Endel Lippmaa lahkumine
Akadeemik Endel Lippmaa polnud kunagi poeesiale ja fantaasiale suuremat tähelepanu pööranud. Oma isalt päranduseks saadud geniaalselt matemaatiliste geenide varal oli ta juba kümneaastaselt enesele teadvustanud, et luule, kunst ja niisama unistamine – kõik see on objektiivsest vaatepunktist lähtudes üks suur jamps. Ning jõudnud kord säärase järelduseni, jättis ta tervelt kuuekümne viieks aastaks oma parema ajupoolkera ilma hooleks, pühendades oma elu keerukate matemaatilis-küberneetiliste ülesannete lahendamisele. Ehk siis vasaku ajupoolkera truualamlikule teenimisele.
Endel Lippmaast sai peagi erakordne talent tuuma magnetresonantsi ja relaksatsiooni, kõrgtemperatuurse ülijuhtivuse ja biofüüsika alal. Ainsa inimesena maailmas suutis ta ioontsüklotronresonantsimeetodit kasutades täpselt ära mõõta triitiumi ja heeliumi kerge isotoobi ioonide massi erinevuse ning lisaks sellele tegutses veel ka aastakümneid Eesti NSV Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudi füüsikasektori juhatajana. Kõige selle tulemusena omandas Endel Lippmaa vasak ajupoolkera elu teises pooles lausa kuldse läike, ilma hooleks jäetud parem ajupoolkera metsistus aga seevastu täiesti.
Alles seitsmekümne viie aastasena hakkas Endel Lippmaa huvi tundma oma unarussejäänud parema ajupoolkera vastu. Võib-olla tuli see sellest, et ta ühel hetkel lihtsalt tüdines küberneetikajumala teenimisest, aga võib-olla johtus see ka – mis küllap tõenäolisem – teaduslikust uudishimust oma igavesse unne mõistetud poolmina vastu.
Nõnda istuski akadeemik Lippmaa ühel ilusal oktoobrihommikul tugitooli, sõi ära kolm vorstivõileiba, jõi ära tassitäie kuuma sookailuteed ning võttis kätte Ernst Enno luulekogu “Rändaja õhtulaul”. Sest ega Endel Lippmaa polnud rumal. Ta teadis väga hästi eesti kirjanike elulugusid ja oli end kurssi viinud sellegagi, et unistajana on Ernst Enno luuletajate seas suurim. Järelikult oli suurim tõenäosus just selle poeedi ulmakiirendi abil startida oma unustusehõlma vajunud ajupoolkerra.
Kui akadeemiku abikaasa Helle Lippmaa nägi, et ta mees on hakanud luuletusi lugema, oli ta väga imestunud, kuid ei ütelnud midagi.
“Vanu inimesi külastavad ikka teinekord veidrad tujud,” mõtles naine, “küllap lähevad need ka jälle üle.”
Oh, oleks ta vaid teadnud, kui pikale ja ohtlikule reisile ta mees end praegu asutas!
Ernst Enno luuletused täitsid Endel Lippmaa vaimu peagi kummalise hõljumistundega. Akadeemik tundis, nagu istuks ta unelusraketis, mis kihutab ühes temaga otse sisekosmose seniavastamata planeetide suunas. Targa mehe meeli valdas õnnis roidumus ja mingil hetkel nägi ta silmanurgast, et paremasse toaseina, kus polnud kunagi midagi olnud, on ilmunud uks. Akadeemik taipas kohe, et see ongi avaus, mille kaudu pääseb unustusehõlma vajunud ajupoolde. Ukse ees seisis küll suur ja raske tabalukk, ent imeliste asjaolude kokkulangevusel oli “Rändaja õhtulaulu” lugemise ajal ilmunud Endli pihku võti, mis sobitus kenasti just raudse tabaluku südamesse…
Uks avanes raske käginaga ja justkui vastumeelselt.
“Head aega, kallis naine!” ütles Endel üle õla vaadates vaikselt. “Ja ära mind ootama jää…”
Praokil ukse vahelt pahvas akadeemikule vastu troopiliselt soe ja niiske õhk. Ta pidi õlaga täiest jõust uksele pressima, et sisse pääseda, kuna kohe ukse tagant algas läbipääsmatu džungel – põõsarägastikud, liaanid, hiidsõnajalad ja mürgised putked.
“Ilma kirveta ei tee siin midagi ära,” leidis Endel Lippmaa.
Õnneks oli tal kirves juba varem ettenägelikult hõlma alla pandud ning seetõttu sai ta kohe asuda läbi okkalise võsa enesele teed raiuma.
Puud olid selles džunglis kõrged, hiiglama kõrged, latvu polnud nähagi. Liaanidesse mähkunud mets oli nii tihe, et varjas täiesti päikese, mida seal kusagil ülal vaid aimata võis. Puutüvedel ja sammaldunud kändudel kasvasid sõnajalad, orhideed ja veel mingid vängelt lõhnavad lilled, kust ammutasid nektarit tillukesed pärlmuttermustad linnud. Nektarikogujad sarnanesid koolibritele, kuid neil oli pikem ja kaarjam nokk ning nefriitrohelised silmaterad. Akadeemik pani info lindude kohta märkmikusse kirja ning rühkis läbi võsa edasi.
Niiske ja kuum õhk võttis higist leemendama. Juba tundis Endel, kuis sääremarjade külge imevad ennast vastikud puugid, kuis moskiitod valusalt käsivarsi ja kaela hammustavad, kuid parata polnud midagi. Tagasitee kasvas kohe uuesti võssa ning ainus lootus džunglis ellu jääda oli edasi rühkida.
Kuna tihnik üha metsikumaks ja läbipääsmatumaks muutus ning akadeemiku käed võsa ja liaanide raiumisest peagi väsisid, leidis Endel, et lihtsam on ronida üles suurte puude otsa ning liikuda edasi mööda haralisi oksi. See oli hea mõte. Akadeemikut ennastki üllatas, millise kergusega tal puude otsa ronimine laabus – nagu oleks ta alles noor poisike! Nii mõnegi vallatu hüppe oksalt oksale sooritas Endel nüüd rõõmust, et ta oma keha jälle kord terve ja tugevana tunneb!
Puid mööda edasi turnides kohtas akadeemik oma teel arvukalt huvitavaid loomi, linde ja taimi: hiiglaslikke laiskloomi, kes puutüvede ümber haakunult kinnisilmi lehti mälusid, puudeladvust allajõllitavaid sinisekarvalisi pärdikuid, kirevaid aarasid ja papagoisid, pea alaspidi tukkuvaid koertiiblasi ning lõpmatul hulgal orhideesid, hüatsinte ja kellukalisi, mis kõik olid sammaldunud okstel viljaka kasvukoha leidnud. Ühe puu otsast leidis akadeemik virsikulaadseid magusaid vilju, mille mahl tilkus puu all ammuli sui passivatele sisalikele otse suhu. Neidsamu vilju sõid himukalt ka kummalised pasknääri välimusega linnud, kelle iseärasuseks olid punased lilled, mis õitsesid nende pealael. Akadeemikugi keha kosutas see mahlakas toit üsna tublisti.
Mida sügavamale džunglisse Endel Lippmaa tungis, seda värviküllasemaid ja kummalisemaid olendeid ta oma teekonnal kohtas. Sageli ei osanud ta nende liike ega nimesid enam määrata. Nõnda pidi ta leppima nähtud olendite detailse ülesjoonistamisega märkmikusse: sametise koorega rohelised pähklid, kuuejalgsed loomad, kelle pea meenutas hiiglaslikku oravat, silmitud linnud, kes oskasid viiehäälselt laulda – ja imeväikesed orhideed, mille lõhn uimastas meeli sedavõrd, et akadeemikul oli tegu, et mitte sealsamas puuoksal õndsasse unne vajuda…
Hämaruse saabudes ilmusid aga maa alt ja puutüvede seesmusest välja juba palju ebameeldivamad olendid – tuhatjalad, linnutapiku suurused ämblikud, hiidtarakanid ja hüpiknälkjad, kes aeg-ajalt akadeemiku jalgade ja käsivarte külge klammerdusid, temast verd imesid ja siis kuhugi edasi tõttasid.
Kui asjade üldist seisu vaadata, siis akadeemik Lippmaad küll mõnevõrra ärritas olukord, et ta polnud enam kõiketeadev spetsialist, samas aga pakkus talle suurt rõõmu teadmine, et ta on läbi viimas esimest tõsiteaduslikku ekspeditsiooni metsistunud ajupoolkera ohtlikes metsades. Ka tema isa Teodor oli olnud botaanik… Ent rõõmu uuest kutsumusest polnud antud kauaks: kui ta oli parasjagu ümbritseva looduse kohta märkmeid tegemas, ilmus puulehtede vahelt korraga ahvikäsi ja näppas akadeemikul märkmiku peost – milline jultumus nurjatu pärdiku poolt! Maruvihane akadeemik asus võidurõõmsalt huilgavat ahvi mööda puuoksi taga ajama, kuid nähes peagi ära, kui kasutu see ettevõtmine on, lõi akadeemik käega ning jäi pahasena ühele oksaharule istuma… hale hakkas tal nüüd endast. Mis teadlane ta enam ilma märkmikuta on – vaid tühipaljas eksinu ja hulgus! Palavus ja moskiitod, nälkjad ja puugid andsid samuti end üha valusamalt tunda.
Kuid Endel Lippmaa polnud mees, kes esimeste raskuste puhul alla vannuks.
Õhutuhämaruse saabudes jõudis ta väikese järve äärde. Läbipaistvas helesinises vees ujusid ringi suured punased kalad. Ohtlikud ei paistnud nad olevat. Akadeemik Lippmaa kukutas end kõrgelt oksalt jahedasse vette ning ta suule ilmus naeratus. Milline õnnis karastus peale piinarikast ekslemist metsas! Sukeldudes sügavale järve, puudutas ta näpuotsaga unipunaseid kalu ja need tõmbusid ehmunult eemale. Õhtune päike kumendas läbi vee unelevalt silma ning akadeemik Lippmaa huultele ilmus unelev naeratus.
“Pole midagi õndsamat, kui viibida kesk puutumata ja metsikut loodust!” meeliskles ta järves ringi ujudes.
Aga siis saabus öö. Metsast hakkas kostma kummalisi ja jubedust tekitavaid hääli ning Endel Lippmaa pidas targemaks tagasi puu otsa ronida.
Pimedusest vaatasid talle vastu kollaselt hiilgavad silmad, fosforselt helendavad ööliblikad lendasid orhideelt orhideele, asudes oma pika imilondiga öönektarit koguma.
Akadeemik leidis ühe puuõõne, mis oli seest enam-vähem kuiv, ning jäi seal kägarasse tõmbunult kohe magama. Kellegi hiiglaslik nina puudutas öösel ta juukseid, aga õnneks mees seda ei tundnud.
Järgmisel päeval püüdis Endel teekonda jätkata, ent kuna džungel eespool veelgi tihedamaks muutus, siis loobus ta sellest ettevõtmisest, pöördudes tagasi väikese järve ja puuõõnsuse juurde.
Akadeemik asus nüüd elama üksildase metslase karmi, kuid üllast elu. Päevasel ajal varus ta puuvilju, põimis okstest ümber puuõõne ruumika veranda, et kiskjad talle ligi ei pääseks, ja et mitte vaimul roiduda lasta, hakkas välja mõtlema nimesid lindudele ja loomadele, keda ta ümbritsevas looduses nägi. Sageli läksid need ta peas küll sassi, nõnda et tihti sai mõni tundmatu loom või lind sel moel enesele iga päev uue nime.
Vahel, hommikupoole ööd, ründasid akadeemikut agressiivsed rändsipelgate hordid ja neil puhkudel polnud muud väljapääsu, kui turnida ohtlike putukate poolt kaetuna mööda oksi järve kohale ja kukutada end vette. Hädavaevu pääses ta kord helesinise pantri käest.
Ühel palaval päeval, kui akadeemik Endel parasjagu järvevees suples, ilmus hämara džungli sügavusest välja tundmatu hõim. Need olid leebete ning uniste nägudega, paksude huulte ja kuldpruunide silmadega inimesed… Aga siiski ürginimesed. Seda võis aimata nende massiivsest lõualuust, kõrgetest põsesarnadest ja etteulatuvaist kulmumõhnadest. Paistis, et nad olid tulnud jahilt, kuna kahel mehel rippusid üle õla kaks hiiglaslikku metsrotti. Endlit nähes hakkasid hõimlased omavahel millegi üle väga elavalt vaidlema ning häälitsuste ja märkide abil tegid nad akadeemikule selgeks, et ta peab nendega kaasa tulema. Vastu vaielda polnud mõtet, kuna kõigil meestel olid käes teravaotsalised odad, ja tegelikult oli Endlil isegi hea meel, et ta sellest üha ohtlikumaks muutuvast erakuelust lõpuks pääseb.
Mööda kitsaid ja käänulisi loomaradu jätkasid nad teekonda, kolm hõimlast Endlist ees- ja kolm tagapool. Aeg-ajalt pidid teelised tiheda võsastiku tõttu kummarduma maha ning roomates edasi liikuma. Siiski oli see sedavõrd sissekäidud rada, et kirvest ei pidanud kasutama.
Õhtu eel jõudsid puruväsinud akadeemik ning jahimehed väikesele lagendikule, kus asus hõimlaste laager. See koosnes kümmekonnast palmipuulehtedest ehitatud onnist, mis paiknesid ringikujuliselt ümber suure ja kauni õistaime.
Akadeemik Endel Lippmaa pandi elama eraldiasuvasse onni ning tema eest kanti igati hoolt. Toidu- ja joogipuudust ei pidanud ta kordagi tundma, samuti toodi talle mingeid lehti, mis peale närimist tekitasid mõnusalt uimase oleku, ning õhtuti kutsuti teda osalema rituaalsetes tantsudes. Igal ööl saadeti talle seltsiks noor, eukalüptuseõliga salvitud neiu.
“Ei tea miks nad küll nõnda hästi mu eest hoolt kannavad?” mõtiskles Endel Lippmaa uimastavat lehte närides ja roosat täiskuud vaadates. “Aga ju on mu saavutused teaduse vallas siis seda väärt.”
Ja õnnis naeratus kerkis ta suule.
Hõimlaste juurde saabumisest võis ehk möödas olla kuu, kui ühel hommikul akadeemik Endel korraga tundis, et midagi on justkui teisiti kui tavaliselt. Mingi imelik, õrnmagus lõhn lehvis kõikjal ta ümber… Kui Endel lehtonnist pea välja pistis, siis nägi ta seda – toosama hiiglaslik orhidee levitaski seda lõhna, mis kaheteistkümne onni keskel seisis – hiidlill oli öösel õide puhkenud! Tumeroosa, inimkasvu lill sirutas oma lihavad kroonlehed otse akadeemiku poole… See õis meenutas talle midagi… Aga mida?
Magus ja meeli hullutav lõhn levis üle küla, nõnda et hõimlased nüüd aina naersid ja kallistasid üksteist. Paistis, et on kätte jõudnud kogu küla kauaoodatud rõõmupäev. Ka akadeemik Endel tundis magusa lõhna poolt tekitatud sunduse tõttu vajadust hõimlasi kallistada, tundis, et kõik nad on vennad ja õed nüüd, tahtis neile rääkida midagi ilusat, ehk pidada loengu koguni kõrgtemperatuurse ülijuhtivuse ja biofüüsika alal, kuid võimalust selleks talle ei antud. Nimelt kummardus äkki kogu hõimurahvas Endli ees häälekalt maani, noored ja nägusad neiud hakkasid roosiõliga pesema ta jalgu ning asetasid kandikul ta ette rikkaliku hommikueine. Teda ümmardati kui kuningat ja see tegi Endli ettevaatlikuks: Mida pidi see kõik tähendama? Miks käituti temaga nõnda? Miks ei toimitud samamoodi kellegi teisega? Kas ta pühitsetakse kuningaks?
Endel ei tahtnud olla kuningas. Ta tahtis olla inimene inimeste, hõimlane hõimlaste seas, kuid seda ei lastud tal enam olla. Ja kui neli tugevat meest mingit õrna viisi ümisedes teda orhidee poole hakkasid nügima, taipas akadeemik Lippmaa korraga kõike: ohvriks! – selle jumalikult kauni lille ohvriks valmistuti teda hoopis tooma! Selleks kogu see hoolitsus, need naised, need parimad palad talle!
Nüüd taipas akadeemik Lippmaa täie selgusega sedagi, mida see rammusa aroomiga meeli hullutav õis talle meenutas. Miks on ta nii kutsuvalt ja ligitõmbavalt oma õiekrooni ta poole välja sirutanud – hiiglasliku naise üska meenutas see õis! Oma meelihullutava lõhnaga nõudis see taim enesele toitu – nagu meelitavad vähemad orhideed ligi putukaid ja liblikaid, et nende kehamahladest endi juurtele elurammu ammutada…
Ehmunult rabelema ja vastu tõrkuma hakkas Endel nüüd, kuid oli juba hilja –kaheksa tugevat mehekätt haarasid ta ümbert, lükates teda naerdes ja õrnalt otsekui sõnakuulmatut last aina hullutavale õiele lähemale. Viimaks, olles ehk jõudnud viie sammu kaugusele orhideest, vallutas imelise õie ahvatlev lõhn aga Endli meeled juba sedavõrd, et mees äkki valjusti ja õnnelikult naerma puhkedes nüüd juba ise lille südamiku poole astus, nähes tumeroosas õievagiinas jumalannat, kes on valmis armastuseks lihtsureliku vastu… Ent hetkel, mil Endel puudutas õie lihavaid kroonlehti, keerdusid nood püünisena ümber akadeemiku, neelates ta endasse, ning õudsa õndsusega tundis akadeemik, kuis kuum ja ablas lill ta ihu üha tugevamini enda südamikku pressis, nõnda et rinnakorv ragises ning hingamine lakkas. Siis kaotas ta teadvuse…
Endel Lippmaa tagasitulek
Kui akadeemik Endel Lippmaa taas silmad avas, leidis ta end vaiba sisse mässituna elutoa põrandalt. Sügisest oli saanud kevad, lilled pottides närtsinud, üks akendest lahti murtud. Oli käidud toas ja televiisor ning lauahõbe kaasa viidud… Abikaasa oli nähtavasti juba ammu ta juurest ära kolinud. Polnud ühtegi hingelist seal peale tema enda. Vaid kollane kuu vaatas kelmikal ilmel aknast tuppa ning mahe öötuul hõljutas kardinaid.
Astudes mõrase peegli ette, nägi akadeemik, et ta välimus on metsistunud, habe kasvanud rinnuni, juuksed sorakil õlgade peal, ta ise aga lehkas kopituse ja kuivanud uriini järele. Vasakust taskust lipsas välja hiir.
Üllataval kombel see kõik ei häirinud akadeemikut, vaid tõi Endli suule hoopis salapärase naeratuse. Ta tardus korraga kummalisse poosi, nipsutas sõrmi ning pilgutas tuppa lennanud ööliblikale silma. Siis sirutas ta end haigutades, läks kergel sammul akna juurde, libistas end piki vihmaveetoru alla ning ronis üle naabrite aia. Tund aega seisis Endel liikumatult ühe õunapuu all. Seejärel hiilis ta naabermaja aknast sisse, tippis kuulmatul sammul külmkapi juurde ja sõi ära kogu toidukraami, mis seal leidus. Siis tahtis ta juua. Kraanivesi aga akadeemiku janu ei kustutanud. Ometi haistis ta, et kusagil majas on olemas väärt joogikraam.
Akadeemik hiilis läbi kõik toad, jõudes nõndaviisi lõpuks magamistuppa, kus uinus nooremapoolne abielupaar: kõhn, mureliku ilmega mees, ja tüse, heasüdamliku näoga naine. Laps väikeses titevoodis tegi häält. Küllap oli tema ainsana kuulnud võõra sisenemist. Endel kussutas ta õrna viisiga taas unele ja tippis siis abieluvoodi juurde. Ta kummardus läbi une naeratava naise kohale, lükkas teki ta ülakehalt ning tõmbas kombinee alt tasakesti välja suure ja valge rinna. See lausa pakatas rammusast piimast! Akadeemik surus oma lõhkikuivanud huuled ümber roosa nibu ja hakkas jooma. Piim oli soe ja rasvane ning Endel tundis, kuis ta kuudepikkusest liikumatusest kokkukuivanud nahakoed, lihaskiud ja närvilõpmed taas ergastuvad ja rõõmsalt surisema hakkavad. Janu kustutatud, suudles ta naist tänutäheks otsaesisele, avas siis akna ning tõmbas ninaga lõhna… Miski erutas ja kutsus teda kusagil läheduses, nõnda et Endli silmad hakkasid äkki väga elavalt hiilgama. Ta hüppas teise korruse aknast alla murule ning liikus kuulmatul linnusammul edasi järgmiste aedade poole… Jumal üksi teab, mis akadeemikul tol ööl veel plaanis oli!