Säält põõsastiku tagant, säält,
kus paistis akna valgusvööt,
säält laskis kuulda oma häält
üht lugu mängides üks flööt.

See lauluviis, see tuttav kaik
nii lahkelt voogas läbi öö,
saaks nagu koduks seegi paik,
kus lõpeb iga tee ja töö,

sääl nagu oleks avanend
maailm see suur, maailm see lai,
kus süda ära kingib end.
Kõik aeg sääl olevikuks sai.