Maarja Kangro
Õrn ja õurgav moralist
Jürgen Rooste, “Tavaline eesti idioot”
Ööl vastu 6. septembrit sõitsime Jürgeni, Karl-Martin Sinijärve, Jan Kausi ja Jani naise Külliga Tartust Tallinna. Tulime Undi-festivalilt etlemast, mina olin roolis, poisid olid esinemisjärgselt elevil ja jaurasid. Jaur tõukus osalt ansamblist “Köök” ja laiemaks teemaks oli “Küll on Eestis ilus ringi sõita autogaaa”. Jürgen oli mastaapseim jauraja; kui tekkis paus, karjatas minu kõrval istuv Karla: “Yrr-jö!”, ja jaur jätkus. Jaur liikus sinna-tänna, sattus headele leidudele. Olin enne tahtnud individualistlikult omi mõtteid mõelda, aga nüüd naersin, muidugi. “Ja-jah, aga ega eestlane kõige üle ka ikka ei naera,” tegi Jürgen pudistavat häält. “Vana emakese keedetud moosi üle tema ei naera: emakene ise riisus kortsus käega moosi pealt vahtu, kus sa siis selle üle naerad.” Biitbardi häbelikku põlevat pilku ma pimedast tahavaatepeeglist paraku ei näinud.
Kevadel tuli Jürgen Roostel välja kuues luuleraamat, üheksat pikemat poeesi sisaldav “Tavaline eesti idioot”, mille tugevamad küljed, nagu Rooste loomingu tugevamad küljed üldse, on needsamad, mis ta vabal espriil. Talle istub mäng stereotüüpide ja tüüpsituatsioonidega, nende venitamine ja tihendamine nõnda, et nad lugeja (või kuulaja) reageerima panevad. Samuti on Roostel annet luua tugevalt visuaalseid kujundeid ja elavaid tekstisündmusi, nii et mõnest luuletusest tahaks kohe hakata koomiksit joonistama. Fantaasiat süütavaid tegelasi on “Idioodi”-raamatus palju: poeet, kes end emakeelepäeval soomülkast välja ajab, sõjardlik hull lehm, Adibasi tossudega spermatosoid. Aga ega siin auditiivsustki vähe ole: Rooste pakub lahkelt ulgumist, õurgamist, baw-daw-whööööööööp’e ja muud. Meeltele ja meelekujutlusele on ta tekstides palju materjali.
Raamat sisaldab eestlase-kriitika tsükleid (nimitsükkel, “Isamaaline laul”, “Tagasi Taanilinn tagasi”), eneseirooniasse kalduvat tekstikolmikut “Luuletaja elu” (mu meelest raamatu parim), eluvalu ja normide teemalist mäslevat mõtisklust “Meetrika ja eetika”, võimuhulluse-allegooriat “Hull lehm”, kaht päevikulaadset tsüklit (reisipäevik “Tallinn-Moskva-Sõktõvkar” ja “Der Traum von einem Bier”, mis räägib autori elust ja kannatustest ajal, kui ta töötas Helsingis Eesti Instituudis) ning viimaks melanhoolse tundevarjundiga tsüklit “Jorge laulud” (vahest on see autori hispaaniapärase nimekaimu, “vana joodiku jorge” järgi pealkirja saanud just siinsete tekstide sentimendi rõhutamiseks).
Hoiakult ja toonilt liigub Rooste nagu varemgi rämeda moralismi ja õrna sentimendi ning süü ja edevuse telgedel. Oma põhjaliku nägemuse Rooste häbist, häbematusest ja süüst on välja pakkunud Jan Kaus.1 Kaus räägib süüst ja häbist nii isiklikus kui ka suures, ühiskondlikus plaanis (“keegi ei saa olla praeguses maailmakorralduses süütu”), tuues välja omamoodi dialektika häbi/süü ja häbematuse vahel. Samas näib, et ka edevuse ja süü vaheline võnkumine on Rooste luules tähtis psühholoogiline mootor: õieti sisaldabki süü eksponeerimine endas juba parajat annust edevust. Ja oma luules ei võta Rooste “Jürgen Rooste” esimeses isikus enda peale ju ka väga ränki süütegusid, tema süü ja häbi eksponeerimine on pigem armsalt edvistav (vt luuletust “Palun vabandust”, millest tuleb juttu ka edaspidi). Muide, ei tea, kas Kausi arvustuse vastupeegeldusena või mitte, aga hiljuti avaldas Rooste Eesti poliitikuid kritiseeriva süüteemalise artikli, mille lõpus ta kinnitab, et “tegelikult on hea süüdi olla”, sest “siis on sul lootust lohutusele”.2
Kui ma räägin “moralismist”, tuleks seda võtta neutraalse, mitte hinnangulise mõistena. Üks mu itaallasest sõber nimetab moralistideks tervet hulka sealseid andekaid ja vägivaldseid räme- ja noir’ikirjanikke. Tõepoolest, ega nad ole markii de Sade’id, räigus ja vägivald teenivad õilsaid kasvatuslikke eesmärke: äkki see inimloom ikka kuidagi muutub, kui talle ta käitumine võikal kujul nina alla lükata. Rooste puhul on tegemist kirjanikuga, kelle programm ega imago ei sobi kokku kunstiga kunsti pärast. Ta küsib küll retooriliselt, milleks on vaja luulet, aga paistab siiralt lootvat, et kunst inimese kombeid ja käitumist ikka paremuse poole võiks nihutada. Teinekord tundub ta moralism lausa religioosne, kuskil oleks justkui metafüüsiline mõõt, mille järgi siinne maailm on ikka ja jätkuvalt kehv (vt “Lõpulaul”, lk 123–124). Kuigi luuletuses “Meetrika ja eetika” on ta justkui eetika “platonistlike” püüdluste suhtes skeptiline, ei ole nukker absoluudiihalus talle sugugi võõras.
Moralist, kes koos karuselt nunnu sentimentalistiga à la Bukowski on Rooste luules ikka elutsenud, lööb eriti tugevalt välja eestlase-kriitika tsüklites. Tavaline eesti idioot on eestlase üks (tavalisi?) olemisvorme. Ta on mölakas macho, ksenofoob ja homofoob: “eriti uhke olen ma selle üle / et ma ei tunne ühtki / neegrit / hiinlast / mustlast / juuti / venelast / lätlast / katoliiklast / intellektuaali / ega pede” (lk 14). Ennekõike on ta aga hull tarbija. Palju hullem kui Betti Alveri omaaegne Ants Ablas, kes vähemalt proovis ka tark olemist. Kui Taanilinnas on asjad mädad, siis on selle taga muidugi see va kõigile tuttav tarbimine, edujaht, kapitalism ja meedia. Eelkõige aga lollpea, kes söödad alla neelab.
Eestlane ei saa hakkama endaks olemise, meheks olemise ega iseseisvusega: “eestlase põrgu on iseseisvusaeg … ohelik kaela ümber / munad maha lõigut // jah / sest eestlane on ju / esmalt ikkagi mees” (lk 44). Tore, kui Rooste siin-seal feminismi ilmutab! Muide, “tiiu talutütrekene” peab selles luuletuses liigutama nii eestlase karvasest kintsust tehtud suppi kui üldse kõiki asju, kuna “meestel on poe taga / parematki teha eriti nüüd kui öösi on / koleraske / lihtsalt koleraske” (lk 44). Ohkimise üle oskab Rooste vähemalt sama hästi irvitada kui eduusu üle, võib-olla pareminigi, sest siin tekib märksa hõrgum koomiline tasand: eestlaste lõputu kannatusmüüdi ja kaeblemise üle on eriti magus nalja teha, kuna kannatav inimene on püha (kes siis veel, kui mitte tema!).
Huvitav on jälgida Rooste luuletuste kohati nihkuvat ja pöörlevat vaatepunkti. Näiteks tutvustab “Idioodi”-tsükli minategelane ennast kui “härra tahtejõuetu pask”, siis kukub kohe laiama ja kuulutab lõpuks, et “kui ma just ei joo / või naist ei põruta / võin ma teha kõike sest / ma olen jumal – tavaline eesti idioot” (lk 9). Kes nimetab kõnelejat pasaks ja kes jumalaks? Näeme, kuidas vaatepunkt kerkib idioodi kõnes aeg-ajalt justkui tema enese tasandilt kõrgemale. Ta räuskab laialt ja ühtlasi põhjab iseennast. Puhtalt maskina oleks niisugune tegelane üpris neurootiline või ka skisofreeniline. Sestap tundub mulle, et laias laastus on “Idioodi”-tsüklis omavahel põimunud ja räägivad ühesama hääle kaudu kaks vaatepunkti: idioodi ning “tõelise jumala” ehk autori-moralisti oma. Samas võib siin “pähklikoores” näha kogu seda süü ja ülbuse vahelist kõikumist, millest räägib ka Kaus. Muide, idioot on mitmeti määratletav ka oma poliitilistelt vaadetelt: kohati sobib ta profiil justkui Reformierakonna paremliberaalset rahausku valijaga, kelle õnneks “on kõik hästi ja papp lippab” (lk 9), siis aga teatab, et “valin alati edgarit” (lk 10). Eks ta siis kehastagi ühekorraga mitmesuguseid vennikesi, keda Eestis leida on.
“Hull lehm” on heale ideele rajatud tsükkel räuskavast võimuhullust, diktaatoritüübist, kes sirutab muudkui sõrga taeva poole ja kellele hüütakse hail (just niisuguses kirjapildis), kes märatseb kosmoses ning haiseb siis korraga kontoritundide järele ja neelab nitraate. Tsükli lõpuluuletus, mis aina kordab, et “hull lehm pole siin kunagi käind” (lk 74), mõjub leidliku enesesugestiooni ja tagantjärele-utoopiana.
“Der Traum von einem Bier” on päevik, mille dominantideks on isaõrnus, nukker-hell alkoholiigatsus ja luuletaja koer, kes on rääkima õppinud, kuna “keegi temaga ei tegele” (lk 99) – jälle üks süütunde võsu! Koerast saab ka autori luuletungi projektsioon: koer hakkab luuletama ja kirjutab viimaks süliriimis katrääne. Koera loomingus tuleb ilmsiks ka luuletamises peituv piinlikkus: nimelt luuletab loomake stiilis “ajahämust kerkib hõllandusi” (lk 99). Luuletaja ise teatab poeesi lõpus: “olen vahepeal vaikima õppinud” (lk 107). Koer, süütunde sünnitis, võtab luuletaja verbaalsed funktsioonid üle.
Raamatu elegantseim luuletus on mu meelest tsükli “Luuletaja elu” kolmas lugu, kus luuletaja end emakeelepäeval mülkast välja ajab, riigiametniku tapab, selle riided endale selga tõmbab ja kooli esinema läheb ning seal aplausiga vastu võetakse. Emakeelepäeva lõppedes ronib ta tagasi mülkasse, “ainult üks suur kurb silm / jääb pinnale kallerdama” (lk 30). Vägev karikatuur, lugu luule positsioonist, kaalust ja aust.
Kohati esineb Roostel ka ilmset käibekriitikat, mis pilku kinni ei hoia, ja säärast sõimu, mis toimiks räppiva improna märksa paremini kui paberil: “mutt ütles mulle täna et tal on mu / pärast mure / et ma’i arene / mida sa siukses alaarenend värdlinnas / ikka arened” (lk 54). Vahel tuleb ette kujundeid, mis mõjuvad kulunult (kui neid ei arendata) ja oleksid õigustatumad (mõnes subkultuurses) laulutekstis, kus tahetaksegi tüüpkujundeid ja -mõttekäike ära tunda: näiteks kirjutab ta “Lõpulaulus” maailmast, mis on “kaetud miljardeist biljardeist / vähimatest ja suurematest / parasiitidest” (lk 124). See luuletus – klassikalisel teemal “maailm määndub ja mina laulan” – tundub mulle üldse natuke konstrueerituna, just nagu mõne muusikateose kohustuslik kadents.
Siiski paistab Roostele muidu lähedane olevat biidi suure isa Ginsbergi arusaam “first thought, best thought”. Ta laseb luulel tulla, nagu see tuleb. Intervjuus väidab Rooste, et ta end kirjutades väga ei kontrolli, ning kahtlustab kohati, et tekstid pigem öeldakse talle ette, tema on vahendaja.3 Selline romantiline ilmutuslik arusaam luulest teeb luuletajast justkui prohveti, ja ehkki päris prohvetirolli sobimiseks on Rooste liiga häbelik ja ehk ka veidi skeptiline, on tema hääles kuulutuslikkust küllaga. Et tema kuulutava hääle üheks toetavaks taustaks on ameerika luule, tuleb otse ilmsiks “Meetrikas ja eetikas”, mille viimane luuletus kordab Whitmani rida “ülistan ihu elektrilist” (“I sing the body electric”, eestikeelne tõlge Boris Kaburilt). Whitmanlikud tunduvad ka ta siirad arutlused ja deklaratsioonid voogavate kujundite keskel. Paari pikarealist lopsakat luuletust annab seevastu lugeda hommage’ina biittraditsioonile (lk 58–59).
“Jürgen Rooste” kui esimene isik on rämearmas biitpunk-luuletaja, kes armastab jooki ja naisi: nõnda on ta kultuuriliselt vägagi aktsepteeritud tegelane, kes on asjad juba ette andeks saanud. Nihilistlikku kõigega riskimist temas eriti pole. Ka luuletuses “Palun vabandust” palub ta vabandust ikka kenasti inimliku, vahel lausa liigutava käitumise pärast: näiteks võitleb ta selle eest, et noored juba alanud luuleüritusele sisse pääseksid (lk 23). Õrnusega ütleb ta üheteistaastast triibuliste põlvikutega tüdrukut vaadates, kes uksel edasi-tagasi saalib: “pean siinkohal alla vanduma / ja tunnistama / et minu elu … on palju juhuslikum / palju küsitavam saalimine” (lk 117). Jah. Kes meist siis ei tahaks just niisugustele, väikestele ja süütutele, alla vanduda. Aga ei lasta ju.
See raamat ilmus kevadel, enne finantskriisi kolisevat süvenemist ja uue külma sõja selget terendust. Kes teab, võib-olla hakatakse tulevikus hellusega meenutama aegu, kui luuletajatel olid rünnata põhiliselt ikka va tarbimispõrgu, edukultus ja meediahullus. Või jõutakse imekombel humaansemasse ilmakorda, kus meid siin ja praegu hakatakse enamgi haletsema. Või jõutakse asjade sellise seisuni, kus luule koha pealt ei meenutata kohe üldse enam midagi. Tõenäoliselt läheb elu siiski veel mõnda aega ilma drastiliste sotsiaalpoliitiliste metamorfoosideta edasi. Ja sotsiaalses luules, millest on saanud üks eesti luule meinstriime, selgub tasapisi, kes selle ratsuga edasi sõidab ja kes mitte. Sotsiaalsuse teatavast vohamisest on päris palju ka räägitud-kirjutatud, tajutud on selle konjunktuursust.4 Ent ekstravertne Rooste on kahtlemata üks nendest, kellele selline luule on päris oma, mitte laenatud hobune. Üks nendest, kellele jäetakse legitiimne õigus öelda sootsiumi kohta asju, “mis on ju nii ilmsed”. Roostel on olemas hoog, tulvav inspiratsioon, kujundi- ja situatsioonielavus. Mingit ekstraultra sügavust lisaks nõudma hakata olekski ehk kohatu.
Kui ma peaksin panema kokku Rooste valitud luuletused, siis jääks ta raamatutest tekstihulga poolest praegu ülekaalu vist “Rõõm ühest koledast päevast” (2003) – seal on ehk protsentuaalselt kõige rohkem neid mülkaluuletaja-laadis terviklikke lugusid, mis mulle ta luules enim meeldivad. Aga “Tavaline eesti idioot” on igatahes elav, sümpaatne ja häid leide täis raamat. Ja selle pealkiri on omaette trikk. Kui mõni lugeja hakkab raamatu kallal võtma, võib raamat talle ju vastata: “Kuule-kuule, kas sa ei saanud aru, mis ma kohe alguses ütlesin?”
1 J. K a u s, Rooste häbi, häbematus ja süü. Sirp, 04.04.2008.
2 J. R o o s t e, Kes on süüdi? Eesti Ekspress, 10.10.2008.
3 K. K r e s s a, Jürgen Rooste: luule pole töö, luule on ilmutus. Eesti Päevaleht, 16.05.2008.
4 Vt nt L. S o m m e r, Yhiskonna ja looduse kiigelaual. Vikerkaar, 2008, nr 7/8.