Mark Lilla
Teejoomise jakobiinid
Inglise keelest tõlkinud Aet Varik
“Ma olen nende juht, ma pidin neile järgnema”
Prantsuse radikaal Ledru-Rollin, 1848.
Veidi rohkem kui kümne aasta eest avaldasin ma siinsetel veergudel artikli “A Tale of Two Reactions” (“Kahe reaktsiooni lugu”). Taipasin äkitselt, et Ameerika ühiskonnas toimub muutusi, mida konservatiivsed ja liberaalsed kommentaatorid õigupoolest tähelegi ei ole pannud. Konservatiivid olid ülearu ametis kuuekümnendate kultuurirevolutsiooni üle kurtmisega, liberaalid omakorda jahvatasid Reagani “ahnuse kultuuri” revolutsioonist, ning ühel meelel suutsid nad olla vaid selles, et Ameerika olukord on lootusetu.
Samal ajal polnud Ameerika avalikkusel sugugi keeruline võtta omaks mõlemad revolutsioonid ning need igapäevaelus ühte sobitada. See klappis kenasti, kuna mõlemad rajanesid ühel ja samal poliitilisel printsiibil: radikaalsel individualismil. Clintoni valitsusaastail kaldus Ameerika vasakule eraisiku autonoomia küsimustes (suguelu, lahutus, narkootikumide juhutarbimine), jätkates samas majandusliku autonoomia küsimustes (üksikisiku initsiatiiv, vaba turumajandus, deregulatsioon) liikumist paremale. Nagu ma toona kirjutasin, ei näinud ameeriklased “mingit vastuolu selles, et töötavad argipäeviti globaalsel turuplatsil, kus ei kehti mingid piirangud … ning veedavad nädalavahetuse, sukeldudes moraalsesse ja kultuurilisse ruumi, mille kujundajaks olid kuuekümnendad”.[1] Demokraadid kauplesid börsil, vabariiklased lahutasid. Olime nüüd kõik individualistid.
Mis siis juhtus? Inimesed, kel see artikkel meeles on püsinud, küsivad minult seda mõnikord, ja ma saan neist aru. George W. Bush, kelle valimisplatvormiks oli “kaastundlik konservatism”, näis olevat häälestunud noile äsjastele ühiskonnas toimunud muutustele. Kuid see president Bush, kes ilmutas end pärast 11. septembrit, viis oma erakonna ja kogu meie maa tagasi eelnenud kümnendite kildkondlikku poliitikasse ning see tõi kaasa seitse aastat vastastikuseid ideoloogilisi süüdistusi. Viimase presidendikampaania ajaks ei lummanud miljoneid enam mitte Barack Obama poliitikaplaanide arukus või rumalus, vaid jaburad kuulujutud tema sünnitunnistusest ning ta “sotsialismist”. Nüüd on Obama kaaluka häälteenamusega valitud president ning heitleb haavatud majanduse ja kahe päranduseks saadud välissõjaga – aga millest räägime meie? Mingist kiiruga kokkuaetud teejoomise-liikumisest, mille aktivistid astuvad raevukalt välja “valitsuse” ja “meedia” vastu, sellal kui raadio vestlussaadete ja kaabeltelevisiooniuudiste tulipead kuulutavad, et alanud on konservatiivne kontrrevolutsioon.
Ei ole. Me teame, et meie kodumaa on lõhenenud, sest niimoodi meile öeldakse. Poliitikas loob mõtlemine tegelikkuse. Samavõrd ilmselge on ka see, et neil vihastel meeleavaldustel ja korralduskampaaniatel ei ole midagi tegemist muistsete lahingutega vasak- ja parempoolsete vahel, mis kestsid veel kuuekümnendatest üheksakümnendateni. Seda populistlikku vastuhakku lavastatakse kui altpoolt lähtuvat mässu enam-vähem kõigi vastu, keda arvatakse asuvat kuskil ülalpool, olgu nad siis demokraadid või vabariiklased. Liikumisel oli kolm käivitajat: majanduskrahh, mis röövis miljonitelt kodu, töö ja säästud; Obama valitsuse otsus jätkata majanduskriisist hoolimata tervishoiureformi; ja isiklik vihavaen presidendi vastu, mida õhutab parempoolne ajakirjandus (ning millel paiguti ei puudu rassistlik alatoon).[2] Ent populistlikud meeleolud on käärinud juba mitu aastakümmet ka neist põhjustest sõltumata.
Paljud ameeriklased, häälekas ja mitmekesine läbilõige kogu elanikkonnast, on jõudnud veendumusele, et haritud eliit – poliitikud, bürokraadid, reporterid, aga ka arstid, teadlased ja isegi õpetajad – on haaranud võimu nende elu üle. Nad ütlevad, et on väsinud sellest, et nende eest otsustatakse, millel on uudisväärtus või mida nad peaksid arvama globaalsest soojenemisest; väsinud sellest, et nende eest otsustatakse, mida nende lapsed peaksid õppima, kui suure osa palgast nad kätte saavad, kas nad peaksid ennast kindlustama, missuguseid rohtusid nad tohivad tarvitada, kuhu nad tohivad maja ehitada, missuguseid relvi osta, millal tuleb kasutada turvavööd ja kaitsekiivrit, kas autot juhtides tohib mobiiliga rääkida, missugust toitu süüa, kui palju karastusjooke juua… see nimekiri on pikk. Ent see ei ole poliitiliste kaebuste nimekiri sõna tavapärases mõttes.
Läbi ajaloo on populistlikud liikumised kasutanud klassisolidaarsuse retoorikat haaramaks poliitilist võimu, et “rahvas” saaks seda kasutada oma ühiseks hüvanguks. Ameerika populistlik retoorika teeb tänapäeval sootuks muud. See kütab tundeid, rõhudes isiklikule arvamusele, üksikisiku autonoomiale ja individuaalsele valikule, ning seda kõike poliitilise võimu neutraliseerimise, mitte selle kasutamise huvides. See muudab kuuldavaks inimeste hääle, kellel on tunne, et neid türanniseeritakse, kuid öelda on sel häälel, nagu kunagi Greta Garbol, vaid üht: ma tahan, et mind rahule jäetaks.
Meie silme all koorub välja uut tõugu populism, kuid seda toidavad needsamad libertaarsed ajed, mis on külvanud Ameerika ühiskonnas segadust juba pool sajandit. Anarhistlik nagu kuuekümnendad, isekas nagu kaheksakümnendad, sealjuures kummagagi vastuollu minemata, on uus populism võõrandunud, sihitu ja niisama lapseohtu nagu meie uus sajand. Niisugune populism on meeltmööda rahulolematutele, kes usuvad, et saaksid kõigega ise hakkama, kui neid vaid rahule jäetaks, ning et kõik teised on osalised vandenõus, mille otseseks sihiks on neile kaikaid kodaraisse loopida. See on ainus ähvardus, mis suudab Ameerika tänavatele tuua.
Tere tulemast libertaarse massi poliitikasse.
*
Kui me tahame mõista, mida kujutab endast tänapäeva populism, siis peame kõigepealt aru saama, mida see endast ei kujuta. Kindlasti ei taotle see 1960. aastate kultuurirevolutsiooni tagasipööramist. Hoolimata sellest, et vabariiklaste partei on viimase kümnendi jooksul üha paremale triivinud, on tärkav liberaalne konsensus nendes sotsiaalsetes küsimustes, mida ma 90ndatel nimetasin, püsivalt kasvanud – ainsaks ja keeruliseks erandiks on aborditeema.[3]
Pisut mõtlemisainet:
– Alates aastast 2001 on viiendiku jagu vähenenud nende osakaal, kes pooldavad religiooni mõju tugevnemist ühiskonnas, samas kui nende osatähtsus, kes sooviksid religiooni mõju vähendada, poole võrra kasvas.[4]
– Enamik ameeriklasi peab tänapäeval üksikvanemlust kõlbeliselt vastuvõetavaks nähtuseks ja peaaegu kolmveerand suhtub sallivalt ka lahutusse.[5] Umbes kolmandik täiskasvanutest, kes üldse on olnud abielus, on vähemalt korra ka lahutanud, ning see käib ka uuestisündinud kristlaste kohta, kelle osakaal siin vastab enam-vähem nende osakaalule rahvastikust.[6]
– Kuigi vastuseis homoabieludele on viimase veerandsajandi jooksul vähenenud, on enamik ikka veel nende vastu. Siiski peab enam kui pool ameeriklastest homoseksuaalsust kõlbeliselt vastuvõetavaks ning suur enamus pooldab geidele ja lesbidele võrdsete töökohavõimaluste loomist, tervise- ja muid toetusi nende elukaaslastele ning nende lubamist sõjaväeteenistusse. Väiksem enamik on nüüd ka selle poolt, et lapsendamine muutuks homopaaridele seaduslikuks.[7]
Kuigi alates aastast 2008 on toimunud teatav konservatiivne tagasilangus, on ometi selge, et 60ndatest pärinev eraisiku autonoomia põhimõte on ameeriklaste vaimus juurdunud.
Sama lugu on ka 80ndatest pärineva majandusliku autonoomia põhimõttega. Juba kolmkümmend aastat järjest on muutumatu enamus ameeriklastest küsitlustel nõustunud järgnevate avaldustega: “kui valitsus mõnd asja käigus hoiab, siis toimib see tavaliselt ebaefektiivselt ja läheb liiga palju maksma”, “föderaalvalitsusel on liiga suur võim meie igapäevaelu üle”, “valitsuse piirangud toovad ärimaailmas enamasti rohkem kahju kui kasu”, ning “vaesed inimesed on muutunud liiga sõltuvaks valitsuse abiprogrammidest”. Siiski ei ole märgata laialdast soovi Reagani 80ndate programmi jätkata. Vabariiklaste ja demokraatide ideoloogiline polariseerumine, mis kajastub arvamusküsitlustes, on peaaegu täielikult tingitud vabariiklaste kokkukuivava baasi radikaliseerumisest. (2009. aasta seisuga pidas vaid veerand ameeriklastest ennast vabariiklasteks, ja see näitaja on kõige madalam pärast vahetult Watergate’ile järgnenud aastaid.)
Demokraadid on nii poliitilistes kui ka majandusküsimustes kergelt vasakule nihkunud, samas kui sõltumatute valijate – suurima ja kõige kiiremini kasvava valijaterühma – vaated ei ole aastatega eriti palju muutunud. Samal ajal kui tublisti üle poole vabariiklastest ütleb, et neile meeldiks, kui nende partei liiguks veelgi enam paremale, leiab sama suur osa sõltumatuid valijaid, et see partei võiks muutuda vähem konservatiivseks või jääda niisuguseks, nagu see on. Reagani revolutsiooni saatis edu selles mõttes, et see nihutas ameeriklaste poliitilise tähelepanu sotsiaalselt võrdsuselt majanduskasvule. Ent nagu kõik revolutsioonid, mis oma eesmärgi saavutavad, on seegi nüüdseks oma jõu ammendanud.[8]
*
Mida ikkagi kujutab endast uus populism? Oleneb sellest, kes sinu hõlmast kinni hakkab. Glenn Beck, Fox Newsi Suure Narratiivi Hoidja, kuhjab oma tahvlile ringe ja nooli, kaardistades eliidi võrgustikku, mis juba kauem kui sajandi on salanõu sepitsenud, et haarata võim meie elu üle – alates Teddy Rooseveltist ja Woodrow Wilsonist kuni George Sorosi, Keskpanga juhatuse, G7, ÜRO ja mitmesuguste vasakpoolsete professoriteni välja.[9]Majanduse kokkuvarisemine ja suurkontsernide päästmise plaan, millest eelnimetatud kasu lõikasid (või veelgi tõenäolisemalt selle ise esile kutsusid), on unnesuikunud ameeriklased ärkvele raputanud ning nüüd “võtavad nad oma kodumaa tagasi”, mis paistab tähendavat valitsuse neutraliseerimist ja kulla kokkuostmist (mida Beck oma saadetes propageerib). Oma õõvastavas raamatus “Vabariiklik Komorra” näeb liberaalse mõttekoja The Nation Institute uurija Max Blumenthal parempoolsete vabariiklaste leeris hoopis teist sorti salaliitu, mille juhte ta portreteerib kui sadomasohhistlikke pornosõltlastest lapsepeksjaid ja fanaatilisi kristlasi, keda nende Palinit jumaldava järgijaskonnaga ühendab “kultuur, kus sotsiaalse kibestumise maski ja väljenduste taga varitsevad isikliku elu vapustused”. (“Gingrich kasvatas juuksed pikaks, matkides selle kontrakultuuri stiili, kuhu ta sisimas ihkas kuuluda.”)
Kui ühel kahest – Beckil või Blumenthalil – uue populismi suhtes õigus on, siis pole põhjust seda tõsiselt võtta. Minu seisukoht on siiski, et meil tuleks seda võtta veelgi tõsisemalt, kui võtavad nemad; peame nägema seda kui kõige sügavamate sotsiaalsete ja isegi psühholoogiliste muutuste ilmingut, mis meie maal viimase poolsajandi kestel on aset leidnud. Jättes kõrvale liikumise mõju parteide jõutasakaalule, mis osutub tõenäoliselt põgusaks, võime öelda, et see on andnud meile uue poliitilise tüübi: antipoliitilise jakobiini. Uutel jakobiinidel on kaks klassikaliselt ameerikalikku tunnusjoont, mis viimastel kümnenditel üha jõulisemalt esile tulevad: jäägitu umbusaldus kõigi institutsioonide vastu ning hämmastav – ja õigustamatu – eneseusaldus. Avaliku elu küsimustes on nad apokalüptilised pessimistid, iseenda võimete hindamisel aga oma kõrge enesehinnangu mähkmeisse pakitud lapsikud optimistid.
1970. aastatest peale on ühiskonnateadlasi nõutuks teinud tõsiasi, et hoolimata kasvavast jõukusest ja suhtelisest rahustusaldavad ameeriklased oma valitsust tunduvalt vähem, kui see neil kuni 60ndate keskpaigani tavaks oli. Otse viimaste valimiste eel ütles vaid kümnendik ameeriklastest, et nad on “rahul sellega, mis Ameerika Ühendriikides toimub” – üle aegade sügavaim madalseis.[10] Väljendatakse teatavat usaldust presidendi institutsiooni ja kohtute vastu, ent kui küsida üldisemalt “valitsuse” ja selle kohta, kas nad arvavad, et valitsus toimib õigesti, või kas ta tegutseb meie hüvanguks, vastab võrdlemisi püsiv enamus “ei”.[11] On tähtis meeles pidada, et ka usk, mida ameeriklased väljendavad vabaturumajanduse ja deregulatsiooni suhtes, on üksnes suhteline ning seotud tundega, et valitsus ei toimi enam nii, nagu peaks.
*
Ja see pole erand. Üks arvamusküsitlus teise järel kinnitab, et usaldus valitsuse vastu kahaneb kõigis arenenud demokraatlikes ühiskondades ning seda ühel ja samal põhjusel: mida autonoomsemaks muutuvad valijad, mida vähem neid meelitavad erakonnad ja tuttav ideoloogia, seda raskem on poliitilistel asutustel neid kollektiivselt esindada.[12] See ei ole Ühendriikide eripära ning selles ei saa süüdistada ühtki konkreetset erakonda või skandaali. Esindusdemokraatia on salakaval süsteem – alustuseks peab see andma kodanikele hääle kui üksikisikuile, ning seejärel peaks nende kollektiivne hääl vastu kajama poliitikast, mille nad heaks kiidavad. See muutub tänapäeval raskemaks, sest vahetalitajatena toiminud ideed ja institutsioonid, kelle hooleks me selle töö tavakohaselt oleme jätnud, on kokku varisemas.
Lääne-Euroopas on tegu ideoloogilise kokkuvarisemisega. Kahe Prantsuse revolutsioonile järgnenud sajandi jooksul oli olemas umbmäärane, ent siiski silmatorkav vahe nende eurooplaste vahel, kes selle pärandi omaks võtsid, ja teiste vahel, kes sellele vähemal või suuremal määral vastu seisid. Kummalgi poolel olid oma parteid, oma ajalehed, kangelased, vaenlased ja oma versioon ajaloost. See ideoloogiline piir hakkas hägustuma sõjajärgsetel aastatel, mil Lääne-Euroopa uued tarbimisühiskonnad atomiseerusid ja muutusid hedonistlikumaks, ning kaotas mõtte kommunismi kokkuvarisemisega. Samal ajal olid Euroopa poliitilised eliidid ihust ja hingest ametis rahvuslike identiteetide ähmastamisega, et ehitada üles isikupäratu “Euroopa”, mille kõhedusttekitavalt ilmetud rahatähed jõuliselt sümboliseerivad sealset esindatuse kriisi. Mitte kellelgi ei tuleks pähe Brüsselit piirata ega selle kaitseks barrikaade rajada. Selle asemel on pead tõstnud ksenofoobsed, sisserändajate-vastased parteid, andes sedasi jõhkra kuju ehedale leinale kaotatud ühtekuuluvustunde pärast.
Ameerika uus populism ei ole üldjoontes suunatud immigrantide vastu. Tema poliitiliste rünnakute märklauaks on abstraktne nimisõna “valitsus”, mille lummus on 60ndate lõpust haihtunud. Raamatus “Miks usaldus loeb” toob Marc Hetherington meie ette hämmastava tõsiasja, et aastal 1965 uskusid peaaegu pooled ameeriklased, et “sõda vaesuse vastu”[13] “aitab vaesusest jagu saada” – usaldusavaldus, mida meie tänapäevaste poliitiliste institutsioonide puhul oleks võimatu kujutledagi. Sellest, et Suure Ühiskonna programmidel ei õnnestunud õigustada kõrgeid lootusi, millega need vastu võeti, sai ränga pettumuse ja kasvava umbusalduse allikas.
Järgmistel kümnenditel kogus pettumus üha hoogu, sest näis, et Kongressi võime otsustavalt tegutseda ja asjakohaseid seadusi välja anda on järjest kahanenud. Põhjusi on mitu, mõned neist ka niisuguste reformide nuripidised tagajärjed, mille eesmärk oli muuta valitsus avatumaks ja avalikkusele vastamisel altimaks. Moodustati uusi komiteesid ja alamkomiteesid, mis pidanuksid keskenduma kitsamatele küsimustele, kuid osutusid seeläbi tahes-tahtmata kergemini mõjutatavaks surverühmitustest ja oma vägevate esimeeste tujudest. Televisioon hakkas üle kandma Kongressi arutelusid ning valimiskampaaniate rahastamine avalikustati, kuid selle tulemusena muutusid Kongressi ja Senati üksiksaadikud iseseisvamaks ning võisid eirata oma erakondade ettekirjutusi. Koalitsioonid lagunesid, suured algatused takerdusid, survegruppide nõudel vastuvõetud seadused ja kohtumäärused üha kuhjusid, valitsus muutus üha keerukamaks ja saamatumaks. Ja ameeriklased märkasid seda. Inimesed ei tundnud Washingtonist kostvas seosetus lärmis ära iseennast, ei mõistnud enam, mida suurerakonnad esindavad, ning jõudsid järeldusele, et nende häält ei võeta kuulda. Mis ei olnud päris tõsi. Asi on lihtsalt selles, et paradoksaalsel kombel on valjem hääl toonud kaasa nõrgema vastukaja.
*
Ometi oleme tänini ikka kuidagiviisi edasi sumbanud. 1970. aastatest peale on usaldamatus poliitika suhtes olnud meie poliitika põhiteema, ja alates Jimmy Carterist on kõik presidendikandidaadid olnud sunnitud vastu astuma Washingtonile, samas väga hästi teades, et nende võim ei käi üle tugevamatest mõjujõududest, mis valitsuse teo- ja esindusvõimet vähendavad. Valijad teevad, nagu mässaksid, ja poliitikud teevad, nagu kuulaksid – niisugune on meie poliitiline teater. Ent lava taga toimub midagi hoopis muud. Sedamööda, kuidas libertaarne vaim Ameerika ellu imbus, algul vasakult ja siis paremalt, jäid üha vähemad meie valitsusasutuste peale lootma ning õppisid selle asemel nendest mööda hiilima, tegutsedes üksikisikutena.
Kõige lihtsam tee selleks on kolida. Nagu näitab ajakirjanik Bill Bishop oma avastuslikus demograafilises uurimuses “Suur sorteerumine”, oleme juba aastakümneid koondunud “samutimõtlejate kogukondadesse”, kus lõhe indiviidi ja kollektiivi vahel kaob. Need on paigad, kus valimispoliitika on asendumas üksmeelsete valimiseelistustega. Kõrgemalt haritud inimesed, kellele meeldib hea söök ja vein, kes toetavad homode õigusi ning tahavad vähe lapsi, kuid head internetiühendust, on koondunud meie kahe ranniku linnastunud keskustesse, samal ajal kui kirikuskäijad pered, kes sõidavad kõikjale autoga, käivad läbi sugulastega ja saadavad oma lapsed osariigi ülikooli, on suundunud lõuna- ja mägiosariikide kasvavatesse linnalähedastesse asumitesse. Nõnda “jalgadega” hääletades on ülimalt mobiilsed ameeriklased leidnud endale esinduse kogukondades, kus naaber jagab nende poliitilist maailmavaadet ning nad võivad kindlad olla, et nende hüüd ka vastu kajab. Nagu Bishop märgib, on tähelepanuväärne, et maakonna tasandil määrab Ameerika valimiste tulemusi üha sagedamini ülekaalukas häälteenamus kas demokraatlike või vabariiklastest kandidaatide kasuks.
Teine võimalus on lihtsalt ise ja üksi hakkama saada. Praegu saavad poolteist miljonit USA õpilast haridust kodus oma vanematelt ning eelmise kümnendiga võrreldes on see arv peaaegu kahekordistunud, mis nüüdseks tähendab umbes 15 sellist õpilast iga Ameerika riigikooli kohta.[14] Soovis vältida ohtlikuks muutunud koole ja ebapädevaid õpetajaid pole iseenesest midagi märkimisväärset, nagu ka tahtmises olla kindel, et sinu lapsed kasvavad üles sinu usundi vaimus. Märkimist aga väärib Ameerika vanemate veendumus, et nad tulevad selle ülesandega ise toime. Paljud haritumad neist tõenäoliselt tulevadki, kuigi nad on selles kõike muud kui üksi; neile on toeks üleriigiline, ent vabatahtlik virtuaalne koolisüsteem, mis neid võrgus omavahel ühendab ning kus nad levitavad õppekavasid, materjale ja uurimusi, mille autoriteks on traditsioonilises koolisüsteemis töötavad inimesed. Ka kujutavad nad endast mõjukat poliitilist surverühma, kes on suunanud oma energia kohaliku koolisüsteemi asemel Washingtoni ja osariikide pealinnadesse, kus nende kollektiivne üleskutse individualismile kõlab otse vastupandamatult. Nemad on Ameerika Ühendriikide ainus edukas libertaarne partei.
Ent sedamööda, kuidas libertarism ja koos sellega ka üldine umbusaldus igasuguse eliidi vastu on levinud teistele elualadele, on kasvanud ka sellest sündinud kahjud. Võtame näiteks tervishoiu. Vähem kui pooled meist ütlevad, et tunnevad “suurt usaldust” tänapäeva tervishoiusüsteemi vastu, ning nende hulk, kel usaldust jagub “vähe, kui üldse”, on 1970. aastatest saadik kahekordistunud.[15] Kahtlemata on Ühendriikide meditsiinipraktikas paljugi valesti, kuid sellest ometi ei järeldu, nagu suudaks igaüks ennast ise ravida. Kummatigi on üha kasvav osa meist hakanud omaenese arstiks ja apteekriks, otsides abi võrgumootoritelt, mis on hõivanud tunnustatud meditsiiniajakirjade, Toidu ja Ravimite Administratsiooni ning haiguskontrolli- ja ennetuskeskuste koha.
Need suundumused ei ole julgustavad. Võrgulehekülgedel leviva arutu paanika tõttu on vaktsineerimata laste protsent Ameerikas, kuigi esialgu veel õnneks madal, pidevalt kasvanud nendes 21 osariigis, mis lubavad üksikisikuid vaktsineerimisest vabastada täpsemalt määratlemata “filosoofilistel ja isiklikel” põhjustel. See on märkimisväärne: vaktsineerimata lastel on 22–25 korda suurem võimalus jääda leetritesse – et tuua kas või üksainus näide – kui nendel, kes on saanud vaktsiini.[16] Praegusel ajal kulutavad ameeriklased üle nelja miljardi dollari aastas alternatiivsetele loodusravimitele, teadmata midagi nende tõhususest, õigest doosist või kõrvalmõjudest. Ja muidugi on paljusid ohtlikke, USA-s keelatud ravimeid nüüd võimalik osta välismaalt, rääkimata kahtlastest raviprotseduuridest – juhul, kui patsient endale lennupiletit lubada saab.[17]
Ameeriklased on ja on alati olnud kergeusklikud skeptikud. Nad seavad preestrite autoriteedi kahtluse alla, et seejärel võtta ühendust surnutega,[18] põlgavad ära kardioloogi diagnoosi, et minna džunglist nõiatohtreid otsima. Nad teevad seda kriisihetkel, mil olukord näib lootusetu, nagu on tavaline teisteski ühiskondades. Erinevalt teistest ühiskondadest teevad nad seda aga ka lähtudes üldisest põhimõttest, et professionaalsus ja autoriteet on loomuldasa kahtlustäratavad.
Just nimelt see on minu arvates peamine põhjus, miks avalikkuse reaktsioon 2008. aasta majanduskrahhile ja Barack Obama presidendiks valimisele on võtnud populistliku pöörde ning teejoomise liikumine on kogunud hulganisti pooldajaid. Majanduskriis ei piirdunud sellega, et laastas inimesed rahaliselt ning purustas nende usu omaenese ja oma laste tulevikku. See tungis läbi ka kaitsekraavidest, mis me olime ehitanud ümber iseenda ja oma perekonna ning meenutas meile, et teatud probleemidele tuleb reageerida kollektiivselt, poliitiliste institutsioonide kaudu. Lisaks on see katastroof, mille põhjusi mitte keegi veel täielikult pole mõistnud, ka mitte need spetsialistid, kes täpselt teavad, mis asjad on tuletisinstrumendid, diskontomäärad ja mitmekordistav mõju. Meetmed, mis föderaalvalitsus tarvitusele võttis, et kahjusid piirata, olid keerukad ja vastuolulised, kuid siiski oli üldsus valdavalt nõus, et teataval hetkel tuleb valitsusel ülemaailmse rahanduskrahhi ärahoidmiseks sekkuda ning et igasuguse stiimuli puudumisel ähvardab meid tõeline majanduslik surutis. Aga see pole hoopiski see, mida sooviksid kuulda inimesed, kes umbusaldavad eliiti, tahavad “oma peaga otsustada” ning kujutavad ette, et on täiesti iseseisvad ja eneseküllased. Ilmselgelt pakub neile suuremat rahuldust kuulda, et need hädaabinõud sepitseti valmis selleks, et veelgi tugevdada valitsuse haaret nende igapäevaelus. Kõik on omavahel seotud.
Mis toob meid Fox Newsi juurde. Parempoolsed demagoogid Foxis teevad seda, mida on teinud demagoogid läbi aegade: nad hirmutavad inimesed poolsurnuks, näidates neile varjatud vaenlast, ning määrivad neile siis mett moka peale, kuni nad hakkavad uskuma, et neil on ainult üks eestkõneleja – nimelt demagoog ise. Ent erinevalt mineviku demagoogidest, kes rõhusid üksikisikust kõrgemal seisvatele klassihuvidele, kasutavad Fox ning tema pööraselt populaarsed liitlased raadio jutusaadetes ja konservatiivsetel võrgulehekülgedel tehnikat, mis on täiuslikult kohandatud arutult enesekindlate individualistide kohtlemiseks, kes tahavad, et nende poole pöördutaks ja neid kuuldaks otse, vahendajateta, ilma et nad peaksid lahkuma oma mugavast kodust.
Just seda pakub neile parempoolne protestimeedia. See pakub välja otsese esindamise ersatssüsteemi, kus üha killustatum kuulajaskond haarab – allikate kaudu, millele kuulub ta usaldus – seda, mida soovib, ilustab seda oma sõnadega blogides, võrgulehekülgedel ja jututubades, et seejärel kuulda oma vaateid “uudistena” tagasi kajamas. Kuigi see süsteem ei kujuta endast esindusdemokraatia süsteemile ohtu, muudab see õigesti toimimise ning avalikkuse usalduse tagasivõitmise talle kahtlemata raskemaks.
Konservatiivne meedia ei ole teejoomise liikumist loonud ega juhi teda; seda ei tee keegi. Ent liikumise kiire kasv ja populaarsus oleksid mõeldamatud ilma demagoogide vastse võimeta öelda oma tuleviku pärast muretsevatele isoleeritud indiviididele seda, mida nood kuulda ihkavad, ning viia nad omavahel otsekontakti, minnes mööda erakondadest ja teistest vahendavatest institutsioonidest, millest sõltub meie demokraatia. Kui uued jakobiinid oma televiisori sisse lülitavad, siis ei häälesta nad seda mitte PBS-i News Hour’le või C-Spanile, et kuulata, kuidas majandusteadlased ja Kongressi liikmed arutavad rahanduse reguleerimise tõhusust või tervishoiureformi. Nad otsivad saateid, mis ülistaksid nende tervet mõistust ning korrutaksid neile libertaaride kreedot, millele Fox oma kodulehel peaaegu iga päev kiidulaulu laulab: SINA OTSUSTAD.
Praegu toimub Ameerika kodudes üle kogu maa tuttavlik rituaal. Kutsutakse kokku koosolekuid. Keedetakse kohvi, küpsetatakse kooke, tõstetakse käsi, loetakse hääli, limpsitakse ümbrikke, pannakse posti lendlehti. Selle rituaali müsteeriumidesse pühitsetakse ameeriklased juba õrnas eas, ning keskkooli jõudes ei pruugi me kuigi jõudsalt lugeda osata, kuid teame kõhklematult, kuidas korraldada valimiskampaaniat või meisterdada vilistlaste päevaks klassikaunitari pjedestaali.
Aga mis saab siis, kui klassi president on ametisse vannutatud ja klassikaunitar kroonitud? Komiteed saadetakse laiali ja elu kulgeb taas oma tavalist rada. Ma kahtlustan, et seesama juhtub ka Teepartei organisatsioonidega: need lagunevad, kui on maitsnud paari sümboolset võitu. Mitte üksnes sellepärast, et nad põevad ideoloogilist allergiat igasuguse hierarhia vastu ning neil puudub ikka veel selgesti äratuntav juhtkond. Vaid sellepärast, et neil puudub konstruktiivne poliitiline päevakord, kuigi Vabariikliku Partei parempoolne tiib nad suurima heameelega oma päevakorra ette rakendaks. Ent teejoomise liikumine eksisteerib vaid selleks, et väljendada trotsi reaalse majandusliku ja poliitilise surutise taga varitseva kujuteldava ohu vastu ning meenutada neile, kes on võimul, et nad on seal vaid ühel eesmärgil: et kaitsta meie jumalikku õigust teha kõike, mis meile iganes pähe tuleb. See sõnum antakse edasi ja siis lähevad sõnumitoojad koju. Igamees nagu Cincinnatus.
Sellegipoolest võib jakobiinide vaim, mis sujuvalt haakub nii Woodstocki kui ka Wall Streeti omaga, veel mõnda aega kujundada meie poliitikat, eriti kui arvestada Fox Newsi ja vestlussaadete jätkuvat mõjuvõimu. (Kas või Rush Limbaugh’d kuulavad iga päev miljonid.) Ameerika konservatismi on see juba mõjutanud. Keegi tark mees võttis kord kolonialismi kokku ütlusega: lõpuks koloniseerivad koloniseeritavad koloniseerija. Just nimelt see toimubki praegu parempoolsetega: mida enam nad üritavad ära kasutada Teepartei vastuhaku energiat, seda mühaklikumaks muutub konservatiivide liikumine nii mõttes kui sõnas. Ronald Reagan valdas populistlikku retoorikat meisterlikult, kuid valitsemisel kasutas ta poliitilisi ideid, mis pärinesid intellektuaalidelt, keda ta tundis ja imetles (sealhulgas Milton Friedmanilt, Irving Kristolilt, George Gilderilt ja Charles Murraylt).
Tänapäeva konservatiivid eelistavad antiintellektuaalide seltskonda, kes teab, kuidas ära kasutada mitteintellektuaale – näiteks Sarah Palin valdab seda kunsti suurepäraselt.[19] Sellesama nõmestamise, vaimse lati langetamise, mille üle nad haridussüsteemi puhul on juba ammu kurtnud, toovad nad poliitikasse, ning kellelgi ega millelgi ei ole sellest enam pääsu. Nagu David Frum, üks väheseid selge pilgu säilitanud konservatiive, oma jäärapäistele erakonnakaaslastele kirjutas: “Kui te väitlete rumalalt, on teie kampaania rumal. Kui kampaania on rumal, siis te võidate rumalalt. Kui olete rumalalt võitnud, siis ka valitsete rumalalt.” (Pole kuigi üllatav, et Frum puksiti hiljuti minema oma ametikohalt Ameerika Ettevõtluse Instituudis – pärast seda, kui oli kritiseerinud vabariiklaste taktikat tervishoiudebatis.)
Järgmise kuue kuu jooksul, lähenevate vahevalimiste eel, kuuleme Teeparteist kindlasti, nii nende endi kui teiste suust. Parempoolsed vabariiklased loodavad liikumist juhtida sellele järgnedes. Vabariikliku Partei juhtkond teeb ennast narriks, püüdes ära õppida populistlikku retoorikat, mida nad ei valda ja millesse nad ei usu. Demokraadid hoiduvad tagaplaanile ja loodavad, et nende kaotused ei ole liiga suured ning et nad saavad mõne saadikukoha paikades, kus vabariiklased üksteise kõri kallale kipuvad. Lõpuks avastame, et oleme saanud endale lõhestunud ja vastutustundetu Kongressi, kes on veelgi võimetum hästi valitsedes avalikkuse usaldust võitma. Usaldus valitsuse vastu kahaneb jätkuvalt ning libertaarne commedia Ameerika poliitikas kestab üha edasi.
Ent selles pole süüdi ainuüksi Fox News või Rush Limbaugh või Glenn Beck või Vabariiklik Partei. Me kogeme lihtsalt tolle libertaarse vulkaanipurske järjekordset järellainet, mille ellukutsujateks me ise olime – meie kõik, hoolimata oma poliitilistest sümpaatiatest. Nüüdseks juba pool sajandit on Ameerika mässanud individuaalse vabaduse nimel. Mõned ihkasid sallivamat ühiskonda ja suuremat üksikisiku autonoomiat, ja nüüd on see meil olemas, mis on tore – kuigi tõi endaga kaasa rohkem abieluväliseid sünde, pehmepornograafilise populaarkultuuri ja juhutarbijaid teenindava narkokaubanduse, mis samal ajal laostab Ameerika vaeseid piirkondi ning destabiliseerib olukorda välisriikides. Teised tahtsid vabadust maksudest ja reeglitest, et kiiresti rikkaks saada, ja saidki – mistõttu kaitsetumad meist on laostunud, teevad juhutöid ja rabelevad, et maksta laste tervishoiu eest. Me soovisime oma kaht revolutsiooni. Ja meie soovid läksid täide.
Nüüd tahab üks vihane rühm ameeriklasi saada veel rohkem vabaks – vabaks valitsusasutustest, mis kaitsevad nende tervist, vara ja heaolu, vabaks probleemidest ja poliitikast, mis käivad üle nende mõistuse, vabaks parteidest ja koalitsioonidest, vabaks spetsialistidest, kes teavad midagi neist paremini, vabaks poliitikutest, kes ei räägi ega näe välja nii nagu nemad (ja Barack Obama seda tõesti ei tee). Nad tahavad vasturääkimist kartmata öelda, mis neil öelda on, ja siis kuulda kedagi televiisoris ütlemas, et neil on õigus. Nad ei taha rahvavalitsust, kuigi nad nii väidavad. Nad tahavad olla rahvas ilma valitsuseta – ja kes teab, see võib neil ka õnnestuda. Ameerika on maa, kus soovid lähevad täide. Ning kus keegi ei mäleta mõttetera: “Karda oma soovide täitumist.”
Mark Lilla, The Tea Party Jacobins. The New York Review of Books, 29.04.2010. Artiklis lähtutakse järgmistest raamatutest: B. Bishop, The Big Sort: Why Clustering of Like-Minded America Is Tearing Us Apart; G. Beck ja K. Balfe, Arguing With Idiots: How to Stop Small Minds and Big Government; D. Frum, Comeback: Conservatism That Can Win Again; M. J. Hetherington, Why Trust Matters: Declining Political Trust and the Demise of American Liberalism; M. Blumenthal, Republican Gomorrah: Inside the Movement That Shattered the Party.
[1] M. Lilla, A Tale of Two Reactions. The New York Review of Books, 14.05.1998. Vt ka arutelu selle artikli üle eesti k-s: M. Väljataga, Kas kaks revolutsiooni või üks? Sirp, 12.06.1998; M. Mutt, Kommentaariks Väljatagale. Sealsamas. Toim.
[2] Nagu näitab hiljutine CBS/New York Timesi arvamusküsitlus, on teejoomise liikumises osalejad, kes oma sõnul esindavad keskmist ameeriklast, tegelikult ülekaalukalt valged, vanemas eas, haritud ja keskmisest kõrgema sissetulekuga. Samuti kalduvad nad sagedamini arvama, et rassiküsimus on Ameerikas ülearu suureks puhutud ning et president Obama poliitika eelistab valgele keskklassile vaeseid musti. Vt: Tea Party Supporters: Who They Are and What They Believe, http://www.cbsnews.com, 14.04.2010 (seal on ka lingid vastavate uuringutulemuste juurde). [Liikumise nimetus “Tea Party” viitab Ameerika revolutsiooni ühele eelsündmusele, 1773. aasta 16. detsembril Bostonis toimunud kolonistide protestiaktsioonile brittide teemaksu vastu. Toim.]
[3] Kuigi suurem osa ameeriklastest määratleb ennast tänapäeval abordivastastena, on nende osakaal, kes leiavad, et abort võiks teatud tingimustel jääda seaduslikuks, püsinud enam-vähem muutumatuna 35 aastat; just nimelt nende osakaal, kes tahavad, et abort oleks legaalne igasugustel asjaoludel, on viimase kahe aastakümne jooksul tormiliselt langenud, samal ajal kui täieliku abordikeelu pooldajate osakaal on tõusnud.
Arvesse tuleks võtta ka muutusi aborditeemalise vaidluse sotsiaalses kontekstis. Võrreldes Roe vs Wade’i kohtuasja aegadega, mis püstitas monumendi uuele individualismile, on rasestumisvastased vahendid muutunud kergesti kättesaadavaks ja odavaks, üksik-emade moraalne hukkamõistmine on vähenenud ning nõudlus adopteeritavate laste järele kasvanud. Seda tausta arvesse võttes on kasvanud nende hulk (eriti naiste seas), kes järeldavad, et lapseootel emadel on nüüd suurem kohustus loode lõpuni kanda – loode, kes tänu ultrahelitehnoloogia edusammudele on nüüd selgesti nähtav kui omaette indiviid.
Et tutvuda pisut teisesuunaliste uurimustega, võrrelge Pew Research Center for the People and the Pressi aruannet “Support for Abortion Slips” (http://www.people-press.org/report/549/support-for-abortion-slips) ning Gallupi pikaajaliste suundumuste uuringuid: http://www.gallup.com/poll/122033/U.S.-abortion.attitudes-closely-divided.aspx
[4] Andmeid suundumuste kohta vt: http://www.gallup.com/poll/1690/religion.aspx
[5] VtL. Saad, Cultural Tolerance for Divorce Grows 70%, 19.05.2009, http://www.gallup.com/poll/107380/cultural-tolerance-divorce-grows-70.aspx. Vt suundumusi: http://www.gallup.com/poll/117328/marriage.aspx
[6] Vt New Marriage and Divorce Statistics Released. Barna Group, 31.03.2008, http://www.barna.org/barna-update/article/15-familykids/42-new-marriage-and-divorce-statistics-released
[7] Vt üldisi suundumusi suhtumises homoseksuaalsusse:http://www.gallup.com/poll/1651/gay-lesbian-rights.aspx. Veidi teistsuguste arvandmete ja uuringuküsimustega võib tutvuda Pew Research Center for the People and the Pressi aruandes: Majority Continues to Support Civil Unions, 09.10.2009, http://www.people-press.org/report/553/same-sex-marriage
[8] Sõltumatute valijate kohta vt Pew Research Center for the People and the Pressi aruannet: Independents take Center Stage in Obama Era, 21.05.2009 (ülevaade ja lõigud 1, 2, 3 ja 11). Kogu aruannet vt: http://www.people-press.org/report/517/political-values-and-core-attitudes. Veidi teistsuguste ja uuemate arvandmete leidmiseks vrd: L. Saad, Conservatives Maintain Edge as Top Ideological Group, 26.10.2009, http://www.gallup.com/poll/123854/conservatives-maintain-edge-top-ideological-group.aspx; ja F. Newport, Americans More Likely to Say Government Doing Too Much, 21.09.2009, http://www.gallup.com/poll/123101/americans-likely-say-government-doing-too-much.aspx. Pange tähele, et sõltumatute kerge kallak parempoolsuse suunas, mida need küsitlused on täheldanud, tuleneb peamiselt sellest, et paljud mõõdukad konservatiivid on vabariiklased hüljanud ning nimetavad ennast nüüd sõltumatuteks.
Sõltumatute valijate ja vabariiklaste eneste vaateid Vabariiklikule Parteile võib näha: http://www.gallup.com/poll/24655/party-images.aspx.
[9] Glenn Beck (1964) on konservatiivne poliitikakommentaator, kes juhib Fox News Channelis omanimelist saatesarja. Toim.
[10] Vt Pew Research Center’s Databanki aruannet: National Satisfaction, http://www.pewresearch.org/databank/dailynumber/?NumberID=11. Arengusuundi vt: National Election Survey, Guide to Public Opinion and Electoral Behavior, lõik 5A, http://www.electionstudies.org/nesguide/gd-index.htm#5.
[11] Vt viiteid märkuses 8. Need tulemused on mitmete uuringute ja küsitlusorganisatsioonide lõikes püsivad; vt http://www.pollingreport.com/institut.htm.Federal
[12] Vt 16 riiki hõlmanud uuringu tulemusi: R. J. Dalton, The Social Transformation of Trust in Government. International Review of Sociology, märts 2005, lk 133-154.
[13] President Lyndon B. Johnsoni “Suure Ühiskonna” programmi raames vastu võetud seadused tervishoiu-, haridus- ja muude toetuste jagamiseks vaestele. Toim.
[14] Vt: Condition of Education 2009 (Indicator 6: Homeschooled Students). National Center for Education Statistics, http://www.nces.ed.gov/programs/coe/2009/section1/indicator06.asp
[15] Vt märksõna “Confidence” andmestikus: National Opinion Research Center. General Social Surveys, 1972–2006, http://www.norc.org/GSS+Website/Browse+GSS+Variables/Subject+Index/
[16] Aastast 2009 lubab 48 osariiki vaktsineerimisest vabastamist, 21 neist lubab seda ka filosoofilistel ja isiklikel põhjustel. Vastseim uuring nende vabastuste mõju kohta tuvastas, et keskmine vabastuste määr kasvas keskmiselt 6 % aastas – 0,99 %-st 1991. aastal 2,54 %-ni aastaks 2004 –, seda just isiklikel põhjustel vabastusi lubavates osariikides. Siiski on erinevused piirkonniti suured, ka osariikide siseselt; näiteks aastail 2006–2007 kõikus vabastuste osakaal 1,2–26,9 %. Vabastatud lastel on palju suurem risk nakatuda vaktsiiniga välditavatesse haigustesse; ühe uurimuse kohaselt oli leetrite esinemise tase neil 35 korda kõrgem kui vaktsineeritud lastel. Vt S. B. Omer jt, Vaccine Refusal, Mandatory Immunization, and the Risks of Vaccine-Preventable Diseases. New England Journal of Medicine, 07.05.2009.
[17] Pew’ andmetel ütlevad peaaegu pooled ameeriklased, et neil on olnud mõni “müstiline kogemus” või “vaimne ärkamine”; seda on kaks korda rohkem kui 60ndate algupoolel, kui suurem osa usklikke käis traditsioonilistes kirikutes. Kolm kümnest ütlevad, et on olnud kontaktis surnutega, kaks kümnest on näinud vaime. 20 aasta taguste andmetega võrreldes on need arvud peaaegu kahekordistunud. Vt: Many Americans Mix Multiple Faiths, Pew Forum on Religion and Public Life, 09.12.2009, http://www.pewforum.org/docs/?DocID=490
[18] Vt D. Grady, Scientists Say Herbs Need More Regulation. The New York Times, 07.03.2000.
[19] Tänavusel Conservative Political Action Committee üldkogul tervitati Sarah Palinit ja Glenn Becki nagu superstaare, ning möödunud aastal oli rambivalguses Rush Limbaugh, kes kutsus üles rookima liikumisest välja mõõdukaid konservatiive ja eliidi esindajaid. Ta ütles muuhulgas: “Meie oma liikumises on nüüd tekkinud kildkonnad, kes püüdlevad võimule, et selle [liikumise] üle valitseda, ning mis kõige hullem, selle tähendust muuta … Need inimesed New Yorgist ja Washingtonist, see kokteilieliit, need, kelle üle nende joomakaaslased nalja heidavad, kui televisioon näitab järjekordset NASCAR-i rallit ja nad taas kokku saavad, kas need inimesed kuuluvad teie parteisse? … Hoidke ennast nende teistsuguste kildkondade eest, kelle üheks eesmärgiks on konservatismi olemust muuta, tagada, et me meeldiksime liberaalidele, et me meeldiksime meediale. Me ei hakka neile kunagi meeldima, niikaua kui me konservatiivideks jääme. Me ei saa neile kunagi meeldida; nad on meie vaenlased. Poliitiliste ideede areenil on nemad meie vaenlased.” http://www.rushlimbaugh.com/home/daily/site_030209/content/01125106.guest.html– See tiraad õhutas tegutsema parempoolseid radikaale, kes püüavad nüüd puhastada Vabariiklikku Parteid sellistest teisitimõtlejaist nagu Maine’i senaator Olympia Snowe, Florida kuberner Charlie Crist ja isegi John McCain. Neid ähvardatakse vastukandidaatidega eelvalimistel isegi juhul, kui nende kaotus tagaks demokraatide võidu – see enesetapukomando on kõiki Vabariikliku Partei ametnikke hoiatanud, et peagi võib järg olla nende käes.