Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
17. loeng: pagulasaastad III. Hilisem kirjandusuurimine Rootsis ja kirjanduslood
- aastate alguseks sai pagulaste kirjandusuurimises institutsionaalse aktiivsuse ja kirjanikulugude kirjutamise aeg läbi. Järgmised aastakümned tähistavad vaikset ja järjekindlat langust. Tulimuldjätkab, Manast saab sisuliselt õhuke aastaraamat, Vaba Eesti on lõpetanud, EKK kirjanikesarja lisandub pärast 1971. aastat vaid kaks raamatut. Ei ilmu enam suuri kirjanike teostekogusid, mis pakuks kokkuvõtlikke saatesõnu.
Aga silma hakkab ka üks mõneti teistsugune areng. Nimelt ameerikaeesti kirjandusuurimises algab aktiivne aeg alles 1960. aastate lõpus ja uuest kümnendist alates saab USA-st selles mõttes Rootsi kõrval vähemalt võrdväärne kese. Uue ajakirjana alustab Kanadas kirjastaja Vello Salo Aja Kiri (1976–1990), mis avaldab ka kirjandusarvustusi ja ülevaateid, Metsaülikooli loengumärkmeid jm ning esindab mitmeti teistsugust seltskonda kui varasemad ajakirjad.1 Teiseks saab seal hoo sisse eesti kirjanduse tutvustamine inglise keeles. Oluline saavutus on Yale’is 1968./1969. õppeaastal Aleksis Ranniti organiseeritud eesti luulet tutvustav loengusari.2 World Literature Today/Books Abroad’i toimetajaks saanud Ivar Ivask laseb seal avaldada palju ülevaateid ja arvustusi eesti kirjandusest. 1970. aastal asutab Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS) ajakirja Journal of Baltic Studies, kus samuti avaldatakse artikleid eesti kirjandusest. Lisaks ilmub ka mitmeid ülevaateraamatud jms.
Selle perioodi lõpupiiriks saab perestroika ehk aastad 1987–1991.3 Manalõpetab 1988. aastal, hiljem ilmub vaid juhuslikke üksiknumbreid.4 Aastal 1988 hakkavad Aja Kirjas ja 1989 Tulimullas ilmuma kodueesti uurijate tööd. 1989. aastal korraldavad rootsieestlased Stockholmis seminari, kus esinevad ka kodueesti uurijad. Eestis hakatakse avaldama käsitlusi pagulaskirjanike töödest, pidama sellesisulisi konverentse jne, algatajaks Ristikivi-konverents (1987). Aastal 1989 ilmub Eestis Raimond Kolga ja Arvo Mägi lühiülevaade “Kahe viimase aastakümne eesti pagulaskirjandus”, 1991 kodueestlaste tehtud pisike ülevaateraamat “Väliseesti kirjandus”.5
Pagulaskirjanduse n-ö ametlik lõpupiir võiks ehk olla aastal 1994, kui sureb Bernard Kangro, suletakse Tulimuld ja EKK. Ka Eestis on teatavaks piiritähiseks aastad 1993–1994, kui ilmuvad mitmed suured bibliograafiad, kaitstakse esimesed magistritööd, aga tegelikult saab pagulaskirjanduse buumiaeg juba läbi.
Selles loengus vaatlen 1970.–1980. aastail ilmunud rootsieesti uurijate töid ning kirjanduslugusid. Ameerika uurijatest tuleb juttu järgmises loengus.6
1970.–1980. aastad maailma kirjandusuurimises
- aastatel muutub maailma kirjandusuurimine taas. Seniste märksõnade kõrvale ja kohati neist ettepoole astuvad lugeja- ja diskursusekesksus (vs tekstikesksus), subjektiivsus, filosoofilisus ja ideoloogilisus (vs objektiivsus). Ka ajalooline ja võrdlev uurimine saab uued mõõtmed. Kui varasem analüüs tegeles kirjanduse rahvuslikkuse küsimusega, siis uus üritab sellest vabaneda, kuna rahvuslus oli saanud otsaette teravalt negatiivse märgi. Kui varem keskenduti tugevalt ilukirjandusele kui rahvusluse ühele alusele, siis nüüd nähakse analüüsiallikana kultuuritekste palju laiemalt. Kui enne vaadeldi kirjandust kui oma ajastu jms peegeldust, siis nüüd vaadeldakse teoseid kui eri diskursuste põiminguid.
Rootsieesti kirjandusuurimist need suundumused samahästi kui ei puuduta. Seal jätkub positivistlik-rahvusliku põhjaga kirjandusuurimine.
Kirjandusuurimine Rootsis 1970.–1980. aastatel
Vanemate uurijate aktiivsus kahaneb, noori aga juurde ei tule. Kirjutamist jätkab Herbert Salu, Bernard Kangrol jõuab kätte uurimuslik kõrgaeg, senisest aktiivsem on ka Valter Uibopuu, hetkeks tuleb tagasi Ilmar Talve.
Herbert Salu avaldab järjepidevalt autorikogumikke, millest suur osa on ka ta enda kirjastatud ja mille tekstid paistavad enamasti olevatki ilmunud vaid neis kogumikes.7
Kõigepealt jätkab ta võrdlev-positivistlikku allikauurimist, mis endiselt otsib ühendusniite elu ja kirjanduse vahel. Need tööd toovad uuesti käibele hulga materjali eeskätt kunagistest ajalehtedest, arhiivitöö osa on väga väike ja analüüsi tase kõikuv.
Mu arvates on huvitavaim neist uurimustest “Lill tärkab su haua pinnast”,8põhjalik analüüs Juhan Liivi luule teemade ja motiivide mõjust eesti kirjandusele. See käsitleb Liivi elu ja loomingu, Liivi luule viisistamist, kõrvutab eri luuletajate teoseid, kus võiks leiduda Liivi motiivilaene (näiteks Ernst Enno sügise- ja nõmmeluuletused, Kalju Lepiku Liivi-allusioonid jms). Samuti toob ta välja kümmekond Liivilt pärit sümboolset kujutluspilti-kujundit, mida hilisemad luuletajad on palju kasutanud (must lagi, helin, vari, nõmm, mesipuu jm).
Uuemat aega käsitleb “Esimene harjutustöö Tartu ülikooli kirjanduse seminaris”9, ülevaade Albert Kivika omaaegsest skandaalsest kirjutisest vene mõjude kohta Henrik Visnapuu luules. Seal refereeritakse pikalt August Alle ja Kivika kirjutisi Visnapuu laenudest ja proovitakse vaidlust ka analüüsida, lisaks pakutakse Kivika mälestusi.
Mitmedki Salu lood kujutavad endast pikki ülevaateid, kus algul antakse pilt mingi teema või nähtuse rahvusvahelisest taustast ja siis lisatakse selle Eestit puudutav osa.10 Parim säärastest on ehk “Porkuni preili”, põhjalik referaat ballaadidest vallasemade kohta ühes värsianalüüsiga, taustaks ajaloofaktid sellest, kuidas karistati lapsehukkajaid.
Pidevalt tuleb Salu tagasi Vilde juurde, pikemalt kogumikus “Kuhu päike ei paista”. Ka siin annab autor üpris detailse ülevaate elutegelikkusest ja sellest, kuidas eri kirjanikud seda käsitlesid ning kuidas Vilde antud probleeme nägi. Seekord on kõneks suurmaapidamine, ihunuhtlus, seksuaalmoraal, kirik ja riigivõim.
Uus teema on Salule arutlemine väärtuste üle kirjanduses.11 Need arutlused esindavad üpris konservatiivset arusaama kirjandusest ja teravat modernismivastasust.
“Ilukirjanduse väärtushinnangutest” refereerib erinevaid kirjanduse väärtust puudutavaid teooriaid ja väärtuskriteeriume, konstateerides, et tänapäeval on kesksed kirjanduse turuväärtus, poliitiline väärtus ja ajaviiteväärtus. Sellest järeldab Salu, et maailmas valitsevad nihilism ja apaatia, inimesed on eemaldunud tõelistest kunstiväärtustest. “Püsivast ja muutuvast väärtushinnangust” kordab osalt samu ideid, aga kirjeldab otse vihaselt ka eesti futurismi, iseloomustades seda “vene futurismi kärnatõve” ja “vähktõvena”, mis vaevas siurulasi, momentlasi ja tarapitalasi.
Bernard Kangro jätkab bibliograafiate koostamist eksiilkirjanduse kohta, selle töö võtab kokku põhjalik “Eesti kirjakuulutaja eksiilis” (1989), bibliograafia koos 276 literaadi minibiograafiaga, kus kirjas ka hulk seniavaldamata eluloofakte.12
Kangro olulisim töö aga on monograafiapaar “Arbujad” ja “Arbujate kaasaeg”, mida kõige täpsemalt iseloomustab autori enda lisatiitel “märkmeid, mälestusi, mõtisklusi”.13Neis raamatuis on esimest korda antud nii pikk ülevaade 1930. aastate kirjanduselust (EKA 3. köite 2. osa ilmus alles 1984). Need on enamasti mälestuslikud esseed, täis tsitaate ja referaate, täiendatud paljude heade fotodega. Üheks keskmeks on siin isiklikud mälestused endast ja oma kirjanduslikest kolleegidest. Siit leiab hulga huvitavaid fakte, millesse aga tuleb minu kogemuse põhjal suhtuda kriitiliselt, sest Kangrol on komme oma ja teiste mälu ilma kontrollimata usaldada. Teine kese on arbujate lugu, pilt tollasest kirjanduselust ja üsna ebaühtlase tasemega arutlused arbujate luulest. Aga sellele lisaks annab Kangro referatiivse ja hinnangulise pildi ka varasemast eesti kirjandusloost ja eriti kirjanduselust. Nii et kui suurema osa kaksikraamatust moodustab läbi isiklike mälestuste nähtud pilt 1930. aastate kirjanduselust ja kirjandusloojatest, siis eel- ja järellood teevad sellest mõnes mõttes ka Kangro personaalse eesti kirjanduse loo. Ristikivi kirjanduslugu oli tekstikeskne ja esseistlik, Kangro oma on pigem kirjanduselu-keskne ja mälestuslik.
Lisaks avaldab Kangro kaheköitelise artiklikogumiku “Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid”.14Esimesest köitest, mis tegeles peamiselt pagulaskirjanike nooruspõlve ja loomingu seostega, oli juttu eelmises loengus. Teine köide koondab põhiosas artikleid ja esseid 1930.–1950. aastatest, peale selle käsikirjalisi töid, mis dateeritud 1986. aastaga, näiteks mõtisklusi Ristikivi noorusest ja Ristikivi päevikumärkmetega lugu “Mõrsjaliniku” sünniloost, mõtteid Tammsaare “Tõest ja õigusest” jm. Lisaks avaldab Kangro raamatuna enda ja Ristikivi kirjavahetuse romaanikirjutamise probleemidest “Kirjad romaanist”.15
Valter Uibopuu toodang on kogu aeg suhteliselt eklektiline, liikudes eri suundades ja eri teemasid mööda. Kokku võtta püüdes võiks öelda, et 1950.–1960. aastatel tegeleb ta rohkem teooriatutvustuste, lingvostilistika ja kirjandussotsioloogiaga, hilisematel aastatel – konkreetsete autorite, allikauuringute ja kirjanduslooliste üldistustega.16
Analüüsivamad tööd on “Karl Ristikivi ja tema vahemängude periood”, kus ta proovib analüüsida Ristikivi varaseid pagulasromaane; “Märkmeid eesti lühiproosa arenguloost”, mis pakub lühiülevaate novelli kujunemisest eesti kirjanduses ja novelli tüpoloogiast, ning “Arbujad ja muu mets”, mis on katse analüüsida niihästi kirjandusliku rühmituse kui niisuguse kujunemise põhjusi ja toimimist eesti kirjanduses kui ka eriti arbujate kui ühe sellise rühmituse ühisjooni. 17
Lisaks on Uibopuul kirjutisi, mille väärtuseks on kirjade ja mälestuste avalikku käibesse toomine. Näiteks “Tammsaare üle piiri” annab ülevaate Tammsaare-uurimisest ning tutvustab lähemalt Erkki Reijoneni ja Tammsaare kirjavahetust, “Hindrey romaanikäsikiri sõjajalus” pakub uusi andmeid Hindrey sõjaaegse loomingu kohta tollase Tartu Eesti Kirjastuse direktori Hans Kauri intervjuu kaudu. Põhjalikem neist on “Üks unistuste purunemine lähivaates”, ülevaade Uibopuu onu Richard Rohu elust ja veidi ka loomingust, mis sisaldab nii isiklikke mälestusi kui ka refereeringuid teiste autorite käsitlustest.18
Aga Uibopuu kirjutas ka mõned esseistlikud teoretiseeringud, mille allikad on avamata, kuigi igatahes pole tegu originaalsete arutlustega. Mainida võiks kahte. “Mõistetest “sümboolne” ja “tüüpiline”” refereerib eeskätt rootsi kultuurikriitiku ja psühholoogi John Landquisti ning Ernst Cassireri vaateid, sidudes vaadeldavaid kategooriaid ka eesti kirjandusega. “Müüte ja tõde ilukirjandusliku loomingu psühholoogiast” refereerib eri arusaamu ilukirjanduse olemusest, tõeväärtuse probleemist ilukirjanduses, fantaasia ja reaalsete elamuste vahest. Ka vaatleb Uibopuu seal kirjandusliku andekuse ja kirjanikule oluliste omaduste küsimust ning lühidalt kirjaniku loominguprotsessi. Põhiliseks allikaks on erinevad rootsi uurijad.19
Keeleteaduse poolelt seostub kirjandusega “Võrdlusest ja selle keelelisest struktuurist”20, mis analüüsib lühidalt võrdlust ja eristab tavalist võrdlust ehk võrdlust sarnasuse alusel ja võrdlust, mis on ehitatud nii, nagu teatud objekt aoleks just ise teatud teine objekt b, ehk võrdluslauset fiktiivse identifikatsiooniga. Ja leiab, et erinevalt näiteks rootsi keelest kasutatakse eesti keeles nendes tüüpides samu sidesõnu ja eri tüüpe väljendatakse verbi konditsionaalivormi kaudu (nagu otsiks, nagu näeks jms).21
Lisada võib, et üle pikkade aastate pöördus hetkeks taas eesti kirjanduse poole Ilmar Talve ning kirjutas eeskätt arhiivimaterjalidel, eluloofaktide otsimisel ja kokkumiksimisel põhinevad lood “Nooreestlased Ahvenamaal 1906–1913” ja “Friedebert Tuglas Pariisis”.22
Rootsieestlastest vajaks ehk veel eraldi mainimist kriitikud ja esseistid Ilmar Laaban ja Ivar Grünthal. Ilmar Laaban (1921–2000), põhimõtteline kosmopoliit ja avangardist, on kirjutanud esseid ja esseistlikke arvustusi nii kunstist kui kirjandusest, tõstes rõhukalt esile mitmesuguseid marginaalseid autoreid. Tema aktiivsem tegutsemisaeg jääb 1950. aastatesse.23 Ivar Grünthal (1924–1996), arst ja luuletaja, Mana esimene toimetaja, kirjutas palju kodueesti noore kirjanduse tutvustusi ja arvustusi, kohati kummastavalt hüplikus stiilis ja paljude isiklike hoiakuavaldustega. Kirjandusteaduse serva mahuvad mõned ta aastail 1957–1966 ilmunud esseed eesti klassikutest. Kirjandusuurimuslikult olulisim on neist “Käänukohad Marie Underi varasemas luules”, mis analüüsib Underi luule muutumisi suhetes tema psühhofüsioloogia ja maailmaluulega.24 Ka on Uibopuu kirjutanud esseistlikke žanriülevaateid.25
Kokkuvõttes näeme, et positivismipõhises suunas leiab aja jooksul aset kaks muutust. Esiteks ilmub üha enam referatiivseid ja populariseerivaid ülevaateid ning üha vähem esineb analüüse ja allikaleide. Ja teiseks liigub positivism üha kaugemale oma juurtest. Endiselt küll panevad uurijad kokku autori loomingu, elu, vaated, ajastu, ühiskonna, kultuurikonteksti, rahvuse jms. Aga üha enam vaadatakse neid suhteliselt lõtvades seostes, ilma otseselt 19. sajandi positivistlikele mudelitele taandamata.
Kirjanduslood ja ülevaated
Eelnevatel kümnenditel ilmus pagulastelt vähemalt kuus eestikeelset täielikku või osalist kirjanduslugu, lisaks kolm võõrkeelset ja hulk lühemaid ülevaateid teatmeteostes.26 Hilisematel aastakümnetel eestikeelne kirjanduslugu praktiliselt kaob. Ainus minule teadaolev pikem ülevaade ilmub Ilmar Mikiverilt (1920) Aja Kirjas aastail 1977–1982 (kokku ca 50 pisikest lehekülge).27 See kannab mõnikord ülaveerul nime “Eesti kirjandus pärast sõda”, aga üldiselt ilmub ilma ühendava pealkirjata, jagunedes 5-6 tsüklisse.
“Eesti luule 1945–1955” vaatleb pagulasluule arengut pingeväljas uue (sürrealism) ja vana (moraalne, patriootiline jms) luuleviisi vahel, pannes ühte leeri Laabani ning teise Tuulisui seltskonna ja Visnapuu. Kodueesti luule osa (mh Smuul ja sahtlisse kirjutanud Alliksaar) ning “Eesti proosa 1945–1955” pakub deskriptiivsemat pilti, lähtudes eeskätt teoste teemadest.
Aega Stalini surmast kuuekümnendate lõpuni nimetab Mikiver vahtkonnavahetuseks. See periood jaguneb tal kaheks pooleks, kus domineerivad vastavalt kas kuuekümnendate tulijad või varasemad olijad. “Vahtkonnavahetuse”-osa luulekäsitlus lähtub sellest, milline oli ümberkäimine arbujate pärandiga. Mikiveri arvates tuleb arbujate pärand kodumaal tagasi, kujundades uue kunstikeskse luule (Kross-Kaalep-Kangur), võõrsil aga tehakse sellega pigem lõpparve ja ta saab iroonilise töötluse aineks (Grünthal ja Vihalemm). Lisaks toob ta välja kaks kõrvalharu. Arbujate nappi groteski arendab uut laadi vemmalvärsikultuur (Lepik, Vihalemm) ning kodueesti luules lisandub veel uus loodus- ja armastusluule, eriti naisluuletajatelt.
“Eesti proosa 1956–1968” ja selle järg “Vahtkonnavahetus 1956–68” kõneleb tegelikult neljast pagulasproosa teosest aastaist 1951–1955 (Uibopuu “Neli tuld”, Mälgu “Tee kaevule”, Ristikivi “Hingede öö” ja Helbemäe “Õekesed”), kus Mikiveri sõnul suudeti ületada sõjaaastate trauma ja nostalgia. Nende teoste eesmärk on tegelda inimese alateadvusega, jõuda sügavamale inimese olukorra tõlgendamisel, “anda meie sajandi inimese seisundile sümboolne võrdkuju”, kasutades allegooriat ja mudelina enamasti suletud ruumi. Modernismi-nime ta küll nende kohta ei kasuta (üldse ei paista seda sõna tal esinevat).28
“Proosa Eestis 1956–68” kõneleb vahepõlvkonnast kodueesti proosas, kelle saavutuseks on väljamurd partei poolt keelatud teemade ringist (Kaugver, Veera Saar, Kuusberg, Promet jt).
“60-ndate eesti poisid” kõneleb kuuekümnendate põlvkonnast, nende aususe, siiruse ja puhtuse taotlusest, tegelemisest inimolemise kosmiliste põhijõududega, ängidest ja mudelkirjandusest (Valton, Unt, Vetemaa, Traat, Rummo, Kaplinski). Seejärel tulevad mõned sama põlve eraldi käsitluse pälvinud luuleautorid (Hando Runnel, Viivi Luik, Andres Ehin). Muuseas leiab sürrealist Mikiver, et Ehin pole sürrealist, vaid pigem luuleföljetonist Christian Morgensterni laadis. “Kuuekümnendlaste järelväe” moodustavad miskipärast Teet Kallas ja Vaino Vahing.
“Veidike teooriat” räägib sellest, kuidas “kuuekümnendlased” jäid truuks tõe printsiibile, mis tekitas kriisi kriitikas, sest ei võimaldanud luua silda kirjanduspraktika ja marksistliku ideoloogia vahele. Mikiver leiab muuhulgas, et olmekirjandus ongi tegelikult uue aja sotsialistlik realism. Siia jääb lugu pooleli, kuigi viimane tekst lõpeb sõnaga “järgneb”.
Minu arvates on see üldse kõige huvitavam sõjajärgse kirjanduse üldistamise katse paguluses, nii tänu kodueesti ja pagulaskirjanduse võrdlusele kui ka katsele leida pagulaskirjanduses muidki liigendusaluseid peale põlvkondade.
Selgi perioodil ilmub mitu võõrkeelset eesti kirjanduse ülevaadet, olulisemateks kirjutajateks Mikiver ja Jüri Kurman.
Jüri (Georg/George) Kurmanilt (1942–1994) on tihe ülevaade “Estonian literature” Eesti NSV-le pühendatud artiklikogumikus (1978).29 See pakub põhiosas kirjeldavat pilti. Luule jagab Kurman neljaks perioodiks: sõjaajast kuni 1955. aastani, sulaaeg 1956–1959, uue luule tulek 1960. aastatel ja luule pärast 1969. aastat. Sealjuures vaatleb ta 1958. aastat kui sulaaja luule tippaega. Uus aeg kulmineerub tema jaoks 1962–1967, kui debüteerib noor põlvkond, kes muudab täielikult nõukogude eesti luule senist realistlikku maailma. 1970. aastatel peatub Kurman vaid lühidalt. Proosa puhul paistavad kehtivat enam-vähem samad perioodid, kuigi neist otseselt ei kõnelda.
Erinevalt muudest ülevaadetest annab Kurman pildi ka kirjanduselust, kirjandusuurimisest ja selle keerdkäikudest, kõneldes pikalt mh formalismivastasest võitlusest ja kriitikute debattidest. Sealjuures pakub ta palju kodueesti uurijate ilusaid tsitaate, mis näitavad nõukogude kirjanduspoliitika pahupoolt. Lisaks saab siit ülevaate ka tõlkimisest.
Ülevaadet eesti kirjandusest pakub ka “Modern Encyclopedia of Russian and Soviet Literatures” 7. köide (1984): George Kurmani “Estonian Literature: beginnings until 1900” ja Ilmar Mikiveri “Estonian Literature: 1900 to the present”.30 Mõlemad artiklid on tihedad ja selged ülevaated, Mikiveri oma on vaid esseistlikumas keeles. Muuhulgas toob ta siin eri autorite puhul esile ka nende modernistlikkuse ning kasutab mõisteid ja ideid, mis esinesid juba Aja Kirjaloos (kuuekümnendate poisid, olmekirjandus kui tõeline sotsialistlik realism jms).
Kirikuloolase, Süüria kristluse uurija Arthur Võõbuse (1909–1988) sari “Studies in the History of Estonian People” sisaldab ka ülevaateid kirjandusest, eraldi osana “Estonian Literature during the Period of Independence” (1983).31See on tohutu hulga joonealuste põigete ja alaviidetega tekst, mis pakub kompileerituna hulgi fakte ja hüplikke kommentaare, lisaks konservatiivse kristliku lähenemise kaudu esitatud negatiivseid hinnanguid Siuru jms kohta. Üldiselt jätab tekst naiivse mulje ja tekitab arusaama, et ega autor eesti kirjandusest suuremat ei tea.
Ajaliselt viimane on Raimond Kolga ja Arvo Mägi artikkel “Estnische Exilliteratur in den letzten zwei Jahrzehnten“ (1987).32 See annab pildi ajast pärast seda, kui Ants Orase ja Arvo Mägi ingliskeelsete kirjanduslugude käsitlus lõppes (1967–1968). Tegu on kokkusurutud ülevaatega, millest meile on siin oluline näiteks see, et välditakse modernismi-mõistet, eelistades selle asemel kõnelda metamaailmast ja ebatõelisest maailmamõõtmest, mida üksikud kirjanikud peegeldavad.
Kahe perioodi sisse jääb ka mitu lugu Mall Jürmalt (Kuusikult), mis annavad kokku entsüklopeedilise ülevaate sõjajärgsest eesti kirjandusest kodumaal ja paguluses, sisaldades iga käsitletava kirjaniku kohta lühikest lõiku põhifaktide ja iseloomustusega.33
Välismaised uurijad
Siinse sarja aineks on eestikeelse eesti kirjanduse uurimine.34 Seda on uurinud peaaegu ainult eestlased ise. Teistest rahvustest uurijaid on väga vähe ja nende panuseks on pea eranditult kompilatiivsed ülevaated, entsüklopeediaartiklid, saatesõnad tõlgetele jms. Sõjajärgse perioodi erijooneks on nende uurijate jagunemine kahte rühma elukohariigi ja ideoloogia järgi. Ühele poole jäävad Lääne-Euroopa ja Ameerika (sh Lääne-Saksamaa), teisele poole Nõukogude Liit ja Ida-Euroopa (sh Ida-Saksamaa). Omamoodi piiri peale jääb Soome, kus suhted liiguvad aegamisi Läänest Itta.
Välismaiste uurijate seas leidub minu teadmiste järgi ainult kaks tähtsamat rühma. Ühe moodustavad sakslased, eriti baltisakslased, teise soomlased. Siin vaatlen lühidalt Lääne-Saksa uurijaid, kelle huvikeskmes on tüüpiliselt olnud Balti kirjandused koos baltisaksa kirjandusega.35
Kõige olulisem nonde aastakümnete uurijatest on Münsteri ülikooli slavistikaprofessor Friedrich Scholz (1928), kes on uurinud mitmeid Ida-Euroopa kirjandusi. Tema olulisim eesti kirjandust puudutav töö on “Die Literaturen des Baltikums. Ihre Entsehung und Entwicklung” (1990).36 See annab ca 350 faktirikkal ja tihedal leheküljel ülevaate eesti, läti ja leedu keelest, kirjakultuuri ajaloost ja kirjandusest Baltimaade omakirjanduste kujunemiseni ehk 19. sajandi lõpuni. Vaid lühike peatükk käsitleb 20. sajandi algupoolel toimunud arengut. Eesti kirjandust puudutab sellest ca 90 lehekülge.
Scholzi lähenemisviis on eeskätt deskriptiivne ja võrdlev. Keskseteks teemadeks on Eesti ja Baltikum kui kirjanduse aine, mille puhul ta toob esile nii publitsistika kui ilukirjanduse ja lisaks baltlastele ka vene kirjanikud (Wilhelm Küchelbecker jt). Eraldi on juttu kirjandusseltsidest, ajalehtedest ja ajakirjadest. Kirjanduse kujunemise keskmes on 19. sajand, folklooritekstid ja nende käsitamine rahvuskirjandusena. Palju kõneleb ta tõlgetest ja mugandustest Euroopa kirjandusest, tuues eri kirjanike puhul välja tihedaid lähteautorite loendeid. Siis tuleb iseseisva rahvuskirjanduse tekkimine, kus keskseks vaatlusaineks on luule areng kuni Juhan Liivini, kusjuures palju kõneldakse ka poeetikast, motiividest, värsimõõtudest. Proosast ja draamast on vaid vähe juttu. Kokkuvõttes on tegemist oluliselt teistsuguse kirjanduspildiga kui harjumuspärastes eesti kirjanduslugudes.
Omamoodi järjeks sellele tööle on “Entwicklungstendenzen der Lyrik in den baltischen Literaturen im Rahmen der Sowjetliteratur in den Jahren 1960–1970”.37 Scholz alustab 20. sajandi algusest ja kirjanduse moderniseerumisest, liikudes edasi rahvusluse mõjudeni ja sealt sulaajani, mille käsitlus algab ülevaatega vene kirjanduse taasmoderniseerumisest ning seostab näiteks Jevtušenko ja Voznessenski sümbolismi- ja futurismitraditsioonidega. Uuema aja luulest kõneleb ta eeskätt konkreetsete tekstide motiivi- ja vormianalüüsi kaudu. Põhiliselt on juttu küll leedu ja läti luulest. Eesti luule näideteks on üks Krossi ja üks Kaplinski luuletus.
Lisaks on Scholz uurinud 1970.–1980. aastatel ka A. H. Tammsaaret.38 Siin on kaks olulist teksti. “Anton Hansen-Tammsaare. Eesti proosa realismi ja modernismi vahepeal” annab pildi Tammsaare eluloost ja teostest ja samas analüüsib neid teoseid hoopis teisiti, kui sel ajal eesti kirjandusuurimises tavaks oli. Nii rõhutab Scholz Tammsaare meisterlikke dialooge, mille abil ta oma tegelased elavaks teeb. Ja leiab, et “Põrgupõhja uues Vanapaganas” kujuneb keel üheks keskseks tegelaseks. Ta rõhutab Tammsaaret kui rahvusliku eneseleidmise teema kirjanikku ja leiab temas sekulariseerunud kristlikku maailmanägemist. Ta seob Tammsaare Euroopa kirjandusvooludega ja nimetab teda tüüpiliseks uusromantikuks, pidades sealjuures silmas teemat, kus lihtne ja hea inimene põrkub peene seltskonna ebasiiruse jms-ga, ning uusromantiliseks kujutlust, mis näeb väljapääsu tagasipöördumises lihtsa elu juurde. “Paradoksi väljendusvormid A. H. Tammsaare teoses “Põrgupõhja uus Vanapagan”” analüüsib Tammsaare paradokside sisu ja tehnikat ning seob tema vaateid mh eksistentsialismiga, mis romaani ilmumisajal oluliseks tõusis. Scholz on kirjutanud ka ülevaateid eesti kirjandusest teatmeteostele.
Erik Thomson (1915–1990), baltisaksa päritolu bibliograaf ja kultuuriloolane, on avaldanud ülevaateraamatu “Estnische Literatur, ihre europäische Verflechtung in Geschichte und Gegenwart” (130 lk).39 See on pigem kommenteeritud bibliograafia, mis haarab lisaks ilukirjandusele ka filoloogiat, ajalugu, poliitikat, tõlkeid jm ning keskendub eeskätt paguluses ilmunule. Peale selle on sakslastelt ilmunud rida lühiülevaateid erinevates koguteoses.40
Muudest eurooplastest vajab mainimist juba enne sõda eesti kirjandusest kirjutanud luuletaja, tõlkija ja uurija Ernest Howard Harris (1876–1961), kellelt sõja järel ilmusid lühikesed populaarteaduslikud ülevaated koos paljude luulenäidetega “Literature in Estonia” (70 lk) ja “Estonian literature in exile” (36 lk).41
Kokkuvõtteks kirjanduslugudest
Kirjanduslugusid ilmub paguluses üsna palju. Samas on suurem osa neist lühikesed ülevaated ja teatmeteoseartiklid, mis peavad juba mahu ja avaldamiskoha tõttu piirduma kainete faktidega ja kindlate tõdedega. Teistest eristuvad Ristikivi esseistlikkus ning omal kombel ka Kangro memuaristlik kirjanduselu lugu. Üldistavalt võib öelda, et arusaam eesti kirjanduse loost ja selle kesksetest liikumistest ei muutu. Samas on pilt eri kirjandusperioodide osas erinev.
Kõige enam uut on vanema kirjanduse osas. Siin pakutakse uusi leide, uut barokiaja tõlgendust, uutmoodi seoseid Balti kirjandustega. Ja olulisim panus ei tule siin mitte niivõrd Suitsult, kui Salult ja Scholzilt.
Realismi ja uusromantismiga on vastupidi. Rahvusvahelises kirjandusuurimises mõtestatakse just see ajajärk neil aastatel ümber. Kujuneb arusaam 20. sajandi kirjandusloost, mille keskmeks on kirjanduse moderniseerumisprotsess alates sümbolismist ning lõpetades avangardi ja modernistliku proosauuendusega. Eesti kirjandusloo lugejani jõuab pilt selle aja kohta vaid üldülevaadete kaudu, mis osalt on valminud enne 1960. aastaid (Jänes, Ristikivi), osalt pakuvad vana mudelit (Mägi). Hilisemad lähenemisviisid leiavad kajastust vaid entsüklopeediates ja sealgi harva. Ja kuigi Ivask kõneleb modernismiga arvestamise vajadusest, ei puuduta see muudatus kirjandusloo ülesehitamist.
Selle perioodi puhul keskendub pagulaseesti kirjandusuurimine pea jäägitult arbujatele. Nende kanoniseerimine ja sellise eesti luuleloo traditsiooni ehitamine, kus Alver ja Talvik kujutavad endast arengu tippu, ongi nende töö üks olulisi tulemusi. Selle loomisel osalevad mitmed autorid, eesotsas Orase, Ivaski ja Kangroga. Samas ei muuda see aga kogu perioodi tõlgendust, vaid vastupidi, kindlustab veelgi juba sõja eel paika pandud ja 20. sajandi modernismist distantseeruvat arenguliini.
Enim tegeleb pagulaste kirjanduslugu oma kaasajaga. Võiks küsida, kas see ongi kirjanduslugu. On selge, et ajaline distants pole piisav ning tulemusena sündiv pilt saab liiga kirju. Aga on näha, et autorid soovivad välja kujundada pagulaskirjanduse kaanonit ja see neil ka õnnestub. Samas mingit voolupõhist lähenemist ja periodiseerimist sellega ei kaasne. Liigenduse aluseks saavad põlvkonnad. Ka siin lausa välditakse modernismi-mõistet. Vaid Kolk ja Mikiver viitavad modernistlikule perioodile väliseesti kirjanduses. Huvitavaim arengupilt pärinebki Ilmar Mikiverilt, aga see ilmselt sai vaid minimaalse leviku osaliseks, võttes arvesse nii ilmumiskohta kui ka autori positsiooni kirjandusuurimises.
Veidi tegeldakse ka kodueesti kirjandusega. Siin pakutakse erinevaid liigendusi ja väga erinevaid hinnanguid, alates kogu kodueesti kirjanduse eitamisest kuni kuuekümnendike põlvkonna ülistamiseni. Kuid üldiselt tõusevad esile ikka samad nimed, kes on tähtsad ka kodumaises kriitikas.
Tänan Cornelius Hasselblatti bibliograafilise abi ja Sirje Oleskit materjalide hankimise eest.
1 Aja Kiri ilmus 1976–1986 Torontos (toimetaja Vello Salo), 1987–1990 Stockholmis (toimetaja Enno Klaar), viimane number (57) taas Torontos. 1985. aastal alustab ka ajakiri Estonia, mida tegid Soome ja Saksa noored estofiilid (Cornelius Hasselblatt, Tapio Mäkeläinen jt) ning mis pigem distantseeris end pagulasringkondadest.
2 Vt ülevaadet: P. S a a g p a k k, Muljeid loengute sarjast eesti luule üle Yale’i ülikoolis. Tulimuld, 1969, nr 3, lk 186–190.
3 Vt ka selle perioodi ülevaadet Maie Kaldalt rmt-s: Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. Tallinn, 2008, lk 739–744.
4 H. G r a b b i, “Mana”, nii nagu ta oli ja on. Looming, 1998, nr 6, lk 911–917.
5 R. K o l k, A. M ä g i, Kahe viimase aastakümne eesti pagulaskirjandus. Tallinn, 1989; P. K a n g u r, K. M u r u, Ü. T o n t s, Väliseesti kirjandus. Tallinn, 1991.
6 Rida nooremaid väliseesti uurijaid alustab küll 1980. aastatel, kuid nende aktiivsem tegevus algab järgmisel kümnendil: Thomas Salumets (1956), Tiina Kirss (1957), Cornelius Hasselblatt (1960) jt. Neist tuleb juttu juba tänapäeva kirjandusteaduse käsitluses.
7 Utoopia ja futuroloogia. Lühiuurimusi kirjandusest. Lund, 1972; Posthobustel Jõhvist Rooma. Esseid kirjandusest. Lund, 1974; Porkuni preili. Esseid eesti kirjandusest. Stockholm, 1978; Must lagi on meie toal. Esseid kirjandusest. Lund, 1980; Kuhu päike ei paista. Ühiskondlikke probleeme Eduard Vilde loomingus. Stockholm, 1981; Kihutav troika. Stockholm, 1984.
8 H. S a l u, Lill tärkab su haua pinnast. Tähelepanekuid Juhan Liivi luule mõjuloost. Rmt-s: H. Salu, Posthobustel Jõhvist Rooma, lk 176–244. Vt ka H. S a l u, Must lagi on meie toal. Lootusetus ja visioon Juhan Liivi luules. Rmt-s: H. Salu, Must lagi on meie toal, lk 32–67.
9 H. S a l u, Posthobustel Jõhvist Rooma, lk 79–119.
10 Porkuni preili. Ballaadid ja pingilaulud vallasema traagikast. Rmt-s: H. Salu, Porkuni preili, lk 7–59; Utoopia ja futuroloogia. Rmt-s: H. Salu, Utoopia ja futuroloogia, lk 5-35. Nelisada aastat esseistikat. Rmt-s: H. Salu, Kihutav troika, lk 175-204.
11Ilukirjanduse väärtuskriteeriumidest. Tulimuld, 1972, nr 1, lk 4–18 (kordustr rmt-s: Utoopia ja futuroloogia, lk 36–61); Püsivast ja muutuvast väärtushinnangust. Rmt-s: Utoopia ja futuroloogia, lk 104–125 (kordustr rmt-s: Must lagi on meie toal, lk 217–237).
12 B. K a n g r o, Eesti kirjakuulutaja eksiilis. Lund, 1989.
13 B. K a n g r o, Arbujad. Lund, 1981; B. K a n g r o, Arbujate kaasaeg. Lund, 1983.
14 B. K a n g r o, Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid. Lund 1978; B. K a n g r o, Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid II. Lund, 1987.
15 B. K a n g r o, K. R i s t i k i v i, Kirjad romaanist. Lund, 1985; 2. tr: Tallinn, 2006.
16 Vt valikut: V. U i b o p u u, Ajavoolu võrendikest. Mõtteraamat kirjanduse, keele ja kultuuri vallast. Lund, 1987.
17 Karl Ristikivi ja tema vahemängude periood. Tulimuld, 1973, nr 1, lk 9–17; Märkmeid eesti lühiproosa arenguloost. Tulimuld, 1977, nr 4, lk 178–185; Arbujad ja muu mets. Tulimuld, 1981, nr 3, lk 114–121.
18 Tammsaare üle piiri. Tulimuld, 1969, nr 4, lk 196–204; Hindrey romaanikäsikiri sõjajalus. Tulimuld, 1981, nr 1, lk 32–40; Üks unistuste purunemine lähivaates ehk mälestusi Richard Rohust 1930 ja hiljemgi. Tulimuld, 1986, nr 1–3, lk 36–44, 99–109, 138–147.
19 V. U i b o p u u, Mõistetest “sümboolne” ja “tüüpiline”. Tulimuld, 1959, nr 4, lk 276–285; V. U i b o p u u, Müüte ja tõde ilukirjandusliku loomingu psühholoogiast. Tulimuld, 1971, nr 3, lk 116–121, nr 4, lk 187–195; 1972, nr 1, lk 27–31.
20 V. U i b o p u u, Võrdlusest ja selle keelelisest struktuurist. Tulimuld, 1961, nr 2, lk 123–126. Vt ka V. U i b o p u u, Kaunokirjallisen vertailun ilmaisutavoista. Rmt-s: Vironseppo. Juhlakirja Julius Mägisten 60-vuotispäiväksi. Helsinki, 1960, lk 259–263.
21 Uibopuu väitekiri “Similarkomparative Konstruktionen in Finnischen und Estnischen insbesondere in der modernen Schriftsprache. Syntaktisch-stilistische Untersuchungen” (Uppsala, 1970) kasutab küll näidetena ilukirjanduskeelt, kuid kuulub oma loomult siiski keeleteadusesse.
22Nooreestlased Ahvenamaal 1906–1913. Tulimuld, 1978, nr 3, lk 156–159, nr 4, lk 207–216; Friedebert Tuglas Pariisis. Tulimuld, 1982, nr 4, lk 195–205. Taastrükitud rmt-s: I. Talve, Vanem ja noorem Eesti. Tartu, 2008, lk 112–137.
23 Vt valimikku: I. L a a b a n, Marsyase nahk. Tekste tekstidest. Tekste piltidest. Tallinn, 1997.
24 Käänukohad Marie Underi varasemas luules. Mana, 1960, nr 4, lk 189–199. Vt ka Karl Ristikivi 50. Mana, 1962, nr 3, lk 199–204; Essee Juhan Liivi ülikuuest ja eesti uuemast luulest. Mana, nr 32, 1967, lk 11–22. Taastrükitud rmt-s: I. Grünthal, Müütide maagia. Tartu, 2001.
25 Nt: Eesti memuaar ja matkakirjeldus 1945–1965. Mana, 1966, nr 1, lk 36–48; Kirjandusteaduslikest lähenemisvõimalustest eesti nüüdisluulele. Rmt-s: Eesti keele ja kirjanduse instituudi toimetused 7. Kirjanduslikke ülevaateid III. Stockholm, 1968, lk 26–31. Ja mulle tundmatu ülavaade eesti uuemast luulest: Far da en sanning vara enkel? Horisont: Organ för Svenska Österbottens Litteraturförening (Vasa), 1970, kd 17, lk 121–142.
26 Vt kaht eelmist loengut.
27 Eesti luule 1945–1955. Aja Kiri, 1977, nr 5, lk 5–7, nr 6, lk 18–21, 24; Eesti proosa 1945–1955. Aja Kiri, 1978, nr 1, lk 40–44, nr 2, lk 30–33; Vahtkonnavahetus. Aja Kiri, 1978, nr 3, lk12–14, 1979, nr 1, lk 34–36, nr 2, lk 31–33, nr 3, lk 32–33; Eesti proosa 1956–1968. Aja Kiri, 1979, nr 4, lk 16–17; Vahtkonnavahetus 1956–68. Aja Kiri, 1979, nr 5, lk 34–35; Proosa Eestis 1956–68. 1979, nr 6, lk 29–31; 60-ndate eesti poisid. Aja Kiri, 1980, nr 1, lk 23–26, nr 2, lk 26–27, nr 3, lk 26–27, nr 4/5, lk 34–35; Laulik Runnel. Aja Kiri, 1980, nr 6, lk 23–25; “Sürrealist” Ehin.Aja Kiri, 1981, nr 3, lk 28–29; Viivi Luik. 1981, nr 5/6, lk 16–17; Kuuekümnendlaste järelvägi. Aja Kiri, 1982, nr 1, lk 32–33; Veidike teooriat. Aja Kiri, 1982, nr 2, lk 21–24.
28 Raimond Kolk on seda perioodi otseselt modernismiks nimetanud, tuues näidetena samad teosed.
29 J. K u r m a n, Estonian literature. Rmt-s: A case study of a Soviet republic: The Estonian SSR. Ed. T. Parming, E. Järvesoo. Boulder, 1978, lk 247–280. Raamat ise annab põhjaliku ülevaate Nõukogude Eesti rahvastikust, poliitilisest olukorrast, majandusest, teadusest ja kultuurist, lisaks Kurmanile kirjutab Mardi Valgemäe draamast ja teatrist.
30 G. K u r m a n, Estonian Literature: beginnings until 1900; I. M i k i v e r, Estonian literature: 1900 to the present. Rmt-s: The Modern Encyclopedia of Russian and Soviet Literatures. Kd. 7. Toim H. B. Weber. Gulf Breeze (FL), 1984, lk 73–80; 80–91. Entsüklopeedia ilmunud osas on ka rida artikleid konkreetsetest eesti kirjanikest (Alle, Alver, Antson, Barbarus, Haava, Hindrey, Hint, Hurt) ning Felix Oinase käsitlused “Epic. Estonian” 6. köites ja “Estonian Literature: Folklore” 7. köites.
31 A. V õ õ b u s, Studies in the History of Estonian People V. Stockholm, 1979; A. V õ õ b u s, Estonian Literature during the Period of Independence. Rmt-s: A. Võõbus, Studies in the History of Estonian People IX. Stockholm, 1983.
32 R. K o l k, A. M ä g i, Estnische Exilliteratur in den letzten zwei Jahrzehnten. Rmt-s: Ural-Altaische Jahrbücher. Neue Folge. Kd 7. Wiesbaden, 1987, lk 48–78. Eesti k-s: R. K o l k, A. M ä g i, Kahe viimase aastakümne eesti pagulaskirjandus. Tallinn, 1989.
33 M. K u u s i k, Sowietisierung der Literatur in Estland. Rmt-s: Acta Baltica V: Liber Annalis Instituti Baltici, 1965. Königstein im Taunus, 1966, lk 200–216; M. K u u s i k, Estnische Schriftsteller im Exil. Rmt-s: Acta Baltica VI, … 1966. Königstein im Taunus, 1967, lk 91–104; M. K u u s i k, Die sowjetestnische Literatur heute. Rmt-s: Acta Baltica XIV, … 1974, Königstein im Taunus, 1975, lk 184–196. Esimene artikkel on osalt identne ingliskeelsete artiklitega: M. J ü r m a, Literature in Soviet occupied Estonia. The Baltic Review, 1959, nr 16, lk 54–61; M. J ü r m a, Literature in Estonia. The Baltic Review, 1966, nr 32, lk 28–40. Kuusik on Jürma sünninimi. Miskipärast pole allikad, kus neid artikleid mainitakse, pööranud tähelepanu sellele eripärasele nimekasutusele.
34 Ma ei hakka siin arutlema selle üle, kes kuulub eesti kirjandusuurimisse ja kes mitte. Vt selle kohta käesoleva sarja 2. loengut, samuti: C. H a s s e l b l a t t, Eesti kirjandusteaduse “Kes? Mis? Kus?”. Hetkeseis. Keel ja Kirjandus, 2008, nr 1/2, lk 28–38.
35 Vt ka: C. H a s s e l b l a t t, Estnische Literatur in deutscher Sprache 1784–2003. Bibliographie der Primär- und Sekundärliteratur. Bremen, 2004, lk 13–25; C. H a s s e l -b l a t t, Geschichte der estnischen Literatur: von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin, New York, 2006, lk 48–50.
36 F. S c h o l z, Die Literaturen des Baltikums. Ihre Entsehung und Entwicklung. Opladen, 1990. Vt ka retsensiooni: H. P e e p, Eesti kirjandus kaugvaates. Akadeemia, 1991, nr 2, lk 398–401.
37 F. S c h o l z, Entwicklungstendenzen der Lyrik in den baltischen Literaturen im Rahmen der Sowjetliteratur in den Jahren 1960–1970. Rmt-s: Baltisches Jahrbuch 1985. Bonn, 1985, lk 96–121.
38 F. S c h o l z, Anton Hansen Tammsaare (1878–1940). Estnische Prosa zwischen Realismus und Moderne. Rmt-s: Anton Tammsaare: Die lebenden Puppen. Prosa in Auswahl. München, 1979, lk 7–44; F. S c h o l z, Ausdrucksformen des Paradoxen in Anton Tammsaares
Roman “Der neue alte Teufel aus dem Höllengrund”. Rmt-s: Jubiläumsschrift zum fünfzigjährigen Bestehen des Slavisch-Baltischen Seminars der Westfälischen Wilhelms-Universität Münster. Münster, 1980, lk 151–165 (eesti k-s mõlemad rmt-s: Tammsaare maailmakirjanikuna. Kolm välismaa Tammsaare-uurijat. Tallinn, 2001, lk 100–142); F. S c h o l z, Die Entwicklung des poetologischen Systems A. H. Tammsaares im Rahmen der Entwicklungstendenzen der europäischen Literatur. Rmt-s: Congressus Quintus Internationalis Fenno-Ugristarum. Pars VII. Turku, 1981, lk 421–426.
39 E. T h o m s o n, Estnische Literatur, ihre europäische Verflechtung in Geschichte und Gegenwart. Lüneburg, 1973.
40 Nt J. P u r g a, Estnische Literatur – ein Überblick. Finnisch-Ugrische Mitteilungen, 1977, nr 1, lk 43–57; R. B e e r m a n n, Einige Charakterzüge der modernen estnischen Literatur. Osteuropa, 1977, nr 5, lk 399–412.
41 E. H. H a r r i s, Literature in Estonia. London, 1943, 1947; E. H. H a r r i s, Estonian literature in exile. London, 1949.