Juba siis, kui raamat mööda postisüsteeme kriitiku poole eksles, mõtles kriitik korruptsioonivõimaluste peale. Kuidas oleks kasulik kivisildniku kohta öelda, kuidas ajaloolises plaanis äge oleks, mida muud oleks võita või kaotada. Oma kallutatuse läbitunnetamine. Lisaks ütlemisele, kuidas tundus, ning iseoma eripärade ja positsioonide väljendamisele on arvustusega ka rõõmu võimalik valmistada. Autorile või tema vaenlastele. See on vaata et kaalukaim osa arvustuse treimise juures, kui ajalugu kõrvale jätta. Saab ka sellist pulli teha, et määrid end üleni roojaga ja siis lähed ausatele inimestele patsi lööma.
Mõningane vaagimine paljastas, et halvasti öelda oleks mage ja hästi ütelda mõttetu. Ei tee kumbki poliitikat paremaks ega omal südame alt. Näe, juba ta jõuabki kohale. Oh sa helde, luulekogu, kes oleks võinud arvata! Viimasel ajal on ju juhtund, et ta teeb muudki kui luulekogusid. Ma arvan, et ma olen oma elu jooksul hea kümme luulekogu ära lugenud. Või vahest kakskend. Lasteluuletusi kindlasti peamiselt, nagu Erika Esop ja Heljo Mänd ja Runneli “Taadi tütar” ja “Mõtelda on mõnus”. Poleks arvandki, et mulle sihuke asi söandatakse pihku tsurgata. Hüva on, pole viga, teeb tööd, peab meeldima, vaatab, kuidas tuleb.
Ja siis ilmneb, et paremini on, kui ma loota oskasin. Ja luulestki jääb mulje, nagu oleks see sisemise korrastatusega distsipliin, millele on omane areng ajas ja kvaliteedierisus. Saab aru, kuidas võib tunduda, et sellist on mõtet kirjutada. Veel ei tea, miks keegi lugema peaks. Põhimõtteliselt võiks muidugi öelda, et luule on see katsepolügoon, kust keelt juurde tuleb, aga keegi ei käitu, nagu see nõnda oleks. Sedagi keegi ei ütle, et luulet lugeda on veidi nagu muusikat kuulata, ainult et kuidagi kaasavam ja subtiilsem. Pealegi, kas on vaja erineda ja olla ainuke idioot, kes luuletusi loeb, et teistest parem paista.
On selge ja silmaga näha ning kuulda inimeste juttudest, et kivisildnik on enesele kätte võidelnud sellesamusegi, mis ta nüüd on, koha eesti kirjanduse ajaloos. Mis on aus, sest et ta on seda nii väga tahtnud, ja mis on kurb, sest sealt nähtub, et inimene peab kolmkümmend aastat pihta andma, et kuidagi oleks. Endale truuks jääma või midagi. Masendavavõitu. Ometi talle otsekui püüti viia seda tunnustust, aga ikka jäi see jõudmine kuidagi venima. Teagi, milline see maailm oleks, kus inimesed õiguse järgi saavad. Praegu vaatab maailm inimesele silma, kõverdab suud ja ütleb, et tänase seisuga ei maksa keegi isegi memme vaeva.
Nukrapoolne on ka see, et punk on hegemooniaks saanud (isegi ülbed “ütleme, nagu asi on” poliitikud puutuvad pungise fuck you elutunnetusega, tänavapildis võib täheldada kõikide subkultuuride sulandumist üheks suureks subkultuuriks). Mitte et sellele mingit väga ilmset alternatiivi oleks, ent siiski. Filosoof Alain Badiou spekuleerib, et 20. sajandi modernismiplahvatus oli üks suuremaid kultuurilisi läbimurdeid inimkonna ajaloos, sarnaselt Antiik-Kreekaga nii 500 aastat enne Kristust, ja renessansiga. Ning et vallandunud ressursid hakkavad otsa saama, mis omakorda tähendab, et ka kahesaja aasta pärast on kõige vägevamad asjad nahktagi ning ütelda suguosade nimetusi. Ajalool ei ole garantiisid, selle seaduspärad on logedad. Kurblik, et kivisildnikku siis ei loetud, kui tal seda vaja oli, ning kurblik, et seda tehakse, ütleme kolmekümne, viiekümne, saja aasta pärast, kui hästi läheb. Kui see on sama, mis kivisildniku maailm, siis on sellest kahju, ja kui see on miski muu maailm, mis tolle vana järele nostalgiat tunneb, ikka on kahju. See, et ta lugemata jäetakse, on õieti ebatõenäoline. Ma ütleks, et kultuur tõmbab praegu järele.
Aga selleks et kivisildnikust õigesti aru saada, tuleb vaadata ka eesti kultuuri kohutava katastroofi peale, mis on nii jube asi, et seda nagu polegi õieti artikuleeritud, ripub ainult inimeste peade kohal nagu fantoom. Põhimõtteliselt juba see, kui õudselt kultuurimehed Eesti iseseisvumise kaasnähuna lutti said. Aineliselt, mõjuvõimu ja staatuse poolest, rääkimata sellest, kui palju kahanesid näiteks loetavus ja trükiarvud. Ülejäänuga on ka halvasti, või, noh, vaatenurgad, mille alt halvasti on, on täiesti võimalikud. Ja kivisildnik võtab enese vaevaks selle kõige pihta sajatada. See on natuke selline rahvalauliku teema ka. Harmoneerub ajapikku järjest enam alamate klasside meeleoludega. Samuti väärib vist äramärkimist, et siinsele kriitikule ei tundunud antud kogumiku tekstid tigedate või vihkavatena, nagu autorit kohati nähtud on. Rohkem tundub, nagu oleks toon kuidagi tähendamissõnalaadne. Melanhoolne, askeetlik, ent mitte tige, pigem selline meeleolu, et “nagu sureks, aga ära siiski ei sure”, muudkui ikka hakkab uuesti. Säändne tunnetus võib muidugi fooni küsimus ka olla, ei tea öelda, kui lähedal inimene ennevanasti oli vihkavatele sõnadele ja milline oli nende viis.
Kogumik ei tundu ka oluliselt parem-äärmuslikuna, mille eelduseks oleks, et keegi on teistest enam vastik, ja visandataks mingi neopseudokonservatiivne tulevik, kus otsekui oleks hea elada. Kivisildnik, tema on ise hea meelega monstrum.
Küll aga ei saa kivisildnikku meie spetsiifiliste olude abil lõpuni seletada. Eetiline imperatiiv, mille alusel ta toimib, oleks sarnane ja võimalik ka Belgias või Senegalis, erineks ainult paigaspetsiifika. Kivisildnik on põhimõtteliselt kristlane – ta ise ei ütleks seda, ilmselt ta ütleks, et vihkab kristlasi, aga eks ainult oma inimesi viitsibki vihata, Nietzsche kirjutas ka lõpuaegadel oma kirjadele alla “Kristus”, ja see Kierkegaard, tema ei sallinud ka neid joppareid, ja enamik sellest, mille kohta tänapäeval “kristlus” öeldakse, on tegelikult perekonnakultus, kui mitte võtta arvesse, et igasuguse teotamise aluseks on pühaduse positiivne olemasolu. See ei peaks mitte eksitama, et ta ka muude usunditega flirdib. Kristlus on objektiivselt kõige tugevam religioon, sinna mahub kõik sisse. Täpsemalt on kivisildniku maailmavaade selline gnostiline või katarlik. Maailm on põhiolemuselt saast, lunastamatu, Saatana domeen. Kohati nagu siraks vaim läbi. Üks koht, kus eriti palju vaimu leidub, on kvaliteetne trükisõna. Trükisõna on usaldusväärne, igavene pealegi. Niimoodi seletab kivisildnik kõrge ja madala vahet: “ma olen siis / kui sind / ja mind / enam ei ole / oma lugejates / ja sind / on nii / palju kui / sind minus on”. See on muuhulgas ka õige kena illustratsioon sellele, kuidas Hegeli maailmavaim ei ole igal pool ühtlaselt, vaid siin vähem, seal rohkem. Ja ülepea kivisildniku kultuurifašistliku maailmavaate kreedo. Kultuurifašism on siinkohal öeldud neutraalses mõttes.
Vaimu ja mateeria vastuolu ei suuda kivisildnik mateeriale kunagi andestada, seda, et on tehtud selline kena asi nagu seadusetäht ja siis hiilitakse sellest mööda, ja muud sellist sõgedust. Samuti on kivisildniku juures märgata sotsialistidele-utopistidele omast usku inimese loomupärasesse headusesse, mida mingi vandenõu või ebaloomulik perversioon eksi keerab. Ega sellel maailmavaatel suurt muud häda ei olegi, kui et sellega pole suuremat peale hakata. Soodsam statistika ei tee midagi paremaks, me võime küll edasi minna, ent jääme ikka sinnasamasse paika, isegi isiklikus plaanis on hästi teada, et ka siis, kui tulevad kuulsus ja rahad, on ikka nõme ja vastik ja inimesed tunduvad värdjalikud. Põhimõtteliselt on see, et on pask ja perses, kogu Lääne kultuuri alusimpulsiks (samalaadse laia üldistusega saaks vastukaaluks öelda, et Ida kultuuri alusimpulsiks on “tore on nikerdada”).
Kristlik mõõde eristab kivisildnikku ka “ühiskonnakriitilisusest”, millega näib et siinses luules on samuti õige palju tegeletud. Siit kaugelt vaadates paistab, nagu kusagil kesk õndsaid üheksakümnendaid oleks kivisildnik kokku funktsinud suure karjatäie jotasid ja ütelnud, et see on nüüd luulerühmitus, ja siis juhtus nõnda, et luule peavooluks sai selline kitsa veeru ajakirjandus, natuke nagu poliitilised blogipostid enne õiget blogiaega. Iseenesest oleks muidugi päris stiilne selline nädalaleht, kus kõik päevakajalisemad sündmused on värsivormis üles tähendatud, isegi kui need puha lorilaulud oleks, aga sellist pole meile antud, see tähendaks palju organiseerimist ja teist nii palju tööd. Kivisildnik, tema teeb midagi muud kui lorilaulusid. Ühiskonnakriitika on selles suhtes õnnetu asi, et säherdustes demokraatiaks hüütud ühiskondades on sisse arvestatud, et väetid inimesed pilluvad seda iga päev kividega. Nad on nagu süsteemi kojamehed. See annab süsteemile õiguse ennast kõige õiglasemaks ühiskonnaks kutsuda, mis kunagi olnud. (Kui ühiskonnakriitika on hästi õnnestunud, siis ütleb siinne kriitik selle kohta “poliitiline”, võimalik, et tegu on demagoogilise võttega.)
Märkimist väärib ka kivisildniku suhe võimukontseptsiooniga. Tal on sellesse säärane meeldiv “anna siia, raisk” suhtumine, risti ette löömata. See muidugi on mastaapselt ebapopulaarne suhtumine, eriti kirjarahva hulgas, kirjarahvas annab võimu selle kätte, kes mõistab võimu üle irvitada ja selle pihta sülitada. Ei sallita meil tohutuid kõvamehi ega seda, et keegi oleks parim, kahetuhandendate alul hakkas koguni levima ideoloogia, mille päämõtteks oli, et ärgu saagugi keegi kuulsaks, nii saab vaikselt omaette lõbutseda ja teha kõike, mis pähe tuleb, ju tähtsamad tekstid imbuvad ikka välja, kui kunagi vaja on, kolme inimpõlve pärast. Oleks minu anda, siis ma annaksin võimu ikka nende kätte, kes kõige rohkem tahavad. Kirjanikkude Liidu kivisildniku kätte, Kunstnikkude Liidu Härmsi kätte ja vabariigi Savisaare kätte. Võib-olla tulekski veidi ebanormaalne maailm, aga hea kerge oleks vastanduda ühe peaga lohedele ja ega ta ole niikuinii suurem asi.
Äkki oleks viisakas veerandijagu arvustusest mitte panna poliitika ja ühiskonna alla? Loed luuletust, eksju, haikut täpsemalt, 5-7-5, see on takoine: “suitsupääsuke / eestlaste rahvuslind on / lendav kopsuvähk”. Ja hetkeks on lendav kopsuvähk täiesti olemas. Halvaendeline, hirmuäratav ja muistne (nagu miski lendva) ja moodne samaaegu (nagu teadmine sellest, et suitsetamine tapab). See ütleb ka midagi nagu “me armastame siinkandis sellist piinarikast surma surra”. Otsest ühiskonnakriitikat ma siin ei näe, vana hea raske maa ja raske linna laks, nii nagu käib. Et niimoodi juhtub ägedamates kohtades, selle kohta öeldakse näiteks “kujund”. Ja teine asi, mille pärast on mõtet lugeda, on rütm jällegi, või meeleolu, selline aus eesti meeleolu on, pärast paned raamatu maha ja mõtled “vaat siis” ja võib-olla on kuidagi kergem talve üle elada.
Ja siis on ohtralt viiteid, eksju, teistele tekstidele. Hasso Krulli kogumikus “Millimallikas” (2000) on üks kivisildniku-teemaline essee, kust sai teada, et see on kivisildnikul selline leivanumber, võtta ja remiksida teisi tekste nõnda, et need ometigi tema häälega rääkima hakkavad. Ülepea soovitan lugeda kriitikakogumikke. Nii saab kiirelt targaks ja lugemise ajal on tunne, nagu elataks päris maailmas. Veel jäi mulje, nagu kivisildnik teeks jõhkralt palju tööd hästi korralikult. On pigem ebatõenäoline, et kõik viited mulle isegi pooltuttavad olid, seega tuleb kinnitada, et tekst on ligipääsetav ka erilise ettevalmistuseta. Minule meeldisid enim seeria “Mina pean Liivi preemia saama” ja Tartu sildade seeria. Võrrelda ei oska millegagi. Nende asjade suhtes, mida tean, on ta muutüübiline objekt.
Vahest võtan teine kordki mõne luulekogu lugeda.
Lisa kommentaar