Hasso Krull
Gilgameš tuleb maailma otsast
Gilgameši eepos
Eesti rahvas armastab eeposi. Viimase poolteise sajandi jooksul on eesti keeles kirjutatud õige mitu eepost, enamasti jäljendades regivärssi, ja veel rohkem on neid eesti keelde tõlgitud. Nii on meil olemas soome, saksa, kreeka, ladina, sanskriti, maia, islandi, anglosaksi, vene, poola, läti, gruusia, armeenia, aseri ja osseedi eeposed, ja lisaks veel rohkesti katkendeid ja ümberjutustusi muudest, mille täie mahu peale hammas pole hakanud. Muidugi pole need kõik tegelikult sama tüüpi tekstid: eepos võib ju märkida niihästi mõnd muistset teksti, rahvusromantilist kompositsiooni kui ka suulise pärimuse hiljutist jäädvustust (rääkimata moodsast isikueeposest, nagu näiteks Ezra Poundi “Cantos”). Siiski on kõigile neile tekstidele omane teatav müütiline mõõde, mis mõjub korraga hirmutavalt ja peibutavalt; ja mõistagi tõmbab teatavat tüüpi lugejat ligi eeposetekstide hämarus, ligipääsmatus, ürgsus.
“Gilgameši eepos” ilmub eesti keeles juba teistkordses tõlkes (esimene oli Boris Kaburi venekeelse teksti põhjal tehtud tõlge aastast 1994). Eessõnast selgub, et see uus tõlge on tegelikult ka uus tekst, sest kui standardversiooni “puuduvaid osi täiendab mõni vanem fragment Kesk- või Vana-Babüloonia ajastust, on see tõlgitud lisaks, võrdluseks ja täienduseks” (lk 56). Niisiis on siin suuresti tegemist Amar Annuse teosega. Kuna teksti rekonstrueerimine jätkub, võiksime kujutleda veel tervet rida tulevasi tõlkeid, igaüks eelmistest natuke pikem. Selline protsess poleks sugugi liigne luksus, sest algupärandit loevad ka edaspidi ainult väga vähesed ja iga uus tõlge on omaette keeleline monument – või isegi uus kirjandusteos.
Tõlkija väitel on eepos sedapuhku tõlgitud “tänapäevasesse eesti keelde, üritamata eriliselt markeerida arhailisust ja kasutamata “piibellikku” keelt” (lk 57). Osalt ongi see tõsi, sest Annuse tõlge ei matki mingit vanemat keelepruuki. Samas on aga teksti retoorika juba iseenesest arhailine: kui loeme näiteks ridu “Gilgameši ema on tark ja teadja, kõike ta teab, kõneles oma pojale, / metslehm Ninsun on tark ja teadja, kõike ta teab, kõneles Gilgamešile” (I, 285–286), ei kõla need küll ehk “piibellikult”, aga arhailiselt kindlasti. Samalaadseid retoorilisi kordusi tuntakse ka meie traditsioonis, need on väga tavalised näiteks setu itkudes. Seevastu read “Nägi neid Gilgameš, hirm ja kohkumus katsid kinni ta palge, / ta haaras kokku oma julguse ja tuli lähedale nende ette” (IX, 46–47) mõjuvad mitte üksnes vanaaegselt, vaid ka võõrapäraselt, ja liituvad niisiis paratamatult piiblitõlke traditsiooniga, kuigi tõlkija seda otseselt taotlenud ei ole.
Lisaks piiblitõlke tavale, mida võiks nimetada alalhoidlik-jäljendavaks, on meie tõlkekultuuris esil veel kaks teadlikku põhisuunda: maneerlik-stiliseeriv ja keeleomane-lihtsustav. Maneerlik-stiliseerivale suunale pole ka tahtlik vanapärastamine sugugi võõras: selleks võidakse kasutada murdesõnu, Wiedemanni sõnaraamatust leitud väljendeid, 19. sajandi kirjameeste keelt jne. Värsstõlke puhul taotleb see suund algupärandi värsimõõdu võimalikult täpset markeerimist, nii et see muutub eesmärgiks omaette ja tingib väljajätteid, parafraase, asendusi ja täitesõnade lisamist (selle all on kannatanud näiteks August Annisti Homerose-tõlked). Annus on sellest suunast otsesõnu distantseerunud, öeldes, et tema tekstis “pole katsetatud mingit kindlat meetrumit, vaid tõlgitud on vabavärssi” (lk 57). Kuna akkadi luules olnuvat read erineva pikkusega, on need tõlkes “grupeeritud ebaühtlase pikkusega sisulisteks üksusteks ja selle poeetiline vorm üritab jäljendada originaali luulevormi intuitiivselt” (lk 58). Seega on Annus liikunud alalhoidlik-jäljendavast tõlkimisviisist keeleomase-lihtsustava poole, maneerlik-stiliseerivast mööda minnes.
“Gilgameši eepose” lugu pole raske kokku võtta, kuid mida see meie jaoks tähendab, on hoopis iseasi. Peategelane on küllaltki puhast tüüpi kultuurikangelane, kellesarnaseid leiame kõigist pärimustest, kus muistne kosmiline kiht enam-vähem alles on. Loo alguses on ta toores ja metsik ning tema seksuaalne aplus ei tunne mingeid piire: Hirmunud on Uruki noormehed omavolist, / Gilgameš poega tema isa juurde ei luba, / päeval ja öösel jõhkrutseb toorelt… / Gilgameš tütart tema ema juurde ei luba, / tema on nende tarvas, nemad tema lehmad – / nende kaebeid kuulatama jäi Ištar (I, 65–67, 70–72).
Loo lõpus on vägev mees murest murtud, istub maailma otsas ja kuulab veeuputuseelse targa Uta-napišti manitsust:
“Miks, Gilgameš, sa kurbust aina taga ajad? / Sina, kes sa koosned jumalate ja
inimese lihast, / kes nagu su oma isa ja ema sinu tegid! / Kas kunagi, Gilgameš, rumala mehega end oled võrrelnud?” (X, 267–270).
Kuidas sellise finaalini jõutakse? Gilgameši isikliku arengu käivitab kohtumine Enkiduga, äsja kodustatud metsmehega, kes pole lihtsalt kangelase sõber, vaid ka tema armsam. Meeste homoerootiline suhe on eeposes täiesti ilmne, seda kuulutab ette juba Gilgameši ema Ninsun, seletades kangelasele tema unenägu: “Sinu juurde tuleb vägev kaaslane, sõbra päästja, / ta on vägevaim maal, jõudu tal on, / nagu Anu kaaslasel on vägevaim tema jõud! / Sa armastad teda nagu naist, tema peal lemmid, / tema on vägev, ta päästab sind sageli. / Ilus ja väga väärtuslik on sinu uni!” (I, 266–271).
Niisugune asjade käik ei tähenda siiski, et naistel poleks “Gilgameši eeposes” mingit võtmelist rolli. Vastupidi, Gilgameš võib Enkiduga kohtuda alles pärast seda, kui metsmehe on taltsutanud hoor Šamhat, kes õpetab ta leiba sööma, õlut jooma ja ennast inimese moodi üleval pidama. Nii jääbki eeposest mulje, et tsivilisatsiooni algus ja heade kommete loomine omistatakse naistele. Kui mehed omavahele jäävad, ei tule neil midagi paremat pähe kui minna tapma Liibanoni Seedrimetsa valvurit Humbabat, kelle jumal Enlil ise on ametisse pannud. Hull mõte masendab Gilgameši ema Ninsuni, aga ta otsustab Gilgameši siiski aidata ja võtab isegi Enkidu oma kasupojaks.
Humbaba tapmine on sedalaadi müütiline episood, millest tänapäeva inimesel on raske aru saada: koletis ei ohusta õigupoolest kedagi ja valvab tublilt Seedrimetsa. Tapmine toob kaasa Humbaba needuse, kuid sellest pole meestele veel küll: nad laastavad Seedrimetsa, kus on jumalate eluase, ning tagatipuks mõnitab Gilgameš jumalanna Ištarit, kes end talle naiseks pakub. Mehed tapavad ka Taevase Sõnni, kes on saadetud selle kõige eest kätte maksma. Varsti jõuabki kätte märatsemise tagajärg: jumalad Anu ja Enlil otsustavad, et Enkidu peab surema. Gilgameš jääb jälle üksi ja rändab maailma otsa, kus ta kuuleb Uta-napištilt suure veeuputuse lugu, aga ei saavuta surematust.
Kogu selle loo taustal tundub esialgu imelik, et Gilgameš on mütoloogias ühtlasi jumal, Allilma valitseja ja surnuteriigi kohtumõistja. “Jumal Gilgameš osaleb matuserituaalides, sest tema otsene ülesanne on viia surnu hing või vari üle teise ilma. Kuna Gilgamešil on suur võim surnuvaimude üle, siis pöördutakse mitmetes loitsudes tema poole palvega ohjeldada kurje vaime, deemoneid ja nõidu, kes arvati pärinevat surmavallast” (lk 24–25). Selline vahendajaroll lähendab Gilgameši kultuurikangelase-kuju ühele teisele müütilisele tegelasele, keda tavaliselt nimetatakse triksteriks. Trikster paistab silma mitmesuguste üleastumistega, tihti on tema teod kahtlase väärtusega, ta on seksuaalselt ohjeldamatu ja kipub alatasa kuhugi, kuhu tal asja ei ole. Ometi on tal samas jumalik roll, ehk nagu kirjutab Lewis Hyde: “Triksteri teekond on niihästi tegelik kui ka spirituaalne. Tema võib käia maa ja taeva vahet, elavate ja surnute vahet. Seepärast on ta mõnikord jumalate sõnumitooja ja mõnikord hingejuht, kes viib surnud allilma või teeb nende haua lahti, kui neil on vaja välja saada, et ilmuda inimeste sekka.”[1] Gilgameši üleastumised kuuluvad tema vastuolulise kuju juurde, tänu sellele jõuabki ta viimaks maailma otsa, saab seal Uta-napištiga kokku ja toob kaasa jutustuse ennemuistsest veeuputusest.
Kui “Gilgameši eepos” võimalikult tänapäevasel kujul ümber jutustada, kõlaks see umbes nii: ühe võimeka, kuid ohjeldamatu noormehe ema kahtlustab, et tema poeg võib olla homoseksuaalne. Peagi selgub, et asi ongi nii – noormees leiab endale paarilise, kelle ema täielikult heaks kiidab. Nädalavahetusel paneb geipaar pidu, laksu all tehakse igasugu vägitükke, andes muuseas kõvasti molli turvamees Humbabale ja mõnitades teletäht Ištarit, kuid üks poistest ei pea vastu. Ta satub reanimatsiooni ja sureb paari nädala pärast. Pärast matuseid tõmbab Gilgameš ennast pilve ja läheb pikale psühhedeelsele rännakule, lootes saada vastust painavatele eksistentsiaalsetele küsimustele. Maailma äärel jõuabki ta suure nägemuseni, kohtudes mingi targa vanamehega, kes jutustab talle suurest veeuputusest, aga tagasi tulles läheb tal ikkagi kaotsi igavese nooruse taimekene. Kõik on nii nagu ennegi, kuid sõbrad tunnustavad Gilgameši, ja asi seegi.
Nii paistaks Gilgameš ka tänapäeva mõõdupuuga mõõtes kangelasena, kellel on triksterlikke jooni. Ainus tõsine iluviga on metsarüüstamine – mõttetu tegu, mida ei saa kuidagi imetleda ega õigustada. Sellest veel vastikum lugu leidub ainult “Mahābhāratas”, kus Krišna ja Ardžuna panevad põlema Khāndava põlismetsa, et vaigistada jumal Agni nälga. Nagu kommentaarist loeme, on seedrimetsi tänapäeval “väga vähe alles jäänud, Bekaa orus ja ümbritsevatel mägedel” (lk 233). Aeg ei ole haavu parandanud, Greenpeace’il oleks Gilgamešile nii mõndagi õpetada. On selge, et siin tekib ületamatu lõhe, mille mütoloogiline teadvus ainult osaliselt ületada suudab. Mõnesid asju lihtsalt ei saa muinasajast tänapäeva üle kanda.
Eesti kontekstis tekib “Gilgameši eeposele” veel üks ootamatu paralleel: kangelase teekond maailma äärde meenutab Kreutzwaldi “Kalevipoega”, mille XVI loos samuti sõidetakse maailma otsa, ilma sinna tegelikult jõudmata. Kreutzwaldi loo puhul on oletatud erinevaid allikaid, aga August Annisti sõnul on “see äärmiselt konglomeraatne lugu konstrueeritud siiski alles Kreutzwaldi enda sepikojas, kus saadud üldteemaga on liidetud ja lapitud kõiksuguseid muid jutundite ja laulude motiive ja motiivikesi”.[2]Kuna Kreutzwald “Gilgameši eepost” ei tundnud, mõjub see iseenesest tekkiv kõrvutus nagu ootamatu kinnitus, et isegi ärkamisaegses rahvusromantismis võis toimida mütoloogiline intuitsioon hoolimata kogu segadusest, mille oli tekitanud Petersoni Gananderi-tõlge. Igatahes on selge: eesti kirjanduses oli juba olemas koht, kuhu “Gilgameši eepos” maailma otsast tulla võiks.
[1] L. Hyde, Trickster Makes This World: How Disruptive Imagination Creates Culture. Edinburgh, 2008, lk 6.
[2] A. Annist, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi “Kalevipoeg”. Tallinn, 2005, lk 672.