Valle-Sten Maiste
Oleg Sõlg on ebaõiglaselt ja täiesti unustatud
Mart Juur, “101 Eesti popmuusika albumit”
1980. aastatel, mil tegutses Tartu muusikapäevade nimeline muusikalaboratoorium, olid meie popi erinevad avaldused imetlusobjektiks ka suure kodumaa massidele ja muusikafriikidele. Nii räägib legend. Varakapitalismi avakümnendil hiilgus hääbus. Kunagised üleliidulise kaliibriga artistid asusid tegema seadistamata tümakat. Ainsaks õitsvaks haruks meie popis sai kunstikeldrite marginaaliasse peitunud Röövel Ööbiku tütarde armaada, mis aga ei küündinud kunagi emalaeva hulluse ja jõuni.
Nüüd on eesti popis märgata teatavat taassündi. Vaiko Epliku, Chalice’i ja Hu mõõtu artistid paeluvad kodumaiseid muusikahindajaid aastaküsitlustes Lääne tippudest enamgi. Heidi Purgaga seondub hiiliv, kuid järjekindel progressiivne revolutsioon avalik-õiguslikes muusikasaadetes. Tallinn Music Week ei lennuta meie muusikuid küll automaatselt kuhugi orbiidile, kuid annab artistidele mingigi järjepideva väljundi, mille nimel tööd teha. Tasapisi on peale kasvanud hulk suurepäraseid muusikuid, kelle ideed teostuvad üha sagedamini ka korralikel plaatidel ning kelle puhul on märgata, et nad oskavad korralikult pilli mängida, mitte ei ole niisama kuulilt indie’d. Renessansile viitab ka mitmete selliste sauruste nagu Mahavok ja Pantokraator tagasitulek.
Taastuleku ridadevahe on aga kurb. Erik Sakkov pihib, kuidas ta müüs pillid, sest lihtsalt ei olnud ühtegi kuulajat. Kare Kauks peaaegu nutab aastakümnete järel taas täissaale nähes, uskumata, et keegi ta meie popi üht kõige mitmekülgsemat ja huvitavamat bändi jälle vajab. Kas meil siiski ei võinuks olla institutsioone, mille kaasabil saanuks sündida Mahavoki jt albumid ka aastaist 1993 või 1997? Nimetatud loobusid siiski vaid loomingust, kuid üks veelgi suurem muusik läks samuti seetõttu, et siin maal oli pikk kümnend, kus eluõigust polnud millelgi, mis ei müünud, põhjaläinud laevale. Kas tegu oli paratamatute ohvritega vaba turumajanduse teel?
Arusaadav, et tärkava vabariigi õrnas ökonoomikas ei saanud 20 aasta eest kohemaid panustada popiprotektsionismile, millega kapitalismi kõikvõimalikke variante proovinud Inglismaa läinud sajandi keskpaigas poputas üles oma muusikatööstuse. Ent kirjeldatud taassünnile vaatamata ei ole meie kultuurielus ja -poliitikas ka tänaseks toimunud poppi toestavaid struktuurseid muutusi. Munitsipaalvõimud soetavad küll meilgi siin-seal noortele trummikomplekte, mis on väga kiiduväärne – kui arvesse võtta, et kuulsa popiga skandinaavlased alustasid selle üritusega suuresti sügavama üldise heaolu tingimustes kui täna meie. Kuid majanduskriisi saabudes kontserditegevus täiskäibemaksustati ning pop üldistati poliitilises retoorikas ühetasaseks labrakaks.
Arusaam, et popmuusika on parasiitlik lõbu ja lustiasi, pole sugugi vaid Jürgen Ligile omane. Madis Kõiv on öelnud, et hariduse poolest oleme kõik kirjanikeks koolitatud, osutades sellega ka oluliselt väiksemale energiale, mis koolitöös teiste kunstioskuste omandamisele kulub. Popi alal omandavad küll kõik halvamaitselise massimeedia toel alghariduse, kuid kultuurse popi eest ei kanta mingit hoolt.
Ma ei arva, et vajaksime tingimata täismahus valdkondlikku kulkat ning bassimehepalka ja trummaristipendiumeid. Ent mõelgem korraks kas või, kui ulatuslikud institutsionaalsed toed on olemas kirjanduse või teatri üle mõtlemiseks. Raske on loota, et kusagilt sünnivad üleöö sotsioloogia- ja kultuuriuuringud, mis laialt teadvustaksid popi osa majanduses, eri institutsioonide ning raadio jt meediakanalite mõju popiteadvusele ja popkultuurile, ning suudaksid neid arenguid mõjutada. Kuid võiksid ju olla mingid traditsioonilised üritusedki, kus loomingulisi bände nagu Pantokraator või Dramamama siiski pisut tunnustataks ja eristataks lootusetult seisma jäänud süldist, nagu Seelikukütid, Sada ja Seened või Singer Vinger. Kas tõesti oleks meie kultuurile ülearu üksainuski üritus, kus öeldaks, et siin seisavad parim bassimees, parim loo ja sõnade autor ja parima lava-show tegija?
Kultuuripoliitika juures võiks siiski seista ka keegi, kel oleks jõudu ja suutlikkust öelda, et ärgem laskem Rabarockil välja surra, ning kes taipaks, et Rockcafes ja Sossi klubis ei aeta päris ühesugust asja. Ehk vääriks kodumaine muusikagi pisut enam mõtestust kui vaid edetabelid ja kolm lauset albumi kohta, nii et uue popiraamatu kohta ei peaks ütlema, et tegu on kõva sõnaga ainuüksi seetõttu, et eelmise kirjutas Anne Erm veerandsaja aasta eest.
Aga Mart Juure popiraamat on tõepoolest üks harvaesinevalt lahe lugemine ega piirdu sugugi vaid naljategemisega. Paremini kui keegi teine siinmail ja selles keeles on ta suutnud ilmestada popi kultuurilist mastaapi. Ta on kirjutanud nii laia haardega ja paeluvalt, et albumitega piirnemise nõue hakkab ta tööd silmanähtavalt ahendama. Eks selle raamatu formaat üks müügivajadusest tingitud absurd ole. Nõukaaegne albumikultuur ei sündinud ju mitte ainult aastakümnetepikkuse peetusega. Kontseptuaalsed albumid ongi meil õieti olemata. Nii omaaegsed vinüülid kui tänased plaadid on valdavalt kogutud singlid pluss täitematerjal.
Raamatu lakoonilise ja piirava formaadi tagant on aga aimata sedasorti popmuusikaloo potentsiaali, et sellest võiks kujuneda meie üks eredamaid kultuuriloost kirjutatud raamatuid. Juure käsituses ei ole pop mitte noorukite sirgumise juurde kuuluv nähtus nagu luule targutamist hindavatele kreeklastele ega mingi kehalisust, hoiakuid, poose, moodi, gängikäitumisi jm suunav subkultuur, vaid ehe ja täisväärtuslik päriskultuuri osa. Tegu ei ole raamatu “1001 albumit, mida sa pead elu jooksul kuulama” eesti analoogiga. Nimetatud, pungist ja indie’st igal leheküljel jahuvas raamatus pole näiteks Marillioni mainitudki. Nii pole põhjust loota, et ette võiksid puutuda Vanemuise teatri või Vaino Vahingu sarnased nimed, keda Juur on pidanud vajalikuks mainida korduvalt. Juure raamatus on ära toodud ka laulusõnade autorid, kelle põhjal saaks kokku korraliku luuleantoloogia. Juure aastakümnetepikkune põhjalik Kroonika lugemine transformeerub ses raamatus kõrgkultuuriliseks kvaliteediks, nii et seegi haige žurnaal omandab mingi väärtuse.
Täielist osasaamis- ja üksmeelerõõmu nii vastuolulisest ja kõiki väga isiklikult puudutavast nähtusest kirjutatu puhul muidugi olla ei saa. Olgugi Juur meie kõige demokraatlikum muusikakriitik – ei ole ju tema jaoks maitsetu ülistada Motorheadi ega meeliskleda Benny Anderssoni brass-bändi saatel. Tuju korral asetab Juur Orukagi playlist’i, kui aga olukord ja meeleolu nõuavad. Oma 101 albumit Juur nii lõdva sõelaga muidugi valinud ei ole, kuid tõepoolest heade plaatide kõrval leidub raamatus neidki, mille vastu on tõrge, kuid mille objektiivset headust tuleb tunnistada, aga ka täielikku jura. Viimastest vestmist – nagu tegelikult muidugi kõike – saadab Juurel väike sõbralik nöök.
Paradokse valikus on. Raamatu esimesest osast jääb mulje, et autor on hullunud progefänn. Nõukaajast on ära toodud kõik progeplaadid, hiljem mahub neid valikusse vist vaid üks. Paradoksil on ent täiesti objektiivne seletus – Melodija nõudis plaadistajatelt täiuslikkust pea kõiges, vabas riigis aga sai nimetatud omadusest muusikatööstuses suurim takistus ja proge kui tootesuund jäi kuni viimase ajani varjusurma. Samas ei ole Juur suutnud jätta kas või korra või kaks rääkimata röövelööbiklastest. Osakaalult suudavad viimastega Juure muusikaloos võistelda vaid Sibul, Graps, Grünberg, Mägi, Linna ja Rannap. Neid kõiki ületab juba praegu Juure käsitluses aga Chalice.
Kui nii palju indie– ja poptantsutusi on üles loetud, tekib küsimus, kas näiteks Seitsmes Meel oli nii tähtsusetu bänd, et valikus pole tema omaaegset Muusikus välja antud kassetti? Pole ka Rosta Akende ühtegi kava. Ehk oleks mööndustega saanud sisse panna mõne Mülleri Sassi plaadi? Oleksin kaalunud ehk ka Koera plaati ja Kirile Loo “Abikaasade unelaulude” albumit, Tõnis Mäe “Kogutud kodutuid” ja Thule “Inglit ja suli”. Aru ei saanud ma sellest, kuidas ükski Väikeste Lõõtspillide Ühingu plaat mainimist ei vääri. Andestamatu on, et Juur ei tee väikestki kummardust glam rock’i maaletooja Polyphoni ja varalahkunud Oleg Sõle suunas. Kuid kel poleks mis tahes sedasorti raamatule sedasorti etteheiteid.
Nagu öeldud, maalib Juur plaatidest kirjutamise taustaks värvika kultuuriloolise pildi, kus käsitletakse kõnealuste muusikute teisi tegemisi, kontserte, aga ka ajastuomast ühiskondlikku ja kultuuritausta. Kultuurilugu on muidugi keeruline distsipliin, kus tõeni jõudmine nõuab toetumist erinevatele allikatele ja käsitlustele. Nii on 1990. aasta Tartu muusikapäevade välikontsert koos Death Angeli esinemisega Juurele meelde jäänud miilitsate ja koerte, st erakordsete turvameetmete poolest. Mulle meenub sellest kontserdist hoopis silmatorkav kaos, mille käigus mäluaugus varalahkunud õnnis Mätas Death Angelit kuulava massi peale õllepudeleid lennutas. Mätta värvikast elust on Juur jällegi pidanud vajalikuks esile tuua teenistuskäigu turvamehena (olgugi onu Bella omana). Nii vastuolulised on elu- ja ajalugu.
Vaieldavustest hoolimata arvan, et Juure raamat sobiks koolides kasutusele võtta kultuuriloo ja ühiskonnaõpetuse tundide lisalugemisena. Vaevalt on õpikukirjastajad väljastanud materjali, mille toel lähiajaloo-alast ainest paeluvamalt analüüsida. “Perestroika ja laulva revolutsiooni käigus muutus ühiskond häälekaks ja kõike, mida nüüd kuulda sai, polnud võimalik tõsiselt võtta. Poliitikud, olgu nad kommunistid või isamaalased, ilmutasid märkimisväärset talenti naeruväärselt käituda. Tsensuuri kütkest vabanenud ajakirjandus õppis üha julgemalt lollusi kirjutama. Aeg Ultima Thule sõnumiks oli küps,” kirjutab Juur. Juure interdistsiplinaarne, kaugelt popikajastuse piire ületav haare ei ahene ka alles värsketest noortepärastest moenähtustest kirjutades: “Popidiotismist tõotab tulevikus kujuneda perspektiivikas teadusala. Võibolla leitakse selle protsessi käigus ka Eesti Nokia või vähemalt Samsung.”
Osake Mati Undi omaaegsest mõttest, et popstaarid võiksid kehakõigutamise kõrvalt noorukeid ka ajalootundmisele kehutada, on Juure raamatu näol lihaks saanud. Saagu see Hendrik Sal-Sallerist, Katrin Siskast, Birgit Õigemeelest ja Veljo Tormisest kirjutatud raamat kõikide plikade ja nende vanemate lugemislauale.