Külli-Riin Tigasson
Kiirendus ja tardumine
Täpselt sada aastat tagasi, 20. veebruaril 1909 avaldati Prantsuse ajalehes Le Figaro futuristlik manifest. “Maailm on muutunud rikkamaks ühe uue ilu võrra: see on kiiruse ilu,” seisis seal. “Me tahame laulda ülistuslaulu hädaohule, energiale ja kiirusele … Me ülistame … tehaseid, mis ripuvad oma korstnatest paiskuvate suitsupilvede all; seikluslikke aurikuid horisondil; lairindseid lokomotiive, mis puhistavad rööbastel nagu tohutu suured terashobused, ning lennukeid, mille propellerihelid on kui lipu plagisemine ja entusiastliku rahvahulga aplaus.”
Ei tahetud midagi vähemat kui mineviku minemapühkimist. Võib vaid ette kujutada pahameelepuhangut, mis vallanduks, kui mõni tänapäeva Eesti meediaväljaanne avaldaks futuristide loosungid: “Me tahame ülistada sõda – maailma ainsat ravi –, hävitada muuseumid ja raamatukogud, võidelda moraalsuse, feminismiga!”
Me võime neid kunstnikke, kes laulsid kiidulaulu vägivallale ja militarismile, nimetada fanaatikuteks või barbariteks, kuid ometi: nemad vaid kirjutasid need loosungid, meie aga elame nende järgi. Suur osa sellest, mis määrab meie arusaamu maailmast, on justkui pärit sellest samast manifestist.
Kiiruse ilust on saanud nüüdse maailma üks juhtmõtteid. Kapitalism armastab kiirust, sest aeg on raha. Kiirusest on saanud eesmärk, voorus iseeneses.1 Kiire maailma üks märksõnu on multi-tasking: täiesti võimalik on ühistranspordiga tööle sõites ühtaegu juua papptopsist kohvi, lugeda iPhone’ist töömeili ja vestelda juhuslikult kohatud sõbraga; seejärel tööle jõudes samaaegselt süüa hommikust, rääkida telefonis ja kirjutada teise käega e-maili; või siis õhtul hambaid pestes heita arvutis pilk peale päevauudistele ja kirjutada nende juurde paar teravmeelitsevat netikommentaari, kuulates samal ajal muusikat ja abikaasa juttu puhkuseplaanidest. Jah, omad piirid siin siiski on – vähesed inimesed suudavad üheaegselt kuulata näiteks kaht muusikapala korraga (või ehk siiski? – mõelgem tänapäeva klubimuusikale, kus erinevaid rütme ja meloodiaid kokku miksitakse).
Kiirust pole ajaloos sugugi alati ülistatud kui voorust. “Kui teeme midagi kiirustades, ei ole tulemus nii kauakestev ega ilus oma täpsuses,” manitses Plutarchos. Agraarühiskonnad olid aeglased ühiskonnad, ja nii Koraan kui ka Piibel märgivad sõna “kiirus” ja selle sünonüüme vaid harva. Lewis Mumfordi järgi tõid revolutsiooni Euroopas alles benediktiini mungad, kes palvetasid igal päeval täpselt samal ajal kaheksa korda ning kes võtsid kasutusele mehaanilised kellad. “Kell, mitte aurumasin, on moodsa industriaalajastu võti,” on öelnud Mumford.2
Kuskil mujal ei torka kiirus nii tugevalt silma kui meedias: rohked uuringud näitavad, et 20. sajandi vältel on vähenenud meediatekstide lausete pikkus, filmid muutuvad järjest kiiremaks… Või onlain-meedia, kus uudisekriteeriumidest kõige olulisemaks saab päevakajalisus, sõnumite edastamise kiirus, jättes pahatihti tagaplaanile muud kriteeriumid, väärtused ja normid – sh info kontrolli ja tasakaalustatuse.
Kiire ühiskond toodab kiireid inimesi, kes toodavad kiiret kultuuri. Inimesed tahavad kuuluda “kiirete klassi” ka siis, kui see ei ole ratsionaalne – näiteks maanteel kihutades. Ning kokkuvõttes on selle taga kapitalismi loogika: et tarbijanõudlus kasvaks, tuleb aeglased inimesed muuta kiiremateks, et nad toodaksid rohkem, teeniksid rohkem raha ja ostaksid selle eest rohkem asju. Kiirmoodi – hetkel moes olevaid riideid, mis pärast paari pesukorda vormi kaotavad –, kodumasinaid, mis on täna tehnika viimane sõna, kuid juba homme üles ütlevad (ja ärge lootkegi neid parandada, sest: “nii vana mudeli detaile enam ei tarnita!”)… Ning elulaadi, kus terve päev kiirustatakse, et õhtul vajuda teleriekraani taga “stand by režiimile”.
Jah, meie võime selle kõigega toime tulla on elastne, kuid ilmselt mitte lõputult. Kui leiutati raudtee, väideti, et enam kui 30-kilomeetrise tunnikiiruse juures sõitmine toob inimese jaoks kaasa “aju pehmenemise”. Kuid inimene on ikka osutunud oodatust kohanemisvõimelisemaks. Ent omad piirid on ometi olemas. Noorema põlve Saksa sotsioloog Hartmut Rosa, kes on kiiruse – või õigemini, kiirenduse – fenomenist kirjutanud terve raamatu, usub, et piir ületatakse siis, kui kaht omavahel seotud protsessi kiirendatakse sellise määrani, et üks neist enam teisega sammu pidada ei suuda. Näiteks kui tooraineid kulutatakse nende taastumistempost kiiremini. Või kui inimesi pommitatakse innovatsiooniga kiiremini kui nad uusi tooteid ja nende kõiki lisafunktsioone omaks võtta suudavad.3
Ka praegu finantssektorist alguse saanud kriisi – mis ajab nüüd oma haarmeid ka reaalmajandusse, tuues inimeste jaoks kaasa väga käegakatsutavaid tagajärgi (üks kaotab töö, teine ei suuda enam maksta autoliisingut, kolmanda pere läheb kriisiajal lahvatanud pingete tõttu lõhki) – võib mõista kui kiirenduse tagajärjel rööbastelt väljasõitmist. Pangad mõtlesid välja ühe innovaatilise “finantsinstrumendi” teise järel, finantsvõimendusega laenati, osteti maju, lennati nädalavahetuseks Londonisse või Berliini pidutsema ja tarbiti tuleviku arvelt. (Laenu)rahast sai piltlikult öeldes ajamasin, mis võimaldas tuleviku oodatavat tulu kasutada juba täna. Kasutades ajaloolase ja militaarstrateegi Edward Luttwaki terminit – õitses “turbokapitalism”,4 piiranguteta vabaturumajandus.
Kuid mitte kõik ühiskonnaelu valdkonnad ei suutnud selle tempoga sammu pidada. Juba aastatuhandevahetusel manitses David Harvey, et “Wall Streeti ajahorisont lihtsalt ei vasta sotsiaalsetele ja ökoloogilistele taastootmissüsteemidele.”5 Ja üks ühiskonnaelu valdkondi, mis sellest kõigest lootusetult maha jäi – olgugi et peaks ideaalis kujundama mängureegleid –, on poliitika.
Demokraatlik poliitika on oma olemuselt aeganõudev. See nõuab läbirääkimisi, alternatiivide kaalumist, avalikku arutelu ja erinevate huvirühmade arvestamist. Mida kaugemaleulatuvaid otsuseid tuleb teha, seda enam on vaja arvestada nende häält, kes on hetkel vähemuses – sest neist võib saada uus enamus.
Poliitikas käibib seega teine ajamõõde kui majanduses (eriti finantsturgudel) või tehnoloogias. Ning “poliitiline aeg” ei ole seetõttu juba ammu enam sünkroonis majanduse ega tehnoloogia “ajagetodega”.
Hartmut Rosa on kirjeldanud seda kui paradoksi. Ühest küljest on poliitikutel otsuste tegemiseks üha vähem aega, sest ühiskond muutub nii kiirelt, sotsiaalse ja tehnoloogilise innovatsiooni tempo tõuseb ning otsustamist vajavaid valdkondi ja teemasid tuleb järjest juurde: finantsturgudest gay-abielude ja tüviraku-uuringuteni. Teisest küljest on aga nendesamade otsuste aja- (ja ka geograafiline) horisont kaugemale nihkunud – näiteks geeni- või tuumatehnoloogia mõjud võivad ulatuda inimpõlvede ja riigipiiride taha. Enamgi veel: raamtingimused muutuvad nii kiirelt, et iga otsuse puhul tuleb kaaluda palju erinevaid alternatiive (näiteks pensionisüsteemi puhul tuleb arvesse võtta erinevaid sündivuse, keskmise eluea ja migratsiooni prognoose). Järjest keerukamaks ja aeganõudvamaks on muutunud ka eri huvirühmadega läbirääkimine, sest ühiskond on sedavõrd heterogeniseerunud. Ehk siis ajatarve poliitiliste otsuste langetamiseks on hoopis kasvanud.
Mis on selle vastuolu tagajärjed? Esiteks see, et paljud valdkonnad jäetakse kas üldse reguleerimata või tehakse seda puudulikult – nagu finantsturgude puhul, mille vilju nüüd kogu maailm maitseb. Teiseks täidesaatva võimu domineerimine seadusandliku võimu üle ja möödavaatamine tavapärastest demokraatlikest aruteludest. Näiteks Eesti pensionisüsteemi teise samba käivitamise eel korraldati konverentse, räägiti pikalt läbi nii tööandjate kui ka ametiühingutega – selleks aga, et otsustada selle samba külmutamine mitmeks aastaks, kulus vaid mõni vaidlus kinniste uste taga. Või teine näide: et olla “kiirem”, vastata “rahva ootustele”, tuginevad parteid järjest enam oma otsustes arvamusküsitlustele, mida võetakse arvesse nii valimislubaduste väljatöötamiseks kui ka rahva hetkemeelsuse hindamiseks. Arvamusküsitlus on lihtsam ja kiirem kui avalik arutelu meedia vahendusel, aga ometi: avalik arvamus on midagi muud kui pelgalt isoleeritud indiviidide arvamuste kvantitatiivne summa.
Kolmas tagajärg – selleks on situatiivne poliitika. Või olupoliitika, kuidas soovite. Pikaajaliste plaanide tegemise asemel keskendutakse vaid “hetkeoludele”. Suveräänsus asendub seega olude sunniga. Meenutagem seda ilustamata meeleheitlikkust, millega riigid tormasid maksumaksja raha eest päästma panku (makstes kaudselt kinni ka maailmamajanduse kriisi juhtinud mänedžeride taskusse varem voolanud boonused, villad ja autod), tarbijatele ostutšekkide jagamist või Eestis populaarset “kärpimist”. Olupoliitikas kaob silme eest tulevik – ning tulevikki saab eksisteerida vaid olevikus. Kui muutub hetk, milles elame nüüd ja praegu, muutub ka meie nägemus tulevikust: kui aastal 2007 oli Eesti tulevikuks kuuluda “viie Euroopa rikkaima riigi sekka”, siis aastal 2009 ähvardab meid tulevikus “langemine perifeeriasse”.
Ja jääb veel neljas võimalus. Kui on kriis, mille eest keegi vastutust võtta ei taha (kas keegi on kuulnud puhtsüdamlikku patukahetsust mõnelt pangajuhilt? või poliitikult?), ähvardab koguneda vimm. Näeme vaenlasekujude loomist: nii nagu pärast Pronksmehe afääri kuulutati Eestis vaenlasteks “punaprofessorid ja sotsioloogid”, mullu suvel – kui taevasse hakkasid kogunema pilved – võeti pihtide vahele “kultuuriinimesed”, on nüüd hakatud sarjama “kriisi õhutavaid ja küünilisi ajakirjanikke” ja ettevõtjaid, kes varasematel aastatel olevat sotsiaalselt vastutustundetult tegelenud kinnisvaraäri, mitte innovatsiooniga. Ja see pole pelgalt Eesti fenomen. Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) prognoosib, et tänavu kaotab maailmas töö 50 miljonit inimest. Karl Marxi “Kapitali” läbimüüginumbrid on Saksa meedia teatel viimase aastaga kahekordistunud. Vene uudisteajakiri Russkii Reporter kirjutab, et veekahurite tootmine on oluliselt suurenenud. Üks Taani ettevõtja keelab töötajatel kohvipauside ajal kriisist rääkimise… Euroopa Liidu ametnikud muretsevad “siserahutuste” pärast. Hiinas koolitatakse 3000 kõrget politseiametnikku välja rahvarahutustele reageerimiseks. Kardetakse viha, mil seni veel puudub adressaat.
Jah, eri maad on siiski kriisile reageerinud erinevalt. Sellal kui end “paindliku ja vilkana” reklaaminud Eesti on seni keskendunud peaasjalikult vaid meeleheitlikule kärpimisele, paljuräägitud eksporditoetuste pakett – kui positiivne programm – on aga jäänud pikalt venima, on paljud “aeglasteks” sarjatud Euroopa riigid suutnud välja töötada mahukad kriisi- ja konjunktuuripaketid.
Lõpetuseks pöörduksin tagasi Hartmut Rosa juurde, kes on ühes intervjuus öelnud, et kiirenduv ühiskond sunnib meid üha suuremale paindlikkusele. Aga kui kõik inimesed muutuvad täiuslikult paindlikeks, täiesti fleksibiilseteks, siis ei ole meil enam ühiskonda. Vaid tormlev tardumus. Kiirenduse ja absoluutse paindlikkuse ülistamine on vastuolus meie enesemääratlemise ideaaliga. “Kõigis valdkondades sünnivad suured saavutused vaid siis, kui inimesed ei ole üdini paindlikud, vaid hoiavad kinni millestki, mis on neile tähtis.” Sellel, kes on täiesti fleksibiilne, ei ole eesmärke. Ta laseb end lainetel kanda. Ja see kehtib nii indiviidi kui ka ühiskonna kohta.
1 T. G i t l i n, Media Unlimited: How the Torrent of Images and Sounds Overwhelms Our Lives. New York, 2002.
2 L. M u m f o r d, The Monastery and the Clock. Rmt-s: L. Mumford, The Human Prospect. London, 1956.
3 H. R o s a, Beschleunigung. Die Veränderung der Zeitstrukturen der Moderne, Frankfurt am Main, 2005.
4 E. L u t t w a k, Turbo-Capitalism: winners and losers of the global economy. New York, 1999.
5 D. H a r v e y, Spaces of Hope. California, 2000.