Kai Kask
Pruudi tuba
Revolutsioon oli äsja lõppenud. Mitte võidu ega kaotusega, vaid teadmisega millestki tumedast, et on äraarvamatud jõud, mis ei röövi mitte ainult käe- ega rahakotti, vaid võtavad minult kõik talvevarud – rulluisud, tavalised uisud, suusad, poksikoti koos kinnastega, ujumistrikoo.
Istusin Solarise ees trollipeatuses. Pink oli külm ja raudne ning seljatuge polnud ollagi, ise veel kultuuripealinnas. Lihtsalt istusin ja enam ei jaksanud. Ei viitsinud vaielda. Aeg-ajalt tõstsin pilgu taevasse, et näha tema silmi, neid kaht punast laserikiirt mind jälgimas, aga ei näinud, tänavalaternad helendasid, reklaamid särasid ja küllap tema silmad ei suutnud neist läbi tungida. Mis mõttes on Jumalal punased silmad, laserikiired? Tänapäeva Jumalal peavad olema, veel parem kui led-lambid kusjuures, muidu ei näe enam maapinnale. Aeg on edasi läinud.
Istusin niisiis ja vahtisin hoopis taksojuhte. Mhh, ikka noodsamad, mõne nime juba teadsin – Edik, Vjatšeslav, Tulika takso, igalühel oma hind – sinna 55, tagasi 100 (EEK-i veel). Kuhu sinna? Imelik rahvas nad, kuidagi muretu. Või siis mured nii väikesed, lihtsad. Istusin tagaistmetel ja kuulasin nende jutte. Kes kurtis, et kardaanis on kolks sees, kellel vedas esisild viltu, kõige hullem oli keegi Andres, kes vahetpidamata rääkis maeiteamillest, ja seal oli igav ka, sest tema kurvanäoline mersu oli nii suur, et sealt ei näinud õieti väljagi. Küll üks auto võib pealekauba nii kole olla! Siis aga Griša – kui ma temaga kord sinna sõitsin – kuhu sinna? – oli juba hämar ja talvine aeg, märkasin tee ääres tumedat kogu istumas. Mõtlesin, et keegi kodutu, äkki on tal abi vaja, lasin auto peatada ja läksin vaatama. Seal oli aga – hunt! Mitte koer, aga hunt, teadsin täpselt. Vana, väheke tokerdanud karvaga ja nii kurbade silmadega. Kuidas tema vaeseke oli sattunud siia, võõrasse linna, kaugele metsast. Ja mul ei olnud leivapalukestki taskus, et talle anda. Astusin sammu lähemale, ära karda, tule, ma ei tee sulle midagi halba, las ma hoian sind, juhatan su tagasi koju, metsa! Ta tõusiski aeglaselt, nuusatas ninaga minu poole, saba jõnksatas korra justkui tuttavat ära tundes, aga siis pööras pea alandlikult kõrvale, niutsatas veel korra ja – läks. Algul arglikult maadligi lonkides, siis aga hakkas jooksma, kihutama, nii et lumi tuiskas käppade all. Mul ei olnud jaksu teda otsima minna, kust ma oleksingi – kas Palatinuse künkalt või Laiuse mäelt. Ja millega talle järele – suuski, uiske ega poksikindaid mul ju enam ei olnud.
Istusin taksosse tagasi.
– Eh, Griša, vot i tak žizn. Davai pajehali.
– Kuda, hazjain?
– Sama neznaju. Vii kuhugi. I need a drink.
Griša oli aumees, seda peab ütlema, truu teener. Viis mu alati, kuhu tahtsin, ootas kannatlikult ja tähelepandamatult ja sõidutas tagasi sinna. Kuhu sinna? That’s not your fucking business. Need olid minu teed ja rajad. Koos temaga õppisin linna paremini tundma, kust saab peateedele otse, kus ei ole tarvis foori taga oodata ja millise nurga taga asub mõni 24h baar. Ega ma noist eriti hoolinudki, lihtsalt tegin oma dringi ja edasi. Te usute ka seda kõike? Selle asemel oli mul igal hommikul – hommikul ehmudes endaks – vaja tööle jõuda, juuksed kammitud, nägu silutud, tumedais rõivis. Et kus ma töötan? Olen selle üle ka ise juurelnud, see on nagu mingi imelik koht, see nagu on olemas ja ei ole ka, minu jaoks see tähendab, et uks, kust hommikul sisse astuda, on, aga mida seal ukse taga tehakse, nagu ei ole… ometi sajad tuhanded inimesed üle maailma nagu arvaks teadvat, mida tehakse, kuigi pole neid tegemisi kunagi näinud ja annavad veel raha selle eest, aga mina ei tea, mida tehakse, kuid pean nende antud raha kokku lugema ja makstakse palka ka veel. Piisab vaid otsida taevast need kaks punast täppi. Mul ei ole vaja selleks ei rituaali ega katedraali. Minu asi on raha kokku lugeda. Ah, mõtlen teinekord, andis Jumal ameti, annab ka mõistuse, nagu vanasti öeldi. Mis see minu amet siis muidu oleks – jutte kirjutada? Neid sittu võin ma alati juurde teha, nagu tavatseb öelda üks mu sõber oma loomingu kohta. Heh, “Üks mu sõber”, see on päris hea film. Natuke napakas nagu eesti filmid ikka, aga sellist puänti saavad ainult tõelised sõbrad endale lubada nii, et teine ei pane pahaks. Kivastik on andekas poiss ja tundub, et iseloomu on tal raipel kah rohkem kui minul, kuna oma jutu järgi ei avavat ta isegi veinipudelit kunagi mitte enne kella viit.[1]
Aga see kõik pole praegu tähtis. Loom linnatänaval ei andnud mulle rahu. Äkitselt selgines, mida tuleb teha. Jätta ülearune sinnapaika ja sõita maale. Oli samasugune lopane november nagu tookord Posti tänaval.
Ma läksin Kammi juurde, selline nimi lihtsalt. Ta oli naabrimees, keda ma õieti küll teadsin olevat, aga kunagi polnud päriselt näinud, ometi oli ta maapealne inimene, kasvatas kartuleid ja müüs metsa. Umbes 60-aastane, lühemat kasvu, kõhukas, armastas kanda siniseid tunkesid, mis pitsitades kinni mahtusid. Pea ja habe hall. Ta sõitis Volvo 740-ga, diisel loomulikult, lihtsam kütust varastada. Minu jaoks oli ta aga kuju, kes sulandus puudega üheks, hoopiski pikad pruunid juuksesalgud keerdusid ümber tüvede ja nii ta puid maha murdiski, salapäraselt, märkamatult, endal käed rinnal risti. Maksuameti ees oli loomulikult kõik korras.
Võtsin julguse kokku ja läksin hoovi peale, seal ta oligi – parandas puulõhkumismasinat.
– Tere…
– Nooh, tere preili.
– Ma ei ole preili, olen siit kõrvalt…
– Ma tean.
– Kust te teate?
– Olen näinud.
– Ahah, kui ma suvel paljalt basseinis käin?
– Noojaah.
Sellega oli müür murtud.
– Kuule, Kamm, mul oleks abi vaja.
– Küttepuid?
– Ei, ma tahaksin, et sa aitaksid mul… kirstu ehitada.
Kamm lausa kukkus istuma.
– Tohoo kurat, keegi vanematest või?
– Ei, ühele loomale… nagu hundile, mitte päris kirstu, aga mingisugust pesa.
– Kuuti siis? Neid ju müüakse.
– Mitte kuuti, aga just pesa ja ma pean selle ise tegema. Kas sa aitad mind, ma mõtlesin, et kui mõned puud maha võtta ja lauad teha ja. Mul on saag ja kõik.
– Mis saag sul on, mootorsaag ikka või?
– Ei, see kahemehesaag, et sellega, ja mul on viilid, et teritada, saad aru, ma pean selle ise tegema.
Kamm oli tükk aega vait, ristas käed ja muutus jälle pruuniks olendiks. Siis justkui ärkas.
– Segi oled sa, tüdruk, aga no mul on siin paar puud küll, mille võiks selletarvis maha võtta. Hakkame siis homme peale.
Mäletate, oli november. Jändasime terve talve. Võtsime männid maha, poolnüri käsisaega, oleksin peaaegu puu alla jäänud, aga ma ei kartnud. Kamm andis kirve ja ma laasisin oksad, koorisin ja saagisime parajaks. Tahtsin, et ta kohe laudadeks teeb, aga tema ütles, et peab kevadeni ootama, et kuivab. Käisin siis iga päev neid palke silitamas, et äkki läheb kiiremini. Kamm vaatas mind igalt puutüvelt kui segast, jälgis silmadega, ise oli üleni pruun, puukoore värvi. Päriselus käis ta aga Volvoga poes, tõi süüa, praadis kartuleid ja pekki ja kallas piima. Tema juures õppisin esmakordselt piima jooma. Vahel tegime lihtsalt kuuma vett, panime sinna tilga õli ja leotasime leivakuivikuid. Küll maitses hea. (j m o p n). Kas tal ka naine oli, ma ei märganud. Igal juhul oli ta puhas ja kasitud.
Kevade poole, kui mina ikka oma palke katsusin, ütles ta äkki:
– Mul on siin tegelikult ühed ilusad kuuselauad valmis, ma tahaksin need sulle anda. Ära lase hundil oodata, ta tahab koju, ma tunnen metslooma.
– Arvad, aga ma pidin ju ise.
– Teedki ise.
– Aga see kirst, see pesa, see kodu, see peab olema erikujuline nagu Malevitšil.
– Kes Matsulevitšil?
– Ah ei, see peab olema selline, et ta saaks käpad välja sirutada.
– Surnu sul nüüd sirutab.
– Ta pole ju! Panen sinna padja ja teki ja samuti veekausi ja kuivikuid.
Mitu päeva mõõtsime, saagisime, naelutasime. Kruvidest ja puurist ma keeldusin. Lõpuks sai koht, kuhu peituda, käpad ristina laiali, ja kui nad peaksid inimkäteks muutuma, küünarnukist kõverasse. Kaant ma ei teinud.
– Nüüd on valmis.
– Valmis jah.
– Jääb ootama, kas tuleb.
– Võibolla on ta eksinud.
– Ei loom eksi.
– Miks sa tegid seda minu heaks?
– Sul on nii ilusad silmad.
– Ma ei taha ilusaid silmi, sellest on ainult häda kaelas. Vaata mind siin – rakkus käed, metsamehe saapad, puhvaika. Ma peaksin linnas kasukas käima, aga kodu mul seal enam pole, tööd ka mitte ja ainult seepärast, et ma kartsin, kui mu silmi vaadati. Läksin paanikasse, ei teadnud, kuidas olla. Niipalju lubadusi anti silmade eest! Ah, tead, Kamm, see kõik on üks n… ja nugadega mäng, ei tahagi linna enam. Nüüd ma istun sinuga siin palgijupil, aga mu süda on rahul. Valmis tegin, saad aru! Kogu oma elu tegin praegu valmis.
– Muidugi tegid! Vaata ennast, sa oled tugev, ma ju nägin, kuidas sa saagisid ja lõikasid.
– Mul oli põhjus. Ma tõesti loodan, et ta tuleb.
– Küll tuleb, ära nüüd nii hirmsasti muretse. Aga kui sul kohta pole, kuhu niikauaks minna, mul on teise korra peal üks vaba tuba, oleksid seal, noh, nagu pruudi tuba või nii. Päeval aitad mul puid teha, sa ju oskad nüüd.
– Oskan, sa ise õpetasid! Aga sina teed süüa.
– Mis su lemmiktoit on?
– Juustuvõileib.
– Siis teen sulle võileiba. Lähme.
Sestpeale elasingi märkamatuna puutüvedel, ei olnud vaja linnu ega losse. Kui külm hakkas või hirmsasti sadas, pugesin oma kätega ehitatud pessa, tõmbasin hundinaha peale, panin silmad kinni – ja lihtsalt ootasin. Ära ootasin.
[1] Mart Kivastik: filmis on asi esimese kahe minutiga selge. Intervjuu Kaarel Kressaga. Eesti Päevaleht, 15.01.2011.