Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
15. loeng: pagulusaastad I
Kesksete Euroopa maade kirjandusuurimises oli sõja järel tõusnud valitsema tekstikeskne analüüsiparadigma. Just 1940. aastatel ilmusid tööd, mis võtsid selle suuna arengud kokku ja said kirjandusuurimise aluseks kuni 1960. aastateni.
Põhiliseks tõusis angloameerika uuskriitika. Ilmusid Cleanth Brooksi ja Robert Penn Warreni raamatud uuskriitika lähilugemismeetodist “Understanding Poetry” (1938) ja “Understanding Fiction” (1943) ning 1948. aastal tuli välja kirjandusuurimise ajaloo mõjukaim õpperaamat, René Welleki ja Austin Warreni “Theory of Literature”, mis on tõlgitud vähemalt paarikümnesse keelde ja mida taasavaldatakse siiani. Minu arvates ei saa küll öelda, et see oleks uuskriitika positsioonilt kirjutatud, nagu väidetakse, aga kindlasti on see teosekeskne lähenemine, mis distantseerib ennast teravalt positivismist.
Samatüübilised suunad saksa keeles andsid samuti mõne väga olulise teose. 1946. aastal ilmus Erich Auerbachi omaette seisev suurtöö “Mimesis”, samal aastal Emil Staigeri “Grundbegriffe der Poesie” ja 1955 tema “Die Kunst der Interpretation”. 1948. aastal aga avaldati Wolfgang Kayseri “Das sprachliche Kunstwerk. Eine Einführung in die Literaturwissenschaft”, Wellek-Warreni mõõtu mõjuga õpperaamat, mida on avaldatud samuti vähemalt paarikümnes trükis, ka veel 1990. aastatel.
Perifeeria kohta see muutus aga ei kehti. Näiteks tutvustatakse soome kirjandusuurimises küll otsekohe nii Wellekit-Warrenit, Kaiserit kui ka laiemalt uuskriitikat ning need põhjustavad pidevalt arutelusid kirjandusuurimise meetodite üle. Kuid positivismi murenemisest võib kõnelda alles 1960. aastatel.1 Ja eesti kirjandusuurimist ei puuduta see muutus samahästi kui üldse. Kodu-Eesti kirjandusuurimises saab sel ajal ainuvõimalikuks marksistlik-leninlik-stalinlik lähenemisviis, paguluses jätkatakse positivismi, sellest vaid hetketi kõrvale kaldudes.
Kirjandusuurimise piirid paguluses kuni 1960. aastate algupooleni2
Paguluses tegeles eesti kirjanduse uurimisega väga vähe inimesi ja puudusid tööd koordineerivad institutsioonid. Nii ei teki seal suundi, koolkondi ega ka selgeid perioodipiire. Siiski võib tõmmata ühe rajajoone 1940.-1950. aastate piirile ja teise 1960. aastate alguse kanti.
1940. aastad olid uurimustest peaaegu tühjad. Ainsad mahukamad tööd olid vanade kooliõpikute ümbertrükid. Veidi prooviti anda ka populaarset ülevaadet varasemast kirjandusest ning võtta kokku äsja paguluses ilmunud loomingut. Olulised olid aga mõned allikaleiud (näiteks Herbert Salult).
Murrang toimus 1950. aastate alguses. 1950. aastal asutati Bernard Kangro eestvedamisel ajakiri Tulimuld, millest sai kirjandusteaduse keskne avaldamiskoht ja omamoodi institutsionaalne kese. Teine oluline sündmus oli samal aastal Eesti Kirjanike Kooperatiivi (EKK) asutamine, mis hakkas avaldama veidi ka essee- ja teadusraamatuid.3 1949 asutas Imant Rebane kirjastuse Vaba Eesti (registreeriti 1954). See keskendus lisaks väärtkirjandusele nimelt humanioraväljaandmisele.4 Neis kolmes kohas on avaldatud peaaegu kõik olulised kirjandusuurimuslikud tööd.
Ilmuvad mõned pisikesed kirjanduslood, rida artikleid ja mitu luulekogumikku, mille eessõnadeks on pikemad käsitlused autoritest. Ka ilmub Tulimulla juubelinumbreid (Gailit, Under, Suits jt), sisuks küll põhiliselt mälestuskillud, miniesseed ja aktusekõnede äratrükid.
Uus ja udusem muutus leiab aset 1960. aastate alguse paiku. 1956. aastal sureb Gustav Suits. 1961 ilmub Ants Orase kokkuvõtlik autorikogumik, mille järel Oras avaldab üpris vähe. 1957 alustab ajakiri Mana, mis positsioneerib ennast Tulimullast erinevate kirjandusvaadete esindajaks ning see väljendub ka uurimuslikes tekstides. 1959 luuakse Henno Jänese eestvõttel Stockholmi ülikooli juurde Eesti Keele ja Kirjanduse Instituut. See oli mõeldud uurimise institutsionaalseks keskuseks, kuigi tema roll oli eeskätt populariseeriv. 1963 algatatakse instituudi poolt sari “Kirjanduslikke ülevaateid” ning 1962 ilmub esimene raamat EKK sarjast “Meie kirjanikke”, mis pakub pagulaskirjanike elu- ja loomingulugusid.
Selles loengus vaatlen kirjandusuurimist paguluses kuni 1960. aastate alguseni. Samahästi kui ainus meetod on tollal endiselt positivism, osalt võrdlev-tüpoloogiliste ja rahvusliku ideoloogia lisanditega. Seda jätkavad Gustav Suits ja tema õpilased, olulisematena Herbert Salu ja Otto Alexander Webermann. Lisaks ilmutab töid rida väiksema tähtsusega tegijaid. Teise rühma võiks panna esseistid Ants Orase ja Ivar Ivaski, kes tegelevad mitme põhimõttelise küsimusega. Käsitlen kõigepealt üksikautoreid ja lõpus eraldi kirjanduslugusid.
Oras ja Ivask ning eesti luulekaanon
Pagulaskriitika suurautoriteet oli Ants Oras, kelle sõjajärgse toodangu tippaeg on 1950. aastatel. Oras põgenes Eestist ja pärast lühemat vahepeatust Inglismaal sai 1949 professorikoha USA-s, Gainesville’is asuvas Florida ülikoolis, kust emeriteerus 1972. Oma ametitööna jätkas Oras inglise renessanssluule uurimist, kasutades sealjuures statistilisi stiilianalüüse, mida peab ka ise tollal uudseks lähenemisviisiks inglise kirjanduse puhul.5 Samal ajal jätkab Oras ka eesti kirjanduselus osalemist, avaldades programmilisi artikleid ja kokkuvõtlikke luulekäsitlusi talle olulistest autoritest, lisaks ka mõned võõrkeelsed ülevaated eesti kirjandusest.6 Orase enda kitsilt valitud kokkuvõttena ilmus 1961 kogumik “Laiemasse ringi”.7
Orase kesksed programmilised tekstid on “Teelahkmel” (1944), “Laiemasse ringi” (1951) ja “Eesti luule vaimsusest” (1956).8 Oma paatoselt on nad sarnased. Lääne kirjandus on väsinud, langenud skeptitsismi ja kaotanud usu enesesse. Maailma moodne luule on virtuoosne, kuid tühi suurtest ideedest, vastupidi Elioti omaaegsele igatsusele. Heroism on kadunud, selle aseaineks on eksistentsialism. Eestis sellist pessimismi omaks ei võetud, eesti kultuur lõi suuri, jõulisi, intensiivseid teoseid, mis tegelevad elu oluliste küsimustega. Orase nõue pagulaskirjandusele on avardada oma kultuuri, kirjutada teoseid, mis kõnelevad maailma olulistest probleemidest, kuid mitte jäljendada maailmakultuuri moodsaid suundi. Talle tähtsad märksõnad on heroism, kompromissitus, ennast ülimale alistav distsipliin, kõrge vaimsus.
Uus nähtus on tema kirjutiste terav ideologiseeritus. Selle üheks keskmeks on vastupanu ja võitlusvaimu säilitamine, teiseks kirjanduse ja kirjanike eetika küsimus, eriti kollaboratsionismi kontekstis. Orase hinnanguid hakkab üha enam määrama kirjaniku suhe nõukogude võimuga. Nii kuulutab ta mõned eluläheduslased poolharitlastest fanaatikuteks9 ning Semperist saab madala eetika ja pinnapealsuse püsinäide.10
Teisalt muutub talle nüüd oluliseks eesti luule pealiini kujundamine Suitsust üle Underi arbujateni. Seda kuulutavad programmartiklid ja tsementeerivad eessõnad Betti Alveri (1956), Heiti Talviku (1957) ja Marie Underi (1958) luulekogudele, Underi lühimonograafia (1963) ning artikkel (1956) ja loeng Gustav Suitsust eesti luulet tutvustavas sarjas Yale’i ülikoolis (1969).11
Kõik need on esseed, mis kõnelevad eeskätt tekstidest, kasutades üpris pateetilist ja ülistavat sõnavara ning lühikesi, metafoorseid hinnanguid. Nii on Underile omane kristallselge, briljantne vorm ja murdumatu jõud ajatuultes, Suits aga on tuld purskav mägi.
Oras tõstab esile pidevalt samu hingeomadusi. Suur luuletaja on eeskätt suure eetosega inimene, idealist, kelle ideaalkujuks on absoluutne idealist Talvik. Oluline on järelejätmatu vaimne otsing, subtiilsus, julgus suureks vormiks, valmisolek traagikale näkku vaadata ja võitlev hoiak. Hea luuletaja lähtub läbitunnetatud elamusest ja püüab igale elamusele anda ainukordset, puhtindividuaalset väljendust. Suur luuletaja valdab briljantselt vormi, tema värss on selge vormiga, täpne, pingul, tihe, kõigest liigsest puhastatud. Selles on mõtte ja tunde kooskõla. Ikka on Orase võrdlustaustaks Baudelaire ja teised 19. sajandi suured luuletajad ning eelkõige Eliot ja tema luulearusaamad.
Neist ideaalidest lähtudes on Orasele vastuvõtmatu Masing, kes pole tema arvates õppinud oma elamusi ja vormi organiseerima, on liiga ebamäärane, laialivalguv, udune, kaotades mõtte metafooride lopsakuse taha ja laenates liiga palju.
Oras distantseerib ennast kirjandusvooludest, tema ideaaliks on eri suundade personaalne süntees. Nii eelistab ta sümbolismiasemel kasutada sõnu sümbolid, sümboolne jms. Suur luuletaja on tema ise, ta ei vaja mingite voolude või suundade tuge. Näiteks on Suitsu luule midagi sümbolismist, klassitsismist, ekspressionismist, “Tuulemaa” aga on seotudsümbolismiga, olles samas sügavalt individuaalne. Underi “Verivalla” luule näib olevat inspireeritud saksa ekspressionistide poolt. Alveri loos aga kannavad impressionism ja ekspressionism jutumärke.
Oras ehitab eesti luulekaanoni keskme ja määratleb ideaalid, mille kaudu kõneldakse eesti luulest kuni 1990. aastateni. Ma ei tea, kui palju võtsid 1960. aastate arbujate väärtuste taastajad kodumaal otseselt malli Orase sõjajärgsetest kirjutistest. Aga nende paatos oli temaga väga sarnane, kuigi Oras ise oli Eestis persona non grata, kes toodi ohvriks arbujate päästmise nimel.12 Ka Orase suhe kirjandusvooludesse oli väga sarnane nende arusaamadega, mida kuulutas tollal näiteks Nigol Andresen.13
Ivar Ivask (1927–1992)14 kuulub järgmisse sugupõlve, aga samas on Orase paariline, tahab olla Orase töö jätkaja ideoloogi ja juhina. Osa tema töödest ongi kirjandusideoloogilised esseed, kus kandvaks ideeks on sarnaselt Orasega eesti kirjanduse suunamine Euroopasse ja kapseldumise vältimine. Samas vastandub Ivask Orasele selgelt oma modernismi-ihalusega ning modernismiga sobivate luuletajate esiletõstmisega.15
Ka Ivask alustab programmiliste tekstidega. “Mõtteid eesti kirjanduskriitika ülesannetest“ (1951) kutsub üles kirjutama eesti kirjandusest euroopalikul taustal ning uurima seda võrdleva meetodiga, rõhutades eriti tüpoloogilist võrdlust, paralleele tekstide ehituses. Ka toob ta miinusena esile, et Eestis pole üldse arutatud kirjandusuurimise meetodite üle ja puudub uuskriitika.16 “Kriitilisi mõtisklusi” (1952) kutsub üles uuendama kirjanduse sisu ja vormi, pakkuma eksperimentaalsust, aga Euroopa ja eesti traditsioonide raames.17 Ka Ivaski arvustused tõusevad tihti põhimõtteliseks arutluseks kogu eesti kirjanduse üle, näiteks retsensioonis Arvo Mägi luuleantoloogiale “Eesti lüürika bilanss sajandi keskel”.18
Ivask kirjutab eessõnad Uku Masingu (1959) ja Bernard Kangro (1960) luulekogudele.19 Siin tuleb selgelt esile tema Orasest erinev hoiak Masingu suhtes. Ta lahkab Masingu müstika olemust, käsitades seda luulekogu kui palvepäevikut. Ta üritab lahti harutada Masingu keerukaid motiive ja kujundeid ning siduda Masingut eeskätt inglise modernismi ja selle mõjutaustadega, laiemalt aga Euroopa sümbolismiga, viidates näiteks Eliotile, Donne’ile jt. Just Masing on Ivaskile eesti modernse luule tipp. Ka oma analüüsistiililt on Ivask Orasest selgelt erinev, pakkudes kõrgelennulise pateetika asemel uuskriitika laadis tihedat mikroanalüüsi.
Suits ja tema õpilased
Gustav Suits asub sõja järel elama Stockholmi, olles kaotanud peaaegu kogu oma arhiivi ja poolelijäänud tööd. Tema keskne panus on monograafia “Nuori Kreutzwald” (1953), veidi kohendatud ja sidustatud kogum artiklitest, mille algversioonid olid ilmunud 1930. aastate algupoolel ja mida võib pidada Suitsu peatööks kirjandusuurimises.20 Tema teine monograafiline töö on “Eesti kirjanduslugu I”, mida vaatlen hiljem.
Raamatutele lisanduvad mõned artiklid, millest olulisemad on kolmikartikkel Eduard Vildest (tegelikult punktiirne ülevaade kogu ta elust ja loomingust), “Kreutzwald ta eluloojakul” ja “Mihkel Weske tee ja luuletegevus” (detailne ülevaade Veske elust ühes viidetega arhiivimaterjalidele).21
Herbert Salu(1911-1988) on keskne väliseesti positivistlik-komparativistlik kirjandusloolane ja allikakriitik.22 Salu alustas sellega, millega Suits lõpetas, avaldades kümmekond kuud enne Suitsu kirjanduslugu ülevaate “Eesti vanem kirjandus” (1953) ning hiljem monograafilised käsitlused “Eduard Vilden historialliset romaanit” (1964, doktoritöö) ja “Kuhu päike ei paista: ühiskondlikke probleeme Eduard Vilde loomingus” (1981).23 Vilde ongi Salu üks püsiv uurimisteema. Ta lähenemisviis on sealjuures üsna sotsiologiseeriv, keskendudes ühiskondlikele oludele ja nende peegeldumisele Vilde teostes, nii et Maie Kalda peab selle paatost lausa sarnaseks Nõukogude Eesti Vilde-uurimisega ning leiab, et seda tingis Vilde loomingu sotsiaalkriitilisus ise.24 Lisaks avaldab Salu 1971. aastal võrdlemisi tühjavõitu lühimonograafia Albert Kivikast.25
Kõige väärtuslikuma osa Salu toodangust aga moodustavad seitsmesse kogumikku koondatud artiklid ja esseed.26 Parimad neist jäävad minu arvates kogumikku “Tuul üle mere” (1965), mis koondab põhiliselt 1950. aastatel avaldatud artikleid.27 Esimene periood Salu uurijatöös lõpebki 1960. aastate keskpaigas doktoritöö ja tolle esimese kogumikuga.
Erinevalt Suitsust ei otsi Salu niivõrd mitte tekstilaene ja mugandusi, vaid seoseid, paralleele, mõjusid žanride, tekstitüüpide tasandil, mis oli eesti kirjandusuurimises seni suuresti tegemata töö.
Salu on väga nutikas jäljekütt ning eesti ja Euroopa kirjanduste vaheliste seoste märkaja. Ta viidatud kirjanduse ja arhiiviallikate hulk on alati muljetavaldav, kusjuures ta valdab nii saksa, rootsi kui ka soome kirjanduskonteksti. Kirjandusideoloogiliselt esindab Salu üpris konservatiivseid vaateid. Ta on omas elemendis siis, kui tegeleb vanema kirjanduse ja realistidega, aga muutub üpris dogmaatiliseks ja tigedaks modernsema kirjanduse puhul.
“Tuul üle mere” sisaldab 19 teksti. Pooled neist kõnelevad 19.-20. sajandi vahetusest (Tammsaare, Suits, Vilde, Bornhöhe), teine pool Kreutzwaldist ja Faehlmannist ning varasemast kirjandusest.
“Eesti dialoog-kirjandusest” seob eesti kirjanduse varased dialoogtekstid Euroopa traditsiooniga, näidates nende pärinemist antiigi õpetuskirjanduse analoogidest.28 “Faehlmanni “Piibo jut” ja eesti tubakapoeesia” toob esile teisi eesti “piibuluuletusi” ja osutab selle piibupoeesia rahvusvahelistele paralleelidele.29 “Eesti “Wilhelm Tellis”” leiab Salu “Tasuja” tugiallikaks Dumas-vanema Telli-loo, mis oli 19. sajandi keskel väga laialt levinud.30 Ta toob välja Suitsu “Kerkokella”, Liivi “Emale” ja Petöfi “Ema” ühendava mõjuahela31 ning tõestab, et Tammsaare pisimuistendite taga ei ole mitte Wilde, nagu Suits omal ajal oli väitnud ja teised järele korranud, vaid Eino Leinolt saadud impulsid.32
Salu tegeleb ka allikaküttimisega Suitsu laadis. “Olematu raamatu konfiskeerimine” näitab, kuidas pastoritevahelises võimuvõitluses ja vastastikuste kaebuste segadikus taheti 17. sajandi lõpul ära keelata ka ilmumata uut testamenti. Et seda polnudki ilmunud, siis korjati kuninga käsu täitmiseks ära hoopis teine teos.33 Ta demonstreerib, milliste vahelülide kaudu jõudis lugu Faluni kaevandusõnnetusest Kreutzwaldi väljaandesse “Sippelgas”, ja osutab Tammsaare “Tões ja õiguses” leiduva värsi üllatavatele algkodudele.34
Otto Alexander Webermann(1915–1971) oli samuti Suitsu hilisõpilasi.35 OAW on musternäide vana aja filoloogist, kes istub arhiivides, süveneb detailidesse, ajab taga pisifakte ja allikaid. Nii ongi tema tööde väärtuseks detailsete taustafaktide väljaotsimine. Aga ta on ka musternäide uurijast, kes oma täielikkuseihas publitseerib ülimalt vähe ja ka siis lühikesi ülitihedaid tekste.
Tema olulisimad saavutused on Friedrich Wilhelm von Willmanni “Juttude ja Teggude” esmatrüki avastamine36 ning kirjutised 18. sajandi ja 19. sajandi alguse baltisakslaste töödest. Peale surma ilmutasid kolleegid ta poolelijäänud monograafia Gustav Arveliusest.37
Laiema kirjandusuurimise seisukohalt on eriti tähtis Webermanni idee vaadelda Eestimaa kultuuriruumi ühtse tervikuna, sõltumata keelest. Ilma selleta jääb eesti kirjanduse lugu fragmentaarseks pildiks, kus eestikeelsed kirjandusproduktid esinevad lahus ajatervikust ja kultuurist. Selle teema juurde tuleb Webermann pidevalt tagasi oma eri töödes, kokkuvõtlikult artiklis “Deutsch-baltische und estnische Literatur”.38 Siit on näha, et praegused maiskonnakesksed balti-uurijad on selgelt Webermanni järelkäijad.
Webermanni tööd on jäänud eesti kirjandusuurimises laiemalt tundmatuks, kuid neid on algusest peale kasutanud baltisaksa ja vanema kirjanduse uurijad. Suurem osa ta töid kuulubki pigem baltisaksa kultuuriloo alla.39 Puhtalt eesti kirjanduse analüüse on väga vähe. Näiteks vaatleb Webermann Enno kosmilist maailmatunnetust kui ta luule põhielementi ning seletab sellega Enno luule ja keele erijooni. Lisaks seob ta Enno viisi näha eesti reaale kunstnik Kristjan Rauaga.40 Webermannist tuleb veel juttu ka kirjandusajalugude juures.
Mõne olulise positivistliku uurimuse avaldab ka etnoloog Ilmar Talve (1919–2007).41 “Noor Gustav Suits Soomes 1901–1911” on detailne biograafiline jäljeajamine, tähtis soome allikate kasutuse poolest. “Suits enne Noor-Eestit” on katse kaardistada Suitsu tollaseid mõjutajaid. Veel analüüsib Talve rahvatraditsiooni taustal Tuglase sümbolismi novellis “Maailma lõpus”.42 Ta otsib Tuglase motiivide rahvatraditsiooniallikaid, näidates seoseid eesti mütoloogiaga ja leides, et senised seostamised “Tannhäuseriga” jäävad kaugeks.
Pidev kirjutaja oli kirjanik ja kultuuriloolane Arvo Mägi.43 Ta vaatleb näiteks Gustav Suitsu ajaluulet selle kesksete metafooride kaudu (tuul, sügis, soo jmt), proovib välja tuua arbujate luule ühis- ja erijooni ning kohta eesti luuleloos, tõlgendab August Mälgu rannatriloogiat ja Gailiti loomingut alates 1926. aastast.44 Põhiliselt on tema tööd ülevaatlikud üldpildid, aga näiteks arbujate puhul toob ta esile ka mitmeid olulisi märksõnu. Mainimist väärib ka Mägi etüüd “Isikulisi ja ajalisi lähtekohti eepikas” – katse liigitada eesti romaani vastavalt selle stseenide ülesehitusviisidele, mis on väheseid tollaseid teoreetilise mõtlemise katseid.45
Kolmandana vajab mainimist teistmoodi elukäigu ja teistmoodi uurimissuunaga Valev Uibopuu.46 Temalt ilmus 1955. aastal esimene eesti kirjandussotsioloogia katse: “Pagulas-Eesti lugejaskond kirjandusankeedi valgusel”. See annab pildi pagulaslugejate sotsiaaldemograafilisest jaotusest ja nende lugemisharjumustest ning -eelistustest.47 Selle huvitavamad tulemused on kokkuvõtted lugejate kirjanduseelistuste kohta (lk 100–101), millest selgub, et umbes poolte lugejate jaoks pole oluline, kas teos on moodne või mitte, ning ülejäänutest eelistab 30% moodsust ja 23% vanamoodsust. Sel taustal paistavad üsna kummalised need debatid, mis pidevalt käisid moodsa kirjanduse vastuvõtmatuse üle Kangro jt EKK inimeste vahel. See töö oleks väga oluline võrdlusmaterjal uurimiseks, mil määral paguluses pakutud kirjandus oli vastavuses lugejate ootuste ja eelistustega.
Lisaks avaldas Uibopuu kaks teoreetilisema kaldega arutlust, mõistetest “sümboolne” ja “tüüpiline” ning võrdlusest ja selle keelelisest struktuurist.48
Veel ilmub mitmelt autorilt üksikuid huvitavaid artikleid. Bernard Kangro kirjutas muude tegemiste kõrval pidevalt ka töid, mis paiknevad esseistika, mälestuste ja märkmete piiril. Neist võib mainida esseistlikke kilde Visnapuu motiividest ja vormikasutusest ning lugu noorest Gailitist.49 Mitmeid esseistlikke lugusid avaldab Harald Parrest.50 Peeter Lindsaar kirjutab Marie Heibergi eluloost ja motiivide algupärast.51 Mall Jürmalt ilmub lühike ülevaade eesti kirjanike jumalaotsingutest Kivikast üle Tammsaare ja Visnapuu Kangroni.52 Aga selle aja kõige üllatavam töö on mu arvates Henrik Visnapuu analüüs omaenese luule suhetest eksistentsialistliku filosoofiaga.53
Kirjanduslood
Sel perioodil ilmub kaks vanema kirjanduse lugu, 1953. aasta alguses Herbert Salu “Eesti vanem kirjandus” ja aasta lõpus Gustav Suitsu “Eesti kirjanduslugu I”.
Herbert Salu“Eesti vanem kirjandus” pole pealkirjast hoolimata niivõrd mitte raamat eesti kirjandusest ega ka kirjavarast, vaid reformatsiooni võidulepääsu lugu tekstide ajaloo kaudu – kõige esimestest kuni piiblitõlkeni. Eriti põhjalikult tegeleb Salu lauluraamatu probleemidega. Sekka tulevad vaid tükid juhuluulest ning lõpuks kümmekond lehekülge dialoogist ja vennastekoguduse kirjandusest. Salu raamat esitleb ka uusi arhiivileide, neid küll eraldi välja toomata.
See on väga faktitihe ja kaine raamat, mis kirjeldab teoseid ja nende ilmumistaustu, tuues näiteks kirikulaulude tõlgetest kõneldes ära isegi nende numbri uues lauluraamatus. Selles puuduvad peaaegu üldse autorite eluloofaktid peale eludaatumite ja töökohtade. Tegelikult on see suuresti tihendatud kokkuvõte teemadest, millega Salu sel perioodil intensiivselt tegeles ja millest artikleid avaldas.
Gustav Suitsu“Eesti kirjanduslugu I” (1953) on Bernard Kangro õhutusel kirjutatud kirjandusloo esimene osa, millele järge ei tulnudki.54 See algab kirikukirjandusega ja jõuab rahvusliku ärkamisaja lõpuni, kuigi esialgu oli Suits lubanud minna Noor-Eestini.55
Suitsu töö on eestikeelse kirjavara lugu, mis algab sisuliselt luterluse tulekuga ja esitab materjali traditsiooniliselt autorite kaupa koos pisikeste taustaülevaadetega. Kogu raamat vihjab tohutule eruditsioonile, millest tuuakse lugejani ainult üksikud laused, aga midagi lausa uut siit vanema perioodi käsitlusse ei tule. Siiski ei maksa unustada, et faktid, mida Suits kasutab, olidki suuresti just tema enda või ta õpilaste kogutud.
Suitsu keskne erinevus Kampmaast on ideoloogias ja toonis. Kampmaa rahvusliku, veidi naiivse ja didaktilise kristliku lähenemisviisi asemel pakub Suits esseistlikku, iroonilist ja ratsionalistlik-skeptilist pilti. (Näiteks Stahli kohta, kes kirjutanuvat “jumalaorjuse kasuks”, öeldakse, et “meie kange kirikumees on väsimatus võitluses kavala kiusaja moonutuskunstidega”, lk 31.)
Salust erineb Suits esseistliku esitusviisiga ning keskendumisega pigem kirjutajate elule kui loomingule. Suitsu eripäraks ongi pikad lõigud talle oluliste autorite elust ja avalikust tegevusest kuni Petersoni joomise ja Koidula liigesereumani välja. Sellises kontsentratsioonis eluloofakte nende kohta polnud üheski senises kirjandusloos.
Samas on Suitsu tekst üsna eklektiline. Kreutzwaldi-osa koosneb peaaegu ainult eluloost, sekka kilde loomingust. Koidula puhul on elulugu vähe, keskne on loominguvaatlus ja lõppu on pandud poliitilisi märkusi seoses Koidula ümbermatmisega. Jannseni lugu on ärkamisaja rahvajuhi ja ajakirjaniku lugu, kusjuures Suits ei sõima enam Jannsenit nagu varem.
Sealjuures ehitab Suits oma maailma ilma kahtlevate korrektiivideta ka seal, kus fakte eriti pole (nagu Petersoni või Faehlmanni elujutustuses), või pakub vaid õrna faktikattega seisukohti (vihje, et Koidula läks mehele, kuna oli lehe toimetamisest tülpinud, lk 206).
Kriitikuna mõjukas Karl Ristikiviavaldas 1954. aastal esseistliku “Eesti kirjanduse loo”, mis pidi olema järjeks Salu vanema kirjanduse raamatule samas sarjas.56 Sealjuures tahab Ristikivi jutustada “teadliku kunstikavatsusega loodud eesti ilukirjanduse lugu” (lk 13), mis algab tema jaoks Petersoniga. Oma loos liigub autor ajas edasi ja tagasi, teeb kõrvalepõikeid, annab hinnanguid, kõneldes näiteks legende Koidula armastustest või nimetades miskipärast Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetust kitšimaiguliseks, kuna Kreutzwald oli Koidulast nelikümmend aastat vanem. Pisikesse raamatusse suudab Ristikivi mahutada ka kolmanda järgu autoreid ja ajalehe joonealuseid järjeromaane.
Ristikivi sümpaatiad ja antipaatiad paistavad selgesti välja: nii armastus realistliku proosa ja tundeluule vastu kui ka negatiivne suhtumine uusromantismi. Samas paneb ta õigesse mõõtkavasse Metsanurga, keda Tuglasest peale oli upitatud Tammsaare kõrvale. Ka poliitilised taustad kirjanike hindamisel paistavad läbi, aga suhteliselt nõrgalt (Barbarus, Semper jt). Ta on suutnud leida autorite kohta epiteete, mis üllatavad tänapäevani. Nii paneb ta ühte lausesse Tuglase voorused – värviküllus, fantaasiarikkus, rütm – ning puudused – sisuline ja ideeline ähmasus ning naiivne teatraalsus (!).
Ristikivi kirjanduslikud ideaalid on ehedus, ilukõne puudumine, ehtsad tunded, terav silm elu tähelepanemiseks. Ta ei armasta õõnsust ja maneerlikkust. Tegelikult on need samad tekstiomadused, mis ka varem kirjanduslugudes välja toodud. Kokkuvõttes tegemist köitva lugemisega, sest enamasti paistab välja, et autor on teostesse sisse elanud.
Ülejäänud tollased kirjanduslood on kooliõpikute veidi muudetud uustrükid, mis eraldi käsitlemist ei vääri.
Saksamaa eesti kultuuri sõjajärgses keskuses Geislingenis anti 1947–1948 paljundatuna välja mõned varasemad kirjanduslood, kusjuures põhiliseks organiseerijaks oli ilmselt Olev Parlo (1903–1968), Geislingeni gümnaasiumi õpetaja ning varem kirjandus- ja keeleõpikute koostamises osalenud mees.57
Rootsis ilmus 1950. aastal Henno Jänese“Ülevaade eesti kirjandusest”, ta enda sõjaeelse koolikirjandusloo töötlus.58 Selle avaldas ta uuesti 1957, lisades rahvaluuleosa, uusi andmeid autorite ja nende loomingu kohta ning tsitaate loomingust. Kollaborandid on seal muuseas paigutatud peatükkidesse à la“Teisi…” ja esitatud neist ainult teoste loendid koos mõnesõnaliste kommentaaridega.
Üldiselt kirjanduslugude kohta arvustusi ei avaldatud. Ainsana on siin väga olulised Webermanni retsensioonid Salu, Ristikivi ja Jänese kirjanduslugudele, kus ta arutleb ka kirjandusteaduse metodoloogiliste küsimuste üle.59
Siingi kõneleb Webermann programmiliselt Balti ühise kultuuriruumi arvestamise vajadusest. Ta on kriitiline ka seoses baroki ja juhuluule käsitlusega, kõneldes baroki alahindamise ja vääritimõistmise vastu ning osutades, et näiteks Salu ei arvesta juhuluule taustaks olevat tänapäevasest erinevat luuletraditsiooni ja baroki eripära. Ka näitab ta, et Ristikivi arusaam varasest kirjandusest kipub üsna puudulik olema. Ja Jänest arvustades räägib ta sellest, et kirjandusloos ei peaks keskne olema mitte elulugude jada, vaid kirjandus kui sõnakunst oma spetsiifiliste probleemidega, ning viitab seejuures René Welleki Tšehhoslovakkias ilmunud artiklile “The Theory of Literary History” (1936), mis oli esimesi tähelepanujuhtimisi vajadusele arvestada kirjanduse kui sõnakunsti spetsiifikaga kirjandusloos.
1 Y. V a r p i o, Suomalaisen kirjallisuudentutkimuksen historia. Porvoo, 1986, lk 124 jj. 1950. aastatel jõuab muide ka Soome marksistlik meetod.
2 Eesti kirjandusuurimisest paguluses on andnud pildi Maie Kalda, kes on arendanud sama käsitlust läbi kolme artikli. Vt M. K a l d a, Kirjandusloo vaateväljast ja -nurkadest eksiilis. Vikerkaar, 1992, nr 5, lk 65–71; Kirjandusteadus. Rmt-s: Eesti pagulaskirjandus 1944–1992. Tallinn, 1995, lk 7–62; M. K a l d a, Kirjandusteadus. Rmt-s: Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. Tallinn, 2008, lk 717–763. Suurt osa tema toodud taustafakte ei hakka ma siin kordama. Bibliograafilise pildi ja ülevaate kirjastustegevusest on andnud Anne Valmas. Vt A. V a l m a s, Eestlaste kirjastustegevus välismaal 1944–2000. II osa. Raamatukataloog. Tallinn, 2003; A. V a l m a s, Raamatumõtted. Tallinn, 2006. Valitud bibliograafiat vt: Eesti kirjandus paguluses XX sajandil, lk 752–763.
3 Vt J. K r o n b e r g, Tiibhobu märgi all. Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1950–1994. Tallinn, 2002.
4 Vt A. V a l m a s, Raamatumõtted, lk 144–148. Kahe kirjastuse teravavõitu suhetest eeskätt kooperatiivi seisukohast vaadatuna vt: J. K r o n b e r g, Tiibhobu märgi all, lk 143 jj.
5 Vt A. L a n g e, Ants Oras. Tartu, 2004, lk 349–376.
6 Estonian Poetry. New York, 1957; Letteratura estone. Rmt-s: E. Blese, A. Oras, A. Senn. Storia delle letterature baltiche. Milano, 1957, lk 13–72; Estonian Literature in Exile. Lund, 1967.
7 A. O r a s, Laiemasse ringi: kirjanduslikke perspektiive ja profiile. Stockholm, 1961.
8 Eesti Looming, 1944, nr 2, lk 4–9; Tulimuld, 1951, nr 6, lk 409–413; Tulimuld, 1956, nr 4, lk 131–136 (taastrükid rmt-s: A. O r a s, Luulekool I. Tartu, 2003, lk 111–136).
9 B. K a n g r o, Aleksander Aspel, Ants Oras ja teised Kirjanduslikust Orbiidist: Kirju ja mälestusi asjaosalistelt. Tulimuld, 1985, nr 4, lk 216.
10 Kas on ehk suhtumine Semperisse just sellepärast eriti negatiivne, et 1930. aastatel Oras temast nii väga lugu pidas, et Tuglas leidis toona, et sedavõrd suur austus võib Semperile juba halba teha? Vt E. T u g l a s, Tartu päevik. Tallinn, 1996, lk 149.
11 Betti Alver luuletajana. Rmt-s: B. Alver, Luuletused ja poeemid. Stockholm, 1956, lk 7–33; Luuletaja ja tema missioon. Rmt-s: H. Talvik, Kogutud luuletused. Stockholm, 1957, lk 5–22. Marie Underi luule. Rmt-s: M. Under, Kogutud luuletused. Stockholm, 1958, lk 7–28; Marie Under. Lund, 1963; Gustav Suitsu luule algatuslikkus. Tulimuld, 1956, nr 3, lk 87–90; Gustav Suits ja Euroopa sümbolism. Rmt-s: A. Oras, Luulekool II. Tartu, 2004, lk 318–341.
12 Vt M. V e l s k e r, Kolmekümnendate aastate luule kuuekümnendate aastate kriitikas ja kirjandusteaduses. Keel ja Kirjandus, 2007, nr 6, lk 441.
13 T. H e n n o s t e, Kirjanduse moderniseerumisest I: sõnad ja ideed (II). Looming, 2009, nr 2, lk 261–263.
14 Ivar Ivask sündis ja kasvas Riias, kodukeeleks oli saksa keel. Ta õppis 1946–1949 Marburgi ülikoolis germanistikat, asus 1949 USA-sse ja sai doktorikraadi 1953 tööga Hugo von Hofmannsthalist. 1953–1966 oli ta Northfieldis Minnesotas saksa keele ja kirjanduse õppejõud, 1967–1991 Oklahoma ülikooli professor ja ajakirja World Literature Todaypeatoimetaja. Ivask on saksa ja austria kirjanduse uurija, hiljem eeskätt võrdlev kirjandusuurija ja maailmakirjanduse käsitleja ning mõjukaim eestlasest rahvusvaheline kirjandustegelane. Vt M. T a r v a s, Ivar Ivaski personaalbibliograafia. Tallinn, 2006.
15 Nende suhetest ja seisukohtadest annab hea ülevaate kirjavahetus, mis algab 1957 ja hääbub vaikseks postkaardivahetuseks 1960. aastate teisel poolel. Vt Akadeemia kirjades. Ants Orase ja Ivar Ivaski kirjavahetus 1957–1981. Tartu, 1997.
16 Tulimuld, 1951, nr 4, lk 255–260 (taastrükk rmt-s: I. Ivask, Tähtede tähendust tunda. Tartu, 2003, lk 9–16).
17 Tulimuld, 1952, nr 1, lk 33–36.
18 Tulimuld, 1959, nr 3, lk 182–190.
19 Uku Masingu nägemuslik luule. Rmt-s: U. Masing, Neemed vihmade lahte. Stockholm, 1959, lk 5–18 (taastrükk rmt-s: I. Ivask, Tähtede tähendust tunda. Tartu, 2003, lk 166–178); Bernard Kangro – ajatu mälestuse luuletaja. Rmt-s: B. Kangro, Ajatu mälestus: sada luuletust 1935–1946. Lund, 1960.
20 G. S u i t s, Nuori Kreutzwald. Helsinki, 1953; eesti keeles: Noor Kreutzwald. Lund, 1983; Tallinn, 1984.
21 Eduard Vilde maapaos. Tulimuld, 1950, nr 1, lk 13–29; Eduard Vilde pärast maapagu. Tulimuld, 1950, nr 2, lk 92–98; Eduard Vilde viimased aastad. Tulimuld, 1950, nr 3, lk 172–181; Kreutzwald ta eluloojakul. Tulimuld, 1951, nr 6, lk 426–439, 1952, nr 1, lk 23–32; Mihkel Weske tee ja luuletegevus. Tulimuld, 1953, nr 3, lk 131–135, nr 4, lk 210–221.
22 Herbert Salu õppis 1925–1931 Rakvere õpetajate seminaris, oli seejärel kooliõpetaja ja õppis ühtlasi ülikoolis, saades 1943 magistriks tööga “Folkloor A. H. Tammsaare loomingus”. Sõja järel õppis ta 1947–1952 Lundi ja 1962–1964 Turu ülikoolis ning oli vahepeal stipendiaadina Saksamaal ja USA-s. Doktoritööd kaitses 1964. Oli 1963–1969 Turu ülikooli eesti keele lektor, 1969–1971 ja 1974–1978 kirjandusuurija Lundi ülikoolis.
23 Eesti vanem kirjandus. Stockholm, 1953 (2. trükk: Rooma, 1974); Eduard Vilden historialliset romaanit. Helsinki, 1964; Kuhu päike ei paista: ühiskondlikke probleeme Eduard Vilde loomingus. Stockholm, 1981
24 M. K a l d a, Kirjandusteadus. Rmt-s: Eesti kirjandus paguluses XX sajandil, lk 730.
25 H. S a l u, Albert Kivikas. Lund, 1971.
26 Tuul üle mere ja muid lühiuurimusi eesti kirjandusest. Stockholm, 1965; Kauged rannad ja oma saar. Stockholm, 1970; Utoopia ja futuroloogia. Lund, 1972; Posthobustel Jõhvist Rooma. Lund, 1974; Porkuni preili. Stockholm, 1978; Must lagi on meie toal. Lund, 1980; Kihutav troika. Stockholm, 1984.
27 Raamatus ei ole artiklite ilmumisandmeid.
28 Tulimuld, 1951, nr 5, lk 378–386.
29 Tulimuld, 1957, nr 6, lk 272–277.
30 Tulimuld, 1955, nr 3, lk 130–139.
31 H. S a l u, Unustatud ema. Tulimuld, 1961, nr 2, lk 128–132.
32 H. S a l u, A. H. Tammsaare, Oscar Wilde ja Eino Leino. Rmt-s: Tuul üle mere, lk 5–31. Algselt ilmunud ilmselt saksa k-s: Commentationes Balticae (Bonn), 1959, kd 6/7, nr 6.
33 Rmt-s: H. Salu, Tuul üle mere, lk 32–45.
34 F. R. Kreutzwaldi jutustus Faluni kaevurist. Rmt-s: Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis Aastaraamat, I (1945–1949). Stockholm, 1952, lk 51–66; Sink sale proo. Rahvalaulust ja mitte-järvamaisest rahvatraditsioonist A. H. Tammsaare romaanis “Tõde ja õigus”. Tulimuld, 1960, nr 1, lk 27–35.
35 Otto Alexander Webermann õppis Tartu ülikoolis 1937–1943, töötas 1942–1944 ÕES-is, kust suunati Saksamaale Hallesse. Sõja järel oli Webermann vangis ja töötas seejärel õpetajana kuni 1948. Siis õppis lühidalt Halles ja alates 1946. aastast Göttingeni ülikoolis, kus sai 1951 doktorikraadi tööga luuletaja Kalju Ahvenast. Oli 1947–1965 Göttingenis eesti keele lektor ning seejärel uurija ja dotsent kuni ootamatu surmani. Vt B. K a n g r o. Otto A. Webermann – Eesti ruumi kultuuriloolane. Tulimuld, 1971, nr 2, lk 82–88 (taastrükk rmt-s: B. Kangro, Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid, II. Lund, 1987, lk 120–125).
36 Vt O. A. W e b e r m a n n, Mõnest Roseplänteri poolt esitatud kirjanduslikust küsimusest.Tulimuld, 1958, nr 5, lk 243–249, nr 6, lk 320–325.
37 O. A. W e b e r m a n n, Studien zur volkstümlichen Aufklärung in Estland: Friedrich Gustav Arvelius (1753–1806). Red. J. D. von Pezold. Göttingen, 1978.
38 O. A. W e b e r m a n n, Deutsch-baltische und estnische Literatur. Baltische Hefte, 1960, nr 1, lk 17–28.
39 Olgu nimetatud vaid mõned: Pietismus und Brüdergemeinde. Rmt-s: Baltische Kirchengeschicte. Göttingen, 1956, lk 149–166, 319–322; Ein estnisches und ein ungarisches Gelegenheitsgedicht a.d.J. 1721. Ural-Altaische Jahrbücher, 1957, kd 29, lk 39–44; Ein estnisches Unikum in Göttingen. Ural-Altaische Jahrbücher, 1959, kd 31, lk 491–502; Baltische Dichterinnen in der Literatur des 17. bis 18. [i.e. 19.] Jahrhunderts. Rmt-s: Jahrbuch des baltischen Deutschtums, Lüneburg, 1960, lk 57–61; Probleme des baltischen Raums als Forschungsaufgabe. Ural-Altaische Jahrbücher, 1963, kd 35, lk 284–300; Zur Problematik der estnischen Literatur des 18. Jahrhunderts. Rmt-s: Estonia Christiana: eximio demino Iohanni Kõpp. Stockholm, 1965, lk 181–199; Zum Problem der Gelegenheitsdichtung. Rmt-s: Estonian Poetry and Language. Studies in Honor of Ants Oras. Stockholm, 1965, lk 218–233.
40 O. A. W e b e r m a n n, Märkmeid Ernst Ennost. Tema 75. sünnipäeva puhul. Tulimuld, 1950, nr 2, lk 109–117.
41 Ilmar Talve õppis 1938–1942 ülikoolis etnograafiat, folkloori ja kirjandust, töötades 1940–1943 ka ERM-is. Põgenes 1943 soomepoisiks ning tuli 1944 tagasi Eestisse, kust põgenes Saksamaale ja sealt 1945 Rootsi. Pärast laagreid sai ta Stockholmis Põhjamaade muuseumis assistendikoha ja jätkas 1947–1951 õpinguid Stockholmi ülikoolis. 1959 asus tööle Turu ülikooli ja kaitses 1960 Stockholmis doktoriväitekirja. Tema karjäär päädis Turu ülikooli rahvateaduste professorina 1962–1986.
42 Noor Gustav Suits Soomes 1901–1911. Tulimuld, 1953 nr 6, lk 337–359; Suits enne Noor-Eestit. Tulimuld, 1958, nr 6, lk 287–292; Maailma lõpus rahvatraditsiooni taustal. Tulimuld, 1959, nr 3, lk 203–212.
43 Arvo Mägi õppis ülikoolis 1932–1938 ja sai magistrikraadi uurimusega “Kujutavkunsti elemente Friedebert Tuglase ilukirjanduslikus loomingus” (1939). Seejärel töötas 1939–1941 ERM-is ja 1941–1943 Postimehe toimetuses. 1943 põgenes Soome ja sealt Rootsi, kus pidas erinevaid ameteid.
44 Neli ohvrituld. Linnulennuline vaade Gustav Suitsu ajaluulele. Tulimuld, 1953, nr 6, lk 326–334; Kakskümmend aastat arbujaid. Tulimuld, 1955, nr 6, lk 326–333; August Mälgu rannatriloogia. Tulimuld, 1950, nr 3, lk 190–196; Gailiti hilisemast loomingust. Tulimuld, 1960, nr 4, lk 268–284.
45 Tulimuld, 1952, nr 3, lk 152–156.
46 Valev Uibopuu oli Eestis tööl põhiliselt ajalehtedes. 1943 põgenes Soome ja sealt Rootsi, kus töötas edasi ajakirjanikuna. Õppis 1954–1958 Lundi ülikoolis ja sai 1967 litsentsiaadikraadi. 1954–1970 töötas EKK kirjastuses, aastast 1954 selle aktsiaseltsi esimees.
47 V. U i b o p u u, Pagulas-Eesti lugejaskond kirjandusankeedi valgusel. Rmt-s: Lugejalt kirjanikule. Lund, 1955, lk 58–132.
48 Mõistetest “sümboolne” ja “tüüpiline”. Tulimuld, 1959, nr 4, lk 276–285; Võrdlusest ja selle keelelisest struktuurist. Tulimuld, 1961, nr 2, lk 123–127.
49 Ränikivist Linnutee poole. Tulimuld, 1951, nr 3, lk 194–200; Noor Gailit. Tulimuld, 1960, nr 4, lk 242–263.
50 Karge romantik. Tulimuld, 1951, nr 1, lk 30–34; Kes oli see luuletaja? Henrik Visnapuule. Tulimuld, 1951, nr 3, lk 174–182.
51 Üks neist oli luuletaja. Jooni Marie Heibergist. Tulimuld, 1951, nr 2, lk 115–123.
52 Kirjanik jumalaotsingul. Tulimuld, 1956, nr 4, lk 140–149.
53 Millal sünnib inimene? Tulimuld, 1951, nr 3, lk 162–170.
54 Vt Kaasteelised. Bernard Kangro ja Gustav Suitsu kirjavahetus 1944–1955. Tartu, 2001, lk 140 jj. Kirjavahetuses on mitmel pool juttu ka Kangro tellitud artiklitest.
55 G. S u i t s, Eesti kirjanduslugu. I köide: algusest kuni ärkamisaja lõpuni. Lund, 1953 (taastrükk rmt-s: G. Suits, Eesti kirjanduslugu. Tartu, 1999, lk 13–253). Suits avaldab ka rootsikeelse ülevaate eesti kirjandusest: G. S u i t s, Estnisk litteratur. Rmt-s: Europas litteraturhistoria 1918–1939. Stockholm, 1946, lk 123–150.
56 K. R i s t i k i v i, Eesti kirjanduse lugu. Stockholm, 1954. Lisaks avaldas Ristikivi ülevaate “Kirjandus iseseisvuse-aastail” rmt-s: Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas, I. Stockholm, 1954, lk 161–168.
57O. P a r l o, J. A a v i k, K. M i h k l a, Eesti kirjanduslugu, I. Heidenheim, [1946?]; Eesti kirjanduslugu. I. 2. osa, Geislingen, 1947. Eesti kirjanduslugu. II, 1. osa. J. ja K. Mihkla järele O. Parlo. Geislingen, 1947; Eesti kirjanduslugu. II, 2. osa. J. ja K. Mihkla järele O. Parlo. Geislingen, 1947; Eesti kirjanduse ülevaade, III. Karl Mihkla järgi O. Parlo. Geislingen, 1949.
58 H. J ä n e s, Ülevaade eesti kirjandusest. Helsinki, 1950. 2., täiend. tr., Stockholm, 1957. Sama raamat ilmus ka saksa keeles: H. J ä n e s, Geschichte der estnischen Literatur. Stockholm, 1965.
59 Uuestielustatud vanem kirjandus. Tulimuld, 1953, nr 3, lk 180–183; Eesti kirjanduse lugu. Tulimuld, 1955, nr 1, lk 55–61; Ülevaade eesti kirjandusest. Tulimuld, 1958, nr 4, lk 214–220. Lisaks kirjutas Webermann ise saksa keeles lühiülevaate “Die estnische Literatur” rmt-s: Die Literaturen der Welt. Zürich, 1964, lk 1035–1042.