Kui Jüri Kaarma selle aasta 26. veebruaril kuuekümneaastaselt oma maakodus kokku kukkus, jäi ühtäkki pooleli nii palju asju. Üks kaugemaid ja ebamäärasemaid plaane puudutas söejoonistuste sarja “Surmad ja sisenemised” avaldamist samade raamatukaante vahel koos Paul-Eerik Rummo Dylan Thomase tõlgetega. See erakordselt mõjus, võimsa elamuslaenguga pildiseeria liigub küll üleajalooliste tähenduste sfääris, kuid seostejuurestik on laiali ka kultuuriloos.
1631. aasta veebruaris suure paastu eel, mõned päevad enne oma surma, pidas inglise luuletaja ja vaimulik John Donne viimase jutluse, mis on saanud kuulsaks pealkirja all “Surma duell”. See barokiajastu suurvaim sooritab seal surma üle arutledes tõelist intellektuaalset akrobaatikat, püüdes näidata, kuidas enne viimset kohut me liigume surmade läbi üksnes ühest surmast teise surma. “Juba meie sünd ja sisenemine siia ellu on exitus à morte, väljapääs surmast, sest emaüsas me oleme surnud, kuivõrd me ei tea, et elame. … Aga see väljumine surmast on kõigest sisenemine surma; see väljapääs, vabanemine surmast, üsasurmast on sisenemine, üleminek teise surma, selle maailma surmade paljusse. … See, mida me nimetame oma eluks, on kõigest üks surmanädal, seitse elujärku, mille me saadame mööda surres, kuni tuleb lõpp. … Aga kas see on kõige lõpp? Ei ole, kuigi see on exitus à morte, on see introitus in mortem; kuigi see on väljapääs selle maailma surmade paljusest, on see sisenemine lagunemise ja määndumise surma, ussitamise ja tuhastumise surma ning hauda ja hauast hajumisse, milles iga surnu sureb taas kord…” 1940. aastal suvel Londonis, kui õhus rippus Saksa invasiooni ja õhurünnakute oht, kirjutas Walesi luuletaja Dylan Thomas tema endagi kohta hämarapärase luuletuse, millele laenas John Donne’i jutlusest pealkirja “Surmad ja sisenemised”. Selle kujundeid, milles korduvad viited pommirünnakutele, tulekahjule, lukkudele ja võtmetele (või klahvidele, helistikele), on tõlgendatud väga mitut moodi, püüdes tuvastada selle lüürilist adressaati ning dešifreerida, kes võiks olla igas stroofis mainitav, kuid iga kord erinev “see üks”. 1946. aastal pani Dylan Thomas sama pealkirja oma kõige tuntumale, kahtkümmend viit luuletust sisaldavale kogule.
Eesti keelde hakkas Dylan Thomase loomingut vahendama 1960. aastate lõpul Paul-Eerik Rummo. 1970 ilmus kuuldemäng “Piimmetsa vilus” ja 1972. aastal sarjas “XX sajandi luule” Thomase luule paremikku sisaldav kahekümne ühest palast koosnev kogu. Ka selle raamatu pealkiri on “Surmad ja sisenemised” (kuigi sellenimeline luuletus sealt puudub). Tollest Naima Neidre illustratsioonidega raamatust (trükiarvuga 6000!) on saanud peaaegu et kultusraamat.
Pärimus kõneleb, et 1979. aastal olnud noorel raamatukujundajal Jüri Kaarmal tarvis kunstnikke liitu astumiseks esineda personaalnäitusega. Näitusel eksponeeritud kolmteist söejoonistust valminud ühe palavikulise puhanguga enam-vähem viimasel minutil, nagu Jüri puhul ikka. Näitus sai Dylan Thomasele viitava pealkirja “Surmad ja sisenemised”. Niisiis võib selles näha omamoodi tõlke tõlke tõlget või tõlgenduse tõlgenduse tõlgendust – võib, aga tingimata ei tarvitse, sest tegu on ikkagi täiesti iseseisvate kunstiteostega, sõna otseses mõttes “vabagraafikaga”, mille tähendust Thomase-seose tundmine võib niihästi avardada kui kitsendada.
Jüri kujundajastiili iseloomustas oskus teha vähesega paljut, tema raamatukujundused arenesid aastatega järjest suurema lihtsuse, klassikalisuse ja minimalismi poole, justkui järgides deviisi “Less is more”. Aga see ei olnud alati nõnda. 1970. ja 80. aastatel kujundatud raamatutel kohtab nii figuure kui värve (niivõrd kui tollane trükitehnika nende kasutamist võimaldas), paradokse ja teravmeelseid sümboleid. Jüri seostas teose meeleolu või ideega argiseid, ent tugeva sümboolse laenguga selgekontuurilisi esemeid nagu võtmed, kellad, haagid, haaknõelad, žiletiterad. Parimad kaanepildid kujutavad endast otsekui visuaalseid aforisme. Teravmeelseimad ideed sündisid sageli viimasel hetkel. Kadunud Peeter Künstler on näiteks rääkinud, kuidas ühe novelliraamatu kaanepilt ei tahtnud tähtajaks valmida, kuni Jüri märkas toimetuse laual vedelevat mappi sildiga “Дело”, nagu neid leidus igas kontoris, ning kirjutas hoogsa käekirjaga sellele “Jaak Jõerüüt. Igavene suvi” – ja nii sündis jälle üks aforistlik kujundus, mis väljendas tabavalt tollele kirjanikule eriomast kombinatsiooni ametniku- ja boheemlasevaimust.
“Surmade ja sisenemiste” sari moodustab aga täiesti omaette peatüki Jüri loomingus. Seda 1979. aastal Kunstisalongis rippunud näitust sattusin teismelisena ka ise nägema, kui ma veel Jüri isiklikult ei tundnud. Esmamulje talletus tugevasti mällu – piltide jube liikuvus, spontaansuse tihe seos metoodilise järjekindlusega. Graafika nime all viljeldi tollases eesti kunstis üldiselt hoopis teistsuguseid laade (ja graafikat ennast peeti vaat et tollase kunsti esindusžanriks). Mulle tundub, et peavoolu graafikas valitses liikumatu täiuse peaaegu platooniline taotlus. Mõni kunstnik andis sellele geomeetrilisema, teine meelelisema, kolmas süžeelisema, kontseptualistlikuma, sürrealistlikuma, argisema või arhetüüpsema aktsendi. Aga üldjoontes püüti tabada nii asjade kui kogemuste muutumatut vormi ehk ideed. Mida aga kujutatakse Jüri piltidel? Kärbseid, putukaid, usse, karvu, sulgi ning – otsekui iroonilise taustana neile – loetamatut kirja. Platonistid on aga alati kahelnud, kas niisugustel asjadel nagu pori, mustus ja karvad üldse omaette vormi või ideed ongi – dialoogis “Parmenides” küsitakse, kas ka neil jälkidel ja tühistel asjadel on tegelikest asjadest eristuv idee, ning Sokrates lükkab selle võimaluse kohkunult tagasi. Tsiviliseeritud vaim ei taha selliste “abjektidega” tegemistki teha – tsiteeritagu vaid ühe Dylan Thomase kaasaegse, W. H. Audeni iseloomustust klassikalis-vahemerelisele vaimule:
… õnnelikuna sündinult
Pole nende jalg eales kohanud džungli
Seeni ja putukaid, monstroosseid vorme ja elusid,
Millega, loodame, meil pole miskit ühist.
Seevastu Jüri pildid kujutavad just nimelt neid monstroosseid eluvorme (või -vormitusi). See on otsekui inimese-eelne või -järgne või vähemalt inimvaimu vastu ükskõikne anarhiline maailm ürgmudast välja kooruvate elukatega; kärbeste, karvade, sulgede, naha, tundlate ja astlatega. Dešifreerimatu salakirja jäljed (umbes nagu Andres Tali hilisematel piltidel) võivad küll viidata otse Dylan Thomase luuletustele (“ulmade piinapink mu liilialuud / väänas üheks elavaks salakirjaks” – “Enne kui koputasin”, rmt-s “Surmad ja sisenemised”, lk 9), aga võib-olla ka kultuuri lõpule üldiselt, ajaloojärgsele ajale, mil inimese kirjakultuuri saavutustest saab pelgalt putukakultuur.
Sari võib omandada lisamõõtme, kui vaadelda seda intersemiootilise ülekandena ühest märgikeelest teise. Samas ei ole tegu illustratsiooni ega tõlkega – Dylan Thomase tekstid olid Jürile pigem tõukelauaks, inspiratsiooniallikaks või -ankruks. Võib-olla rohkem paralleelsust on neis isegi John Donne’i nägemuspildiga, milles looteolek, elu ja surnud-olek on justkui kolm kambrit, millevahelisteks usteks on surm ja sünd.
Dylan Thomase luulel on mõnevõrra helgem ilme. Tema peamisteks luuleaineteks oli lapsepõlveparadiis ning elu ja surma järjepidevus, nendevaheliste piiride ähmasus, põrmu ja võrsumise panteistlik rõngas. Mitte et ta oleks panustanud teispoolsusele – Thomase luule mõistab siinpoolset bioloogilist elu tsüklilise võluprotsessina, mis suudab sünnitada surmast ja eluta ainest uut elu. Tema kristlikud ja paganlikud sümbolid on täidetud seksuaalse laenguga, isegi surmaluuletuste toon on sageli hümniline ja heroiline, peaaegu optimistlik. Ta meeliskujundeiks on taimed, õitsemine, viljad, aastaajad, looduse ringkäik, armastajad, emakoda. Aga ka – paralleelselt Jüri joonistustega – keele- ja loodusnähtuste läbipõimumine, meri, taevakehad, vaglad, karvad ja suled (“ma haistsin vakla oma soolte sisus”; “Ja surma sule läbi löödi mind maha”, lk 9; “Kui hauduv karvastik teeks mulle kõdi”, lk 13; “istun ja jälgin, kuidas vagel mu küünte alt tassib minema elusat veriliha”, lk 14, jne, jne).
Dylan Thomase luule hämarus on kurikuulus. Ta näis uskuvat, et kui luuletuste kõla eest piisavalt hoolt kanda, siis pole tähtis, kas mõte enda eest hoolt kannab – et on võimalik kirjutada suurepäraseid luuletusi, muretsemata ülemäära selle pärast, mida need üldse tähendavad. Ja enamasti see tal ka õnnestus. Seejuures oli Dylan Thomas kõike muud kui sürrealistliku automaatkirjutuse viljeleja, mida tõendab kas või see, kuivõrd usinalt ta oma luuletusi lihvis ja ümber kirjutas, homonüümiaid ja kalambuure tihendas.
Paul-Eerik Rummo eestindused olid arvatavasti esimesed omataolised, mis ütlesid julgelt lahti eesti luuletõlgetes valitsenud vormilisest tõlkeviisist, loobudes Thomase stroofiskeemide, umbriimide, jambiliste ja rõhuliste rütmide järeleaimamisest, et tuua lugejani võimalikult adekvaatselt originaali kujundeid, lauseliikumist ja isegi mitmetähenduslikkusi. Selline sisutäpsust taotlev tõlkimisviis võib ühtaegu hõlbustada kui ka raskendada tekstide pidevustamist – kui vormilise tõlke puhul aitab semantiliselt hämaratest kohtadest üle saada rütmi ja kõla lummus, siis vabavärsiline tõlge peab lootma üksnes süntaksile. Kuigi häälikukordused ja omamoodi hoogsus annavad ka Rummo tõlgetele tervikliku ilme, mõjub tema Dylan Thomas mõnikord hämaramalt ja eksperimentaalsemalt kui originaal, mis sagedasest obskuursusest hoolimata istub oma retoorika ja meloodilisusega kindlalt inglise müstilise luule traditsioonis. (Dylan Thomas laenas vabalt nii vorme kui kujundeid näiteks sellistelt 17. sajandi “metafüüsilistelt luuletajatelt” nagu juba mainitud Donne ning Henry Vaughan.)
Käesolevad tõlked näitlikustavad iseenesest ju teada-tuntud tõsiasja, et vähemalt mõne Dylan Thomase teksti jaoks võib leiduda teisigi tõlkeviise, milles võidud ja kaotsiminekud jagunevad teistmoodi. Thomase teismeea luuletus “Ja enam surm ei valitse siis”, mis oma refrääniga viitab Pauluse kirjale (Rm 6:9), ja luuletaja isa surma puhul kirjutatud villanelle “Ei, ära vagusi hea ööga kohtu!” on mõlemad väga populaarsed, krestomaatilised ja suhteliselt ligipääsetavad tekstid. Märksa retoorilisem ja hämarapärasem “Surmad ja sisenemised” aga end vagusi tõlkida ei lase, vaid raevutseb ja trotsib tõlkimise ohtu. Dylan Thomase süngemate ja hämaramate luuletuste adekvaatsemaks vasteks võiksid olla pigem Jüri söejoonistused – vastavalt maksiimile, et üks pilt suudab öelda rohkem kui tuhat sõna.
Vladimir Nabokovi romaanis “Kahvatu helk” reageerib üks tegelasi, Sybil Shade, lähedase inimese surmale sellega, et tõlgib prantsuse keelde ühe Andrew Marvelli eleegia. Needki tõlked siin on sündinud omamoodi leinatööst – püüdest kas või (pool)võõraste sõnadega väljendada seda ängi ja tühjust, mille Jüri lahkumine jättis, ning tunnet, et tema trotslik vaim mässas veel ka lõpu eel.