Jaak Tomberg
“Praeguse” peadpööritav taastulek. Postmodernismi mõiste nüüdisaegsest funktsiooni(tuse)st
“Elame kidural ajastul: tarbimisühiskonna tegelikkus on üksikindiviidi soovidest ja ideaalidest otsekui väljamõõdetud täpsusega alati kasvamise jagu suurem. Mitte reaalsus ei kasva meie unistustele järgi, vaid meie unistused reaalsusele; me tahame seda, mida meile antakse; julgeme unistada vaid sellest, mis on niigi käeulatuses”
(Alvar Loog, “Maailma lõpus on vabrik, kus kunagi kohtume kõik”, Vikerkaar, 2009, nr 10/11).
Mida üldse veel hakata peale postmodernismi mõistega, millele akadeemilistes ringkondades on juba ammu osaks langenud sisulise tühjenemiseni tihenenud, tähenduspüüdlik või nimesid pillav ületarvitamine ning hiliskapitalistliku kultuuritunnetuse markeerimisel peaaegu nähtamatuseni maandatud enesestmõistetavuse aste? Üldjoontes ollakse harjunud mõtlema või tajuma: postmodernism tähendab peaaegu ükskõik mida; postmodernism on “see, mis praegu on”. Postmodernismi mõiste ületarvitusest lähtuvalt on üpris kindel, et iga järgmine määratluspüüd tühistub eelnevate tihke kogukehandi külgetõmbeväljas kiiremini, kui teda otstarbepäraselt kasutama saab hakata. Postmodernismi kui “kultuurilise tunnetuse” näilise enesestmõistetavuse tõttu on üpriski kindel, et iga selle mõiste kasutus haarab endaga tunnetuslikult kaasa peaaegu kokkuvõtmatu paljuse, mistõttu tema rakendamine konkreetsete nähtuste kirjeldamiseks tühjendab need nähtused ise ainult neile eriomasest tähendusest. Nii nagu tühja tähistajagagi, on seda mõistet kasutatud liiga palju, et ta enam midagi tähendaks; see mõiste osutab liiga paljudele asjadele (ehk ainuüksi olemasoleva pelgale totaalsusele), et suuta enam kirjeldada midagi konkreetset – niisugused paistavad praegu olevat üldised jõujooned, mida tuleb paratamatult arvesse võtta, kui postmodernismist sellegipoolest rääkima hakata.
Kas leidub veel mingit kainet õigustust, mis võimaldab taastada selle mõiste süütu tähendusjõulisuse, pöörduda tagasi vahetult sissepühitsemisjärgsesse ajastusse, mil selle mõiste järele võis olla n-ö loomulik vajadus – ajastusse, mil see polnud veel pelk kantseliitlik epiteet pealtnäha pidurdamatus ning ennast taastootvas sõnadevoos? Ajastusse, mil see korrastas segipaisatud tunnetust, mitte ei paisanud pindmiselt, otsekui perifeerses tajus kergelt ärritava mürana segamini juba võrdlemisi konsolideerunud (ehkki võib-olla äraspidist) tunnetust?
Mul ei ole neile küsimustele ammendavat vastust. Ainus võimalus postmodernismist kuidagi mõtestatult rääkima hakata näib olevat teeselda, et niisugune tagasipöördumine on võimalik, et ei ole otstarbetu võtta fiktsionaalne positsioon, mille katteta krediidi abil võiks kirjeldus kas või hetkekski mingi selgitusjõu saavutada. Ning seepärast on akadeemilises traditsioonis olnud heaks tavaks subjektiivselt määratleda, mis on ainuüksi see miski, mida postmodernismi mõistega silmas peetakse – anda häbenemata mingi lühike definitsioon, mis võimaldab ühelt poolt lülitada sellele tunnetuslikult taha enamiku senisest määratluskehandist, ent teiselt poolt jätkata kirjeldust nimelt tarvituselevõetud määratluse seesmisest autonoomiast lähtuvalt. (Teine võimalus oleks jäädagi loetlema postmodernismiks nimetatu otsatut motiividekogumit – paljuski näiteks niimoodi nagu Alvar Loog teeb seda artiklis “Postmodernism ja/kui kultuuri menopaus” või Janek Kraavi raamatus “Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur.” Ent see kujutaks endast pigem mõiste määratlemisele ning mitte otstarbelisele rakendamisele keskenduvat uurimust.)
Minu jaoks, siin ja praegu, on postmodernne kultuur tehisliku immanentsuse kultuur – st kultuur, mis käitub, nagu sellel puuduks igasugune väljaspoolsus. Ning postmodernne kunst – paljuski nagu Lyotard’il ning vastupidiselt “angloameerikalikule tavakäsitlusele”(mis kutsub postmodernismiks suuresti lihtsalt nüüdisaegset, fragmenteerunud realismi) – on kunst, mis püüab sellest hoolimata leida võimalusi, kuidas tollele puuduvale väljaspoolsusele mingil moel osutada.
Kõnealust väljaspoolsuse puudumist võib tõepoolest mõista peaaegu igakülgselt – näiteks kui päästva või selgitava transtsendentsusvõimaluse puudumist (nagu Deleuze’il); kui tehnokultuursete protsesside ülekiirenemise ja intensiivistumise tulemusel tekkinud ajaloolise tunnetuse kriisi ehk mineviku arhiivistumist ja tuleviku tühjenemist olevikku (nagu Ballard’il) ning seega ka kõige ümbritseva käsitlemist totaalse, ajatu ruumi terminites (nagu Jamesonil); kui globaalse kapitali tunnetuslikku laienemust oma välispiirideni (nagu Hardtil ja Negril); kui ammendavalt kirjeldava ajaloolis-kriitilise seisukohavõtu võimatust (nagu Sloter-dijkil) jne, jne. Või isiklikumas, alvarloogilikumas vaimus, millele osutasin ülal: väljaspoolsuse puudumist võib mõista ka kui olukorda, kus üksikindiviidi soovid ja ideaalid ei ole suutelised enam “kasvamise jagu suurema” tegelikkuse kodustavast külgetõmbeväljast välja murdma.
Siinses postmodernismi mõiste ning postmodernistliku kultuurisituatsiooni praegust staatust lahkavas arutluskontekstis lähtub sellest väljaspoolsuse puudumisest vähemalt kaks asjakohast järeldust. Paljuräägitud “ajaloo lõppu” väljajõudmist paistavad markeerivat ühelt poolt situatsiooni empiiriline pöördumatus, mille tunnistajaks on “valitsevate vaimuseisundite ning neist suunatud esteetikate tunnetuslikus maatriksis” (Loogi väljend) vohav minevikuihalus ja nostalgia, ning teiselt poolt olukorra näiline ajaloolisusetus, mille tunnistajaks on pidev impulss seda lõplikkust “ajalooliselt taaskäivitada” – kinnitada endale, et postmodernism on juba möödas, et käes on midagi järgmist, ülejärgmist, või millegi varasema taastulek, millele tuleb nüüd vaid uus adekvaatne nimi leida. Kultuurikriitilistes ja -kirjelduslikes kajastustes väljenduvad need tendentsid ühelt poolt sagedasti esinevates tundmustes, et kõikvõimalikud “vanad” voolud, nähtused või tendentsid (nt naivism, suured narratiivid jne) on mingil uuel kujul “tagasi”, ja teiselt poolt kõikvõimalikke postmodernismi järgseid “voole” või “ajastuid” (“post-post-modernism”, “remodernism” jne) projitseerivas akadeemilises ja kultuurikriitilises nimedepillamises, mille soovmõtlevaks funktsiooniks on postmodernism võimalikult kiiresti pöördumatuse-eelsesse minevikku pagendada, kinnitada enesele, et ülekiirenenud sündmuste kulg ja muutuste kiirus on sellegipoolest ajaloolised, mitte ei saavuta oma tempot ainuüksi takistusteta olevikulise tühikäigu toel. (Kuulsin hiljuti kedagi ütlevat, et “üheksakümnendad on tagasi” – kas võime peagi ette kujutada implosiivset olukorda, kus “nullindad on tagasi” või, veel enam, tõelist tunnetuslikku peapööritushetke, milles praegu ise avaldub meile praeguses ainuüksi oma naasmisefekti tõttu?) Olen seisukohal, et läbiv ihalus väljaspoolsuse järele on selle tegeliku nüüdisaegse puudumise tunnusmärk; nii kehtestunud olukorra näiline pöördumatus kui ka tunne, et see olukord on möödunud ning asendunud millegi järgmisega, on postmodernse tehisimmanentsuse enese tontlikud sümptomid ja mõeldud selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale laiema status quo märkamatult enesestmõistetavuselt. Seepärast ma ei kiirustaks postmodernismi möödumist või asendumist afektiivselt kinnitama: kõikvõimalikud voolud või suundumused võivad selle pinnal tulla või taas tulla, ent oleks ennatlik neile “ajaloolise murrangu” nimi anda, sest puudub välispidine vaatepunkt, millelt nende asjade üle otsustada.
Teisalt tuleb nõustuda kirjandusteadlase Brian McHale’iga selles osas, et ei tasuks olla nii naiivne, et arvata, nagu tähistakski postmodernism mingit lõplikkust – postmodernismi, kui see tõepoolest ümbritseva määratlemiseks horisondile võtta, tuleks kõigest hoolimata käsitleda ajaloolise perioodina (olgu siis kultuuritunnetusliku situatsiooni kirjeldamisel või voolude kunstiloolisel periodiseerimisel). Ent tänu igasuguse väljaspoolsuse puudumisele pole ka põhjust uskuda, et postmodernismi ajaloolisustamist, selle “möödasaatmist” oleks kuidagi võimalik tahtlikult seestpoolt läbi viia. Kõik märgid näitavad võimalikust vastupidisest soovmõtlemisest hoolimata, et mingisuguse radikaalse kvalitatiivse murranguni saab viia ainult tehnokultuuri tehisliku immanentsuse iseeneslike protsesside küllaldane kvantitatiivne intensiivistumine. “Üksikindiviidi” seisukohast, kelle moraalseks (ja kunstiliseks) püüuks võiks olla väljaspoolsuste projitseerimine igasuguse väljaspoolsuse teadvustatud võimatusest hoolimata (ehk n-ö “seesmises usus”), on selle murrangu asetleidvushetk aga paratamatult ennustamatu ja vahetust tahtest lähtuvalt teostamatu. Nii palju siis postmodernismist kui üldisest hiliskapitalistlikust kultuuriseisundist.
Samavõrra nagu postmodernism kui kultuuriline seisund tundub olevat üldises vaimsuses enesestmõistetavuseni “kohal”, paistab postmodernismi mõiste ning selle horisondilt tõukuvate kõikvõimalike tuletismõistete kunsti- või kultuurikirjelduslik kasutamine olevat nüüdseks üsnagi otstarbetu. Kui üldse, siis võib-olla just mõiste tasandil “on postmodernism surnud”: püüd tähenduslikust ülelaetusest ja igapäevasest kasutusrohkusest tuleneva ambivalentsuse ja rakendamiskõlbmatusega toime tulla on tootnud terve rea uusi pseudomõisteid, mis paistavad pretendeerivat ümbritseva kultuurikonteksti autentsele kirjeldamisele, ent jäävad tegelikult üksnes postmodernismi kui kirjeldusliku mõiste vähese selgitusjõu samavõrra selgitusjõuetuteks sümptomiteks. Võib-olla oleks kasulik heita kõrvale terve postmodernismi horisondiga piiritletud mõistetekobar ning alustada kultuuri kirjeldamist ainuüksi mittediskursiivsete lihtnimede toel – ent siin täheldan tagasipöördumisihalust ja naiivset nostalgiat juba omaenese retoorilises toonis.
Ning iseasi muidugi, mil määral “kehtiv vaimuseisund” vastab tehnoloogilise integratsiooni tegelikule astmele – mil määral (näiteks siin Eestis) on postmodernistliku projekti näol olnud tegu hiliseima sihiliku enesekolonisatsiooniga, kus soovidel ja unistustel põhinev “mõisteline tegelikkus” on päriselt aset leidvast püüdmatult kaugele ette jõudnud. Võib-olla on nood liigkiired afektiivsed unistused ja soovid takistanud näiteks modernistliku projekti sisulist läbitöötamist, mille toel (kui üldse) võinuks kujuneda märksa orgaanilisem postmodernistlik kunstikontekst ning märksa tähendusjõulisem postmodernismi mõiste? Lyotard’liku postmodernistliku kunsti vähesus ning postmodernset kultuuriseisundit impressionistlikult imiteeriva fragmentaarse nüüdisrealismi vohamine paistavad niisugusteks kahtlusteks alust andvat.