Eesti kirjandus 2010
Küsisime 32 arvustajalt, saime 24 vastust.
Parima 2010. aastal ilmunud UUDISTEOSENA nimetati sagedaimini Kalju Kruusa luulekogu “TÜHHJA”, Ene Mihkelsoni luulekogu “TORN” ja Lauri Sommeri proosaraamatut “KOLM YKSIKLAST” – neist igaüht eelistas kolm kriitikut. Kahe kriitiku hääled kogusid Maarja Kangro novellikogu “Ahvid ja solidaarsus”, Indrek Koffi luuleteos “Eestluse elujõust”, Aare Pilve “Ramadaan” ja Urmas Vadi proosaraamat “Kirjad tädi Annele”. Korra leidsid mainimist ka Mehis Heinsaare jutukogu “Ebatavaline ja ähvardav loodus”, Andrus Kiviräha näidend “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”, Viivi Luige “Varjuteater”, Kaupo Meieli luulekogu “Mu sokid on terved”, Aino Perviku jutustus “Matlena teekond”, Carolina Pihelgase luulekogu “Metsas algavad hääled” ja Lauri Pilteri proosaraamat “Teekond Rahemäkke”.
Parimaks DEBÜÜDIKS pidas viis kriitikut Siim Nurkliku näidendit “KAS MA OLEN NÜÜD ELUS”. Ott Kiluski luulekogu “Oktoobrikuine tuuker” ja Helena Läksi luulekogu “Helena läks” eelistas kumbagi kolm ning Maarja Pärtna luulekogu “Rohujuurte juures” kaks vastajat. Häniläse luulekogu “Ma pühäpääväpõllõ mõsi”, Kristiina Jalasto näidendikogumik “Kui mind ei oleks, oleks maailm teine”, Donald Tombergi romaan “Kazimir, Vladimir ja teised” ja Aigi Vahingu romaan “Valik” pälvisid igaüks ühe hääle. Seitse kriitikut jätsid lemmikdebüüdi nimetamata.
PEETER HELME
Kui veel septembris tundus, et kirjandusaasta jääb kesiseks, siis sügis-talvine hooaeg sundis korrektiive tegema ja lõppkokkuvõttes tuli 2010. aasta saak üllatavalt korralik. Ilmus nii head proosat kui luulet, meeldivaid üllatusi oli palju, kuid parima raamatu nimetamisega ei ole probleeme: Indrek Koffi “Eestluse elujõust” torkab oma eripärasuse, žanripiiridel mängimise ja üldistusjõuga lihtsalt nii tugevalt silma, et ma ei taha seda ühegi teise teosega isegi mitte kõrvutada. Tegu lihtsalt on niivõrd võimsa teosega.
Debüütraamatuga on sama: jah, ilmus palju noorte ja mitte nii väga noorte autorite sulest, tuli uusi romaane, mille puhul paraku huvitavam oli jälgida noorte autorite üldist maailmataju kui seda, kuidas nad kirjutada oskavad (stiili ja keele nõrkus kipub lausa krooniliseks muutuma!), ning avaldati rohkem luulekogusid, kui jõudsin läbi vaadata. Ometi – ja ma loodan, et asi pole mu lünklikus lugemises – tõusis minu jaoks selgelt esile luulekogu “Helena läks”, mille autor on Helena Läks. Teos on nii kujunduselt kui sisult väga terviklik ning ei ammenda end ühe lugemisega. Seda on rohkem, kui paljud debütandid suudavad, ning see aasta lõpul ilmunud raamat tõi Eesti luulepilti uue, julge ja tugeva luuletaja. Ootan huviga tema järgmisi teoseid.
SANDRA JÕGEVA
Mulle isiklikult tundub, et 2011. aasta eredamad hetked eesti kirjanduses on seotud just naisautorite omamoodi katartiliste, läbinähtavalt autobiograafiliste ja ülimalt dramaatiliste enesepaljastustega. Maarja Kangro bioloogilise eneseteostusega hädas olevad kolmekümnendates naisintellektuaalid. Nirti Alveri-preemia võitnud debüütromaani “Ja andke andeks meie võlad” esimene pool, mis kirjeldab üleskasvamist maajoodiku tütrena, küla poolt põlatuna ja koolis kiusatuna. Aines, mida minu teada praeguse Eesti Vabariigi ajal pole kirjanduses puudutatud – aga millega tegeleb 2011. aasta alguses välja tulnud film “Surnuaiavahi tütar”. Omamoodi “Vaestepatuste alevi” teine tulemine. Veel kannatusi ja katarsist: Aigi Vahingu “Valiku” minategelasest edunaise elu pimedam pool, eluaegne võitlus söömishäirega. Aga ka Epp Petrone “Kas süda on ümmargune?” – jällegi avameelselt autobiograafiline lugu peategelase eneseleidmisest pärast turvalisest keskklassielust loobumist. Seekord on tegevuspaigaks kogu maailm ning Epp Petrone viimast (ja kahtlemata parimat) raamatut võib pidada rahvusvahelise bestselleri “Söö, palveta, armasta” kohalikuks vasteks. Ja kindlasti mitte halvas tähenduses. Usun, et elame postfeministlikus maailmas, kus parimaid “naistekaid” – igas mõttes piisavalt hästi kirjutatud raamatuid – tuleks kindlasti vaadata lahus autori soost, vanusest, CV-st ja meditsiinilisest ajaloost.
MIHKEL KAEVATS
Aasta parim raamat oli minu jaoks Lauri Pilteri “Teekond Rahemäkke”. Aga meeldisid ka Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”, Viivi Luige “Varjuteater”, Jaak Jõerüüdi “Armastuse laiad, kõrged hooned” ja “Muutlik” ning Kalju Kruusa “Tühhja”. Lugesin raamatupoes ka paar juttu Mehis Heinsaare “Ebatavalisest ja ähvardavast loodusest”, mis olid head, aga miskipärast hiljem tervet raamatut lugema ei sattund.
OTT KILUSK
Viimasel ajal on kätte trehvanud palju eesti autorite teoseid, mille skeem on lühidalt järgmine.
Peategelane, kes on alkohoolik ja narkomaan, kelle taskutest voolab läbi päratu kogus ebaausat raha ja kes vahetab sekspartnerit päevas vähemalt kolm korda, on äkitselt elust tüdinenud. Selle leevendamiseks joob ja seksib ta siis veelgi rohkem, hakkab aktiivselt vihkama oma sõpru ja vanemaid ja sureb lõpuks ära. Või lidub välismaale ja kaob orbiidilt. Esialgu tore, aga siiski kiiresti ammenduv formaat.
Olen rõõmus, et nende kõrval sattus ette ka niisuguseid tekste, mis midagi selletaolist markeerimata ajasid oma asja ning osutusid nõndaviisi ainulaadseteks fiktsionaalseteks ilmadeks, millede külastamine on võimalik ainult nende eneste kaudu. Eelkõige Lauri Sommeri “Kolm yksiklast”, milles Setomaa lausa käegakatsutavalt äratuntavaks on kirjutatud ning kus Nick Drake’i ja Uku Masinguga seonduvat nägin raamatu käest pannuna unes edasi. Niivõrd sisendav ja võimas oli Sommeri tekst. Samas õrn, nagu mingi loori tagant paistev ja aimatav selle sügavam sisu.
Teiseks võimsaks lugemiselamuseks osutus Lauri Pilteri “Retk Rahemäkke”, mille lausa kerge värinaga pihku võtsin. Värinaga ootusärevusest, et mida küll seekord võiks kirjutada mees, kes kunagi kirjutas “Loheja pilve”. Rõõm oli kogeda, et Pilter tõestas ennast kordamata: ta on suurepärane kirjanik, julge katsetaja ja lugeja vastu nõudlik autor. Rääkimata sellest, kuidas Pilteri tekstist kumab võrratult läbi maailmakirjandusse kuuluvate tekstide üksikasjalik tundmine.
KAAREL KRESSA
Tahaksin aidata lahata küsimust, kuidas võtta kokku läinud kümnendi eesti kirjandust ja kuidas seda liigitada. Pean seda umbes sama oluliseks kui küsimust, kas Pluuto on planeet või mitte. Tänase seisuga on teada, et ei ole, ehkki jääb ebaselgeks, mida Pluuto ise sellest arvab. Et Eesti kirjandusteadlased ja -kriitikud asuvad eesti kirjandusele eeldatavasti lähemal kui Maa astronoomid Pluutole, võib nende vastuolulisi definitsioone tõenäoliselt rohkemgi usaldada, vähemalt seni, kuni Issand asjadel jälle teistmoodi paista laseb. Igatahes oli kümnendi viimane aasta (nagu võib kergesti arvutada igaüks, kellel on 2010 näppu) vähemalt proosa osas väga esinduslik. Seetõttu tuli parim valida üsna juhuslikult, ent siiski kindlaid poliitkorrektsuse kriteeriume arvestades. Kui Catherine Ashton sai kõrgeks esindajaks oma rahvuse, tiitli, soo ja poliitilise kuuluvuse tõttu, siis mina valisin aasta kirjandusliku esindaja välja vanuse, soo ja eeskätt raamatu õhukese formaadi põhjal – hinna ja kvantiteedi suhe madal, kvantiteedi ja kvaliteedi suhe aga kõrge. Valisin Aino Perviku “Matlena teekonna”.
MIHKEL KUNNUS
Aasta 2010 uudiskirjandusele reageerisin üldjuhul radikaalsest ökonoomsusprintsiibist lähtuvalt (see tähendab, et ebaõigluse ja adekvaatsuse suhe on umbes 1:10), aga üht-teist siiski lugesin. Kasvas veendumus, et väga suur osa ilmunud raamatulaadsetest toodetest ei ole enam institutsionaalse tähelepanu asi, pigem selline perekondlik sündmus, millele avalik reageerimine on ehk sama kohatu, kui see oleks suhtlusportaali profiilimuutuse puhul (seegi ju de iure avalik nagu uudiskirjanduse riiul). Uudsed tehnoloogiad on loonud palju uusi võimalusi ja riske ning eas, mil enesekontroll pole veel kuigi kaine ega välja kujunenud, võib igaühel raamat juhtuda ning näägutamine ja moraliseerimine sündinut enam olematuks ei muuda, hea seegi, kui saab hoiatuseks teistele. Umbes nii nagu antibeebipillid lahutasid seksi paljunemisest, on uued kirjutamis- ja trükitehnoloogiad lahutanud kirjanduse loetavusest – need leiavad küll harvu kattumisi, ent endisaegne moraal on põhjendatult ähmis. Ka uued kriitikud peaksid nüüd arvesse võtma nende valdkondade autonoomsust ja ka sagedast konfliktis olekut.
2010. aasta rekordid olid miinusmärgiga ja neid ei maksa enam mainida. Kuna mind üksjagu ärritab see, et kirjanduse piire avardatakse eelkõige primitiivsuse ja lodevuse kasvu ning vaimu vähenemise suunas, siis kui saaks, annaksin oma (protesti)hääle Toomas Pauli raamatule “Totrus ja tähendus”, sest seal on väga palju hea kirjanduse tunnuseid: avatus paljudele sisukateleinterpretatsioonidele, avar mittedistsiplinaarne vaade inimesele, kaasaegne aines ajaloolises seotuses, maitsekalt rekodeerivaid puänte, erudeeritud autor jne, kuigi see raamat on kirjutatud blogikiirusel.
Lõpetaksin meeldejäävaga sisu poolelt, alustades ühe väärt mõttega Aare Pilve “Ramadaanist”. Et keeldumine olemast teisele süü põhjuseks on üks inimliku kõlbluse suursaavutusi. Igati aktuaalne. Õnn olla teise süül õnnetu, kannataja ja traagilise saatusega on vastupandamatult ahvatlev nii indiviidi kui riigi tasandil. Sellele on korduvalt osutanud ka Dostojevski, ent teema jäi lõpetamata (ometi väärib tema poolik “Netotška Nezvanova” igati kordustrükki). On aktuaalne. “Kui sind on löödud On sul mitu võimalust / Ellu jääda Või kõndida eemale / Ainult lööjal ei ole valikut” (Ene Mihkelsoni “Torn”).
KADRI KÕUSAAR
Parim raamat: Aare Pilve “Ramadaan”. Pilves on proustilikku detailitäpsust ja tundeselgust – midagi, mis on kadestamisväärselt kahekümnendasajandilik, poeesia ja reisikirjanduse elegantne segu, kodune ja kosmopoliitne ühekorraga.
Parim debüüt? Ma oleksin öelnud Krister Kivi “Üksteist” – selle süüdimatu impressionismi tõttu. Ent kuna temalt on 2005. aastal luulekogu ilmunud, siis ta ei kvalifitseeru. Kahju. Teised debüüdid ei meelitanud mind lugema…
Suurim pettumus: Kaur Kenderi “Comeback” – ilma ühiskondlik-sotsiaalse alatoonita on üheksakümnendate kurikaela maabumine 21. sajandisse kuidagi mage, hoolimata tehnilisest viimistletusest – nagu oleks iPadide sekka ilmunud tolmune NMT-kast, mitte ajatu džentelmeni sulepea.
Ja üks tähelepanek. Viivi Luige “Varjuteatris” on selline lõik Estonia huku kohta: “Hiljem rääkisid need, kes selle öö mere meelevallas veetsid ja sellest ööst eluga välja tulid, et see laevahukk oli kõige jubedam ja kõige ilusam asi, mida nad kunagi on näinud. Nad kirjeldasid tormi keskele saabunud hauavaikust ja seda, kuidas taevas sügavuste kohal järsku avanes ja kuidas suured tähed põlesid vaikselt nagu küünlad. Ja kuidas laev oli korraga vee pealt kadunud, nagu polekski teda kunagi olemas olnud. See olevat olnud nagu vastuvõtt.” Autor väidab, et ta kohtas paljusid selliseid Estonialt pääsenuid, kes juba siis, otse surmasuust tulnuna, olid lummatud ilu ja õuduse sünkrooniast. Kas ikka tõesti?
Minu tuttavad tunnistajad on kirjeldanud midagi muud – paanikat, automaatpilooti, tumma šokki… aga mitte ilu, mitte jumalikkust. Too “Vanajumala vastuvõtu” kujund kõlab nagu terve mõistuse ohvriks toomine kõlavale kujundile. Romantika ja ilukõne on lämmatanud reaalse mälu ja muljed. Miskipärast kogesin seda “Varjuteatrit” lugedes veel mitmeid kordi. Kui Milan Kundera kirjutaks “21. sajandi romaanikunsti”, leiaks ta “Varjuteatrist” nii mõnegi kitši- ja sentimentalisminäite.
MEELIS OIDSALU
Parimaks raamatuks pean Ene Mihkelsoni “Torni”. Mis debüütidesse puutub, siis luules oli kõige jõulisem hoopis üks ajakirjadebüüt: Kaur Riismaa siinsamas Vikerkaares (numbrites 3 ja 12). Kauril on erakordselt hea jutustamise ja tegelasloome anne. Ka paistab ta oma eakaaslaste seast silma suure empaatiavõime ja huviga ligimese ja tema elukäigu vastu. Need kaks on vägagi defitsiitsed omadused noorte luuletajate seas. Tema nime tasub lähiaastatel silmas pidada. Aga kuna tegu on ajakirjatekstidega, siis ta gallupihääletuses arvesse ei lähe. Seetõttu pakun parimaks debüüttekstiks Siim Nurkliku proosateose (pärjati küll näidendikonkursil, kuid on vabalt käsitatav ka proosana) “Kas ma olen nüüd elus?”. Sellest raamatust saab aimu uue, n-ö nõukajärgse põlvkonna maailmanägemisest, siit aimub kultuuriline katkestusjoon, mis näib jooksvat 90ndate alguse siirdeühiskonnas ja 00ndate alguse heaoluühiskonnas teismeliseea üle elanute vahelt. Tõnu Kaalep on seda raamatut Ekspressis (25.04.10) tabavalt iseloomustanud: “Leebe ühiskonnakriitika kui poos, trenditeemad, kõige kohal hõljuv msni ja Facebooki põlvkonna süüdimatu suhtluse vaim. Ja samas noore kirjaniku tõsidus mõnel hetkel, peaaegu lapsikud, kuid seda enam ausad küsimused.”
TÕNIS PARKSEPP
Vaadates nüüd retrospektiivselt eelmise aasta kirjandust, võib märgata mõõdukat tõmblemist mõõtmatutes mahtudes. Kirjutatakse palju, ohtu kultuuri hääbumisele ei ole, ent siit-sealt punnitab välja teatavat nurinat. Olgu siis tegemist koju kätte toodava luulega või poelettidel pakutava noorkirjandusega (sest positiivseltpaistavad kirjanduses silma eelkõige vanad olijad), ikka leidub midagi häirivat.
Ent siinkohal pole eesmärk taas kord halisema hakata. Situatsioon, kus osa lugejaid ei leia endale oma või ei tahagi seda enam otsida, paneb hoopis mõtlema millestki nõnda abstraktsest nagu kirjandus. Ehk on aeg küps küsimaks Terry Eagletoni eeskujul: Mis on ikkagi kirjandus?
Sealjuures tasuks aga meeles pidada, et kindla keskme (definitsiooni) puudumine ei tähenda, et viimast poleks kirjanduses üldsegi olemas. Kirjutajad, kes soovivad, et neid loetaks, teadku ise, et ainus, millega nad lõppkokkuvõttes mängivad, on oht kaotada täielikult oma hääl liigsest üksinda rääkimisest. Lugejad (ka kirjanduskriitikud), kes aga arvavad, et nende kirjanduskaanon on see autentne (ainuõige), võtku endale rahulikult aega mõtlemaks veel kord… Äkki peitub probleem kuskil sügavamal?
Kuigi lugemiselamus võib avalduda täiesti ootamatutes kohtades, ei tähenda see, et selle leidmisest piisab. Hea koolipoisi kombel võib igaüks õpitut korrata, kuid just küsimuste esitamine viib kirjandusele veidi lähemale. Eesti kirjanduses (aastal 2010) on, mida otsida. Ka minul on need otsingud pooleli, sest võib-olla enda lollus ei lasegi veel kõike näha.
CAROLINA PIHELGAS
Mõnusat lugemist oli eelmisel aastal nii luules kui proosas, uus kümnend algas üsna lennukalt. Proosaraamatutest läks kõige enam korda Lauri Sommeri “Kolm yksiklast”, mis oli tõeliselt haarav, empaatiliselt kirjutatud ja soe raamat. Nii Mehis Heinsaare, Maarja Kangro kui Urmas Vadi asju on rõõm lugeda ja tore on see, et lühiproosa ja näitekirjandus on viimase paari aastaga võrreldes jälle kosunud ja hoogu sisse saanud.
Luulet oli nii tublit, keskmist kui ka vana head. Mitmekesisusega torkas silma pigem tõlkeluule (mida võiks muidugi alati rohkem olla, aga asi seegi). Sedapuhku annab seal tooni jaapani jõujoon – ilmusid ju nii Ikkyū Sōjuni, Tanikawa Shuntarō kui ka Fujii Sadakazu tõlkekogud. Samuti Andres Ehini ja Fujitomi Yasuo kolmkeelne raamat “Kuitund”, kus vastastikusest mittemõistmisest on saanud loovuse allikas. Jaapani kirjandusega suhestub ka Kalju Kruusa keeletundlik ja siiras luulekogu “tühhja”, mida pean läinud aasta parimaks raamatuks, ning kaudselt ka Künnapi-Rooste-Sinijärve “Eesti haiku”. Debütantidest jäid silma Helena Läksi luulekogu “Helena läks” oma mängleva keelekasutusega ja Siim Nurkliku teravtõsine tekst “Kas ma olen nüüd elus”.
Mida veel? Värske Rõhk on suureks kasvanud – nii mahult kui tasemelt – ja uuest aastast on seal ka tõlkerubriik. Ninniku Raamatukogu ärkas taas ellu ning lugemisaastast on sujuvalt saanud kultuuripealinna aasta.
AARE PILV
Normaalne aasta, mitte just ülirikkalik, aga siiski täitsa maitsvate viljadega. Metatasandil pühendati palju tähelepanu lõppenud kümnendi selitamisele ja vist jäädi nii või teisiti ikka nõutuks. Eks aeg näitab, oma hoiakut olen Loomingu mõttevahetuses juba väljendanud (ja leian Väljataga reaktsioonid sellele vaid osaliselt põhjendatud olevat). Hetkiti näib, et kümnendite laineteooria peab paika, ka üldises ühiskondlikus plaanis (Ansipi stagna, milles “40 kirja” rolli mängis näiteks “Ühtne Eesti”). Mulle näib, et ka 70ndate kirjandusele vaadati 80ndate alguses samamoodi tagasi, nähes seal küll üksikuid eredaid tähti (tollal Üdi, nüüd fs), kuid üldplaanis midagi mõõnataolist. Üks komponent, mis muljet sellisest paralleelist veelgi süvendab, on see, et uued tulijad kriitikas on veenvamad kui uued tulijad kirjanduses; ja neile kriitikuile on omane teatav (rohkem või vähem põhjendatud) objektivismikalduvus koos jõulise hinnangulisusega. Kui tollal kerkisid esile selgete hinnangutega lingvistidest kriitikud, nagu Hennoste, Sang või Uibo, siis nüüd on ilmunud näiteks Mihkel Kunnus, Meelis Oidsalu või Johanna Ross – kõik üsna erinevad kriitikuisiksused, kuid näiteks Rossi kartmatus resoluutne olla on silmatorkav, Kunnus lähtub teatavast sõgedast tervemõistuslikkusest (mis mulle imponeerib hoiaku poolest, kui ma temaga ka alati nõus pole) ning Oidsalu tuli aasta lõpus Sirbis välja seisukohaga, et kunstiteose objektiivne hindamine on võimalik (seda küll eelkõige teatriga seoses, aga ta on hakanud ka kirjandusarvustusi kirjutama). Mulle näib, et vahepeal tooniandvaks kujunenud subjektivism ja relativism enam nooremalt kriitikutepõlvkonnalt tuge ei saa (millest mul on ühest küljest kahju, sest sügaval sisimas ei usu ma objektivistlikult arbiiterliku kriitika sisse, teisalt tundub see hoiakumuutus ikkagi heuristiliselt põnev ja mingis mõttes teraapiline).
Mis veel – Tartu Uus Teater on muutunud oluliseks heade värskete draamatekstide ajendiks ja külgetõmbajaks (Aas, Keil, Põllu, Vadi) ning on seda loodetavasti ka edaspidi.
Ja aasta 2010 on märkimisväärne ka selle poolest, et lõpuks on täielikuna kättesaadavad nii Madis Kõivu “Studia memoriae”-sari kui ka kõik Kõivu näidendid – tähtsad tekstikorpused.
KAIRI PRINTS
Ma pole veel üle saanud lapseeas eesti (täiskasvanute)kirjandusest tekitatud traumast. Ma armastan väga eesti nõukaaegseid lastekirjanikke: Eno Raud, Robert Vaidlo, Heljo Mänd, Olimar Kallas, Jaan Rannap, Asta Kass, Leelo Tungal, Uno Leies jt, aga ühel hetkel said lasteraamatud otsa ja tuli emme-issi riiulid ette võtta. See oli hetk, kus ma sain aru, et täiskasvanud võtavad maailma tõsiselt. See oli esimene valus usalduse petmine. (Hiljem koolis kohustuslikku kirjandust lugedes häiris see tõsidus mind edasi. Kõige hirmsama elamusena mäletan Vilde “Mäeküla piimameest”. Mul tulevad siiani külmavärinad, kui seda raamatut kuskil näen.)
Seda kogemust võib võrrelda näiteks mõnevõrra hiljem loetud Blaise Pascali raamatuga “Mõtted” – maailma kirjeldatakse ilusamini, kui ma kunagi oleks uskunud, et üldse võimalik on, ja siis kasutatakse tekkinud usaldust ära ja üritatakse kott pähe tõmmata ja auku ajada.
Eelmisel aastal lugesin ma eesti kirjandust väga vähe. Isegi mu gallupivastustes osutusid valituks raamatud, mille autor on küll eestlane, aga pealkirjas leidub ohtralt vene nimesid (näiteks Vladimir ja Vassiljev, Kazimir ja Bubõr). Ma armastan absurdi, veel rohkem armastan rõõmu. Eesti kirjandus kardab rõõmu – naturalism ja psühholoogilised siseheitlused paistavad olevat ainuvõimalikud viisid oma inimeseksolemist tõestada. See tõestamine mind eemale tõukabki. Tõe otsimine ja tõe tõestamine on minu arvates nonsenss, mida tõsiseltvõetavuse kui tarkuse sünonüümi illusiooni armunud inimesed tõsiste nägudega tõe pähe võtavad.
Ega ma nüüd eelmise eesti kirjandusaasta kohta midagi öeldud saanud. Ise olen loll, et iga tõsise moega eesti uudisteose najal pisikest Mäeküla piimameest oma kuivetunud keha ja kangeks jäänud konte kõlgutamas näen. Aga kavatsen areneda. Voodi kõrval kohevarstiloen-hunnikus on mitu 2010. aasta eesti uudisteost ootamas.
BIRK ROHELEND
Viimasel aastal olen palju mõtisklenud praeguse eesti kirjanduse jõuetuse üle. Mulle näib, et suur osa nii intelligentsemale kui ka laiale publikule orienteeritud teostest tammub ühe koha peal: otsitakse turvalist maandumisrada, ei juleta katsetada, kardetakse kriitikat ja loodetakse armuandmisele. Küsimused, mida kirjanikud teostes küsivad, mõjuvad kohati kuidagi väikeselt/väiklaselt, nagu ka vastused, mida nad oma küsimustele pakuvad. Lokkav künism, mis tundub kohati suisa uue religiooni mõõtmeid võtvat, mõjub väsitavalt ja nüristavalt. Sellele vastanduv mõõdutundetu ilukõnelemine halvab samuti meeli. Kui me tõesti usume, et “tänapäeval saab igaüks avaldada mida iganes”, siis miks ikkagi ilmub nii vähe tõeliselt eristuvaid teoseid? Keerulistest, mõtlemist ja analüüsioskust nõudvatest probleemidest vaadatakse mööda, lihtsam tundub sorida naabri prügikastis. Ka kirjandus on muutunud üldise kiirtarbimise üheks osaks, kõik on sõnadena kirja pandud ja pärast kõige viimast punkti polegi millelegi tagasi vaadata, kirjanik on kõik ise välja öelnud ega ole lugeja jaoks midagi avastada jätnud. Autori surma asemel on saabunud hoopis kirjanduse surm, teose sisuks ongi sageli autor ise ja tema lõputud minakogemused, lugeja on surutud sõbra või ärakuulaja rolli, terapeudiks, kellelt oodatakse vaid peanoogutamist. Igatsen allteksti ja iroonia, erinevate tõlgendamisvõimaluste järele; nende asemel pakutakse mulle lõputuid kirjeldusi. Samal ajal on see lapsesuu-tendents nii jõuline, et kohati ei oska ka kirjanikud ise enam lugeda. Kiirkirjandus on analüüsisoolika rudimendiks kärbatanud ning see, mida ei öelda otseselt välja, saab äkitselt kirjandusteose möödapääsmatuks puuduseks, kuigi oli kunagi peamiseks eesmärgiks. Ilmselt ei hinnata enam Laurence Sterne’i sõnu: “Tõelisim austus, mida sa saad lugeja mõistusele avaldada, on töö sõbralikult poolitada ja jätta ka temale midagi kujutleda.”
JÜRGEN ROOSTE
Kui katsusin Vikerkaare saadetud nimistust välja peilida oma valiku, jäi sõelale ca20 raamatut, mida oleks põhjust uuesti lugeda, teistele edasi laenata, mõne sõnaga kuskil seletada või kiita. St ikka väga palju. Ma arvan, et see ongi see, kui eesti kirjandus praegu täie kopsumahuga hingab.
Mis siis, et olud ei tundu soodsad, kirjandus ise näib sest lausa kosuvat ja kasvavat. Kuigi see suure romaani ootuse urin on ikka kuskil õhus. Aga urisejaile võib pakkuda Traati, ja kel hammas peale ei hakka, neile Hargla suurepärase sarja avalööke… Suure romaani kirjutamine on ikka suur töö, ja Eesti Vabariik on külm ja pime koht, kus igaüks seisab enda eest, või umbes nii. Lapsi tuleb kasvatada, ja tööd teha isegi. Tore oli näha noorema proosa võidukäiku: Heinsaar-Kangro-Pilv-Sommer-Vadi.
Aga ma vaidlen vastu ka neile, kes ütlevad, et luuleaasta oli viletsam. Lihtsalt see põlvkondlik nägu oli ehk kirjum, hüplikum. Ent: mul on kahju, et kultuurkapitali žürii ei tõstnud esile Kalju Kruusa luulekogu “Tühhja”, minule oli see aasta olulisim raamat, õbluke, hästi tõsine, hästi läbimõeldud, valus ja isiklik. Kui debütantidest keskit kõrvale vaadata, siis vahest Helena Läksi “Helena läks”.
Lisaks neile oli veel jaokaupa igasugu põnevaid leide, Perviku “Matlena teekonnast” Indrek Koffi “Eestluse elujõuni”, ja tagasi peatuspaigaga Ene Mihkelsoni “Tornis”, ja muidugi aastalõpul ilmunud, imeilusad ühe-võtte-raamatud Sulev Ollilt ja Hando Runnelilt, see oli ka nagu värske tuuleiil. Ühesõnaga: mingis mõttes jätkub sääraste kummaliste, žanriotsinguliste raamatute aeg, mis on ju tore.
Lisaks kummalisi fenomene: erinevad kirjandussündmused Tallinnas ei söönud üksteist ära, kirjanduslikud kolmapäevad, Cabaret Interruptus, luule- ja kirjanduslised klubiõhtud linna sööma- ja joomapaikades, raamatupoodides, Uues Maailmas, Telliskivis, soojal ajal ka Kadrioru seltsikas. Vahepääl oli see kõik lausa liiast. Aga siiski ilus, tegi siukse suure ja pärislinna tunde.
Mulle ei meeldi päriselt, kui “kirjanduselu” kirjanduse kõrvalt halvustatakse. Esiteks see suuline traditsioon, lugude ja luuletuste ettekandmine, on pikaajalisem ja sügavamgi kui me õbluke kirjutet kultuuri jälg, see kõrvadega vastu võetav vorm on kirjandusel alati olnud. Teiseks loob see tänases, kus kirjandust kajastav meediaosa on õbluke paarlehekülg lehesabas, üks raadiosaade, ja muidugi kultuurimeedia + kirjandusblogid, ka mingi muu, alternatiivse pinna, kus kirjandus ja inimene saavad kohtuda. Nägin mõnd aega tagasi, kuidas noorte luuletajate Juulius Juurma ja Helena Läksi õhtul tekkis publikust ligi pooletunnine autogrammisaba; mitte et inimesi massis oleks olnud, aga pääle õhtu kuulmist tahtsid nad ka neid raamatuid lugeda ning autoriga paar sõna rääkida.
Iseasi, kas kirjanikul ja kirjandusel endal seda “kirjanduselu” vaja on, aga inimesel kui sellisel vist küll.
JOHANNA ROSS
Minu läinudaastane kirjanduskogemus erineb varasemast juba seetõttu, et kuulusin kultuurkapitali auhinnažüriisse, mis pidi vaagima kõiki uusi kodumaiseid teoseid. Selline kiirendatud tempos ja kõrgendatud rõhu all lugemine oli isiklikus plaanis põnev kogemus; mulle olulises proosavaldkonnas leidus seekord õnneks palju teoseid, mille üle eraldi võttes siiralt rõõmustada võis. Kogumuljena torkas aga teravalt silma see, mil määral on kogu kirjanduse vallutanud esimene isik. See pole muidugi viimase aasta nähtus ning käib kaasas ilukirjanduse üleüldise nonfiktsionaliseerumisega, aga just nüüd voolas karikas üle ääre ning kõikvõimalike minade müriaad osutus täiesti kurdistavaks. Seda ei tasu muidugi tõlgendada puhtalt autorite egotsentrismina, kuigi mõnes mälestusteoses ka niisugune tahk esile tükib. Mingil määral kapseldav see aga on. Halastamatu kriitik Mihkel Kunnus heidab noorkirjanikele ette, et aimatavgi sisemaailm kipub nende teostes olema üksnes peategelasel, kogu muu inimkond jääb üksnes kulissiks; mingi sellesarnane suundumus paistaks justkui välja ka “vanemas” proosas. Teisalt on vähemalt sama tähtis või veelgi tähtsam peaaegu vastupidine aspekt: subjektiivse ekslikkuse kaitsevarjus võib öelda ükskõik mida, seda peaaegu et põhjendamatagi. See on ju nagunii vaid üks arvamus tuhandetest.
Vähem hinnangulises toonis: kui teinekord on juttu luule proosastumisest kui üldisest tendentsist, siis kirjeldatut võiks vahest nimetada proosa luulestumiseks, võttes arvesse, et traditsiooniliselt peetakse lüürikale omaseks suuremat subjektiivsust ja autorimina värelustele keskendumist. Keerde võib siin arutluskäigule peale tõmmata mitu – kultuurkapitali proosaauhinna sai küll niisugune minakeskne novellikogu, luules seevastu tunnistati parimaks (vahest just sellepärast) raamat, kus jäädvustatakse rangelt teisteväljaütlemisi. Ka vabaauhinna pälvis vägagi poeetilises laadis dokumentaalproosateos, kus räägitakse suure sisseelamisega just nimelt teistest.
JAAK URMET
Hämmastav, aga nii see on – omateada olen küll elanud 2010. aastal planeedil Maa, Eesti Vabariigis, aga seekordse Vikergallupi nimekirjast olen läbi lugenud ainult ühe teose. Selleks on Ervin Õunapuu “Eesti gootika. Lauavestlused”, ja sedagi lugesin ainult seetõttu, et Eesti Päevaleht tellis arvustuse. Läbilugemist ei kahetse – see on väga hea raamat. Ülejäänuist olen mõnegi kohta üht ja teist kuulnud ja lugenud, aga sellele ei saa loomulikult rajada hinnangut, pinisegu kõhutunne mida tahes.
Küll aga ilmus minult mullu viis raamatut, mida kõiki sai suure hoolega kaante vahele mõõdetud ja kaalutud. Peale selle olen suure osa ajast viibinud mõttes 70–50 aasta taguses eesti kirjanduselus, sellega tegeldes nii kirjandusuurijana kui ka inimesena. Nii et pole vaja selgitada, kuhu aeg kulus ja miks tänapäeva teoste jaoks pole jaksu jagunud.
Kuigi Vikergallup memuaristikat ja esseistikat ei hõlma, nimetan mõned mullu ses vallas ilmunud teosed, mis mind kaasa haarasid: Maie Kalda “Debora ja vennad”, Hellar Grabbi “Seitse retke isamaale”, Heinz Valgu “Pääsemine helgest tulevikust”, Mart Juure “101 eesti popmuusika albumit”, Tiit Kändleri “Selles tarkuses näha süsteemi”. Esimesed kaks on kirjandusloolised, viimase kolmega harisin üldist teadmistefooni. Näiteks pärast Kändleri raamatu lugemist on mul selge pilt, mis on teadus ja mis on igormangide ja pendliendlite sonimine. Kas see on kõigil kirjanikel-intelligentidel selge? Peab olema.
Paistab, et olen tüüpiline eesti mees, keda kaasaja ilukirjandus eriti ei meelita ning kes otsib vaimule rahuldust populaar-teadusest ja mälestustest – kirjandusest, mis “räägib sellest, mis tõesti on/oli”. Ju olengi, jah, selline eesti mees. Siiski, seekordsest nimekirjast tekitavad mus huvi näiteks Kalju Kruusa, Indrek Hargla ja Tommyboy teosed. Küll elu nad mulle ükskord ette toob, ja kui ei too neid, siis toob midagi muud. Üldse, millised on meie, tänapäeva eesti kirjanike teadmised oma kirjandusklassikast? Kas “Tõe ja õiguse” kõik viis köidet on loetud? Vildest ja Aadu Hindist ma ei räägigi. Tunnistan, et mul on siin puudujääke. See on mu masterplan tulevikuks.
Rõõmustan ka ühe kordustrüki üle: lõpuks ometi ilmus uuesti Kivirähki “Pagari piparkook”. Kui kaua me seda ootasime!
SVEN VABAR
Parima raamatu – Lauri Sommeri “Kolm yksiklast” – valimine polnud just kerge, sest ka Viivi Luige “Varjuteater”, Mehis Heinsaare “Ebatavaline ja ähvardav loodus” ning Aare Pilve “Ramadaan” ei olnud kehvemad. Samuti mitte Viivi Luige ja Hedi Rosma vestlusteos “Ma olen raamat”, aga see vist Vikergallupi tingimustele ei vasta, nimekirjast ma seda ei leidnud. “Kolm yksiklast” on tõesti kena üllatus. Minu jaoks on see luuletaja Sommeri proosadebüüt tema parim raamat – niisama nagu prosaist Heinsaare debüütluulekogu “Sügaval elu hämaras” meeldis mulle veel rohkem kui ta jutukogud ja romaan.
Parim debüüteos oli minu jaoks “Rohujuurte juures”. Maarja Pärtna on nagu Tartu fs, või õieti François Serpent ja tema “Valgete kaantega raamat”. “Rohujuurte juures” on ulmelise üksinduse, ärevuse ja noore (elu)tarkuse luule. Linnaluule. Pärtna oskab hästi keskkonnas sees olla, ümbritsevat tähele panna.
BERK VAHER
Selgus, et ikka veel korra-paar saan Vikergallupis osaleda. Mida siis seniöeldule lisada?
Ikkagi tajun erinevust Tallinna ja Tartu või pigem siis Tallinna ja Lõuna-Eesti kirjanduste vahel – läinud aastakümmet, aga ehk enamatki hõlmavalt. Tallinna kirjandus on asisem, argisem, kaasaega ja lähiminevikku kinnistunum, groteski kaldudeski realistlik, olmepoeetiline, ratsionaalne, irooniline; Tartu/Lõuna-Eesti kirjandus keskendub enam süvamälule ja salateadvusele, oma- ja hämarilmadele, ka keelemüstikale. Paratamatult (?) on teine mulle sümpaatsem, aga väärt teosteni võib jõuda mõlemas; mullu, “poeediproosa aastal” olidki märgiliseks vastavalt Maarja Kangro ja Lauri Sommeri teosed.
Erandeid mõistagi leidub; ehk seetõttu, et kirjanik liigub nii füüsiliselt kui vaimselt “pooluste” vahet (Aare Pilv); või seetõttu, et ta sai teoseks impulsi hoopiski väljastpoolt seda ruumi (“Ramadaaniga” jällegi Aare Pilv); või mõlema ja veel mingisuguse sisemise rahulolematuse, isegi meeleheite tõttu, mis sunnib oma kohta otsima või seda kohta looma, nii et peaaegu kõik nood võimalused saavad läbi mängitud ja enesesse setitatud. Nii võib kõnelda Urmas Vadist, kes on viimase paarikümne aasta uustulnukaist ehk kõige suurema muutuse läbi teinud, kirjanikuna enim küpsenud. Aga pakungi siis Vikergallupis aasta parimaks ta “Kirjad tädi Annele”, mille Kulka žürii mõistetamatul kombel ära unustas. (Öelge veel, et proosale ei tehta liiga – kuigi 2010 on üldiselt kuulutatud pigem proosa- kui luuleaastaks, oli proosanominente Kulka preemiale ikka teistest vähem!)
Mis luulesse puutub, siis sugenes oluline arutelu – mis üleüldse on luule? Kas iga murtud ridadega murekiri on luuletus? Üks karmimaid kahtlejaid oli Joel Sang; kahjuks lörtsis ta oma kahtluse ära, juhtides žüriid, mis pidas Indrek Koffi püsiväärtuseta naljaraamatut aasta luuleteoseks. Oli hetkeks küll tore ja mõtlemapanev lugemine, jah, aga Facebook pakub iga päev samaväärset või mõjusamat. Kui “Eestluse elujõust” on ametlikult luule, siis pole enam miski luule. On vaid jäänud mõned poeedid, kes valdavad luulekunsti, aga kes seda happening’ide ja readymade’ide kultuuris veel hinnata oskab? Ning kampaania korras “uussiiruse” väljakuulutamine ja “uussiiraste” autahvli koostamine vaid tõestab mu jaoks, kui palju võltsi on luulesse siginenud…
Et vanasiirust on võimalik tekstimängudega mällusööbivalt ühendada, tõestas Siim Nurklik. Talle parima uustulnuka nimetus.