Klaasveranda 1910
Artur Ümar saatis foto Esna mõisast.
See on umbes aastast 1910.
Esiverandal on veel klaasid.
Kui Freiherr von Grünewaldt
ja tema naine Freifrau von Grünewaldt
ja nende lapsed, preili ja noorhärrad
verandal suvehommikuti pruukosti võtsid,
siis kohv ei jahtunud nii ruttu ära.
Kui pilti natuke sisse zuumida,
siis on selgesti näha see keskmine number 8
(tuhande kaheksasaja kaheksakümne kaheksast),
mis nüüdseks on frontoonilt alla kukkunud,
ja samuti Frau Grünewaldti vari,
kuigi natuke ähmaselt. Eks ta ole
ka juba nii ammu surnud. Nagu nad kõik.
Isegi veranda klaasid ei kaitsnud
selle tüütu tuuletõmbuse, ajaloo eest
ja ühel päeval lükkasid nad ilusa vana
nikerdatud päikestega ukse (XVIII saj.)
enda tagant viimast korda kinni.
Nagu me kõik ükskord lükkame.
Paremal äärel vilksatab veel üks kuju.
See ongi nende surm. Aednikupoiss,
keda preili öösiti pööningul salaja magatas.
Muidu see oli üks viks ja korralik poiss.
Ilusa näoga. Hommikuti
tõi ta verandale aiast värskeid lilli
ja see kõva kuulmisega vanapreili
natuke napakaks peetud Adele Grünewaldt,
ütles iga kord piinlikult valju häälega,
mis üle suvehommikuse muru vastu kajas:
Ganz schön!
Veebruarihommik
Ahjuuste kolin
ei ärata täna noort preili Grünewaldti
(kirdetuul ajab väljas suitsu
mõisa kõigist viiest korstnast
halli taevasse laiali),
sest ta on juba üleval.
Ta pole maganud.
Ta on terve öö kirjutanud Aednikupoisile:
Vergesst mich nicht!
Ärra unnusta mind mitte!
(eesti keelt kirjutab preili kuulmise järgi)
Не забудь про меня!
Ne m’oublie pas!
Seda oli ta katsunud
talle õpetada, aga tema oli ainult naernud,
suvel, öösel, pööningul:
see pole mingi tõsine keel!
Ja preili oli käe talle suu peale pannud.
Tema ilusa suu peale. Suve valgel ööl.
Aga nüüd on Veebruar. Jälle hommik.
Anton kütab ahjusid. Vana Anton.
Papa on linnas (Peterburis).
Uks käib. Vanapreili
läheb söögituppa ja võtab oma lehe,
nagu oleks see värske leht ja nagu ta oleks
Euroopas.
See on nädal aega vana Gazette de Lausanne.
Sama mis eile ja üleeile.
Siis kostab tema naer. Sama mis eile.
Ja üleeile.
Tema hull naer.
Sestsaadik kui poiss on ära saadetud.
Vanapreili viskab lehe kohvitassi kõrvale:
Mais ils sont fous!
Die Narre!
Tous les Grünewaldt! Fous furieux!
Сумасшедшие! Боже мой!
Lollakad!
(Ta hääldab seda kumeda l-ga, Anton muheleb
oma ahju ees, teeb kohe tõsise näo jälle pähe:
Mida preilid soovivad?)
Jaa! nad on hullud!
Vanapreili raputab ägedasti oma tanu pitse.
Need on paiguti rebenenud.
Ta on nagu ronk veebruaris, natuke sakris
ja elevil. Hullud!
Mõtlevad, et keegi saab oma noore surma
vaikselt ja ilma skandaalita
(Aednikupoisil läks nägu laiale naerule,
kui ta kõike seda raha nägi. 200 rubla!)
kuhugi minema saata.
Sest alati on majas keegi,
kes teda tagasi ootab.
Ach! Vergesst mich nicht!
Ja ärge viige mind Šveitsi sanatooriumisse!
Ja veebruaris on pööningul nii külm!
Ja pööningu uks on lukus.
Ja väljas on juba valge.
Ja ükskord ta ikkagi tuleb. Ja kõik
tuleb ükskord välja.
Või see, mis kõigest ükskord veel järele jäänud on.
Tükk vana kollast Gazette de Lausanne’i
tuleb ükskord kõikide nende tapeetide alt välja.
Ja see nali, mida Grünewaldti vanapreili
igal hommikul naeris
veebruaris 1911.