Valle-Sten Maiste
Postmodernismist ja nullindatest
Postmodernistid võiks lihtsustavalt jagada joovastunuteks ja paanitsejateks. Maailmalõppu pole tulnud, nagu ka mitte enneolematut vasakvastuhakku ega vabadust. “Foucault soovitab loobuda igasugusest võimu poolt fikseeritud identiteedist. … Lahenduseks on identiteedimäng, pidev uute isiklike identiteetide loomine, lakkamatu edasiliikumine. … liikumine heteroseksuaalsusest homoseksuaalsusse pole lõplik lahendus, vaid ainult üks taktikaline käik võimuvõitluses domineerivate identiteetidega. Peatumine homoseksuaalsusel tooks kiiresti kaasa vastava normatiivse kultuurilise konstruktsiooni, mis looks aluse uuteks diskriminatsiooniaktideks. … Mängu tuleb pidevalt jätkata, … eesmärgiks pole ühekordne loomeakt, vaid pidev põgenemine ametliku biopoliitika eest.” Need laused Johannes Saare artiklist “Foucault’ eneseloome eetika”[1]tulevad ikka meelde, kui mõtlen ajale, mil pea oli postmodernismist lühises ja inimolu tundus olevat saanud tiivad. Ei ole ühemõtteliselt selge, kas siin kutsutakse üles keppima pere lõunasööki, nagu seda tehti Philip Rothi “Portnoy tõves”, või kehutatakse lugejat abieluvoodist homoklubide kaudu nekro- ja zoofiilia tundmatutele radadele. Igatahes iseloomustavad need väikekodanlikule pereelule löögi andmise kaudu maailmarevolutsiooni radadele kutsuvad Saare sõnad erakordse kandvusega vaimsust, millest aastaid sai isegi tiivustatud oldud, kuigi ehk mitte nii otseselt lihalikul moel. See, mis vaimuinimesi mõne kümnendi eest niimoodi lendama pani, nõuaks eraldi uuringuid. Võib oletada, et oma rolli mängis eesti kultuuri aastasadadepikkune teooria- ja filosoofiakaugus, aga ka pettumus, mille valmistas varakapitalistlik argipäev, muutes nii vasakretoorika paljudele armsaks. Kuid joovastujaid jagus ju Lääneski. Oma osa oli siin infoühiskonnal, mille kvantitatiivne haare pani unustama, et postmodernismiga seonduv ei olegi nii väga uus ja eripärane. Postmodernistide seas oli muidugi neid, kes olid hästi teadlikud kõrge ja madala kõrvutiolust keskaegsetes fablioodes või keskme puudumisest barokivaimus. Eco, Kundera jmt tõukuvad ju neist vaimsustest otseselt.
Sugugi mitte kõik postmodernistid ei arvanud, et tänapäeval nii moodsad kõike võimatut kokkusulatavad sünesteesiad said alguse Baudelaire’ist. Kuid ükskõik kui avatud ei olnud mõne varasema aja kunstniku sisu- ja vormimeel, sellise stiilide sünteesini nagu tänased pop-artistid või kas või Laurie Anderson juba 80. aastatel, poleks eelindustriaalsete meediumide toel saanud kuidagi jõuda. Teha ühtaegu jazz’i, klassikat, new age’i ja ABBA-t, olla magusalt romantiline ja popp, aga samas ümbritseva suhtes väljakutsuvalt irooniline ja ajada veel feministlikku asja – niisugune tulevärk käinuks eelmodernistlikele kunstimeistritele üle jõu. Nii tundus infoajastu puhtkvantitatiivne õhkutõus küllap ka kuidagi sisuliselt ja kvalitatiivselt lennukamana ja pühkis nii mõneltki reaalsusetaju minema.
Samas ei näi kuigi arukas ka nende lähenemine, kes postmodernismi nüüd lihtsalt mõttetuna prügikasti soovivad heita, olgu tegu omaaegsete kaasajooksikute või eluaegsete eitajatega. Eks ikka on neid, kes armastavad rõhutada, et postmodernism tähendab liiga palju ja on liiga segane, et üldse midagi tähendada. Tegelikult on postmodernismi sisu tänaseks üsna kindlapiiriliseks kristalliseerunud. Lehitsedes paari eesti (Janek Kraavi, Piret Viires) postmodernismiraamatu kõrvale ka raamatuid “PM for beginners”, “PM – A Very Short Introduction” ja “The Cambridge Companion to PM”, leiab selgelt piiritletud ja kattuva ülevaate mõtlejaist ja teemadest, mida postmodernismi nime all silmas peetakse. Võib ju eputada, et sõna “diskursus” ajab iiveldama ja et mõiste “postmodernism” kasutajad on end segi lugenud. Aga poliitika, kapitalism, elulaad, armastus, seks, söögilaud jt teemad ju ikka puudutavad inimesi. Leidub autoreid, kellelt neil teemadel sissejuhatavat vaimuvalgust ammutada. Ja valides juhatuseks Foucault’ või miks mitte ka Baudrillard’i, pole midagi kaotada ega häbeneda. Vaatamata liialduskaldele on tegu andekate ja erudeeritud autoritega. Eks säärasest suhtumisest ole kantud ka Vikerkaare numbrid läbi aegade.
Vikerkaar on näidanud sedagi, et kultuuritekstid ei vanane. Just seda silmas pidades võiks suhestuda ka kahe aruteluga – Vikerkaare vaadetega postpostmodernismile ja Loomingu poleemikaga nullindate teemal. Hingelähedasim on nende seast Raoul Eshelmani subjektsuse, usu ja kohalolu tagasituleku visioonidest kantud mõttearendus, mis kümne aasta eest kirjutatuna kõlab hästi kokku ka näiteks Jaan Unduski “Maagilises müstilises keeles” arendatud substantsiaalsuseotsingutega.
Alan Kirby paanitseb 20. sajandi alguse massikultuurikriitikute ning Baudrillard’i ja Jamesoni parimate traditsioonide kohaselt. Loos on palju huvitavaid tähelepanekuid, kuid ta üldmure näib suhteliselt tühi. Hea kamraad Alvar Loog on kirjutanud suurepärase loo, kuid nõustuda tahan just selle avalõigus öelduga: “Kui tõdesid, võite ja ilu saab liiga palju, ei mahu nende valdaja oma vaimses lähiümbruses enam ringi keerama.” Ei nõustu aga tõdemusega, et uue ja huvitava aeg on seljataga. Läinud sajandil tuli uut rohkem kui palju. Nii palju uut ei olnud vaja ja tulnu on valdavas enamikus läbi seedimata. Loog viitab küsitava väärtusega nostalgiatoodete üleküllusele. See, et igavesti venivad Nazarethi ja ELO Part II tüüpi käkerdised ei taha rajalt maha minna, viitavat justkui ammendatusele. Aga on ju ka King Crimson, keda võib lõpmatuseni üllatudes ja uut avastades kuulata ja keda pole õieti veel kuulama hakatudki, või tohutu hulk nüüdisklassikat, mille mõju laiem teadvustamine võib võtta lausa aastatuhande.
Olen enamikku Madis Kõivu tekste lugenud-vaadanud kaks-kolm korda. Mõningaid veelgi rohkem. Ja ometi on mul pidevalt kahju, et ei saa aega maha võtta ja nende lugemise juurde tagasi tulla, et täpsustada enda jaoks nüansse ja reflekteerida nende toel elu ja maailma üle. Saan muidugi aru, et kirjandust tuleb järjepidevalt teha, kas või põhjusel, et kirjutamistühimikust jäänud auku ajastupildis ei lapi hiljem kuidagi. Eks ikka tuleb üritada värsketegi autoritega sõprust sõlmida. Kuid midagi ei juhtu ka siis, kui seda kõike ei jõua. Modernistlik-postmodernistlik sajand jättis maha ohtralt neid, kellega pikk ja süvenenud tegelemine garanteeritult ära tasub. Kõivu kõrval vajab uuesti süvenemist Brian Friel, siis tuleks Ehlvest täiesti üle lugeda ja mõelda. Siis Pelevin. Vahel meenub, et midagi olulist jäi maha kunagi näiteks Matt Barkeri juurde ja ma pole teinud katsetki seda üles korjata jne jne.
Eks nimetatud autorid ole ju kõik ositi ka nullindatest, kuigi ükski ei esinda neid päris spetsiifiliselt. Selle pärast küll ei peaks muretsema, et nullindatest ei kiirga intensiivset innovaatilist taas kord kõige pahupidi keeramise vaimu. Pidevalt pulbitsevad vastandused ja uued ilmutused pigem takistaksid niigi liiga tormakalt kuhjunud kultuuripärandi rahulikku läbiseedimist. Ses mõttes on meeldiv Aare Pilve seisukoht: “Minu meelest võiks tegelikult just nüüd hakata tõsisemalt üle mõtestama hoopis 1990-ndaid koos selle muutuste-ajajärgu eellooga.” Meie raamaturiiuleis on kümneid ja sadu raamatuid, mille me arvame kehastavat läbitud teada-tuntud minevikuetappi, kuid mida pole õieti lugema asutudki.
Kuuldused postmodernismi surmast on siiski liialdatud. Ja mitte ainult seepärast, et pingutamata võib viimasest kümnendist üles lugeda mitmeid häid kirjandus-, muusika-, teatri- jne teoseid, millel on selge side postmodernismiks nimetatuga. Muidugi ei peaks rõhutama, et ilma postmodernismita oleksid nad sündimata jäänud. Ehk oleksidki, kuid siis oleks tingimata sündinud midagi muud toredat. Samuti ei pea arvama, et need teosed on toredad just tänu sidemele postmodernismiga. Autorid on elanud, kogenud ja tundnud vajadust midagi öelda ja see ongi olulisim. Postmodernistlik hullus andis õppetunni, et vormiline lend ei tühista igavesi sisulisi küsimusi. Et neid esitati mõjuvalt ka postmodernismi ajal, siis ei sure see ajajärk kuidagi.
Üks postmodernseid liialdatud lootusi oli usk, et iga piirideületusega ava(sta)-takse üha uusi maailmu. Vähem mõeldi, et iga uue piirideületusega hävitatakse ka midagi vana. Identiteediga siiski lõpmatult ei lenda. Ei ole võimalik linnast kaheks tunniks maale põigates tõdeda, et nüüd olen ka maaelu ära kogenud. Selle nagu iga muu asja tegelikku tähendust, naudingut ja valu õpitakse ja tajutakse süvitsi kümnete aastate, kui mitte inimpõlvedega. Igal inimolul on konkreetne kehalisus, ajalikkus jm piirid. Nende üle tuleb pidevalt mõelda.
Nii ei kao kusagile ka suured küsimused, narratiivid jms. Teatud mõttes võiks uskuda isegi historitsistlikult mõistetud hegelluse tagasitulekut ja püüdlusi arendada vaimu absoluudi suunas. Tehnilise täiuslikkusega ei saa kapitalistliku vabaturumajanduse ja individualismi toel kindlasti lõputult edasi minna ja võib saabuda aeg, kus meditsiin ja tehnika jms enam nii kiiresti ei arene, et uusaegne elulaad puhtalt selle pärast kõiki nii meeletult lummaks. Ja võimalik, et hakatakse püüdlema näiteks keskaegse ja uusaegse vaimsuse sünteesi, mis rahuldaks kõiki enam kui kumbki omaette. Võib-olla hakatakse püüdlema vaimsust, mis poleks uuenduslikkuse suhtes küll täiesti ükskõikne, kuid mitte ka kogu inimolu hullunult raputav. Nende asjade üle mõtlemisel on postmodernismist palju õppida ja kaasa võtta. Ka siis, kui sihid ja tempod on juba teised.
[1] J. Saar, Foucault’ eneseloome eetika. Kunstiteaduslikke uurimusi, kd 11, 2002.