Keeleusaldus

Hasso Krull
Keeleusaldus
Mart Kangur, “Kuldne põli”

1.

Inimkeele suhtes võib võtta mitu vastandlikku hoiakut. Üks neist on äärmine umbusk: keelt ei usaldata, sest temaga saab öelda palju erinevaid asju korraga, ja veel rohkem järjestikku, nii et vasturääkivused kasvavad nagu mets ja keegi ei tea enam täpselt, kus on tõde ja kus vale. Pealegi saab keele abil ka tahtlikult valetada, eksitada, ähmastada, moonutada, ajades meeleheitele inimesed, kes usuvad naiivset vasturääkivuse-loogikat: tundub, et sellest rägastikust ei pääse iialgi välja, vähemalt mitte seni, kuni me kasutame ikka seda vana, loomulikku keelt, ega ole üle läinud mingile täpsemale ja ühetaolisemale kunstlikule keelele. Siit edasi võib minna mitut rada. Võimalik on näiteks loogiline positivism, mis tahtis keeleanalüüsi abil kõik filosoofilised probleemid ära lahendada ja metafüüsika prügikasti heita. Samas on võimalik ka teatava ühtse keelekasutuse sunniviisiline kehtestamine, mis on omane monoteistlikule religioonile: kõrvaldada tuleb kõik valed ja vigased, parasiitlikud laused, nii et keel langeks otseselt kokku Jumala loodud maailmaga. Selline usaldamatuse vorm on eriti kurjakuulutav, sest siit tuleneb arusaam, et kui mõ­nesid lauseid saab hävitada ainult koos neid lausuvate inimestega, siis tulebki seda teha, sest nii olevat Jumalale meelepärane.¹Nii kubisebki monoteismi ajalugu lõpututest tagakiusamistest, massimõrvadest ja nõiajahtidest.

Umbusk keele suhtes võib olla ka mõõdukas. Muidugi saab keele abil öelda lugematul hulgal erinevaid asju, aga see ei tähenda, et me peaks keele liistule tõmbama või temast üleüldse loobuma – ei, piisab sellest, kui me saame aru keele sees toimivast erinevuste mängust, oskame sellega arvestada ega lange hõlpsasti “logotsentrismi” lõksu. Sellist hoiakut esindas möödunud sajandi teisel poolel kõige jõulisemalt Derrida. Mõõdukas umbusk eeldab ka teatavat vabameelset soodumust, sest keeleline paljusus võetakse omaks vabaduse nimel. Keelt ei väärtustata mitte ta enese, temas peituva traditsiooni, esivanemate päranduse või müütilise kosmoloogia pärast, vaid sellepärast, et keel oma loogilise polüvalentsusega on inimliku vabaduse tingimus. Tänu sellele, et keeles valitseb määramatus, saab inimene asjadest kõnelda just nii, nagu ta praegu tunneb õige olevat, ja kui keegi seda määramatust kuritarvitab, siis ei ole selles süüdi mitte keel, mis jääb endiselt määramatuks ja võimaldab vale kohta alati öelda, et see on vale. Nii ei ole keel iseenesest kahtlane, aga kahelda tuleks siis, kui keegi püüab keeleliste vahendite abil teatavaid keelelisi tähendusi välistada, keelt keele enese abil kuidagi väiksemaks ja abitumaks teha. Iga seesugune katse on tõesti ohtlik, sest sellega lõigatakse ära võimalus sõnastada asju teisiti, muuta seisukohti, mis enam ei tundu nii head ja õiged, kui nad ehk kunagi tundusid, ja luua keele abil uusi väljavaateid, uusi maailmanägemisi.

Nüüd tahaks küsida, kas peale äärmise ja mõõduka umbusu saaks keelesse suhtuda ka nii, et umbusku üldse ei olegi. Kas keelt saab tõeliselt usaldada, ilma et me sellega kohe langeksime halastamatu keelekriitika ohvriks, mis näitab, et me ise ei tea, mida me räägime? Või küsigem koguni: kas keelt saab tõeliselt armastada? Neid lauseid kuuldavale tuues ma justkui kuuleksin saalist ebamäärast mühinat, suminat, köhatusi, summutatud repliike; ja ma ei tea, kas te saite minust õigesti aru, kas ma ikka väljendusin hästi, kas ma mõni teine kord, mõnes teises kohas ehk ei oskaks seda hoopis paremini küsida. Aga tõtt-öelda pole sellel erilist tähtsust. Ma võin öelda need laused, ma võin need isegi kirja panna, ma võin need jäädvustada mingiks ajaks, mis võib venida inimese elueast palju pikemaks – aga ikkagi pole sellel erilist tähtsust. Sest kui ma olen seda öelnud, kui ma olen need laused lõpetanud, siis pole keel sellega ometi veel lõppenud. Seda kõike võib uuesti öelda, teisiti öelda, paremini või halvemini öelda, või üldse mitte öelda, jätta jutt katki ja hüpata hoopis teisele teemale. Muide, just seesugust hüpet ma praegu kavatsengi teha, aga hästi märkamatult, nii et teile jääks mulje, et kõik järgnev tuleneb eelnevast. Ja kui ma seda teen, siis ainult tänu sellele, et ma olen tahtnud keelega kaasa minna, et ma ei ole teda takistanud, vaid lasknud keelel minna sinna, kuhu ta kangesti kipub. Ja kuhu ta kipub? Ta kipub sinna, kus mul tuleb öelda: kui me keelt üksnes ei kahtlustaks, kui me teda üksnes ei kritiseeriks, vaid hoopiski armastaks ja usaldaks, vaat siis meil oleks alles kuldne põli.

2.

Mart Kanguri luule on keeleusalduse luule. Ta on seda kahes mõttes: kõigepealt sellepärast, et ta ongi luule, päris luule ja mitte filosoofia või keeleteadus. Päris luulet saabki defineerida selle kaudu, et seal keelt usaldatakse, sest ilma usalduseta ei saaks keelega lõpuni kaasa minna. Kui luule keelega lõpuni kaasa ei lähe, siis ei tule seal ette ühtki üllatust – mitte midagi ei juhtu, lugeja tehtud pingutust ei tasuta mitmekordselt, talle ei jää midagi meelde ja ta ei saagi aru, miks ta peaks edasi lugema. Mart Kanguri luule on aga keeleusalduse luule veel teiseski mõttes: siin ollakse silmanähtavalt teadlik sellest, et keelt võib ja saab umbusaldada, et teatavates tingimustes seda peabki tegema, et mõnikord võib umbusk keele suhtes ollagi just see, kuhu me keelt usaldades välja jõuame. Ometi ei ole Kangur selle umbusu ühegi vormi juurde peatuma jäänud: ta ei paista arvavat, et valed ja vigased laused võiks keelest üleüldse välja heita, või et filosoofilised probleemid saaks lahendada loogilise analüüsi abil. Ja päris kindlasti ei taha ta loomulikku ja ebatäpset keelt asendada mingi kunstliku, täpsema keelega.

Las sõnad olla, neil on oma lugu

mis pole alanud ja mis ei lõpe.

Nad tulevad, ja sellest pole lugu.

Nad on su igavene väljaõpe.

Las sõnad olla, neil on oma lugu

mis üldsegi ei räägi inimesest.

Nad tulevad, ja sellest pole lugu

ja pole mingit lugu minemisest

(lk 68).

Selles manifestilaadses tekstis paistab Kangur ühelt poolt inimkeelt dehumaniseerivat: sõnadel on “oma lugu, mis üldsegi ei räägi inimesest”; nad “tulevad ja lähevad, ei vasta ega küsi”; nendega on “üldse iseasi”. Teiselt poolt on sõnad aga “igavene väljaõpe”; neid “ei tohi ära kasutada”, sest nad tulevad “kui linnud lõunast, peenikene jada”; viimaks sõnad “lähevad ja võtavad su koost”. Sellest jääb omakorda mulje, et sõnadesse tuleb suhtuda õrna ettevaatusega, sest nad on otsekui elusolendid, kes meid lakkamatult läbivad, loovad ja lammutavad. Enam-vähem sedasama ütleb oma lugejatele ka isikustatud luuletus (luuletuses pealkirjaga “Luuletus”):

Mida on mul teile öelda, sõbrad?

Ainult ühte – ihaldage mind!

…

Selline on minu and ja tõotus:

iha minu ihast,

eri minu erinevusest,

sest mina olen tee ja kohv ja viin,

sest mina olen tee ja ee ja ee,

sest mina olen tee ja tee veel!

Mina olen ülestõus ja melu!

(lk 69).

Luuletus kinnitab: “ma ei lõpe ära, isegi kui ma lõpen”. See lause on paradoksaalne, aga ainult para-doksaalne: ta näib lihtsalt välja langevat üldkehtivast arvamusest, et lõpmatus ja lõplikkus on omavahel lepitamatud. Ometi pole see tegelikult nõnda, või õigemini: sel pole tegelikult mingit tähtsust, sest luuletus tahab öelda hoopis midagi muud. Ta ei taha vastu rääkida, ta ei taha üldse vaielda, vaid tahab oma lugejale üle anda üht hinnalist kingitust. See kingitus on keele kingitus, millega pole küll midagi peale hakata, kuid milleta me ka kuidagi hakkama ei saa – sest nagu kunagi ütles Clifford Geertz, “me oleme valmimata või lõpetamata loomad, kes saavad valmis või omandavad lõpliku kuju kultuuri kaudu – ja mitte lihtsalt üldise kultuuri kaudu, vaid väga iseäralike kultuurivormide kaudu”.² Keel on kultuuri keskmes, ta kehastab kõiki neid “iseäralikke kultuurivorme”, mille kaudu inimene kui “lõpetamata loom” mingil määral valmis saab – vähemalt nii palju, et ta suudab korraga bioloogilise ja kultuurilise olendina toimida. Samas aga hoiab keel midagi sellest lõpetamatusest ikka veel alles, ta on justkui inimese lakkamatu kultuuriline valmimine. Luuletus toobki keele sisemise valmimatuse nähtavale ja näitab meile sellega ka meie enda algset, olemuslikku valmimatust: teisisõnu, kui inimene loomana võib-olla saabki kultuuriliselt valmis, jääb ta luuletusena ometi lõpetamata.

3.

Norra filosoof Arne Næss on juhtinud tähelepanu väärtuslausete paratamatule emotsionaalsele tingitusele: “Väärtuste üle arutledes on oluline selgitada, millises vahekorras on spontaansed tunded, nende väljendamine meie häälevõngetega, ja väärtuslaused või normikuulutused, mis on küll tugevate tunnetega motiveeritud, aga millel on selge kognitiivne funktsioon.” Tundepuhang pole Næssi arvates iseenesest küll argument, aga näitavat, et midagi on peetud väga oluliseks: “Lause mõtteline sisu hõlmab jaatavat sisu, ja viimast tasub selgitada, otsides võimalikke vigu. Niisugune tehnika muidugi ei toimi siis, kui lause pärast selgitamist tundub vaieldamatult korrektne olevat. Lühidalt, väärtuslauseid moodustatakse tavaliselt kas positiivse või negatiivse tundega, ja neutraalsuse nõudmine on täiesti mõttetu.”³

Mart Kanguri “Kuldne põli” on tunderõhuliselt ambivalentne. Ühest küljest on tekst emotsionaalselt tugevasti laetud, tundeid väljendatakse väga otse, ilma midagi tagasi hoidmata: “Ma vaatan, kuidas Ukraina naised / panevad märulipolitsei kilpidesse lilli / ja hakkan nutma” (lk 42). Nutmisest pole küll midagi kasu, aga see toetab siin Kanguri väärtushoiakut, mille tundelist alust ta kohe ise selgitab:

Oh mind sentimentalisti!

Ma ju tean, et kõik see ei jää kestma.

Vabadus ei jää valitsema –

demokraatia ees, kapitalism taga

ja meist saavad iseendi orjapidajad.

Aga iga kord, kui kusagil puhkeb julguse õis

süttib süda jälle põlema

nagu poleks ta kunagi kustunudki

ja armastab, armastab tugevasti –

teid seal lukašenkade ja putinite taga.

Kuigi kapitalism iseenesest ei too midagi head ja teeb meist vaid “iseendi orjapidajad”, väärib see impulss, mis alistatud rahvaid Lääne demokraatia poole kisub, ometi suu­rimat tunnustust. See tunnustus on romantiline, sentimentaalne, aga just nõnda peabki seda tunnustama, lähtudes tundest, et “süda süttib jälle põlema” – mitte olukorra kainest hindamisest või poolt- ja vastuargumentide kuhjamisest. Nõnda vastandub Kangur levinud eelarvamusele, et olulisi lauseid saab moodustada ainult siis, kui lausuja on saavutanud emotsionaalse nullkraadi, teatava rafineeritud apaatia või lihtsalt akadeemilise tuimuse.

Teisest küljest kasutab Kangur palju tugevatoimelisi võõritusvõtteid: vaatepunkti ootamatut muutmist, maske, in­ter­tekstuaal­sust, mis tõmbavad endale tähelepanu ja sunnivad lugejat astuma sammu tagasi, et vaadata teksti distantsilt. Sellise lugemise võtme saame kätte juba esimestelt lehekülgedelt. Avaluuletus “Meie kassil kriimud silmad” tekitab terve intertekstide seeria, mis omavahel põimuvad: 1) tuntud eesti lastelaul, 2) René Magritte’i maal “Ceci n’est pas une pipe”, 3) Lewis Carrolli “Alice imedemaal”. “Õhtuks hajus kass suitsuna õhku. / Kadus ka naeratus, kriimud silmad. / Jäi ainult (piip)” (lk 5). Teksti puänteerib alla paigutatud lause “See siin ei ole luuletus”, mis võiks ka olla üks neist kirjadest “nägemisvälja alaosas”, mida kass metsas kännu otsas õpetab lugema kui “olemise subtiitreid”. Lugejal võiks nüüd tekkida küsimus, kas see kass ehk ei ole autor ise? Juba järgmisel leheküljel on aga lausuja kehastunud päikeseks:

Taevas on peegel, kuhu igal hommikul

tõuseb minu kiirgav nägu.

Ma ei suuda endale silma vaadata –

olen liiga ilus, liiga olemas.

Ah see siis ongi süü!

(lk 6).

Tuleb välja, et päike on ühtlasi lausuja süda: “Süda on üks suur süü / selle pärast, et ta iseennast ei näe. / Oh sind rumalat, sina pead ju ainult / armastama!” Tekib võrduste ridapäike–nägu–silm–süda–sina, mis võimaldab mitmekordset vaatepunkti vahetamist ja viimaks peadpööritavat küsimust: “Minu kiirgav nägu / liigub üle sina – oled sa / silm või süda?” Sellele saab mõistagi vastata ainult “eikumbki”, ja nüüd vahetavad mina ja sina hoopiski omavahel kohad: “olen / sinu pime nägu, mis näeb / aga ei paista.” Kuivõrd küsimuses esinev “sina” võiks tähendada ka taevasina, aga luuletuse alguses on taevast nimetatud peegliks, kuhu hommikuti ilmub lausuja “kiirgav nägu”, satuvad pimedus ja valgus, silm ja süda, mina ja sina teineteise sisse nagu yin ja yang. Kui palju kaugemale saaks vaatepunktide vahetamises veel minna? Ilmselt mitte palju, vähemalt mitte kaheksateistrealises luuletuses.

Mart Kangur distantseerub keeleliselt ka iseendast kui autorist. Lk 60 leidub autorinime inskriptsiooniga lühike luuletus, mida võib tsiteerida tervikuna:

minu keha nimi

on mart kangur

sellel nimel endal

nime pole

nimi on nimetu

paljas tähekeha

nimi on paljas keha

minu nime keha

on mart kangur

Keha nime juurest jõutakse nime keha juurde. Nii saab ring täis, aga vahepeale jääb tähelepanek, et pärisnimel endal nime pole (st tal võib olla vaid üldnimi). Kuskil siin on keele piir, millest edasi minna hästi ei saa. Kuid selle piirini on Mart Kanguri toonud keel ise.

4.

Jääb veel küsida, kuidas emotsionaalsus ja võõritusvõtted Mart Kanguri tekstides teineteisesse suhtuvad. Kas need on kaks vastandlikku kalduvust, mida hoiab koos üksnes Mart Kanguri “keha nimi”, millest on raamatukaanel saanud tekstikeha juurde kuuluv autorinimi? Või on neil omavahel mingi keerulisem seos, mis on küll intuitiivselt tabatav, aga mida on selgitada niisama raske nagu kirjeldada paljaste sõnadega sõlme sõlmimist ja lahtitulemist?

Esimest võimalust ei saa otsekohe kõrvale heita. Kui ütleksime, et tunderõhuline am­bivalentsus läbib kogu Kanguri teksti ja kahe pooluse kontrast tõuseb esile alles analüüsi käigus, teeksime paratamatult liiga “Kuldse põlve” nüansirohkusele, silmanähtavale varieeruvusele. Kõik luuletused pole siin kindlasti ühe vitsaga löödud, neist aimub mitu erinevat suunda, mis võimaldaksid ka ühekülgsemat arendamist, nii et veidi fantaseerides saaksime kujutleda kolme-nelja erinevat luulekogu. Kui panna neile raamatutele erinevad autorinimed, oleks Mart Kanguri suhe neisse umbes nagu Fernando Pessoa suhe Alberto Caeiro, Álvaro de Camposi ja Ricardo Reisi nimede all avaldatud tekstidesse. Üks neist võiks olla keele võimaluste üle mõtisklev filosoof; teine loogiliste paradoksidega mängiv lühivormide rakendaja; kolmas vihjete ja tsitaatide rägastikku juhtiv “hämar” luuletaja; neljas kirglik ja siiras tundeinimene, kes ei saa mitte vaiki olla, kui miski on tema meelest maailmas pahasti. Kõik see on “Kuldses põlves” mingil moel olemas. Ometi pole Mart Kangur seda teed läinud, ja nii peame ikkagi tagasi tulema küsimuse juurde, milline on emotsionaalsuse ja võõritusvõtete vaheline keerulisem seos.

Tundub, et selle vahekorra selgitamiseks võiks sobida lk 17 leiduv luuletus “Pliidikütt”. Tekst saab alguse sõnatüvede kütma-küttimalihtsast kõlasarnasusest: kuna eesti kirjakeeles palatalisatsiooni tavaliselt ei märgita, võiks pealkirja hääldada ka ilma selleta, nii et see tähendaks tavalist pliidikütmist. Kuid juba alates esimesest reast on selge, et siin tekstis on miskipärast juttu just pliidi küttimisest: kõigepealt tuleb köögilaua taga “vaikselt varitseda”, teades, et pliit on lähedal; külmatundest hoolimata ei tohi kütt ennast liigutada, sest “ainuke võimalus / natuke sooja saada / on küttida pliit”. Kui pliit on kaua liikumatult lamanud, võib kütt rünnata:

Sure, koer! Ühe hüppega

sööstan ta juurde, rebin

siibri lahti, topin

ülemise suu puid täis, paber otsa

ja siis tõmban tikust.

Rünnak on edukas, pliit lebab nüüd abitult ja “tõmbab / veel vaid viimast hinge”. Kütt tõdeb rahulolevalt, et pliidist jätkub “tervele perele / homme hommikuni”.

Kaks kujutlust on asetatud teineteise peale: ühes elatakse läbi pingeline ja erutav jaht, teises kössitab minategelane külmas köögis, kuni viitsib viimaks tule pliidi alla teha. Muidugi tekitab see kõigepealt tugeva koomilise efekti, sest igapäevane sündmus on esitatud peaaegu kangelasteona; intensiivselt vastanduvad ka laisk sihitu venitamine ja pinev eesmärgipärane varitsus. Ometi ei ole siin tegemist lihtsalt naljaga. Õigupoolest ei naeruvääristata ju kedagi, ning tapatöö asemel (jahilooma surmamine) süttivad pliidi all küttepuud. Hakkab levima hubane soojus, mis teeb kõigile heameelt.

Kuigi niisugune topeldamine peaks mõ­juma võõritusvõttena, ei ole tulemus iseenesest sugugi võõristav. Vastupidi, tekib hoopis tunne, et igapäevane istumine külmas köögis ei ole päris igapäevane – ja kuigi ta pole ka kangelaslik, on see ometi väga hea, et ta kangelaslik ei ole. Siiski on selles köögisistumises nüüd kummalist pinevust, intensiivsust, mis tuleb ei tea kust; kütmisest on äkki tõepoolest saanud ka küttimine, ehkki ühtki looma ei tapeta. Koos intensiivsusega on nii võrratult kasvanud ka köögisistumise intiimsus: pliidi kütmine muutub korraga ainuliseks ja lugejale väga lähedaseks, justkui oleks ta ise köögilaua taga “varitsenud” ja seejärel tikust tuld tõmmanud.

Samasuguse efekti tekitab lühike luuletus “Mida teeb Buddha pärast virgumist?”, mis ongi üks “Kuldse põlve” võtmetekste. Pealkirjaks pandud küsimus on teatavas mõttes tautoloogiline, sest “Ida mõtteloo leksikoni” järgi ongi buddha “teadvuse kõrgeima seisundi ehk virgumiseni jõudnud inimene”,⁴ mistõttu Buddha enne virgumist ei olekski tegelikult buddha. Kuna suure algustähega “Buddha” enamasti tähistab pärisnimena Gautama Buddhat, kes oli legendaarne ajalooline isik, võiks Kanguri luuletust muidugi võtta kui tahtlikku anakronismi, sest esitatud küsimusele vastatakse nõnda: “Peseb hambaid / ja vaatab peeglist, kuidas pastanire suunurgast välja poeb” (lk 8). Järgmises reas aga satume äkki keset Lumivalgekese muinasjuttu: “Peeglike peeglike seina peal / kes on kõige virgem ilma peal?” Kurja võõrasema asemel on siin aga Buddha ja peegel ei suuda kohe vastata – ja kui ta seda viimaks teeb, ei ole Buddha enam peeglis.

Sina, sina, kogeleb peegel

ja pilgutab oma klaassilma.

Ta on hiljaks jäänud – Buddha on juba köögis

ja joob kohvi.

Luuletusel on kaks interteksti: pärimus Gautama Buddha virgumisest bodhipuu all, ja vendade Grimmide muinasjutt. Kuigi selline võte näib keerukas, mõjub tulemus ootamatult lihtsana. “Buddha” ei pea ju tähistama ajaloolist Gautama Buddhat, pealegi on iga virgunu buddha. Hommikuse virgumise järel pestakse tavaliselt vannitoas hambaid ja juuakse siis kohvi. Sellist sõnamängu võib võtta lihtsalt naljana, kuid tegelikult pole see ainult nali – kõigil olenditel on buddha-loomus, ja muidugi peseb tänapäevane Buddha pärast virgumist ikka hambaid ja joob hommikukohvi.

Seega on võõritusvõtted siin otseselt seo­tud emotsiooniga, mida Kanguri luuletus kannab. Selle emotsiooni võiks lühidalt kokku võtta vormeliga “tavaline on ebatavaline”, kuid muidugi on ta iga kord ainuline ja raskesti määratletav. Igatahes on selge, et Kanguri luule kaks poolust on teineteisega tugevasti seotud, ja seotud kummalise sõlmega: emotsioon hargneb siin lahti siis, kui sikutada võõritusvõtete otsast. Seda tunnet võib nimetada ka keele kingituseks neile, kes teda usaldavad.

¹Vt nt P. Sloterdijk, God’s Zeal: The Battle of the Three Monotheisms. Cambridge, 2009, lk 92 jj.

²C. G e e r t z, The Interpretation of Cultures. New York, 1973, lk 49.

³A. Næss, Ecology, community and lifestyle. Outline of an ecosophy. New York, 1989, lk 64.

⁴“Sõna buddha on tuletis sanskriti verbijuurest budh(‘virguma, ärkama’), mis tähistab inimest, kelle meel on täiesti virge ja puhas, kuna sealt on kõrvaldatud kõik meeleplekid. Selline inimene on vabanenud sansaarast ja jõudnud nirvaanasse.” – L. Mäll, M. Läänemets, T. Toome, Ida mõtteloo leksikon. Tartu, 2006, lk 31.