. Minu meelest tuleks võtta sõnad, mis on tavakeeles käibel ehk mis on kõige loomulikumad. Need on kõige vähem ropud mu meelest. Ma ei saanud aru, miks sellest järsku tekkis teema, miks inimesed pahandasid. Kas see siis kirjanduse juurde ei käi… Selliseid motiive, sõnu on kirjanduses olnud… Rabelais’st või antiikkirjandusest peale, alati on olnud. Selles ei ole midagi erilist. Noh, võib-olla siis nõukogude ajal oli selline komme, et tõmmati maha kõik need asjad. Mina esimeses raamatus pidin ka maha tõmbama. Selle käsikirja oli masinakirjutaja löönud sellise reavahega, mis, nagu selgus, ei ole Eesti Raamatule vastuvõetav. (Vaata, siis olid masinakirjutajad. Mul oli endal juba löödud kirjutusmasinaga, aga tema lõi puhtalt ümber.) Ja Maarja Ojamaa ütles (peatoimetaja vist siis, või oli Aksel Tamm ja Maarja Ojamaa oli toimetaja, ma ei ole kindel), et hea küll, kirjastus võib selle oma kulu ja kirjadega ümber lüüa ja te ei pea selle eest uuesti raha maksma, aga et ümber lüüa, selleks on vaja, et igal leheküljel oleks vähemalt kolm parandust. See on argument, miks kogu käsikiri ümber lüüa. Ja ma ei tea, kas mulle lihtsalt tundub nii tagantjärele või oligi kõik välja mõeldud selleks, et vähendada roppuste hulka. Et tehke siis suvalised parandused, igal lehel kolm väikest parandust. Pange mingi märk teise kohta ja no võib-olla viskate neid litsakaid sõnu veidike vähemaks. Mina olin leplik, et kui nii, siis nii. Tegin mingeid suvalisi mahatõmbeid ja ju ta siis korralikumaks läks. Nad olid peened, delikaatsed ja osavad, said selle söödavamaks ja võib-olla oleks neil olnud ebameeldivusi, kui oleks algsel kujul ilmunud. Ma ei usu, et neil endal midagi selle vastu oleks olnud, aga nad ei tahtnud pahandusi. Ja õige ka.
Ma ei saa aru, et ma oleks kuidagi ropp inimene või hirmsasti ropendaks. Oma arust kirjutasin lihtsalt ja otsekoheselt. Okei, kui kord Raul Meel tellis mult teksti, mis tema nägemuse järgi pidigi koosnema vägisõnadest. Ta ütles, et vägisõnades on vägi sees. Midagi selles ka on, sest kui ikka üks lihtne mees ütleb kuradi-kurat, siis seal on emotsioon taga. Tihti ei osata rääkida lahti mingit oma emotsionaalset seisundit ja siis lihtsalt on juhe koos ja öeldaksegi mingi roppus, mingi vandesõna. Selles mõttes seal tõesti on ju vägi sees ja Raul Meelel on õigus. Niisiis ma kirjutasingi terve sihukese oopuse. Jälle tuli paksu pahandust. Minu meelest oli see pigem totter ja naljakas. Kah mul asi nüüd, millest kinni hakata. Looming sai pahaseid kirju, et enam ajakirja ei tellita, kui sihukesi asju ilmub. Sõnaraamatut siis ka enam ei osta, kui seal on ropud sõnad sees või. No misasja.
Oled lõpetanud lavakunstikateedri 11. lennu, mille juhendaja oli Mikk Mikiver. See lend on selles suhtes natuke kummaline, et sealt on pärit küll Terje Pennie ja Raimo Pass, aga… Kõik ülejäänud nagu oleksid kuhugi kadunud, ütleme otse välja. Samamoodi sina. Miks sinust ei saanud näitlejat või – ma ei tea ju – äkki sa pead ka praegu ennast näitlejaks?
Ei pea. Ei oska öelda. Võib-olla olin üldse vale mees seal koolis. Aga oli tore ja huvitav, kahetseda pole midagi. Ega ei tahaks ka näitleja olla. Teatris töötades, kui sa ei ole just esimeste hulgas, on tohutult palju sihukest ootamist ja suitsutoas istumist. Ja jutud hakkavad korduma, ja, noh, joomingud üksteisega sarnanema. Lähed hommikul proovi, õhtul on etendus, vahepeal – tühi aeg. Või siis jooksed veel raadiosse või kuhugi mingit sutsu tegema raha pärast. Enamasti need sutsud on kõik sellised reklaamilugemised, millest ise väga lugu ei pea. Ja teatris istud nagu tüdruk tantsusaali seina ääres, ootad, et saaks mingit huvitavat tööd. Tihti need tööd ei olegi teab mis huvitavad. Ja seal on mitmesuguseid asju veel. Võib olla keeruline ja tüütu, kui just väga hästi ei lähe, ei pruugi eriti palju raha olla ja aega perega olla või üldse võimalust midagi muud teha. Sa ei saa suusatama sõita või ükskõik mida, sest sul on proovid ja etendused ja kus sa siis sõidad.
Samas mul on väga hea meel, kui ma mingil põhjusel jälle teatrisse satun. Kas mingi tõlke olen teinud või saan kuskil mingi asja juures olla ja teatri atmosfääri sees natuke. Midagi seal on, sellist fastsineerivat ja vahvat ja kihvti. Kui mingi väikese sutsaka saan kuskil teha, on tore, ja ega ma muuks suurt ka ei kõlba. Aga mul on hea meel, et see ei ole põhitöö, et ma seal kogu aeg ei istu ega moluta. Ma ei suuda molutada. Mõni inimene peab selle juures vastu, aga mina vist ei peaks.
Et sa teatrisse ei jäänud, kas see oli sinu või oli teatripoolne otsus?
Ma olin väga vähe teatris. Ühe hooaja Ugalas, kuhu mind suunati. Seal ma ennast hästi ei tundnud ja jääda ei tahtnud. Ja üldse oli elu sihuke kehvnoi. Siis ma lasin end lõpuks Vene sõjaväkke võtta, millest ma olin tükk aega kõrvale hoidnud. Ja sõjaväest tulles oleks ju saanud minna Ugalasse tagasi, ma arvan. Nad oleksid pidanud mind võtma seaduse järgi. Aga ma ei tahtnud. Ja siis ma veel üritasin korra lavastada, aga sellega ei jõudnud mitte kuhugi.
Mida sa lavastasid?
Przybyszewski “Lumi”, mida nüüd on teinud Sarnet Von Krahlis. Kihvt tükk. Ja hiljem, kui Inglismaal elasin, olin ühes väikses näitetrupis. Ühes tükis mängisin kaasa, Shakespeare’i “Mõõt mõõdu vastu”, ja ühe asja lavastasin. Võib-olla seda lavastamist oli mulle vaja – see oli Schnitzleri “Ringmäng” –, et kuidagi iseendale tõestada, et võin lavastada küll. Ja sellest sain siis nagu aru ka, et võingi toime tulla sellise söödava lavastuse tegemisega. Aga samas sain ka aru, et ma ei taha olla ülemus või kuidagi inimesi juhtida või olla neist targem või panna neid midagi tegema või… Et mingit pidi see võib olla võluv, nagu Hendrik Toompere juunior ütleb: luua maailma, aga et selles maailmaloomises sa ka nagu manipuleerid inimestega või – see on ehk liiga halvasti öeldud…
Aga nad paratamatult sõltuvad sinust…
Jah, ma tundsin, et ma seda nagu ei taha. Et see on ohtlik. Et see võib ka meeldima hakata ja ma võin selle käigus teha… sigadusi, või kuidagi ülbitseda inimestega või ennast maksma panna.
Hiljuti sõpradega juttu ajades meenutasime üht filmi pealkirjaga “Külgtuul”. Sina oled seal ka, mitte küll peaosas, aga mängid üht jalgratturit?
Kooliajal oli meil üks õppejõud Raul Tammet. Ta oli just VGIKi, s.o Moskva Kinokooli lõpetanud ja sai siin filmi teha. Ta ütles meile kohe algul, et teate, see on selline haltuura, võtke kergelt. Ka ta ise ei võtnud asja eriti tõsiselt, telefilm oli vist. Hängisime kuskil Krimmis ja ma ei tea veel kus, Lõuna-Eesti teedel siis, tõsise sportlase jalgratturivarustus seljas, ma sõitsin maantee peal edasi-tagasi. Üks vana tädi tuli ja pahandas minuga, et kõige parem heinaaeg, mis sa siin tiirutad jalgrattaga ringi. See oli üks veider asi. Näiteks, vaata, profijalgratturitel raseeritakse jalad karvadest puhtaks ja eks siis meie poisid ka raseerisid kõik ennast niimoodi. Ma tükk aega tõrkusin, aga siis vaatasin, et kas ma olen nagu sihuke teistmoodi siis. Ja lõpuks vist ka raseerisin jalad puhtaks. See kõik tundus nii mõttetu: ega seda ju kaadrisse õigupoolest ei jää, aga et olla nagu päris jne.
See mammi siis ütles sulle, et tööd tuleb teha. Nüüd sa töötadki, reklaamiagentuuris copywriter’ina?
Jah, juba aastaid.
Üks sinu kuulsamaid või esimesi reklaamlauseid, mis kuidagi lendu läks, oli et – kuidas see oligi, et “ema lööb maha, kui ma suppi ei saa”?
“…suppi ei söö”. See ei ole ju minu väljamõeldis. On selline kõnekeelne fraas, et peab koju minema, muidu ema lööb maha. See oli Taffeli kartulikrõpsu reklaam ja laste hulgas, sihtgrupi hulgas, ei tohiks see mingit tõrget tekitada.
Aga tekkis lausa mingisugune paanika?
Suur jama oli ja see korjati ära või tuli maha võtta. Selline ülevõimendatud reaktsioon, reklaami algusajal. Muidugi, kui paned sihukese lause hästi suurelt välja, siis ta võib mõjuda teistmoodi. Mul oli ta alguses ka natuke pikem, et “ärge rohkem andke, ema lööb maha, kui ma suppi ei söö”. Nii et tegelikult: reklaamib krõpse, aga räägib, et ärge mulle krõpse rohkem andke. Samas ütleb, et järelikult sa väga tahad neid krõpse, aga suppi peab ka sööma. Seal minu meelest ei ole ema kohta kuidagi halvasti öeldud, ei ole supi kohta halvasti öeldud. Selline väga eluline või kõnekeelne fraas on. Aga jama tuli kui palju. Ma pidin lehes kuidagi seda veel kaitsma. Rünnati, et kui jube ja kole sihuke vulgaarne reklaam ikka on. Noh, ma ei tea.
Peeter Sauter, mida ja kelle käest sina tahaksid küsida?
Tahaksin Vaino Vahingu käest küsida, kas mina saaksin teha midagi selle heaks, et Vaino Vahing viitsiks veel mõne ilukirjandusliku jutu kirjutada oma elu jooksul. Et ma oleksin valmis omalt poolt midagi selleks tegema, kui saaksin.
Vaino Vahing: Ahah, see on hea küsimus muide. Mina ütlen talle nii, et minu käest on paljud küsinud, miks sa ei kirjuta enam novelle. Nii et ilmselt ma hakkan nüüd jälle uuesti kirjutama jutte. Üks on juba lubatud ja poolenisti valmis, masinas peaaegu – “Isa surm”. See on sellest, et isa sureb ära, aga mitte selles ei ole asi. Vaid selles, et isa on insuldiga Võnnu või Maarjamõisa haiglas või kus ta kõik oli. Ja tema tahtis ühe pitsi viina. Ja nüüd, kuula – see on minu arvates ilus. Mina ei andnud talle viina. Ei andnud pitsi ka. Ei Võnnu haiglas ega Maarjamõisa haiglas ega kuskil… Vaat “Isa surm” on sellest, et sääl sureb ka poeg. Isa on olnud minu jaoks alati kõige tähtsam inimene maailmas. Mitte ema, vaid isa. Ja kui isa minust ära pöörab, ma ei tea, mis põhjus tal võib olla… Noh, see on kõik tühiasi. Aga mina tulen isa juurde tagasi.
Küsis Urmas Vadi
Tekst põhineb Vikerraadios 22.04.2007 eetris olnud intervjuul.