Milleks meile karussell, milleks meile rikšad,
Me ainus soov on limusiin ja võimalus nautida peepshow’d.
Neil aluspüksid on puhas siid, neil jalas on maonahast kingad,
Neil põrandatel on tiigrinahk ja seina peal piisonikolbad.
John MacDonald nägi: laip! lükkas ta sohva alla,
Ootas, kuni see liigutas end, ja äigas siis roobiga talle,
Silmad müüs suveniirideks, vere müüs viski pähe,
Kondid jättis hantliteks – hea vanas eas trenni teha.
Meil pole tarvis Blavatskajat ega mõnd muud fakiiri,
Me ainus soov on püsikrediit ja taksos paar sihvakaid sääri.
Annie MacDougall lüpsma läks, takerdus kanarbikku,
Ärgates kuulis, kuis tantsuplaat mängis Viini valssi.
Milleks meile te neitsiau, milleks teie kultuura,
Andke meile Dunlopi kumm, las augu paikab kurat.
Phelpsi lord veetis uusaastaöö, väites, et joonud pole,
loendas jalgu tõestuseks ja leidis, et üks jääb üle.
Carmichaeli proual sündis laps, arvult juba viies:
“Viige see kiiresti minema, mul on ületootmisest siiber.”
Milleks meile klatšiveerg, milleks meile tantsulka,
Meil läheb tarvis ammesid ja titele kommipulka.
Näppu lõikas Murray Will, kahju oli laastav,
Ayrshire’ lehma naha ta mässis haavaplaastriks.
Willi vend läks merele, püüdis suure saagi,
Viskas merre need söödikud ja hakkas vallasandiks.
Milleks Kalanduskomitee, piibel ja usupühad,
Andke me pihku suitsupakk, kui tööta on me pihud.
Milleks meile kinopalee, milleks meile staadion,
Milleks meile suvila, kus õitseb roosa geraanium.
Milleks meile valimiskord, milleks dotatsioonid,
Pool sajandit perset kuluta ja igatse pensioni.
Milleks kõik see mu südamearm, milleks see kiisu-miisu,
Päevast päeva vihu tööd ja tuul profiidi riisub.
Baromeetris langeb näit, see langeb ja tõusma ei hakka,
Aga kui sa ta raisa ka puruks lööd, see ilma ei paranda ikka.
1937