Tõnu Õnnepalu
Poeedi rahu ja armastus
Andrus Kasemaa, “Poeedi rahu ja armastus”
Aga millest see Kasemaa siis kirjutab? Sest luule on alati ikka millestki ka. Suur eksitus on arvata, et luule on lihtsalt luule. Või lihtsalt sõnadest, keelest. Ei ole keelest. Luulest – seda veel. Sest luule eel käib ikka luule. Ma ei usu, et keegi oskaks luuletada nagu Kasemaa, kui ta pole palju luuletusi lugenud. Ja neid palju armastanud (kuigi neid, mida armastada, on ju alati nii vähe). See on tähtis. Luulet peab palju armastama, muidu ei tule midagi välja.
Kasemaa luule on aga sündinud kõigepealt lihtsusest. Lihtsusest, mis on muutunud märkamatult klassikaks. Sest eks seda lihtsat luulet ole juba mitukümmend aastat kirjutatud ka. Sada! Ja rohkem. Sest uus luule on sündinud ikka – vähemalt romantikutest saadik – reaktsioonina vana keerukusele. Ilutsemisele ja kenitlemisele, mängitsemisele, riimimisele ja silbitamisele. Uus luule on ikka olnud lihtne.
Seda lihtsust on kogunenud juba väga igasugust. Võtame… Noh, muidugi juba Juhan Liiv oli lihtne. Vastukaaluks iseenda ilutsemisele. Kui ta oli hea, oli lihtne. Või Alver. Väga lihtne. Pessoa, Lorca… Lihtsad.
Aga nüüd juba Viivi Luik, Paul-Eerik, rääkimata Suumanist, Kaplinskist, Õnnepalust, Krullist. Ikka lihtsus! Ikka on olnud või tulnud üks periood, kus luuletaja hakkab mässama iseenda luule luulelisuse vastu, tahab lihtsaks. Ikka on seal tüdimus kunstlikust, vastuhakk kunstlikkusele. Sest kuigi luule on kunst – ja vägagi on –, on ta ka kunst (nagu iga), mis aina üritab ületada kunstlikkust. Kunstlikkus on kunsti surm, “luulelisus” luule.
Kasemaa lihtsus aga sünnib, nagu öeldud, mitte enam reaktsioonina keerukusele, vaid puhtalt, juba lihtsusest endast. Eelmiste põlvede lihtsuseotsing on juba selgelt selle baas. Ja sellele ta ehitab. Temast on samas näha, kui tähtis on, et oleks baas, millele ehitada. Noore luule nõrkus tuleb tihti sellest, et baas on liiga kitsas. Loetud on liiga vähe. Seda, mida armastatud, on liiga vähe ja see on liiga ühte moodi. Sellele ei saa ehitada. Luule on ikka mõneti eelmise luule jäljendus, aga ta peab olema kuidagi kogu eelmise luule jäljendus, et mitte olla ahvimine, epigoonlus. Baas olgu lai. Alles siis võid kirjutada nagu tahad. Omas keeles.
Aga jah, et millest? Näiteks see luuletus:
Vaiksed õhtud
Vedelesin heinamaal
ja nuusutasin võililli
ja vaata ma olen
igapäev teie juures
mu armsad võililled
Kuni ajastu lõpuni
kitarril mängida tahan
suurt vabadusehümni
Silmad kinni
suu kinni
kuni maailma lõpuni
Kõigepealt, tuleb öelda, mulle tegelikult väga meeldib, kui luuletustel on pealkirjad. Pealkirjad on nii toredad. Nagu veel üks luuletus lisaks. Kaks ühes. Neid võib eraldi lugeda. Võtame näiteks Enno pealkirjad. Puha luuletused.
Samas on pealkirjades midagi reaktsioonilist. Vanamoodsat? Ei, pigem on pealkirjatus vanamoodne, kui nüüd vaadata Kasemaad. Sest pealkirjast hoidumine võib kergesti kuuluda kunstliku nappuse koodi. Nappus pole veel lihtsus. Nappus võib olla vägagi poose. Oleme ju seda nappust juba näinud ka.
Samas on antud luuletus ju päris napp. Ja millest? Võililledest või? Või on seal keegi Võilillede Kristus, kes lesib nende seas ja tõotab olla nende keskel kuni maailma ajastu otsani? Keegi Piiblist. Piibli Laulud paistab olevat üks Kasemaa luulebaasi osa. Ja see on hea. Need on ka ju väga lihtsad laulud. Klassikat tuleb armastada. Ütlemegi siis, et “Vaiksed õhtud” on armastusluuletus, agape-luuletus, poésie-charité võililledele. Või vabadusele?
Muuseas, väga tähtis on, et luuletuses midagi toimuks. Et oleks puänt. Isegi paar, kui on pikem tükk. Luuletusel olgu ikka paar keerdu sees, muidu on igav, seisma jääb, ei lähe edasi. Puänt on tähtis. Kasemaa oskab puänteerida. Siin on see: “suu kinni”. Erkki-Sven Tüür ütles pärast “Poeedirahu” lugemist, et see on pealtnäha väga lihtne kõik, aga igas luuletuses on mingi päris kaval kompositsiooniline knihv. Erkki on komponist, tema mõtlemine on täiesti muusikaline, see tähendab, natuke abstraktne, abstraktsem kui luuletaja mõtlemine. Ma arvan, mõnes mõttes luuletaja ei saa neid puänte ja kompositsioonilisi keerdusid päris tahtlikult tekitada. Sõna on kole ruumiline. Kui hakkad seal väga oma tahet läbi viima, surud ta kergesti ühele tasapinnale. Seal saab teha küll, mis aga tahad, ainult see on igav.
Küll aga saab luuletaja silmas pidada, et ikka oleks neid puänte. Ta saab vaadata, kas luuletus tuli välja või ei tulnud. Tegelikult see puänt ongi protoluuletus, mida aga enne kirjutama hakkamist ei tunne. See tuleb välja. See on väike ilmutus. Väike. Aga vältimatu. Muidu tead, et luuletust ei tulnud. Ei tulnud välja.
Aga millest see luuletus siis oligi?
Vaiksetest õhtutest, loomulikult.
“Poeedirahu” on aga Poeedirahust. Võib-olla natuke ka poeedirahust. Ja veel ühest-teisest. Aga Poeedirahust: see on muide üks koht, üks küla, nagu välja tuleb. Kusagil Peipsi kandis, sest Peipsi kohalt tulevad hommikul “suured pilved nagu aatomiseened”. Ja Poeedirahust paistavad Välgi metsad.
Ja see ise on muide tähelepanuväärne, kas pole? Üldiselt ju tundub, et ega maal enam midagi ei ole ja ega sealt enam eriti kedagi ei tule. Vanasti tulid kõik maalt, kogu see kultuur, sellest sõnnikust. Nüüd tulevad kõik linnast. Aga maal, tuleb välja, on ikka veel midagi öelda. Vähemalt Kasemaal.
See on ootamatu. Ja tegelikult rõõmustav. Ma olen ikka arvanud, et kui maalt enam midagi ega kedagi ei tule, siis on selle asjaga kuidagipidi lõpp. Mitte et maa oleks kole vahva. Maa on kole. Aga see on igatahes üks allikas, maa allikas, ilma milleta see asi kängub.
Kasemaa maa on põhiliselt suvine. Pigem soojapoolne. Nagu viimases luuletuses on ka ilusti kokku võetud. Selle pealkiri on “Lõunapool heinaküüni. Lõputu päev”. Ja esimene rida kõlab: “Vedelesin pärnade all nagu lõvi.”
Sellest peaks aitama, et aimu anda, mida ma mõtlen. Vedelesin pärnade all nagu lõvi! Suvisemalt enam ei saagi. Ja laisemalt.
On muidugi kevadet-sügist ka, kus siis luuletaja, eriti veel maaluuletaja, ilma saab. Nagu see klassikaliselt lihtne “Kevadõhtu”:
Sisemaa vaikus
Tiigis käib äge ööelu
Konnad nurruvad
nagu kiimas kassid
Üksikud tähed plingivad
Sära, kosmos, sära!
Kevadist kiima, nii et küll ja veel. Aga armastus, kuhu jääb siis armastus? Päris selline, ma mõtlen, kui too võilille-agape, rohuigatsus kõrvale jätta (kuigi ehk õitseb ta, armastus, ikkagi kõige puhtamal, kuigi diskreetsemal kujul just seal, mingi universaalse, alles nimetu eelarmastusena?). Siiski, armastus.
Surm, muuseas, on vägagi kohal, kogu selles suvisuses. Olen ikka pead murdnud selle üle, miks noorte poeetide luules on tihti nii palju surma. On see mingi poos? Sest suremine ise on siis ju nii abstraktne, kauge. Suremine, jah. Aga Kasemaad lugedes ma tulin mõttele, et surm elab inimeses ju eluaeg ja noorena on su surmgi alles noor ja õitseb sinus nagu tagasilõikamata roosipõõsas. Sellest siis kirjutadki. Teine asi, miks nii palju surma, on muidugi maa. Ja suvi. Teadagi, maal suvel ikka raibe haiseb. Või midagi muud. Miski närtsib, vajub. Maal on suvel surma väga palju ja tegelikult siis ei viitsigi enam midagi teha. Sellest on Kasemaal terveid luuletusi: et midagi ei tee, vedeleb. Selge see: olla õnnelik, vaba ja laisk. Nagu Betti kunagi kirjutas kogu selle püha töökultuse vastu. Väga päevakohane jälle. Töö ju kaob niikuinii ära, inimesed saaksid Kasemaa raamatust näpunäiteid logelemiseks. Ma olen alati arvanud, et luule on eelkõige midagi praktilist. Sealt leiab alati näpunäiteid, juhiseid, elulisi ideid.
Surmaluuletustest meeldib mulle aga kõige rohkem vist “Rongis”:
Istun mugavas toolis
äkki käib rongist läbi tugev raputus
Väljas lendab laias kaares autojuppe
Kristiinal läheb koka kihisema
ja ajab üle ääre pükste peale
Me ei saa alguses millestki aru
vagun on täis pidurikummihaisu
rong jääb seisma
Surmavaikus kõnnib vagunitest läbi
Ma kuulen ta aeglasi rahulikke samme
ja unustus käib tema kannul
Selles on mu lemmik koht, kus Kristiinal läheb koka kihisema ja ajab pükste peale. Surmaluuletusse väga sobiv. Ma oletan, ma olen kindel, et nii juhtuski. Sest hea luule, see on kõigepealt realistlik. Elust hullemat niikuinii ei ole ja luule on lõpuks elutegelikkuse väljaütlemise kõige ökonoomsem viis. Kõige tasuvam. Juba Baudelaire teadis seda.
Armastus aga, sellest ikka ei pääse. See tuleb, ja luuletuses, mis pole enam ei suvest ega Poeedirahust. Kuigi on mõnes mõttes surmast, seda nimetamata – või siiski: “tapamaja kõige kõrgemal level’il kaheksandas sfääris”. Sest selle luuletuse tegevus, kui nii võib öelda, leiab tõesti aset väljaspool Poeedirahu, pigem selle antipoodil, Tartu Lihakombinaadi varemete katusel (kui ma õigesti dešifreerin: TLK – niipea kui on armastus, on kohe platsis saladused, kõiksugu šifrid, koodid, algse vaga lihtsuse asemel tuleb leiutada teine), öösel, talvel. Jah, talvel. On muide kaks luuletust ainult “Poeedirahus”, mis on talvest. Üks on tulekahjust, teine armastusest.
See armastusluuletus kannab pealkirja “Öökuninga tagasitulek” ja seda ma ei hakka siin ära tooma, sest tegemist on raamatu kõige pikema palaga. Mõnes mõttes selle südamikuga. Suve südamikuga, kus on talv. Tsiteerin vaid lõppu:
kogu aeg olen tahtnud olla ja öö tuleb
ja kuningas tema kannul ja tema nimi
on Öökuningas ta vaatab
mu silmadest sisse kui ma Sind suudlen
kolmandal ööl
jaanuar 2008
Jah, see on ka väheseid dateeritud luuletusi. Konkreetsest ajast. Poeedirahu on pigem ajatu. Armastuses on poeet aga oma rahust juba välja heidetud, aega. Ja maalt. Linna, varemetesse. See on huvitav.
Poeedi rahu ja poeedi armastus, on need sõjajalal? Kas rahus pole armastust, armastuses rahu? Aga see on juba uus teema. Nii-öelda järgmine uurimisülesanne. Noor poeet koorub meie ees oma algsest rahust, kus kõik on veel üks, rohi, küla koerad, konnad, vedelemine, ema-isa, kodumaja, mis tuult läbi laseb, rebased, Peipsi…
- Nii oleks lõpetada ilus ja aus, kui oleks veel aasta 1988. Aga on 2008. Ja tegelikult saab juba lugeda küll, mida Kasemaa järgmisena ütleb. Ja mitte ainult Vikerkaarest (nt 2008, nr 10/11). On olemas nüüd ka Vend Internet. Sealt saame igatahes teada, et poeedi armastus kestab, vähemalt luule vastu. http://andruskasemaa.blogspot.com/Sinna ta ikka riputab. Seda vaadates tundub luuleraamatu formaat juba kaunis anakronistlik. Aga siiski, armas ka. Päris ilma raamatuta siiski veel ei lepiks.