Paul Krugman
Kas Euroopa on päästetav?
Inglise keelest tõlkinud T. P. ja M. V.
Asjaolus, et Euroopa praegune kriis algas Kreekast, on midagi iseäranis tabavat. Sest Euroopa õnnetused on igas suhtes klassikalise kreeka tragöödia pärased, kus üllaloomulise kangelase hukutab saatuslik ülbus.
Alles hiljuti võisid eurooplased üsna õigustatult öelda, et praegune majanduskriis toob tegelikult esile nende majandus- ja ühiskonnamudeli eelised. Nii nagu Ühendriike, tabas Euroopatki ülemaailmse finantskrahhi järellainetuses tõsine langus; kuid hind, mis inimestel selle languse eest maksta tuli, paistis Euroopas märksa tühisem kui Ameerikas. Suures osas Euroopast aitasid töötajate vallandamist reguleerivad ettekirjutused töökohtade kaotust piirata, sellal kui tugevad sotsiaalprogrammid tagasid isegi töötutele tervisekindlustuse ja toimetulekuks vajaliku sissetuleku. Euroopa sisemajanduse kogutoodang võis küll langeda sama palju kui Ameerikas, kuid siiski ei saanud eurooplased tunda ligilähedaseltki sama suurt viletsust. Ja nii on see tõtt-öelda siiani.
Ometi on Euroopa sügavas kriisis – sest tema uhkeim saavutus, ühisraha, mille on kasutusele võtnud enamik Euroopa riike, on nüüd ohus. Enamgi kui ohus – see hakkab üha enam sarnanema lõksuga. Iirimaa, keda alles hiljuti ülistati kui keldi tiigrit, rabeleb nüüd selle nimel, et pankrotist pääseda. Hispaania, mille majandus veel mõni aasta tagasi mühinal kasvas, kannatab nüüd 20-protsendilise tööpuuduse all ja seisab silmitsi aastatepikkuse rängalt rõhuva deflatsiooni väljavaatega.
Traagiliseks teeb selle europuntra asjaolu, et euro loomine pidi endast kujutama kauneimat hetke ühes suurejoonelises ja üllas ettevõtmises: põlvkondi väldanud püüdlustes tuua rahu, demokraatiat ning jõukust omal ajal nii tihti sõdadest laastatud mandrile. Kuid oma projekti ulatuslikkusest ja romantikast haaratud euroloojad eelistasid pigistada silma kinni nonde asiste raskuste ees, mis ettearvatavalt pidid ühisraha teele kerkima – eelistasid eirata algusest peale kõlanud hoiatusi, et Euroopal puuduvad ühisraha toimimiskõlblikkuseks vajalikud institutsioonid. Selle asemel andusid nad maagilisele mõtlemisele, tegutsedes nii, nagu peaks nende ürituse üllus säärastest muredest üle olema.
Tagajärjeks on tragöödia, mis ei puuduta mitte üksnes Euroopat, vaid kogu maailma, millele Euroopa on oluliseks eeskujuks. Eurooplased on meile näidanud, et vägivaldse minevikuga piirkonda on võimalik tuua rahu ja ühtsust, ja selle käigus on nad loonud vahest kõige inimlikumad ühiskonnad kogu ajaloos, kus demokraatia ja inimõigused on ühendatud niisuguse individuaalse majandusliku julgeoleku määraga, millele ameeriklastel pole midagi ligilähedastki vastu panna. Nüüd on nende saavutuste sära tuhmumas ning vägagi paljudele on Euroopa unelmast saamas luupainaja. Kuidas see juhtus?
Tee eurole
Kõik algas söest ja terasest. 9. mail 1950 – päeval, mida nüüd tähistatakse Euroopa päevana – tegi Prantsusmaa välisminister Robert Schuman ettepaneku, et tema maa ühendaks oma söe- ja terasetootmise Lääne-Saksamaa omaga. See võib kõlada proosaliselt, kuid Schuman kuulutas, et asi on palju enamas kui lihtsalt ühes äritehingus.
Esiteks pidi vastne Söe- ja Teraseühendus muutma igasuguse sõja Saksamaa ja Prantsusmaa vahel “mitte üksnes mõeldamatuks, vaid ka materiaalselt võimatuks”. Ja sellest pidi saama esimene samm teel “Euroopa föderatsiooni” poole, milleni tuli jõuda sammhaaval “konkreetsete saavutuste kaudu, mis esmalt loovad de facto solidaarsuse”. See tähendab, et majanduslikud meetmed pidid ühtaegu teenima asiseid eesmärke kui ka edendama poliitilist ühtsust.
Söe- ja Teraseühendusest kujunes lõpuks tolliliit, mille piires kaubeldi vabalt kõigi toodetega. Sedamööda, kuidas Euroopas levis demokraatia, levisid ka Euroopat ühendavad majandusinstitutsioonid. Kreeka, Hispaania ja Portugal võeti liitu pärast seda, kui langesid nende diktatuurid; Ida-Euroopa pärast kommunismi kokkuvarisemist.
- ja 1990. aastatel, kui Euroopa asus eemaldama paljusid veel järele jäänud takistusi täieliku majandusliku lõimumise teelt, kaasnes selle “laienemisega” ka “süvenemine”. (Eurokeel on omaette selgepiiriline dialekt, mida mõnikord on raske ilma subtiitriteta mõista.) Piirid avati; tagati isiklik liikumisvabadus ja ühtlustati tööstustoodetele, turvalisusele ning toiduainetele kehtestatud nõuded – protsess, mille tegi surematuks telesarja “Jah, härra peaminister” eurovorsti-osa, kus ministrile teatatakse, et uute Euroopa reeglite järgi ei kvalifitseeru traditsiooniline Briti vorst enam vorstiks, vaid tuleb ümber nimetada Emulgeeritud Kõrge Rasvasisaldusega Rupskitest Tehtud Toruks. (Valestimõistmise vältimiseks olgu öeldud, et see lugu juhtus ainult teleekraanil.)
Euro loomine kuulutati järgmiseks loogiliseks sammuks selles protsessis. Taas kord pidid majanduskasvu edendama sammud, mis üksiti tugevdasid ka Euroopa ühtsust.
Euroopa ühisraha eelised olid ilmsed. Teise riiki saabudes ei ole enam vaja raha vahetada; importijad ei pea enam tundma muret sellepärast, kui kalliks mõni leping lõpuks tegelikult maksma läheb, ega eksportöörid kahtlema, mida mõni lubatud tasu tegelikult väärt hakkab olema. Samal ajal pidi ühisraha tugevdama Euroopa ühtsuse tunnet. Mis oleks võinud veel viltu minna?
Vastus paraku kõlab, et rahaliitudel on mitte ainult eelised, vaid ka omad puudused. Ja Euroopa ühisraha kasuks kõnelevad argumendid olid märksa nõrgemad kui need, mis kõnelesid Euroopa ühisturu kasuks – fakt, mida Euroopa liidrid eelistasid eirata.
Rahaliidu kasuks (ebakindlalt) kõnelevad asjaolud
Ei ole üllatav, et rahvusvaheline rahamajandus on sagedaste vaidluste tallermaaks. Kummatigi on lugu nii, et need vaidlused ei joondu päris täpselt tavalise ideoloogilise veelahkme järgi. Kõvad parempoolsed soosivad tihti kõva raha – eelistatavalt kullastandardit –, kuid ka vasakule kalduvad Euroopa poliitikud on olnud euro entusiastlikud propageerijad. Liberaalsed Ameerika majandusteadlased, mina nende hulgas, kalduvad soosima vabalt kujuneva kursiga riigivaluutasid, mis jätavad rohkem ruumi aktivistlikule majanduspoliitikale – eriti intressimäärade alandamisele ja rahapakkumise suurendamisele majanduslanguste ärahoidmiseks. Klassikalise argumendi paindlike kursside kaitseks käis siiski välja ei keegi muu kui Milton Friedman.
Riikideülese valuuta kasuks rääkivad asjaolud on, nagu nägime, ilmsed: see muudab äri ajamise lihtsamaks. Enne euro kasutuselevõttu võis tegelikult ainult oletada, kui tähtis see argument lõpuks on: näiteid teiste riikide valuutat kasutavatest maadest oli suhteliselt vähe. Statistiline analüüs, niipalju kui seda uskuda saab, lubas oletada, et ühisraha kasutuselevõtt avaldab suurt mõju kaubavahetusele, mis omakorda lubas oletada suurt majanduslikku kasu. Õnnetuseks ei ole see optimistlik hinnang pärast euro loomist ennast kuigi hästi õigustanud: usaldusväärseimad hinnangud osutavad nüüd, et kaubavahetus euroala riikide vahel on kõigest 10–15% suurem, kui olnuks muidu. See määr ei ole tühine, aga ka mitte epohhiloov.
Siiski on rahaliidul ilmseid eeliseid. Asi on lihtsalt selles, et tal on ka puudusi: omaenda valuutast loobudes loobub riik ka majanduslikust paindlikkusest.
Kujutage ette, et olete riik, mis – nagu praegu Hispaania – tegi hiljuti kinnisvarabuumi turjal läbi suure palga- ja hinnatõusu, ent siis mull lõhkes. Nüüd on teil vaja kõrged palgad ja hinnad jälle alla lüüa. Ent palkade ja hindade langetamine on raske: keegi ei taha olla esimene, kelle palka kärbitakse, eriti kui pole vähimatki kindlust, et langema hakkavad ka hinnad. Kaks aastat kestnud ränkade vaevade hinnaga on Iirimaal palgad mõnevõrra langenud, Hispaania ja Kreeka aga on selle protsessiga vaevalt algustki teinud. See on ebameeldiv töö, ja nagu hiljem näeme, tekitab palkade alandamine sellal, kui ise kõrvuni võlgades ollakse, uusi probleeme.
Kui teil aga oma valuuta veel alles on, ei pea te palkade allalöömise pikaldast piina ette võtma: te võite oma valuuta lihtsalt devalveerida – selle väärtust teiste valuutade suhtes langetada – ja de facto palgalangus ongi teil käes.
Kas töölised ei võitleks devalveerimisega saavutatud de facto palgakärbete vastu niisama ägedalt nagu oma palganumbri selge languse vastu? Ajalooline kogemus seda ei kinnita. Praeguses kriisis kulus Iirimaal umbes 5-protsendilise palgalanguse saavutamiseks kaks aastat ränka tööpuudust. Kuid 1993. aastal tõi Iiri naela devalveerimine otsekohe kaasa palkade 10-protsendilise languse Saksa vääringus mõõdetult.
Millest selline erinevus? Juba 1953. aastal pakkus Milton Friedman välja analoogia: suveaeg. Äridel on väga mõistlik talvekuudel uksi hiljem avada, ometi on igal üksikul äril raske lahtiolekuaegu muuta: kui töötada kümnest kuueni sellal, kui kõik teised töötavad üheksast viieni, läheb tööaeg taktist välja. Nõudes, et kõik kellad sügisel tagasi ja kevadel edasi keerataks, aitab suveaeg seda koordinatsiooniprobleemi vältida. Samamoodi, arutles Friedman, lahendab rahaväärtuse muutmine koordinatsiooniprobleemi tasakaalust välja läinud palkade ja hindade puhul, astudes mööda töötajate soovimatusest sattuda esimeste seas palgakärbete ohvriks.
Nii et kui ühisraha ongi kasulik, on ka oma raha säilitamisel tähtsaid potentsiaal-seid eeliseid. Kasude-kahjude vahekord sõltub sügavamatest asjaoludest.
Ühelt poolt sõltuvad ühisraha eelised sellest, kui palju see äritegevust mõjutab.
Mina nimetan seda mõttes Islandi-Brooklyni probleemiks. Islandil, kus elab kõigest 320 000 inimest, on oma valuuta – ja see fakt on andnud talle väärtuslikku manööverdamisruumi. Miks siis ei ole Brooklyn oma ümmarguselt kaheksa korda suurema elanikkonnaga veel paremgi kandidaat oma sõltumatu vääringu kasutuselevõtuks? Aga sellepärast, et kuna Brooklyn ei asu mitte keset Atlandi ookeani, vaid keset New Yorgi linna, on tema majandus naaberlinnaosade omaga tihedalt kokku kasvanud. Ja Brooklyni elanikud peaksid kallist hinda maksma, kui neil tuleks Manhattani või Queensiga äri ajades iga kord raha vahetada.
Niisiis võib maadel, mis omavahel palju äri ajavad, rahaliidust suurt kasu olla.
Teisalt, nagu Friedman osutas, tähendab rahaliidu moodustamine paindlikkuse ohverdamist. Kui tõsine kaotus see on? Sõltub asjaoludest. Vaadelgem esmapilgul vahest veidrat võrdlust kahe väikese ja raskustes rabeleva majanduse vahel.
Kui kliima, maastik ja ajalugu kõrvale jätta, on Iiri Vabariigil ja Nevada osariigil omavahel palju ühist. Mõlemad on väikesed, mõnemiljonilise rahvaarvuga majandused, mis sõltuvad suuresti kaupade ja teenuste müügist oma naabritele. (Nevada naabrid on teised Ühendriikide osariigid, Iirimaa omad teised Euroopa riigid, kuid majanduslikud implikatsioonid on kaunikesti ühesugused.) Mõlema majanduses valitses suure osa viimasest kümnendist buum. Mõlemas tekkisid hiiglaslikud kinnisvaramullid, mis kannatusterohkelt lõhkesid. Mõlemad kannatavad praegu umbkaudu 14-protsendilise tööpuuduse käes. Ja mõlemad on suuremate rahaliitude liikmed – Iirimaa kuulub eurotsooni, Nevada dollaritsooni, mida nimetatakse Ameerika Ühendriikideks.
Kuid Nevada olukord ei ole kaugeltki nii meeleheitlik kui Iirimaal.
Esiteks on kriisi fiskaalne külg Nevadas vähem ränk. Tõsi küll, langus tabas üliraskelt nii Iirimaa kui ka Nevada eelarvet. Kuid suur osa Nevada rahakulutavast elanikkonnast saab oma sissetuleku föderaalsetest, mitte osariigi programmidest. Eriti Nevada päikese alla peesitama kolinud pensionärid ei pea muretsema selle pärast, et osariigi langenud maksutulud võiksid ohustada nende sotsiaaltoetusi või tervisekindlustuse väljamakseid. Iirimaal seevastu on nii pensionid kui ka tervisekindlustus langenud kärbete ohvriks.
Ka ei pea Nevada erinevalt Iirimaast tundma muret pankade väljaaitamise [bailout] kulude pärast – mitte sellepärast, et osariik oleks vältinud suuri laenukahjusid, vaid sellepärast, et see kahjum ei ole suuremalt jaolt Nevada probleem. Nii on valitsuse spondeeritud hüpoteegifirmade Fannie Mae ja Freddie Mac kahjudest ebaproportsionaalselt suur osa seotud Nevada kinnisvaraga, kuid need kahjud, nagu ka sotsiaaltoetused ja tervisekindlustuse, maksab kinni Washington, mitte Carson City.
Ja Ühendriikide osariigiks olemisel on veel üks eelis: tõenäoliselt leeveneb Nevada tööpuuduse probleem mõne aasta jooksul tublisti tänu väljarändele, nii et isegi kui kaotatud töökohad ei taastu, võistleb järelejäänud töökohtade pärast väiksem arv töötajaid. Iirimaa saab mõningal määral kasutada sedasama kaitseventiili, sest Iiri kodanikud siirduvad mujale tööd otsima ja need, kes buumiaastail Iirimaale tulid, lahkuvad. Kuid ameeriklased on ülimobiilsed; kui ajaloolisi mudeleid võib siin orientiiriks võtta, siis langeb Nevada tööpuuduse määr väljarände tagajärjel mõne aastaga taas Ühendriikide keskmisele tasemele, isegi kui töökohtade loomine jääb Nevadas endiselt maha nende kasvust riigis tervikuna.
Ehkki nii Iirimaa kui ka Nevada on oma majandustsoonides eriti rängalt kannatada saanud, on Nevada keskpikad väljavaated palju paremad.
Mida see kõneleb meile euro kasuks või kahjuks? Kui Euroopa ühisraha idee esimest korda välja käidi, tõusis ilmne küsimus, kas see võiks toimida sama hästi kui dollar Ameerikas. Ja vastus oli selge ei – just nimelt neil põhjustel, mida näitlikustab Iirimaa ja Nevada võrdlus. Euroopa ei ole fiskaalselt lõimunud: Saksa maksumaksjad ei võta automaatselt enda kanda osa Kreeka pensionide või Iiri pankade päästmise kuludest. Ja ehkki eurooplastel on seaduslik õigus tööd otsides vabalt ringi rännata, muudab ebatäielik kultuuriline lõimumine – eeskätt ühiskeele puudumine – töötajad geograafiliselt vähem mobiilseks kui nende saatusekaaslased Ameerikas.
Ja nüüd mõistate, miks on paljud Ameerika (ja mõned Briti) majandusteadlased alati europrojekti skeptiliselt suhtunud. Ühendriikides tegutsevad majandusteadlased on pikka aega rõhutanud teatavate eeltingimuste tähtsust rahaliidu jaoks – kõige kuulsam neist on Columbia ülikooli professori Robert Mundelli rõhuasetus tööjõu mobiilsusele, sellal kui Peter Kenen, mu kolleeg Princetonis, on toonitanud eelarvelise lõimumise tähtsust. Ameerikas, nagu me teame, on toimiv rahaliit olemas, ja me teame ka, miks see toimib: sest see langeb ühte riigiga – riigiga, millel on suur keskvalitsus, ühiskeel ja ühine kultuur. Euroopas ei ole ühtegi neist ja see muutis ühisraha väljavaated algusest peale kaheldavaks.
Neis tähelepanekuis pole midagi uut: kõik öeldu oli hästi teada juba aastal 1992, mil europrojekt Maastrichti lepinguga käima lükati. Miks seda siis tehti? Sellepärast, et euro-idee oli vallanud Euroopa eliitide kujutlusvõime. Kõikjal Euroopas – peale Suurbritannia, kus Gordon Brown Tony Blairile augu pähe rääkis, et projektiga mitte liituda – olid poliitilised juhid projekti romantilisusest haaratud, ja seda nii sügavalt, et iga skeptikut hakati pidama peavoolust hälbijaks.
Asja juures viibinud inimesed rääkisid mulle 1990. aastatel, et alguses anti Euroopa Komisjoni ametnikele juhtnöörid valmistada ette raportid ühisrahaga seostuvatest kahjudest ja kasudest – kui aga ülemused ettevalmistavale tööle pilgu peale viskasid, siis juhtnööre muudeti: neil kästi koostada ettekanne ainuüksi kasudest. Õigluse huvides tuleb märkida, et kui ma rääkisin seda lugu teistele inimestele, kes sel ajal juhtivaid ametikohti pidasid, siis nad vaidlustasid selle – ent ükskõik, kelle versioon ka õige oleks, tabab juba fakt, et mõned inimesed seda väitsid, tolle aja vaimu.
Seega läks euro käiku. Ja mõnda aega näis, et kõik läheb hästi.
Eurofooria, eurokriis
Euro tuli ametlikult ilmale 1. jaanuaril 1999. Algul oli see virtuaalne käibevahend: pangaarveid ja elektroonilisi ülekandeid denomineeriti eurodes, aga inimeste rahakotis olid ikka veel frangid, margad ja liirid (mida nüüd käsitati euro denominatsioonidena). Kolm aastat hiljem toimus lõplik üleminek ja eurost saigi Euroopa raha.
Üleminek kulges ladusalt: raha- ja kassaautomaadid konverteeriti kiiresti ja väheste tõrgetega. Eurost sai kiiresti ka tähtis rahvusvaheline valuuta: euro rahatähed hakkasid ringlema üle terve maailma. Ja euro loomine tekitas uut kindlustunnet, eriti nende Euroopa maade suhtes, mida oli läbi ajaloo peetud investeerimisriskideks. Alles hiljem selgus, et kindlustunde tõus peibutas ohtlikku lõksu.
Kõige eredam näide on Kreeka, millel oli seljataga maksmata võlgade ja kõrge inflatsiooni puhangute pikk ajalugu. Kuni 1990. aastate lõpuni peegeldus Kreeka fiskaalajalugu võlakirjade intressimääras: investeerijad olid nõus ostma Kreeka valitsuse võlakirju ainult siis, kui nende intressimäär oli palju kõrgem riskivabadeks peetud valitsuste, näiteks Saksamaa võlakirjade omast. Euro tuleku lähenedes aga riskipreemiad Kreeka võlakirjadelt kadusid. Arutleti nii, et peagi muutub Kreeka võlg inflatsiooniohtude vastu immuunseks, sest selle eest hakkab hoolitsema Euroopa Keskpank. Ja polnud ju ometi võimalik ette kujutada, nagu võiks mõni värskelt vermitud rahaliidu liige pankrotti minna?
Aastatuhande alguskümnendi keskpaigaks olid konkreetsete maadega seonduvad fiskaalmured tõepoolest Euroopa lavalt hajunud. Kreeka võlakirjad, Iiri võlakirjad, Hispaania võlakirjad, Portugali võlakirjad – kõik nad olid kaubeldavad, justkui oleksid nad sama ohutud kui Saksamaa omad. Kindlustunne laienes ka maadele, mis veel ei olnud euro peale saanud, kuid millelt seda lähitulevikus oodati: 2005. aastal võis Läti, mis tollal lootis 2008. aastaks eurole üle minna, saada laenu peaaegu sama soodsalt nagu Iirimaa. (Läti üleminek eurole on nüüdseks päevakorrast maas, kuigi põhjanaaber Eesti ühines 1. jaanuaril.)
Kui intressimäärad Euroopas ühtlustusid, hakkasid kunagised kõrge intressimääraga maad ettearvatavalt laenamispillerkaari nautima. (Väärib märkimist, et pillerkaari finantseerisid suures osas Saksamaa ja teiste traditsiooniliselt madala intressimääraga riikide pangad; see ongi põhjus, miks Euroopa ääremaade praegused võlaprobleemid on ühtaegu suur probleem Euroopa pangandussüsteemile tervikuna.) Kreekas oli peamine hiigellaenude võtja valitsus. Aga mujal oli suureks laenajaks erasektor. Iirimaal, nagu juba märgitud, tekkis tohutu kinnisvarabuum: elamispindade hinnad tõusid euro kasutuselevõtu eelsest 1998. aastast aastani 2007 180%. Hispaanias tõusid hinnad peaaegu sama palju. Samasugune buum leidis aset ka maades, mis veel euroga liitunud polnud: raha voolas Eestisse, Lätisse, Leedusse, Bulgaariasse ja Rumeeniasse.
See oli joovastav aeg, ja mitte ainult laenuvõtjatele. 1990. aastate lõpul valitses Saksa majanduses madala sisenõudluse tõttu surutis. Aga järgmisel aastakümnel majandus taastus tänu ekspordibuumile, mida vedas Euroopa naabrite kulutamispillerkaar.
Ühesõnaga näis, et kõik läheb suurepäraselt: euro kuulutati suureks õnnestumiseks.
Siis mull lõhkes.
Siiani võib kuulda, justkui olnuks 2008. aastal alanud globaalne majanduskriis made in America. Aga Euroopa panus on samavõrd märkimisväärne. Pigem oli tegu Põhja-Atlandi kriisiga, mille puhul on raske öelda, kumb on parem või halvem, kas segadus Vanas või Uues Maailmas. Meil Ameerikas olid omad subprime-laenajad, kes võtsid kas teadlikult või teadmatusest kinnisvaralaene, mis olid nende sissetulekuga võrreldes liiga suured; neil Euroopas olid ääremaade majandused, mis laenasid samuti märksa rohkem, kui neil oli võimalik tagasi maksta. Laenude jätkusuutmatust maskeerisid mõlemal juhul mõnda aega kinnisvaramullid: nii kaua kui jätkus kinnisvarahindade tõus, võisid laenajad alati oma varasemaid laene tagasi maksta rahaga, mida nad said oma kinnisvara tagatisel laenuks võtta. Varem või hiljem pidi aga pidu lõppema. Atlandi mõlemad kaldad kujutasid endast ootel katastroofe.
Euroopasse saabus esimene kahjudelaine kinnisvaramullide lõhkemisel, mis mõjus laastavalt ääreriikide tööhõivele. 2007. aastal moodustas ehitussektor niihästi Hispaanias kui Iirimaal 13% kogu tööhõivest, mis on kaks korda enam kui Ameerika Ühendriikides. Niipea kui ehitusbuum kriginal pidurdus, sai tööhõive tõsise hoobi. Üldine tööhõive langes Hispaanias 10% ja Iirimaal 14%; Iirimaa olukord on samaväärne sellega, kui USA-s oleks kadunud 20 miljonit töökohta.
Aga see oli alles algus. 2009. aasta lõpul, kui suurem osa maailmast oli finantskriisist väljumas, jõudis Euroopa kriis uude faasi. Esmalt Kreeka, siis Iirimaa, siis Hispaania ja Portugal hakkasid investorite usaldust drastiliselt kaotama ning nende laenamiskulud tõusid märkimisväärselt. Miks?
Kreeka puhul on asi selge: valitsus käitus vastutustundetult, valetas ja jäi vahele. Hõlpsa laenamise aastail võttis Kreeka konservatiivne valitsus endale kaela suured võlad – suuremad, kui ta tunnistas. Kui 2009. aastal valitsus vahetus, tulid raamatupidamislikud fiktsioonid päevavalgele; ühtäkki paljastati, et Kreekal oli niihästi suurem defitsiit kui ka märksa suurem võlakoorem, kui seni arvatud. Arusaadav, et investorid püüdsid jalga lasta.
Kuid Kreeka on tegelikult erandjuhtum. Hispaania, kriisimajandustest kaugelt kõige suurem, oli kõigest mõni aasta tagasi veel eeskujulik Euroopa kodanik, kelle eelarve oli tasakaalus ning avaliku sektori võlg protsendina SKT-st poole väiksem kui Saksamaal. Samasugused olid lood Iirimaaga. Mis siis valesti läks?
Esiteks tuli suur otselöök eelarvele majanduslangusest. Maksutulud langesid nii Hispaanias kui Iirimaal, osalt seetõttu, et maksulaekumised olid suurel määral sõltunud kinnisvaratehingutest. Ja kui tööpuudus tõusis lakke, siis tõusid ka kulud töötuabirahadele – meenutagem, et tegu on Euroopa heaoluriikidega, millel on meist palju ulatuslikumad programmid, millega oma kodanikke ebaõnne vastu kaitsta. Selle tagajärjel jõudsid nii Hispaania kui Iirimaa kriisieelsetest eelarveülejääkidest 2009. aastal suure puudujäägini.
Sellele lisandusid rahandussektori rookimise kulud. Need olid eriti rängad Iirimaal, mille pangad kaotasid buumiaastatel aru (kusjuures sel lasti sündida tänu nende tihedatele isiklikele ja rahalistele sidemetele valitsusametnikega). Mulli lõhkedes langes Iiri pankade maksevõimelisus kohe kahtluse alla. Et vältida massilist tormijooksu finantssüsteemile, andis Iiri valitsus pankade kõikidele võlgadele garantii – võttes kõik need valitsuse kanda ning seades niiviisi kahtluse alla omaenese maksevõime. Seevastu Hispaania suurpangad olid hästi reguleeritud, kuid väikeste hoiupankade suhtes valitses siis ja valitseb nüüdki närvilisus ning muretsetakse selle üle, kui palju peab Hispaania valitsus kulutama nende kokkukukkumise ärahoidmiseks.
Kõik see aitab seletada, miks laenuandjad on kaotanud usu Euroopa ääremaade majandustesse. Kuid leidub ju riike – eriti USA ja Suurbritannia –, mille defitsiit protsendina SKT-st on võrreldav Hispaania ja Iirimaaga. Ometigi ei ole laenuandajate usaldus nende vastu oluliselt langenud. Mille poolest on euromaad teistsugused?
Üks võimalik vastus oleks: mitte millegi poolest – võib-olla ühel hommikul me avastame, et turud väldivad Ameerikat samamoodi nagu Kreekat praegu. Kuid õige vastus oleks arvatavasti süsteemsem: just nimelt euro on see, mis muudab Hispaania ja Iirimaa sedavõrd haavatavaks. Sest eurotsooni kuulumine tähendab, et need maad peavad taastama oma konkurentsivõime deflatsiooni teel, koos kõigi kaasnevate piinadega.
Deflatsiooni hädaks ei ole üksnes koordinatsiooniprobleem, millele juhtis tähelepanu Milton Friedman – raske on palku ja hindu alla saada, kui kõik tahavad, et esimese sammu astuks keegi teine. Isegi kui riikidel õnnestub palgad alla lüüa, mis on kõikjal eurokriisi maades praegu toimumas, põrkuvad nad teise probleemi otsa: sissetulekud küll vähenevad, võlg aga mitte.
Nagu näitas Ameerika majandusteadlane Irving Fisher peaaegu 80 aastat tagasi, võib defleeruvate sissetulekute ja muutumatu võla koostoime majanduslangusi kõvasti süvendada. Oletagem, et majandus kukub mis tahes põhjusel: kulutused langevad, nagu ka hinnad ja palgad. Võlad aga mitte, ja nii peavad võlgnikud täitma samu kohustusi väiksema sissetuleku pealt; selleks peavad nad kulutusi veelgi kärpima, süvendades nõnda majandussurutist veelgi. Lahendusena selle nõiaringi vältimiseks pakkus Fisher rahahulga suurendamist, mis hoiaks ära deflatsiooni. Ning just nimelt seda püüavadki teha Föderaalreserv Ameerikas ja Bank of England Suurbritannias. Kuid Kreekal, Hispaanial ja Iirimaal niisugune võimalus puudub – neil pole isegi oma valuutat, ja igal juhul läheb neil kulude kontrolli alla saamiseks tarvis deflatsiooni.
Ja nõnda ollaksegi kriisis. Enam-vähem viimase aasta jooksul on esmalt Kreeka ja seejärel Iirimaa kukkunud rahanduslikku nõiaringi: kui potentsiaalsed laenuandjad kaotasid kindlustunde, tõusid intressimäärad, mida riigid oma võla pealt maksma peavad, õõnestades nende tulevikuväljavaateid, mis viib veelgi suuremale usalduskaotusele ja veelgi kõrgemate intressimääradeni. Tugevamad Euroopa riigid hoidsid kiire varingu ära üksnes sellega, et avasid Kreekale ja Iirimaale erakorralised krediidiliinid, mis võimaldavad neil mõnda aega eraturgudest mööda minna. Aga kuidas see kõik laheneb?
Neli Euroopa süžeed
Mõned majandusteadlased, mina nende hulgas, tunnevad Euroopa hädasid vaadates, et on seda filmi juba näinud – ühel teisel mandril kümmekond aastat tagasi, nimelt Argentiinas.
Erinevalt Hispaaniast ja Kreekast ei loobunud Argentiina oma valuutast, aga 1991. aastal tegi ta midagi peaaegu samaväärset: sidus oma valuuta jäigalt USA dollariga, kehtestades “valuutakomitee”, nii et iga peeso ringluses oleks tagatud ühe dollariga reservides. See pidi täielikult välistama tagasipöördumise Argentiina vana kombe juurde katta defitsiiti raha juurdetrükkimisega. Ja enamik aega 1990. aastatest tasuti Argentiinale selle eest madalamate intressimääradega ja väliskapitali suure sissevooluga.
Viimaks aga langes Argentiina kestvasse majanduslangusse ja kaotas investorite usalduse. Argentiina valitsus püüdis seda tagasi võita rangelt ortodoksse eelarvepoliitikaga, kärpides kulutusi ja tõstes makse. Et osta aega, kuni kasinusmeetmed hakkavad positiivset tulemust andma, taotles Argentiina edukalt suuri laene Rahvusvaheliselt Valuutafondilt (IMF) – sarnaselt sellega, kuidas Kreeka ja Iirimaa on taotlenud erakorralisi laene oma naabritelt. Kuid Argentiina majanduse püsiv langus nurjas kõik valitsuse jõupingutused ning kõrge tööpuudus viis sagenevate rahutusteni.
- aasta algul, pärast vihaseid meeleavaldusi ja pangajookse kukkus kõik kokku. Peeso ja dollari jäik side katkes ja peeso hakkas kaotama väärtust; vahepeal kuulutas Argentiina valitsus end võlausaldajate ees maksejõuetuks, makstes viimaks iga dollari pealt tagasi ainult 35 senti.
Raske on vältida kahtlustust, et midagi sarnast võib oodata ees kas üht või ka mitut Euroopa probleemset majandust. On ju kriisiriikides rakendatud poliitikad vähemalt kvalitatiivselt väga sarnased nendega, mille abil Argentiina üritas meeleheitlike jõupingutustega päästa oma peeso ja dollari jäika vahetuskurssi: karm eelarvekokkuhoid turgude usalduse taastamiseks koos Kreeka ja Iirimaa toetuseks antud ametlike laenudega, mille eesmärk on võita aega, kuni eralaenuandjate usaldus taastub. Ja kui tee lõpul ootab ees Argentiina stiilis lõppmäng, siis oleks see euro-projektile kohutav löök. Kas niimoodi võibki minna?
Mitte ilmtingimata. Nii nagu mina asjast aru saan, võib Euroopa kriis laheneda neljal teel (ja eri maades erinevalt). Nimetagem neid nii: väljavindumine [toughing it out], võla ümberstruktureerimine, täis-Argentiina ja taaselustuv eurooplus.
Väljavindumine. Võib ette kujutada, et Euroopa hädas majandused rahustavad laenuandjaid maha sellega, et ilmutavad piisavat tahet välja kannatada piinu, ning väldivad sellega niihästi enese maksejõuetuks kuulutamist kui ka devalveerimist. Siin on eeskujuks Balti riigid: Eesti, Leedu ja Läti. Need on väikesed ja Euroopa mõõdupuude järgi vaesed maad; nad tahavad hädasti osa saada pikaajalistest eelistest, mis nende silmis euroga liitumisest ning suurema Euroopaga ühinemisest tulenevad. Ja seega on nad olnud valmis taluma väga ränka eelarvekasinust, samal ajal kui konkurentsivõime taastumise lootuses on palgad järk-järgult langenud – eurokeeles nimetatakse seda protsessi “sisemiseks devalveerimiseks”.
Kas see poliitika on olnud edukas? Oleneb sellest, kuidas “edu” defineerida. Baltimaadel on teataval määral õnnestunud pälvida turgude usaldus, mis peavad neid praegu vähem riskantseks kui Iirimaad, Kreekast rääkimata. Samal ajal on palgad langenud Lätis 15% ning Leedus ja Eestis enam kui 10%. Kõigel sellel on aga tohutu hind: toodangu ja tööhõive langus on olnud Suure Surutise tasemel. Tõsi küll, nende majandus kasvab jälle, kuid kõik märgid näitavad, et kaotatu tasategemiseks kulub aastaid.
See, et paljud ametiisikud peavad Baltimaid edulooks, on Euroopa praeguse seisundi kohta üpris kõnekas. Mul on kiusatus tsiteerida Tacitust: “Nad on rajanud kõrbe ja nimetavad seda rahuks” – või antud juhul, kohanemiseks. Ometigi oleks see üks tee, kuidas eurotsoon võib puutumatult ellu jääda.
Võla ümberstruktureerimine. Selle artikli kirjutamise ajal oli Iiri valitsuse kümneaastaste võlakirjade intress 9% ja Kreeka sama pikkadel võlakirjadel 12,5%. Samal ajal on Saksamaa 10-aastastel võlakirjadel, mis nagu Iiri ja Kreeka omadki on denomineeritud eurodes, vähem kui 3-protsendiline intress. Turgude sõnum on selge. Investeerijad ei usu, et Kreeka ja Iirimaa oma võlad täies mahus tagasi maksavad. Teisisõnu, nad ootavad mingisugust võla ümberstruktureerimist, umbes nii nagu Argentiinas, mis vähendas sealset võlga kaks kolmandikku.
Võla niisugune ümberstruktureerimine ei peataks sugugi hädas majanduse piinu. Võtkem Kreeka: isegi kui valitsus ütleks kõikidest võlgadest lahti, peaks ta eelarve tasakaalustamiseks ikkagi kärpima kulutusi ja tõstma makse ning peaks ikkagi kannatama välja deflatsiooni piinad. Kuid võla ümberstruktureerimine teeks lõpu langeva usalduse ja tõusvate intressikulude nõiaringile, muutes sisemise devalveerimise potentsiaalselt tulemuslikuks, ehkki julmaks strateegiaks.
Ausalt öeldes on mul raske mõista, kuidas saaks Kreeka võla ümberstruktureerimist vältida, ja Iirimaagi pole just palju paremas olukorras. Peamine küsimus on see, kas niisugune ümber-struktureerimine laieneb ka Hispaaniasse ja – mis oleks juba tõeliselt hirmuäratav väljavaade – ka Belgiasse ja Itaaliasse, mis on sügavalt võlgades, kuid millel on siiamaani õnnestunud tõsisemat usalduskriisi vältida.
Täis-Argentiina. Argentiina mitte üksnes ei kuulutanud end maksejõuetuks; ta loobus ka peeso ja dollari jäigast kursist, lastes peeso väärtusel kaks kolmandikku kukkuda. Ja säärane devalvatsioon toimis: 2003. aastast peale on Argentiina majandus ekspordisektori eestvedamisel kiiresti taastunud.
Euroopa maadest on “Argentiina tegemisele” kõige lähemal Island, mille pankurid olid kuhjanud kokku välisvõlad, mis olid mitu korda suuremad riigi tuludest. Erinevalt Iirimaast, mis püüdis oma panku nende võlgade garanteerimisega päästa, on Island sundinud oma pankade välismaiseid võlausaldajaid kaotusi aktsepteerima, piirates sellega oma võlakoormat. Ja lastes oma pangad pankrotti, kõrvaldas Island suure osa välisvõlast riigi raamatupidamisest.
Island lõikas kasu eelisest, et polnud euroga ühinenud ja kasutab ikka veel oma valuutat. Ta muutus jällegi konkurentsivõimelisemaks, lastes oma valuutal teiste valuutade, sh euro suhtes järsult langeda. Võrreldes kaubanduspartneritega, langesid Islandi palgad ja hinnad kiiresti umbes 40% ning see käivitas ekpordi tõusu ja impordi languse, mis aitas pankade kokkukukkumisest saadud lööki pehmendada.
Maksejõuetuks kuulutamise ja devalveerimise kombinatsioon on aidanud Islandil oma pangakatastroofi kahjusid piirata. Tööhõive ja toodangu seisukohalt on Islandil läinud isegi mõnevõrra paremini kui Iirimaal ja palju paremini Baltimaadest.
Kas hädas Euroopa riikidest üks või rohkem võivad minna sama teed? Selleks peaksid nad üle saama ühest suurest takistusest: tõsiasjast, et erinevalt Islandist ei ole neil enam omaenda valuutat. Nagu on osutanud Berkeley majandusteadlane Barry Eichengreen 2007. aastal ilmunud mõjukas analüüsis, vallandaks mis tahes eurotsooni maa vähimgi vihje rahaliidust lahkumisele laastava pangajooksu, sest hoiustajad tormaksid paigutama oma fonde ohutumatesse paikadesse. Ja Eichen-green tegi sellest järelduse, et niisugune “protseduuriline” takistus väljaastumise ees muudab euro pöördumatuks.
Kuid Argentiina peeso sidumist dollariga peeti samuti pöördumatuks ja suuresti samasugusel põhjusel. See, mis devalveerimise viimaks võimalikuks tegi, oli pangajooks, hoolimata valitsuse kinnitustest, et üks peeso jääb alati võrduma ühe dollariga. Säärane tormijooks sundis Argentiina valitsust raha väljavõtmist piirama ja kui juba piirangud olid kehtestatud, sai võimalikuks peeso väärtuse muutumine ilma uut tormijooksulainet vallandamata. Midagi sellesarnast ei ole Euroopas juhtunud – seni veel. Aga see jääb kindlasti võimalikkuse piiridesse, eriti kui kokkuhoiu ja sisemise devalveerimise piin ei lahene.
Taaselustuv eurooplus. Eelmised kolm stsenaariumi olid sünged. Kas on lootust ka vähem süngele lahendusele? Kui jah, siis peaks see tähendama uute pikkade sammude astumist “Euroopa föderatsiooni” poole, mida Robert Schuman 60 aastat tagasi soovis.
Detsembri algul põhjustasid Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker ja Itaalia rahandusminister Giulio Tremonti tormi ettepanekuga luua “e-võlakirjad”, mida hakkaks väljastama mingisugune Euroopa võlaagentuur üksikute Euroopa maade korraldusel. Kuna nende võlakirjade garanteerijaks oleks Euroopa Liit tervikuna, siis pakuksid nad hädas majandustele teed langeva usalduse ja tõusvate laenukulude nõiaringi vältimiseks. Teisalt võivad need aga riputada valitsused üksteise võlgade konksu otsa – millele Saksa ametiisikud ka vihaselt ruttasid osutama. Sakslased on järeleandmatud selles, et Euroopa ei tohiks muutuda “ümberjagamisühinguks” [transfer union], kus tugevamad valitsused ja riigid nõrgematele automaatselt abi annavad.
Kuid nagu eespool toodud Iirimaa ja Nevada võrdlus näitas, toimivad Ameerika Ühendriigid rahaliiduna suuresti just nimelt tänu sellele, et tegu on “ümberjagamisühinguga”, kus osariigid, mis veel laostunud ei ole, toetavad neid, mis juba on. Ja on raske mõista, kuidas võiks eurogi tööle hakata, kui Euroopa ei leia teed millegi sellesarnase saavutamiseks.
Keegi pole veel soovitanud, et Euroopa Liidu eesmärk peaks olema samasugune eelarveline lõimumine nagu Ameerika Ühendriikides; Junckeri-Tremonti plaan oleks parimal juhul vaid väikene samm selles suunas. Kuid Euroopa ei näi olevat valmis isegi selleks tagasihoidlikuks sammuks.
Mitmest üks?
Euroopa praegune plaan seisneb selles, et igaüks peab ise kriisist välja vinduma – mis sisuliselt tähendab, et Kreeka, Iirimaa, Portugal ja Hispaania peaksid jäljendama Lätit ja Eestit. See oli kõige hiljutisema Euroopa Ülemkogu kohtumise selge otsus, kus Saksamaa kantsler Angela Merkel saavutas põhijoontes kõik, mida tahtis. Valitsused, mis eraturgudelt laenata ei saa, võivad saada laenu ülejäänud Euroopalt – aga üksnes jäikadel tingimustel: kuigi kõneldakse Iirimaa “väljaaitamisest”, peab Iirimaa tasuma hädaabilaenult peaaegu 6% intressi. E-võlakirju ei tule; ammugi mitte “ümberjagamisühingut”.
Isegi kui väljavindumine osutub lõpuks tulemuslikuks selles mõttes, nagu on olnud tulemuslik Baltimaade sisemine devalvatsioon – see tähendab selles kitsas mõttes, et Euroopa hädas majandustel õnnestub vältida maksejõuetust ja devalvatsiooni –, on see üks kole protsess, mis jätab Euroopa aastateks sügavasse surutisse. Sellel on ka poliitilisi tagajärgi, kui Euroopa avalikkus näeb, kuidas maailmajao institutsioonid (olenevalt sellest, kus nad paiknevad) kas tegelevad lootusetute juhtumite päästmisega või siis hakkavad kalkide võlasissenõudjate käsilasteks.
Samas ei saa ülejäänud maailm Euroopa hädasid ükskõikselt pealt vaadata. Tervikuna võttes on maailma suurim majandus Euroopa Liit, mitte Ameerika Ühendriigid; Euroopa Liit on Ameerikaga täiesti võrdväärne globaalse kaubandussüsteemi käigushoidja; Euroopa on maailma kõige tähtsam välisabi allikas; ja Euroopa on, arvaku mõned ameeriklased mida tahes, meile võtmetähtsusega partner võitluses terrorismiga. Hädas Euroopa oleks halb kõigile.
Igal juhul on tõenäoline, et praegune väljavindumisstrateegia ei tööta isegi selles kitsas mõttes, et välistaks maksejõuetuse ja devalveerimise – ja see tõsiasi saab selgeks pigem varem kui hiljem. Selles punktis peavad Euroopa tugevamad riigid tegema valiku.
60 aasta eest suunas Schumani deklaratsioon Euroopa suurema ühtsuse teele. Kuni praeguse ajani on teekond, kuigi aeglane, kulgenud alati õiges suunas. Aga kui euro projekt peaks nurjuma, siis enam see nii ei oleks. Nurjunud euro ei viiks Euroopat tagasi miiniväljade ja okastraadi aegadesse – kuid see oleks võib-olla pöördumatu hoop tõelise Euroopa föderatsiooni lootustele.
Niisiis, kas tugevad Euroopa riigid lasevad sel sündida? Või võtavad nad enda peale oma naabrite hoidja vastutuse ja võib-olla ka kulud? Kogu maailm on vastuse ootel.
Paul Krugman, Can Europe Be Saved? The New York Times, 12.01.2011. © (2011) The New York Times