Limaseenest risoomini

Ilmunud Vikerkaares 2011, nr 9

“Grupuskulaarsuse” määratlemine

Poliitiline kultuur ja ühiskondlik kliima, milles revolutsiooniline parempoolsus on pidanud oma võitlust status quo vastu ja uue korra eest, muutusid radikaalselt pärast Hitleri ja Mussolini surma. Selle ideoloogia, stiil, organisatsioonid ja taktika pidid põhjalikult ümber kohastuma. Muutused on olnud nii sügavad, et heuristiliselt tasuks postuleerida uue poliitilise sugukonna, “grupuskulaarse parempoolsuse” teke, mille struktuur ja dünaamika erinevad märgatavalt sõdadevahelist ajastut iseloomustanud relvastatud massiparteidest ja totalitaarsetest režiimidest. Praegu saaks anda sellele mõistele mõnevõrra diskursiivse määratluse ning sellele käesolev essee keskendubki. Seda määratlust tuleks võtta nietzscheliku aforismi vaimus – mitte uurimistöö lõppjäreldusena, vaid üksnes lähtepunktina tulevase uurimistöö tarvis. Niisiis vajab see edasist täpsustamist ja nüansseerimist peaaegu kohe, kui arvutiklaviatuurilt avalikkuse ette astub ning leiab järelekontrollimist konkreetsete empiiriliste näidete peal. Grupuskulid on tänapäeva äärmusparempoolse poliitika kontekstis loomult väikesed poliitilised (sageli metapoliitilised, kuid peaaegu mitte kunagi otseselt parteipoliitilised) üksused, mis on moodustatud taotlemaks palingeneetilisi (s.o revolutsioonilisi) ideoloogilisi, organisatsioonilisi ja aktivistlikke eesmärke ning mille lõppsihiks on ületada olemasoleva liberaaldemokraatliku süsteemi dekadents. Olles küll kindlakujulised ja autonoomsed, on grupuskulitel tühine hulk aktiivseid liikmeid ning nende avalik nähtavus ja toetus on minimaalsed, kui sedagi. Kuid see kergus, millega neid annab seostada (olgugi mõnikord üksnes poliitiliste ekstremistide eneste silmis) teiste grupikestega, mis on ideoloogiliselt piisavalt sarnased ning täiendavad taktikaliselt üksteise tegutsemist uut tüüpi ühiskonna rajamise katsetes, suurendab nende mõju ja tähenduslikkust.¹ Seetõttu on grupuskulil nagu kahenäolisel Janusel omadus ühendada organisatsiooniline autonoomsus võimega luua mitteformaalseid sidemeid teiste samasuguste moodustistega ja nende mõju võimendada.² Kui vaadelda nende kogumõju ühiskonnale ja poliitikale, siis paistavad nad moodustavat mittehierarhilise, ilma juhi ja keskuseta (või mitmekeskuselise) liikumise, millel on voolavad piirid ja pidevalt muutuvad osised. Säärane “grupuskulaarne parempoolsus” sarnaneb rohkem poliitilise ja ideoloogilise kontrakultuuriga kui hariliku parteipoliitilise liikumisega ning suhtelise poliitilise stabiilsuse perioodil on ta suurepäraselt kohastunud revolutsioonilise ekstremismi säilitamiseks, paistku too pragmaatiliselt võttes kui tahes utoopiline.

Nagu mis tahes definitsioon, on ka see kirjeldus niihästi välja- kui sissearvav. On selge, et seda terminit ei anna kasutada mis tahes poliitilise organisatsiooni kohta, millel on üksnes mõni tuhat liiget ja minimaalne või olematu avalik tuntus ja toetus. Kuni squadrismo puhkemiseni olid Itaalia Fasci di Combattimento peaaegu nähtamatud.³ Kuid dokumentide põhjal on võimalik näidata, et Mussolini tahtis algusest peale, et nendest saaksid üleriigilised eliitväed, millel oleks massiline järgijaskond, ning tegi selle nimel kõik, isegi sinnamaani välja, et muutis oma “antipartei” 1921. aastal poliitiliseks erakonnaks. Põnevat uurimisainet võiks pakkuda küsimus, kas mitte Anton Drexleri Deutsche Arbeiterpartei (DAP) polnud enne, kui Hitleri väljailmumine tegi sellest natsismi militaarse massipartei, pigem üks osake Weimari grupuskulaarsest völkisch-parempoolsusest kui poliitiline partei. Ka ei käi “grupuskul”, nii nagu seda siin määratletakse, “fraktsioonide” kohta, mis tegutsevad laiema poliitilise liikumise sees, nagu näiteks natsionalistid, sündikalistid ja futuristid, kes heitlesid selle nimel, et kehtestada oma mõju varajases Itaalia fašismis, või “sotsialistlik” fraktsioon, mis moodustus Ernst Röhmi SA-s Gregor Strasseri ümber, enne kui Pikkade nugade öö selle välja juuris, – sest fraktsioonidel puudub grupuskulile iseloomulik autonoomia.⁴ Samuti ei maksa seda segamini ajada suurema kapillaarse organisatsiooni allüksustega, nagu squadrismo üksikud eskadronid, või kui otsida näidet väljastpoolt parem-äärmuslust, siis natsiokupatsiooni-aegse Euroopa vastupanuliikumise rakukesed või algne Irish Republican Army (IRA). Kuigi need moodustised võivad säilitada märkimisväärse iseseisvuse, on nad juba oma määratluse poolest formaalsete sidemete kaudu lõimitud suuremasse organisatsioonilisse struktuuri ning mingisugusesse käsundushierarhiasse. Isegi Real IRA (RIRA) poolautonoomsed rakukesed paistavad alluvat mingisugusele kesksele juhtimisele.

Grupuskuliteks ei kvalifitseeru ka mitteparteilised üleriigilised liikumised, mille kohalikud harud toimivad survegruppidena mingi konkreetse ürituse nimel, nagu kasakate liikumine või Liikumine Armee Toetuseks⁵ Venemaal. Sama kehtib ka ühe Venemaa kõige vanema perestroika-järgse ultranatsionalistliku liikumise Pamjat kohta, sest selle kohalikud harud tegutsevad teadlikult suurema liikumise osistena ning taotlevad massilist toetust. Mõttekoda nagu GRECE (Groupement de recherche et d’études de la civilisation européenne) jääb samuti välja, sest on isikute ja projektide kaudu liiga tihedalt seotud muude Prantsuse uusparempoolsuse osistega, et teda autonoomsena käsitleda, pealegi on ta avalik silmapaistvus piisavalt suur, nii et teda peaks võtma pigem lahutamatu osana Prantsuse poliitilisest ja intellektuaalsest peavoolukultuurist.⁶

Mõiste saab võib-olla selgemaks, kui tuua kaks näidet, mis meie definitsiooni alla mahuvad. Christian Identity (CI) liikumine USA-s, valgete ülimuse eest seisjate segu kristlike fundamentalistidega, mis käitub fašismi hübriidvariandina,⁷ koosneb umbes 102 grupist, mis tegutsevad 35 osariigis, keskmiselt 500 liiget ühes “kirikus”. CI-l pole keskvõimu või “sinodit”, aga neid gruppe seob nii omavahel kui ka teiste paremäärmusluse ilmingutega lõtvade sidemete võrgustik, mis annab talle “grupuskulaarsuse”. Või näide lähemalt: kui Skrewdriveri laulja Ian Stuart rajas 1988. aastal White Noise’i kontsertide korraldamiseks grupikese Blood and Honour, siis ei olnud see “uus fašistlik partei, vaid ilma liikmeteta organisatsioon”.⁸ Sest ajast peale on White Noise’i subkultuur muutunud rahvusvaheliseks liikumiseks, mis on üle võtnud mitmesuguseid parempoolseid mõjutusi, ning eesmärgiga kütta üles rituaalset vihkamist rassilise ja ideoloogilise vaenlase vastu kasutab elemente skinheedide Oi!-, punk-, heavy metal– ja black metal-muusikast vaimus, mis nende žanride algset poliitilist tendentsi tugevasti moonutab. Mitmesuguste autonoomsete, kuid omavahel haakuvate organisatoorsete, esitamis-, tootmis- ja levialaste sõlmpunktide ümber koondununa arenes Blood and Honour kiiresti rahvusvaheliseks, ilma kindla keskuseta poliitilis-kultuuriliseks nähtuseks, millel on pigem grupuskulaarne kui hierarhiline struktuur. Sellisena mängib see olulist, kuigi suurel määral märkamatut rolli rahvusvahelises parempoolsuses tervikuna, eriti USA-s, Ühendkuningriigis, Skandinaavias ja Venemaal, tõmmates ligi ideoloogilisele “harimisele” vastuvõtlikke rassiste ning arendades sidemeid ja kontakte teist laadi parempoolsete grupuskulitega, aga ka “peavoolu” parteidega, nagu National Front ja British National Party. (Traditsioonilise parteipõhise fašismi grupuskuleerumise seisukohalt on ehk märgiline seegi, et 1970. aastatel kandis nime White Noise ka rassistliku punkmuusika võrgustik, mida kontrollis otseselt National Front.)

Abimõisted

Loodetavasti teeb kolme abimõiste mängutoomine siinse definitsiooniraamistuse pigem selgemaks ja mitte segasemaks. Esiteks: “ebatsiviilne” ühiskond. Tsiviil- ehk kodanikuühiskonna mõiste on politoloogias juurdunud märkimaks ühiskonnasfääri, mis külgneb formaalse parteipoliitika ruumiga ja omab suurt tähtsust humanistlike väärtuste kultiveerimisel ning liberaalsete ühiskondade demokraatliku eetose institutsioneerimisel ja sisemisel omaksvõtul. Viimasel ajal on mõned uurijad veenvalt põhjendanud vajadust võtta kasutusele mõiste “ebatsiviilne ühiskond”, et tähistada seda tsiviilühiskonna osa, ilma milleta ei saaks organiseeruda parlamendivälise protesti, antiliberaalsete ideoloogiate ja süsteemivastase poliitika voolud. Kaks olulist artiklit on väitnud, et see, mis mängib mõnedes tänapäeva demokraatiates kõige tähtsamat rolli äärmusparempoolse ideoloogia inkubaatori ja reservuaarina, on pigem “ebatsiviilne ühiskond” kui parteipoliitika.⁹ Mõiste on juba tõestanud oma heuristilist väärtust, kui on püütud hinnata rolli, mida Hitleri dramaatilises võimuletulekus mängis Saksa tsiviilühiskonna rahulolematus Weimari vabariigiga.¹⁰ “Ebatsiviilse ühiskonna” mõistel on ka suur potentsiaal süvendada meie ajaloolist arusaamist organiseeritud populistliku poliitilise parempoolsuse esiletõusust 20. sajandi alguse Euroopa maades, näiteks Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal ja Rumeenias, kui käsitletakse näiteks völkisch-liikumise tähtsust natsismi kujunemises.¹¹

Teine täpsustav mõiste tuleneb püüdest selgitada seda sügavat mitmetähenduslikkust, mida kätkeb endas sõna “liikumine”. See termin võib tähistada suhteliselt hästi piiritletud, homogeenseid ja hierarhilisi ideoloogilisi jõude, millel on ühine hulk selgelt sõnastatud eesmärke ning need võivad leida väljenduse isegi ühistes manifestides, nagu näiteks tšartistide, sufražettide ja kodanikuõiguste liikumise puhul. Lihtsuse mõttes võiks seda tüüpi liikumisi nimetada “monokraatlikeks”, sest neil on üks peamine võimutelg või -selgroog. Samas võib “liikumine” tähistada ka ebamäärast, heterogeenset, lõdvalt koordineeritud ja seega “polükraatlikku” ideede ja väärtuste voolu.¹² Seesugust liikumist – mille näiteks on enamik kultuuri, ideede ja kunsti ajaloost tuntud isme (renessanss, dekadentism, modernism jne), aga ka sellised laiaulatuslikud, äärmiselt hajusad ühiskondlikud kampaaniad nagu feminism, New Age, loomaõiguslus ja antiglobalism – iseloomustab minimaalne keskne koordineeritus ja formuleeritud ühiseesmärkide vähesus ning nad kalduvad sigitama arvukalt fraktsioone, kõrvalvoole, konflikte ja “dialekte”. Asja ajab veelgi keerulisemaks see, et üldmõistetega kirjeldatavad liikumised kalduvad viitama heterogeensetele ideoloogilistele ja kunstilistele “polükraatlikele” liikumistele (futurism, fašism) isegi siis, kui koosnevad üksikutest “monokraatlikest” liikumistest (Marinetti futurism, British Union of Fascists). NSDAP oli näiteks ühtaegu monokraatlik liikumine, mis tegutses niihästi “Los-von-Weimar” liikumise kui ka Saksa völkisch-liikumiste raames, mis ise olid polükraatlikud, ning – nagu mõned väidaksid – oli omakorda osa Euroopa fašismist, veel ühest polükraatlikust liikumisest.

Kolmas ja küllap kõige tähtsam abimõiste, mis võiks “grupuskulaarse parempoolsuse” raskesti tabatavale loomusele valgust heita, on “risoom”. Selle tõid poststrukturalistliku radikalismi vaimus kasutusele Gilles Deleuze ja Felix Guattari, et süvendada arusaamist sotsiaalsetest nähtustest, millele võib – vähemalt metafoorselt – omistada isikuüleste orgaaniliste eluvormide omadusi, kuid mis samas pole piisavalt sidusalt hierarhilised või süstemaatiliselt seostatud, et kasutada puu-metafoore.¹³ Grupuskulaarsele parempoolsusele rakendatult toob risoomi mõiste esile selle dünaamilisuse polükraatliku liikumisena, rõhutades, et see ei toimi nagu üks organism, nagu puu, millel on juurestik, tüvi ja latv või millel on selgelt määratletud sisemus ja välimus, algus ja lõpp. See toimib pigem nagu teatud rohu- või mugultaimede puntras juurestik, milles on “mitmed lähteid ja algusi, mis omavahel põimuvad ja seostuvad”,¹⁴ tekitades pidevalt uusi võsusid, samal ajal kui ennustamatus ja asümmeetrilises kasvu ja kängumise mustris mõned välja surevad. Kui poliitilisel võrgustikul on risoomne struktuur, siis moodustab ta rakulise, ilma keskme ja juhita võrgu, millel on ebamäärased piirid ning puudub formaalne hierarhia või sisemine korrastav struktuur, mis annaks talle ühtse ajukeskuse.

Kui neid kolme mõistet rakendada grupuskulaarsele parempoolsusele, siis saab algset definitsiooni laiendada väitega, et tegu on liikumisega, mille loomulik elupaik on poliitilise või isegi tsiviilühiskonna asemel pigem ebatsiviilne ühiskond ning mis on ühtaegu polükraatlik ja risoomne.

Grupuskulaarse parempoolsuse avaldumine ajaloos

Isegi niisugune provisoorne diskursiivne määratlus võimaldab küllalt täpselt tuvastada grupuskulaarse parempoolsuse ilminguid uusaegses ajaloos. Võib oletada, nagu Jeffrey Kaplan, Leonard Weinberg ja Ted Oleson oma uurimuses World Church of the Creator (WCOTC) kohta teevad,¹⁵ et sel on midagi sugulaslikku “kultusliku miljööga”, mida on esinenud ajaloos mitut puhku, iseäranis Rooma okupatsiooni aegsel Juudamaal (killustunud Rooma-vastane “rinne”, mida nii õelalt parodeerib Monty Pythoni film “The Life of Brian”) ja reformatsiooniaegses usulises kontrakultuuris, mis sünnitas millenaarseid sekte, mida käsitleb Norman Cohni raamat “Millenniumi ootel”.¹⁶ Tuleb siiski märkida, et WCOTC-l avalduvad esoteerilised tunnusjooned ei ole sugugi tüüpilised grupuskulaarsele parempoolsusele tervikuna ning suhteliselt homogeensed religioossed kultuurid, mis sigitavad “kultuslikke miljöösid”, erinevad suuresti ilmalikust, fragmenteerunud ja keskmeta modernsusest, kust võrsuvad parempoolsed grupuskulid. Ja kui rõhutatakse 1960. aastate kontrakultuuri kujundatud “kultusliku miljöö” panust, ei tohiks unustada, et esimesed täisverelised grupuskulid, kus hakati hauduma revolutsioonilisi natsionalistlikke plaane, kujunesid välja juba aastakümme enne Beatles’it, nagu on näidanud Kevin Coogan ja Jeffrey Bale.¹⁷

Selle asemel väidan ma, et grupuskulaarset parempoolsust tuleks esmajoones mõista “postfašistliku” ajastu saadusena. Selle lähenemisviisi mõtestamiseks on tarvis kaht olulist kontseptuaalset tööriista: nüansseeritud arusaama ideoloogia muutumisest ja rafineeritud teooriat geneerilisest fašismist. Esimest pakub Michael Freedeni “ideoloogia morfoloogia” teooria.¹⁸ Selle järgi koosneb geneeriliste poliitiliste ideoloogiate iga konkreetne ilming “kõrvaldamatute” osiste kobarast, millele lisandub hulk sattumuslikke (lähedasemaid ja perifeersemaid). Mingis ideoloogias, näiteks sotsialismis või liberalismis, omaks võetud organisatoorsed ja institutsionaalsed vormid ning programmide ja poliitika stiil ja sisu erinevad mõistagi niihästi ajastuti kui ka vastavalt rahvuslikule kontekstile. Ometigi on iga ideoloogia tuumikus mõni liht- või liitmõiste, mida – pigem konventsionaalsetel (nominalistlikel, kultuurilistel) kui essentsialistlikel (idealistlikel või realistlikel) põhjustel – ei vaidlustata.

Seetõttu sisaldab igasugune sotsialism alati selgesõnalist pühendumist võrdsusele ja sotsiaalsele õiglusele, samas kui riiklikule planeerimisele või kapitalismi riiklikule juhtimisele (mis on teatavates sotsialismibrändides keskmelähedane ja teistes perifeerne tunnus) omistatavas tähtsuses või taaskasutatava energia (mis on perifeerne, kuigi võib ühel päeval saada keskmelähedaseks tunnuseks) ja usundipõhiste koolide (perifeerne tunnus) pooldamises leidub suuri varieeruvusi. Muudes ideoloogiates, nagu liberaalne konservatism või ökologism, on neilsamadel mõistetel jälle teistsugused positsioonid keskme lähedal või perifeerias. Niimoodi võttes on “samad” ideoloogiad tuvastatavad oma erinevates avaldumisviisides, mille nad võtavad eri maades ja eri evolutsioonietappidel mitmesuguste ajalooliste ja sotsiaalmajanduslike jõudude mõjul.

Selles kaoses, mis aastakümneid fašismiuuringutes valitses, olnuks Freedeni analüüsi rakendamine geneerilisele fašismile samahästi kui võimatu, sest puudus akadeemiline konsensus küsimuses, mis moodustab fašismi defineeriva “kõrvaldamatu” mõistekobara. Viimase kümnendi jooksul on selles vallas tegutsevate uurijate seas ikka enam sugenenud otsesõnaline (teoreetiliselt formuleeritud) või vaikiv (pragmaatiline) ühisarusaam, et fašismi püsituumaks on nägemus poliitilise kultuuri ja rahvusliku kogukonna taassünnist, mille toob postliberaalne ajastu.¹⁹ Kui fašismi käsitada kultuurilisele palingeneesile (taassünnile) orienteeritud ultranatsionalismi-permutatsioonina, siis on võimalik näha, et need tegelikud vormid, mille fašism sõdadevahelisel perioodil võttis, sõltusid konkreetsest ja seetõttu efemeersest ajaloolisest kliimast.

Esimesele maailmasõjale järgnenud liberalismi süsteemne kriis koos Vene revolutsiooni ja “masside natsionaliseerumisega”, millele sõda oli tugevasti kaasa aidanud, olid teguriteks, mis lõid ainulaadsed tingimused natsionalismi revolutsioonilise populistliku variandi avaldumiseks uut tüüpi parteipoliitilise jõuna. Üldine ja erakordselt käegakatsutav tunne, et moodsat tsivilisatsiooni ja ajalugu on tabanud sügav struktuurne kriis, võimaldas sõdadevahelise ajastu fašismil ühendada intensiivset ideoloogilist viljakust tugeva tungiga dünaamilisuse ja aktivismi poole, elitaarsust  populistliku “massilisusega”, sotsiaalselt konformistlikku, konservatiivset tahku anarhilise revolutsioonilise innuga ning paramilitaarset mõõdet elektoraalsega. Edukaimad näited sulatasid kõik need elemendid kokku hierarhiliseks, tendentsilt monokraatlikuks liikumiseks (Hitleri NSDAP ja Mussolini PNF), suuresti tänu juhisse investeeritud karismaatilistele jõududele.

Sellest analüüsist tulenevad kaks olulist punkti: esiteks, relvastatud partei ja selle paramilitaarsed mundrid, karismaatiline juht, ultrašovinistlik retoorika ja vaatemänguline, “esteetiline” poliitikastiil – mis olid küll tollase fašismi üldised tunnused ja mida seostati laialdaselt selle “olemusega” – olid fašismi geneerilise olemuse seisukohalt kõigest sattumuslikud, epifenomenaalsed omadused. Veelgi enam, ka korporatism, antisemitism või eugeenika ei olnud fašismi geneerilise tuuma suhtes kunagi midagi enamat kui perifeersed, ükskõik kui kesksed nad ka olid selle spetsiifiliste avaldumisvormide praktikas. Kui sõdadevahelist ajajärku kujundanud konkreetne jõudude konstellatsioon kadus, pidi fašismi välisvorm tegema läbi radikaalse muutuse. Teiseks, fašismi parteipoliitiline avaldumine “totaalse” jõuna, mis ühendas valimistel osaleva partei paramilitaarse revolutsiooniliikumisega, oli võimalik üksnes terava struktuurse kriisi tingimustes, mis mõjutas ühtviisi nii liberaalseid demokraatiaid kui ka konservatiivseid režiime.

Limaseen (Myxomycota) on lugematutest ainuraksetest organismidest koosnev hübriidne eluvorm, mis lokkab äärmiselt niisketes oludes (näiteks leidub seda hüljatud Inglise maamajades). Kuigi tal puudub kesknärvisüsteem, on ta tähelepanuväärne selle poolest, et moodustab ajuta ja silmitu üliorganismi, mis mingil kombel liigub eesmärgipäraselt – nagu mollusk või nälkjas, keda hingestab ainuline teadvus.²⁰ Üksnes sõdadevahelise Euroopa ekstreemsed tingimused võimaldasid paremäärmusluse lahknevatel aspektidel mõnel maal liituda justkui limaseene parteipoliitiliseks analoogiks. Fašismi klassikalisi sõdadevahelisi tunnuseid – karismaatiline juht, noorsooliikumine ja okeaanilised kogunemised, mida nii innukalt matkisid ka parafašistlikud konservatiivsed režiimid (nt Franco Hispaania) –, nagu ka tema kehastumist limaseene-taolistes unitaarsetes organismides, võib heuristilistel eesmärkidel julgelt pidada pigem fašismi perifeerseteks kui kõrvaldamatuteks osisteks.

Seega võib väita, et Teise maailmasõja järgne “grupuskulaarne” parempoolsus sündis tänu ajalooliste jõudude uuele konfiguratsioonile, mille kujundas liberaalse demokraatia võit teljeriikide üle ning ta ilmne edukus tolle Lääne peatse kollapsi tunde hajutamisel, mis sõdadevahelisel ajal oli euroopastunud maailmas valitsenud. Oluline on, et liberaalkapitalistliku süsteemi tagasipöördumine suhtelise stabiilsuse ja hegemoonia juurde pärast 1945. aastat langes kokku tõsiasjaga, et terve põlvkonna jaoks hakkas rahvusliku taassünni retoorika nüüd seostuma kujuteldamatus ulatuses toime pandud kalkuleeritud ebainimlikkustega. Selle kõige ühistagajärjeks oli, et revolutsioonilisele parempoolsusele ligipääsetav “poliitiline ruum” ahenes drastiliselt. Järgmistel aastakümnetel muutus kultuurikliima talle veelgi ebasoodsamaks, kui lääneriikides laiad massid üha depolitiseerusid ja “denatsionaliseerusid”. Neid ei veedelnud enam ultranatsionalism, militarism ega ohverdumine, mis olid teinud võimalikuks 1914. aasta “sõjapalaviku”, mis omakorda oli olnud fašismi tõusu eeltingimuseks. Globaliseerumise mõjul kahanes rahvusriikide tähtsus ning Külma sõja lõppedes ja Nõukogude impeeriumi kokku varisedes kaotas paremäärmuslus oma edasise olemasolu peamise õigustuse.

Selline konjunktuur kujundas radikaalselt ümber poliitilise kultuuri, milles äärmusparempoolsus pidi manööverdama. Nüüd pidi see jääma ellu tingimustes, kus objektiivselt puudus säärane süsteemne kriis, mis 1918. aasta järgsetes meeleoludes oli andnud tugeva vastukaja üleskutsele rajada poliitika ja kultuuri totaalsel ümbersünnil põhinev “uus kord”. Selle tagajärjel kahanes enamikus maades tähtsusetuks nende inimeste hulk, keda tõmbas spontaanselt revolutsioonilise natsionalismi poole, ning too lakkas olemast piisavalt massiline, et toimida karismaatilise poliitika vormina ehk moodsa “poliitilise religioonina”. Paremäärmusliku massiliikumise koostisosad ei saanud enam liituda. Karismaatiliste populistlike energiate toiteallikas oli kokku kuivanud. Ultranatsionalistliku limaseene aeg sai ümber. Selles mõttes oli Ernst Noltel õigus, kui ta nimetas fašismi sel kujul, nagu see oli saanud alguse Action Française’ist ning kinnistunud Itaalia fašismis ja Saksa natsismis, “ajastunähtuseks”, mis 1945. aastal samahästi kui kadus.²¹

Kuid fašism ei surnud Hitleri punkris. Darvinistlikust mutatsiooniloogikast lähtudes hakkasid revolutsioonilise natsionalismi jõud “postfašistlikul ajastul” instinktiivselt järgima kaht ellujäämisstrateegiat. Üks seisnes püüdluses pälvida valijaskonna poolehoidu oma revolutsioonilise programmi tagaplaanile taandamisega või lausa hülgamisega ning selle tõlkimisega võimalikult liberaaldemokraatlikku keelde, luues niiviisi kummalisi hübriide demokraatlikust vormist ja antiliberaalsest sisust, nii et see võimaldas radikaalsel (reformistlikul) ja ekstreemsel parempoolsusel liituda.²² Nõnda tekkisid parteid, mida sageli nimetatakse “uuspopulistlikeks”. Teise strateegia puhul loobuti kõigist püüdlustest saada massiliikumise tuumaks ning võeti selle asemel omaks kaadriorganisatsiooni vorm, mille ideoloogilist, organisatoorset või õõnestustegevust juhib väike isehakanud aktivistide eliit. Illusoorset väljavaadet avaldada ühiskonnale revolutsioneerivat mõju hoiti aga elus sellega, et rühmakesed jäid avatuks sidemetele paremäärmuslike hingesugulastega ning kuulutasid oma olemasolust valitud vähemusele suunatud tõhusa propagandatööga.²³ Nõnda tekkiski sõjajärgne paremgrupuskul.

Uus ideoloogilise ja aktivistliku energia üksus, mille fašism tarvitusele võttis, sobis hästi kohastumiseks kliimaga, milles poliitilise ruumi avaramad tsoonid olid muutunud sellele ligipääsmatuks ja tuli otsida kõikvõimalikke nišše ja nurgataguseid tsiviilühiskonnas. Kõige tähtsam kohastumisprotsess oli ideoloogia metapolitiseerumine, millega kaasnes teadlik rünnak liberalismi kultuurihegemoonia vastu, ning revolutsioonilise nägemuse kaugeleulatuv internatsionaliseerumine. See avaldus näiteks kõikide etniliste natsioonide ühise Euroopa-baasi rõhutamises, natsismi universaliseerimises ja nn “kolmanda positsiooni” esiletõusus, mis otsib oma võitluses ainsa allesjäänud ülivõimu vastu rahvusvahelisi liitlasi (k.a Kolmandast Maailmast).²⁴ See viis ka üksikgruppide ja -fraktsioonide kasvava koostööni ja oikumenisatsioonini vaimus, mis võib paista “postmodernsena”, kuigi on oma igatsuses sünkretismi ja sünteesi järele tegelikult sügavalt antipostmodernne.²⁵ Otsekui kindlustamaks grupuskulaarse parempoolsuse kohta moodsas poliitikas, ilmusid 1990. aastatel veel kaks tegurit, mis viisid grupuskulid täiuslikku kooskõlla Läänes valitseva ajavaimuga: üldsuses maadvõttev tunne, et toimumas on kõikjaleulatuv kultuuriline globaliseerumine, ning interneti kapillaarne tungimine planetaarse ühiskonna närvisüsteemi. Üheskoos tegid need tegurid võimalikuks selle, et iga kui tahes tilluke grupuskul võis toimida sõlmpunktina ekstremistlike organisatsioonide suures, pidevalt arenevas võrgustikus, millel on tervikuna märksa suurem tähtsus kui selle osade summal.

Grupuskuli esmatähtsus sõjajärgses fašismis

Empiirilist kinnitust sellele käsitlusliinile pakub tõsiasi, et seal, kus äärmine sotsiopoliitiline krahh seda võimaldas, eriti Lõuna-Aafrikas mitmerassiliste valimiste eel ning kommunismijärgsel Venemaal ja Jugoslaavias, hakkas paremäärmuslus uuesti võtma populistlike liikumiste ja massiparteide vorme, mis meenutasid sõdadevaheliste vägivaldsete mullistuste aegset Euroopat. Ometigi on aja märk see, et isegi kommunismijärgse Venemaa teravas süsteemikriisis moodustus ekstreemset ja paremradikaalset laadi natsionalismi esindavate konventsionaalsete poliitiliste parteide kõrvale verisulis tsiviil- ja eba-tsiviilses ühiskonnas kiiresti ka keerukas grupuskulaarne parempoolsus. Üks selle kiiret kasvu soodustanud teguritest oli Venemaa eliitide valmisolek teha koostööd Euroopa uusparempoolsusega ja ekstremistlike grupuskulitega, propageerimaks oma käsitlust rahvuslikust kriisist.

Ehk teiste sõnadega: internatsionaliseerumine ja metapolitiseerumine seostusid elektroonilise kommunikatsiooni uute globaliseerunud vormidega, võimaldades fašismi väga spetsiifilistel variantidel valguda tühimikesse, mis olid Venemaa poliitilises süsteemis dramaatiliselt avanenud – niihästi suurtesse kui ka kapillaarsetesse ruumidesse, mis olid muutunud Vene ühiskonnas nüüd ligipääsetavaks kultuuri- ja ideoloogiatoodangu nii tsiviilsetele kui ebatsiviilsetele vormidele. Kuid pärast kaheksat aastakümmet riiklikult kontrollitud poliitikat ja majandust tekkis samal ajal ka võimas tung jõuda liberaaldemokraatlikku, laissez-faire kapitalistlikku ühiskonda ning see takistas revolutsioonilis-natsionalistlikel vooludel sulanduda NSDAP kombel kokku üheks liikumiseks. Selle tulemusel on Venemaast saanud maailma kõige viljakam asuala ultranatsionalismi grupuskulaarsetele ja mittegrupuskulaarsetele moodustistele, mille ideoloogiliste komponentide mitmekesisus on hämmastav. Sedamööda, kuidas parteipoliitiline fašism on alla käinud, on grupuskulaarne parempoolsus hakanud järjest energilisemalt ekspluateerima ebatsiviilset ühiskonda, et hoida avatuna rahvusliku revolutsiooni võimalusi.²⁶

Venemaa on ilmekas näide põhimudelist, mis on pärast natsismi lüüasaamist avaldunud kogu Lääne paremäärmusluses. Tüüpiliseks organisatoorseks üksuseks, milles fašism nüüd avaldub, on kõikjal saanud pigem grupuskul kui partei. Seda illustreerib ilmekalt ka ühe iseäranis sõnaosava ja eneseteadliku Briti ideoloogi Troy Southgate’i isiklik rännak läbi Briti paremäärmusluse muutliku maastiku.²⁷ Üheks ajamärgiks on seegi, et tema kirjeldus oma teest UK National Fronti parteiaktivistist viljakaks grupuskulaarseks ideoloogiks, kes liigub üha enam natsionaalbolševismi ja uusanarhismi mõjuväljas, ilmus Vene võrguajalehe Pravda ingliskeelses versioonis.²⁸ Lehe praeguseks eripäraks on selliste käsitluste avaldamine maailma olukorrast, mis paneksid kunagised nõukogudeaegsed toimetajad end hauas ringi keerama.

Niisiis oli sõdadevahelisel ajal fašismi dominantseks väljenduseks relvastatud partei, mis taotles massilise baasi loomist liberaalse süsteemi revolutsiooniliseks kukutamiseks. Ainult mõningatel juhtudel (eriti Itaalias, Saksamaal ja Prantsusmaal) oli viljakas ultranatsionalistlik kultuuriproduktsioon, kus tagantjärele võib täheldada grupuskulaarsuse elemente, juba varem üldsuses niisuguse arengu jaoks pinda ette valmistanud. Pärast 1945. aastat on grupuskul saanud kompromissitu, lahjendamata revolutsioonilise natsionalismi peamiseks avaldumisviisiks. Selle tõhusust ekstremistliku energia inkubaatori ja reservuaarina võimendavad üksikgrupuskulite tegelikud või kujuteldavad seosed teiste parempoolsete grupuskulitega ning sellest tulenev lõimumine grupuskulaarseks parempoolsuseks, millel on pigem risoomi kui puu struktuur. Paremäärmusluse parteipoliitilised väljendused on praegu oma tähtsuselt kas grupuskulite ees taandunud või võtnud “uuspopulistliku” kuju, mis paremäärmusluse revolutsioonilise missiooni seisukohalt muudab nad perifeerseks.

Grupuskulite heterogeensus

Pärast grupuskuli kui ideaaltüübi defineerimist ning ta tuvastamist revolutsioonilise natsionalismi ajaloos oleks tarvis nomoteetilisele luustikule lisada ikkagi veel palju idiograafilist liha. Lähemal uurimisel selgub, et igal parempoolsel grupuskulil on väga individuaalne ilme.²⁹ Igaüks kombineerib isemoodi kolmesugust põhitegevust: 1) ideoloogia arendamine ja levitamine, 2) koordinatsioon ja suhtlus teiste parempoolsete parteide, organisatsioonide ja grupuskulitega ning 3) süsteemivastaste protesti- ja õõnestusaktsioonide või oma ideoloogiliste vaenlaste pihta suunatud rünnakute kavandamine ja teostamine. Näiteks WCOTC ja Arctogaia paistavad mängivat peamiselt ideoloogilist rolli, Heritage Front ja Aktionsbüro Norddeutchland (ABND) peamiselt koordineerivat, European Liberation Front (ELF) nii ideoloogilist kui koordineerivat, samal ajal kui White Aryan Resistance (WAR), Nouvelle Résistance (NR), National Alliance (NA), Groupe Union Défense (GUD) ja Natsionaalbolševistlik Partei (NBP) sulatavad ühte kõik kolm valdkonda. Samuti tuleks rõhutada, et väljend “protesti- ja õõnestusaktsioonid” hõlmab äärmiselt mitmesuguseid tegevusi alates väikestest sümboolsetest tegudest – näiteks kui GUD katkestas kord holokausti-teemalise dokumentaalfilmi “Shoah” näitamise Pariisi ülikoolilinnakus – kuni pommirünnakuni Bologna raudteejaamas osana Itaalia terroristide “pingestrateegiast”.³⁰

Peamiselt ideoloogilise rolliga grupuskulitest keskenduvad mõned (WCOTC, WAR, NBP, Arctogaia) teistest märksa rohkem laiema publikuni jõudmisele, esitades oma ideoloogiast eksoteerilisi, avalikult propagandistlikke versioone, samas kui teiste informatsioon, analüüsid ja deklaratsioonid on mõeldud ainult asjassepühendatutele. Seetõttu võib grupi liidri avalik profiil tugevasti varieeruda, näiteks Tom Metzger (WAR) on USA-s päris tuntud ning 1990. aastate keskel tegutses Aleksandr Dugin (Arctogaia) lausa Vene parlamendi spiikri Gennadi Seleznjovi ametliku nõunikuna.³¹ Seevastu teised (nt GUD, ABND) paistavad tegutsevat ilma juhita või vähemasti anonüümse vastupanuliikumise põhimõttel. Nende vahele jääb hulk gruppe, mida juhivad viljakad ideoloogid, kes on küll parempoolsetes ringkondades hästi tuntud, kuid ei paista laiemas avalikkuses silma, näiteks ELF (Francis Parker Yockey), NR (Christian Bouchet) ja National Revolutionary Faction (NRF, Troy Southgate). Uut tüüpi grupuskulijuhtidel, ka kõige ektravertsematel ja meedia jaoks atraktiivsematel neist, puudub vähimgi füürerlikkus.

Ka on grupuskulite suhe demokraatlikesse institutsioonidesse vägagi varieeruv: mõned, nagu NBP Venemaal ja Nordiska Rikspartiet Rootsis, on parlamendivalimistel ka kandidaate üles seadnud, mis viitab kas vaibumatule püüdlusele murda sisse konventsionaalse poliitika ruumi või siis grupuskulaarsuse ja parteipoliitika vahelisele hübriidsusele.³² Isegi oletust, et paremäärmuslus on tingimata “süsteemivastane”, tuleks võtta teatava ettevaatusega, sest veel üsna hiljuti, kui Lääne välispoliitika peamiseks tõukejõuks oli antikommunism, pakkusid Itaalia, Kreeka, Türgi, Prantsusmaa, Belgia, Portugal ja Hispaania, rääkimata Ladina-Ameerikast, konkreetseid näiteid varjatud kokkumängust “süsteemi” elementide (peamiselt sõjaväe, luure ja õiguskaitse ringkondadest) ning terroristliku parempoolsuse vahel.³³ Ka USA-s said mõned parempoolsed grupuskulid, nagu Minutemen, salajast tuge õiguskorra institutsioonidelt ning moodustasid rünnakrühmi, mis ei pühendunud mitte riigi kukutamisele, vaid selle kui puhvri kindlustamisele kommunismi ja “pehmeks tegeva” liberalismi ohu vastu.

Tuleb rõhutada, et paremäärmuslusel leidub väga erinevaid diagnoose selle kohta, milles seisneb “süsteem” ning kes on rahvuse ja rassi vaenlased.³⁴ Neonatsigrupid nagu NA ründavad peamiselt liberaalset eetost, mis on “lubanud” või “julgustanud” multikulturalismi ja rasside segunemist, kuid globaalse kapitalismi vastu ei ilmuta nad sellist tigedust nagu “kolmas positsioon”: esimesed ründavad kapitalismi kui ZOG-i (sionistliku okupatsioonivalitsuse) sümptomit, teised aga tunnetatud vajadusest tuua sisse majanduslik alternatiiv kapitalismile. Näiteks Briti NRF ja Belgias baseeruv Parti Communautaire National-Européen (PCN), mis on 1960. aastatel loodud kolmanda positsiooni teerajaja Jeune Europe’i järeltulija, nimetavad mittestrasserlikke natse ja vanamoelisi fašistlikke natsionaliste otsesõnu “reaktsionäärideks” või kasutavad terminit “fašistlik” halvustavalt, väites, et fašismi saamatus kapitalistliku süsteemi hävitamisel kompromiteeris selle revolutsioonilise hoo.

Ka siin võivad piirid hägustuda ning ideoloogilised positsioonid hakata meenutama pigem liivaluiteid kui mägesid. Näiteks WAR ühendab kolmanda positsiooni ideoloogia selgete natsi-arianismi ja bioloogilise rassismi elementidega. Või veel üks näide: grupuskulaarse Front Politique’i (FP) võrgulehekülg väitis 2002. aasta algul, et GUD on loonud tihedad sidemed kahe natsionaalrevolutsioonilise grupuskuliga, Les Cercles Résistance’i ja Jeune Résistance’iga, ning kõik kolm on otsustanud “jätkata võitlust vasakäärmusliku rämpsu vastu”.³⁵ GUD alustas 1960. aastatel tegevust kui vägivaldselt antivasakpoolne üliõpilasrühm, mis seisis lähedal Front Nationali noorsooliikumisele, kuid oma aja lapsena hakkas ta endasse sulatama Prantsuse Nouvelle Droite’i mõjutusi. 1990. aastate lõpuks oli ta laias laastus omaks tunnistanud kolmanda positsiooni vaateviisi (mis oli omakorda mõjutatud Nouvelle Droite’ist) ning võtnud üle seisukohad “uue maailmakorra” küsimuses, mis jäid kaugele ametlikust “lepenistlikust” positsioonist. Kuid GUD-i antikommunism ei ole kuni viimase ajani olnud sedaliiki, mida kehastavad need kaks Résistance-gruppi, mis seisavad lähedal Vene gruppide Arctogaia ja NBP natsionaalbolševismile.³⁶ Nood Vene grupid illustreerivad omakorda, kuidas uues globaliseerunud ja grupuskuleerunud paremäärmusluses on hegemooniliste väärtuste kriitika hõlpsasti imporditav ja reeksporditav, ja see teeb lihtsakoelise taksonoomilise analüüsi veelgi võimatumaks. Euroopast imporditud kolmanda positsiooni ja Nouvelle Droite’i mõjulist kriitikat globaalse süsteemi aadressil sünteesisid need grupid niihästi ultranatsionalismiga kui ka kapitalistliku imperialismi äärmusvasakpoolse kriitikaga viisil, mis on tüüpiline nõukogudejärgsele poliitilisele kultuurile. 1990. aastate lõpul hakkas see uus süntees juba omakorda tugevasti mõjutama erinevaid kolmanda positsiooni grupuskuleid Läänes, nii et need on nüüd üha rohkem omandanud natsionaalbolševismi tunnuseid. Näideteks sobivad siin Briti NRF (mis on teinud palju ära Arctogaia tutvustamiseks võrgulugejatele), National Anarchy ja Spartacus Press, mille ideoloogilised segmendid näivad arenevat keeruka sünteesi poole, mis jääb klassikalise fašismi, kolmanda positsiooni, uusanarhismi ja globaliseerumisvastasest liikumisest võrsunud uut tüüpi süsteemivastaste poliitiliste seisukohtade vahele.³⁷

Eesseisev töö: grupuskulaarse parempoolsuse silmapaistvamad tunnused

Kui juba katsed defineerida “klassikalist” fašismi nõudsid teadlastelt ühtekokku loendamatuid töötunde pingutusi, siis pole üllatav, et ka selle “postfašistlik” avaldumisvorm, “grupuskulaarne parempoolsus”, ei allu hõlpsasti taksonoomilisele kirjeldamisele ja selgejoonelisele liigitusele. Tegu on pidevalt kasvava, muteeruva, proteusliku kontrakultuuriga. Siin ettevõetud katse seda nähtust mõtestada, ükskõik kui suurt revideerimist tulemuseks saadud ideaaltüüp edaspidi ka vajaks, on oma ülesande täitnud, kui loob vähemasti mõne lugeja politoloogilises kujutluses ruumi selle uue idealiseeriva abstraktsiooni jaoks. See aitaks muuta nähtavaks neid tillukesi, ülimalt spetsialiseerunud ja individualiseerunud grupikesi, mis moodustavad suure osa tänapäeva paremäärmuslusest ning kujutavad endast üheskoos tervikut, mis on suurem kui ta osade summa. Kui akumuleeruvad üksikjuhtumite käsitlused selle nähtuse variantide müriaadi kohta, siis saavad definitsiooni piirjooned loodetavasti klaarimaks ning kõrvaldatavad, keskmelähedased ja perifeersed aspektid tõusevad selgemini fookusesse. Kuid juba praegu on võimalik välja pakkuda selle nähtuse mitmeid tunnuseid, mis on tänapäeva paremäärmusluse paremaks mõistmiseks olulised ja väärivad edasist uurimist.

Esiteks oleme märkinud, et grupuskulit määratleb suurel määral lahtiütlemine igasugusest soovist soetada endale massilist avalikku järgijaskonda, apelleerida suuremale valijaskonnale või sõlmida liite ja kompromisse tegutsejatega konventsionaalses poliitikaruumis saavutamaks maksimaalset mõju ja tõhusust. Keskendudes üksnes isehakanud kaadri poliitilisele harimisele ja mobiliseerimisele, on ta sõjajärgses läänestunud maailmas saanud peamiseks asupaigaks natsionalismi revolutsioonilistele variantidele (nt Universal Nazism) või “radikaalsete religioonide” uutele hübriidvormidele ning kriitikale, mida olemasoleva maailmakorra aadressil viljelevad valgete ülimuse ilmalikud pooldajad (nt Christian Identity) ja isegi vasakäärmuslased (nt kolmanda positsiooni natsionaalbolševistlikumates variantides), tegemata järeleandmisi populistliku veetluse, poliitilise korrektsuse, valimisedu või kuvandi kaalutlustele. Nõnda on ta vaba väljendama oma maailmanägemust, andes voli eufemiseerimata tagakiusatus- ja konspiratsioonitundele ning megalomaaniale, mis iseloomustavad nn “paranoilist poliitikastiili”. Seetõttu on pigem grupuskulaarne parempoolsus ja mitte mõni tänapäeva “moderniseerunud” uusfašistlik (nt British National Party) või uuspopulistlik partei (nt Front National) saanud reservuaariks sedaliiki revolutsioonilisele uusnatsionalismile, fanaatilisele dekadentsi- ja taassünnikinnismõttele ning uue koidu igatsusele, mis kannustas kaks põlvkonda tagasi kõige kompromissitumaid fašiste, natse, falangiste ja Peaingel Miikaeli leegionäre ning nende seltsimehi teistes fašistlikes liikumistes. Just nende grupuskulite võrgulehekülgedelt võivad uurijad leida külluslikult tõendeid, et need palingeneetilise ultranatsionalismi hoovused, mis hingestasid “fašismi ajastut” sõdadevahelise ajajärgu Euroopas, ei ole välja surnud, vaid vabanenuna massiliikumistele lingua franca pakkuja rollist hoopiski mitmekesistunud. (Praegu saadaval olevate fašismiliikide tohutu mitmekesisus ei tohiks aga varjata seda, kuivõrd lilliputlike mõõtmeteni on revolutsiooniline parempoolsus oma ideoloogilise energia ja populistliku toetuse koguhulga poolest pärast 1945. aastat kokku kuivanud, võrreldes reaalselt eksisteeriva liberaaldemokraatia Gulliveriga.)

Teiseks, tänapäeva grupuskulite ideoloogilise radikalismi seisukohalt on eriti tähtis interneti ulatuslik kasutamine oma põhimõtete levitamisel liikmete seas ning sidemete loomisel hingesugulastega mujal. Nimelt võimaldab see luua aktivistide “virtuaalseid kogukondi”, kes on veendunud, et nemad on valitud hoidma alal meie maailmakorda valgustava tõe leeki hoolimata domineerivast ideoloogiast, mida nad peavad taluma, kuni kestab praegune pime “interregnumi”-ajastu. Säärane virtuaalne kogukond võib vältida mis tahes “reaalsustesti”, mähkides oma liikmed kookonisse, mis kaitseb kontaktide eest välismaailmaga, mis võiksid neid avada kaasaegse ajaloo relativeeritumale ja pluralistlikumale mõistmisele. Säästes ekstremiste vajadusest oponentidega väidelda või pidada loenguid jüngrite pisikogunemistel,³⁸ säilitavad grupuskulid ultranatsionalistliku parempoolsuse palingeneetilise meelelaadi selle ekstremismi täies puhtuses. Nii saavad selle eestvõitlejad nautida täiesti illusoorset tunnet, nagu oleks paremäärmuslusel potentsiaali ellu viia utoopiaid alternatiivsetest maailmakordadest, kultuuriliste “juurte” ja rassilise jõu taastumisest. Need utoopiad ei ole enam loodud tolle maailma jaoks, kus – nagu sõdadevahelise aja Euroopas – kangastus oht, et kristlik tsivilisatsioon ja kapitalism (ta veider sängikaaslane) võivad kokku variseda, levida nõukogude kommunism ja puhkeda hukatuslikud sõjad Euroopa rahvusriikide vahel. Selle asemel on neid vorminud hirmud kultuurilise homogeniseerumise, massilise migratsiooni ja planetaarse ökokatastroofi ees.³⁹ Risoomne struktuur, mille välistingimused on paremäärmuslusele peale surunud, tähendab paradoksaalsel kombel ühtlasi ka seda, et grupuskulid on tegelikult muutunud haavamatuks demokraatlike valitsuste katsetele neid hävitada, sest nad eksisteerivad nüüd keskkonnas, mis meenutab pigem James Bondi filmide salavaenlaste-maailma kui poliitilisele reguleerimisele ja planeerimisele alluvat harjumuspärast reaalsust. See on muutunud rakuliseks, keskmeta ja juhita võrgustikuks, millel on ebamäärased piirid ning puudub formaalne hierarhia või sisemine organisatsioonistruktuur, mis annaks talle ühtse ajukeskuse. Revolutsiooniline parempoolsus ei anna end enam julgeoleku- ja luureorganitele kätte, sest ei jäljenda enam ühtset elusorganismi nagu limaseen. Selle asemel järgib ta sisemist dünaamikat, mida ainult kõige eesrindlikum eluteadus suudaks mingisuguse selgusega modelleerida, ning tillukesed spontaanse loovuse pursked, mis võivad üksikgrupuskuleid tekitada ja säilitada, moodustavad sõlmpunkte selle radikaalse poliitilise energia jõuväljal või võrgustikus, mis toidab organismi kui terviku vitaalsust ja vastupidavust. Need omadused dubleerivad interneti enese tunnuseid, mis kohe algul äratasid huvi ka USA militaarstrateegide seas: internetti on võimatu sulgeda või selles sisalduvat informatsiooni kustutada lihtsalt mõne selle osa rivist välja löömise teel, kuna puudub “ajukeskus”, mida hävitada. Grupuskulaarsus annab tänapäeva paremäärmuslusele suure ellujäämis- ja kasvamisvõime, isegi kui mõned seda moodustavad üksikorganisatsioonid ära keelatakse ja nende võrguleheküljed suletakse.

Need tähelepanekud omandavad erilise kõlajõu kaksiktornide-järgse maailmakorra kontekstis. Nii nagu palingeneetiline paremäärmuslus, põhineb ka al-Qaida taoline “terroristlik võrgustik” pigem erilisel vaimulaadil, radikaalsel nägemusel käesolevast maailmakorrast ning intensiivsel, ehkki geograafiliselt väga hajutatud kultuurilise ja poliitilise energia jõuväljal, mitte mingil jäigal organisatoorsel struktuuril, mis on tuttav korporatsioonide juhtimismudelite teooriaist. Näib, et teatav hierarhiline käsuliin, milles bin Laden on selgelt mänginud tähtsat rolli, ei lase al-Qaidal praegusel ajal jõuda veel täieliku grupuskulaarsuseni. Tegu on struktuuriga, mis võimaldab liikumisel ellu jääda sel moel, et tagab selle “baasi” või “vundamendi” (mida al-Qaida sõna-sõnalt tähendabki) samastamatuse ühegi konkreetse maa, rakukese või indiviidiga, ning seda võimaldab just seesama globalisatsioon, mille vastu al-Qaida on otsustanud islamit kaitsta. Kui tuleb välja, et al-Qaida jätkab Lääne demokraatiate ohustamist isegi pärast seda, kui USA eriüksustel õnnestub (või on juba õnnestunud) bin Laden lihast ja verest liidri asemel pigem märtriks muuta, siis on selle põhjuseks peaaegu kindlasti organisatsiooni risoomne struktuur.

Kolmandaks, kuigi grupuskulaarse parempoolsuse väga mitmekesised utoopilised salaplaanid ei realiseeru kunagi, ei tohi alahinnata selle rolli revolutsioonilise ekstremismi subkultuuri lõimijana iga läänestunud ühiskonna koesse, mis omakorda sünnitab “rassiliselt motiveeritud kuritegusid” ja laseb vägivallaaktidel ideaalse korra väidetavate vaenlaste vastu paista normaalsena. Pakkudes kergesti mõistetavaid valmisideid vajadusest regenereerida praegust maailmasüsteemi, võib see vormida suuri narratiive ja totaalseid tõdesid otsivate indiviidide ideoloogilist arengut ja poliitilist karjääri, teisendades ebamäärase vimma ja vihkamise personaalseks tundeks oma kõrgemast missioonist “midagi selles asjas ette võtta”. Äärmusjuhtudel on mõni grupuskul andnud otsustava panuse pettunud luuserite muutmisse fanaatilisteks “üksikuteks huntideks”, kes on valmis sooritama ühiskonna dekadentsi sümbolite vastu halastamatuid terroriakte, olgu nende hind inimeludes kui tahes suur.

Üks varasemaid teadaolevaid niisuguseid terroriakte oli pommirünnak 1980. aasta Oktoberfestil, mille pani toime Gundolf Köhler. Kuigi algul väideti, et tegu on “hullumeelsega”, kes olevat tegutsenud sõltumatult paremorganisatsioonidest, selgus hiljem, et ta oli kuulunud Lääne-Saksa grupuskulisse Wehrsportgruppe Hoffmann. “Oklahoma pommipanija” Timothy McVeigh oli Ameerika Ühendriikides lokkavast grupuskulaarsest parempoolsest subkultuurist sügavalt mõjutatud. Tema pettumust riigi olukorras oli politiseerinud kokkupuude patriootiliste relvarühmade, relvaklubide ja “ellujääjate” konkreetsete revolutsiooniliste subkultuuridega ning ta tunne, et tal on isiklik missioon midagi ära teha, et murda ZOG-i võim Ameerika üle, kristalliseerus eriti pärast National Alliance’i juhi William Pierce’i romaani “The Turner Diaries” lugemist.⁴⁰ Ka Londoni pommimees David Copeland, kelle puhul politsei samuti algul väitis sidemete puudumist organiseeritud parempoolsusega, osutus mõjustatuks Christian Identityst ja Suurbritannias baseeruvast National Socialist Movementist nagu ka “The Turner Diaries’ist”.⁴¹ Tema värbamises üksikterroristidest koosnevasse relvarühma, mis oli pühendunud süsteemi radikaalsele muutmisele, mängis olulist rolli internet. See pakkus talle ka naelapommi valmistamiseks vajalikku teavet. Kõige hiljutisem uudistesse jõudnud näide on Maxime Brunerie katse tappa 2002. aasta 14. juulil (Bastille päeval) Jacques Chirac. Teda mõjutanud grupuskulite hulka kuulusid GUD, “universaalnatsistlik” Parti Nationaliste Français et Européen ja hilisemast ajast Christian Bouchet’ Unité Radicale, mis oli loonud alliansi GUD-i kõige hilisema inkarnatsiooni ning kolmandat positsiooni esindava ja natsionaalbolševistlikuma orientatsiooniga Nouvelle Résistance’i vahel.⁴²

Köhleri, McVeigh’, Copelandi ja Brunerie juhtumid näitavad, et lisaks kõigile fenomenoloogilistele saladustele ja kogu kontseptuaalsele rahuldusele, mida grupuskulaarse parempoolsuse uurimine võib esoteerilisema kallakuga poliitikateoreetikule pakkuda, on sel ka demokraatia valvurite jaoks märkimisväärne praktiline tähtsus. Selle hiiliv, kummituslik kohalolek sotsiaalses ja poliitilises subkultuuris tagab püsiva ja pidevalt uueneva reservuaari süsteemivastastele diagnoosidele käesoleva olukorra kohta nii kohalikul, riiklikul kui ka globaalsel tasandil, ning kogu see reservuaar jääb ainult hiirekliki kaugusele nende inimeste rahututest sõrmedest, kes pole rahul praeguse reaalsusemaatriksiga. Juba mõni tund pärast rünnakut kaksiktornidele esitasid grupuskulaarsed võrguleheküljed juhtunust omi versioone. Isegi vähem põnevatel aegadel võib “risoomne” fašism pakkuda samahästi kui nähtamatut tuge uue, Läänt hukatusliku mandumise käest päästa lubava ideoloogilise sünteesi silmatorkavamatele ja vähem meediakartlikele eestkõnelejatele, eriti Euroopa uusparempoolsetele intellektuaalidele ning uuspopulismi rafineeritumatele ja radikaalsematele ideoloogidele.

Seega ei peaks olema üllatav, kui ilmneb tõendeid grupuskulaarse parempoolsuse ja Nouvelle Droite’i vahelisest koostööst, nagu GUD-i ja Arctogaia juhtum ka näitab.⁴³ Pealegi on grupuskulaarse parempoolsuse ebatsiviilse ühiskonna ja ortodoksse parteipoliitika vaheline membraan mõnikord vägagi läbilaskev. Itaalia täielikult getostunud MSI kujunemist vägagi valimiskõlbulikuks Alleanza Nazionaleks valmistas ette agar grupuskulaarne tegevus põhipartei äärealadel, mis süstis sellesse ideid Prantsuse ja kohalikust Evola-mõjulisest uusparempoolsusest, samal ajal kui Aleksandr Dugini juhtum näitab, et grupuskul võib avaldada isegi mõningast otsest mõju valitsusringkondadele ning sedakaudu ka ametlikule poliitikakujundusele.⁴⁴ Praegu on aeg, mil üldsuses valitseb üha kasvav mure identiteedi murenemise pärast ning globaliseerumisvastasus tundub paradoksaalsel kombel olevat saamas tõeliselt massiliseks populistlikuks jõuks üle terve maailma. Seega pole kindlasti liialdus kujutleda, et arvukad paremäärmuslikud risoomid, mis kakofooniliselt jutlustavad kultuurilisele puhtusele ja ürgsetele (olgu rassilistele, protoeuroopalikele või atlantilistele) juurtele apelleerivaid usutunnistusi või ründavad olemasoleva globaalse süsteemi mandumist ning kutsuvad üles uuele maailmakorrale, võivad avaldada tajutavat, kuigi suurel määral “okulteeritud” (ent sugugi mitte okultistlikku) mõju süsteemile. Nende ühistoimel tekib liberaalkapitalistlikus kosmoses kõikjaletungiv latentne “tumeaine”, mis aitab kaasa sellele, et Lääne demokraatiate raskuskese langeb kindlalt paremale, moodustades nähtamatu vastukaalu nägemustele ühisest inimsusest ja sotsiaalsest õiglusest kõikide inimeste jaoks.

Lõpuks, 11. september tegi ilmselgeks, et peamised väljakutsed Lääne ühiskondade sotsiaalsele rahule ja poliitilisele stabiilsusele ei lähtu tulevikus mingist uuest Hitlerist või uuest NSDAP-st, vaid mõnd seda tüüpi “fundamentalismist”, olgu ilmalikust või usulisest, mille risoomne vorm ei allu harjumuspärasele analüüsile ja sõjalistele lahendustele. Sel juhul ei hakka tuleviku ekstremismiuuringud grupuskulaarset parempoolsust käsitlema mitte niivõrd klassikalise fašismi tähtsusetu järellainetusena, vaid tulevaste ekstremistlike nähtuste tabamatu, kehatu eelkujuna kõrgmodernismi ajastul.

Roger Griffin, From slime mould to rhizome: An introduction to the groupuscular right. Patterns of Prejudice, 2003, kd 37, nr 1, lk 27–50. Autori nõusolekul eesti tõlke tarvis kergelt lühendatud variant. 

JÄRELMÕTTED

“Limaseene”-artikkel püüdis juhtida uurijate tähelepanu fašismi evolutsioonile pärast 1945. aastat, eriti selle grupuskuleerumisele, ning näidata, kui tähtis on mõista paremäärmuslust reservuaarina kontrakultuurilise ekstremismi jaoks, mis ei saa enam väljenduda parteipoliitikas nagu sõdadevahelisel ajajärgul. Artikkel kutsus üles loobuma keskendumisest silmatorkavatele, karismaatilise juhiga NSDAP stiilis paramilitaarsetele liikumistele, mille alusel nii teadlased kui ka ekstremismivastased jõud ikka veel mõõtsid paremäärmusluse tugevust.

Kuna ma keskendusin pisiformeeringutele ja mitte interneti poolt võimalikuks tehtud virtuaalkogukondadele, siis ei puudutanud ma seda uut tüüpi paremäärmuslust, mis on virtuaalselt radikaliseerunud veebisaitide ja jututubade keskkonnas, ning samuti ignoreerisin “üksiku hundi” teemat. Kuid artiklis kirjeldatud risoomsus on muutunud veelgi tähtsamaks organisatoorseks printsiibiks internetiajastul, kus see võib ükskõik milliste veendumustega ekstremistide seas luua virtuaalse ja füüsilise kultusmiljöö. Selle asjakohasus ilmneb, kui uurida  Timothy McVeigh’, David Copelandi ja Anders Breiviki rünnakute tausta. See on tähtis ka selleks, et mõista terroristlike ringkondade – IRA, ETA, islamistliku diasporaa, Palestiina, sionistliku, musta (uusfašistliku), punase (uusmarksistliku) ja valge (valge ülimuse pooldajate) terrorismi – sisekorraldust ja geneesi. Kõik need kujutavad endast detsentraliseeritud kontrakultuure, mis mõnikord kristalliseeruvad grupuskulites või mõnikord kõigest üksikisikutes, kes on võtnud nõuks oma missiooni täide viia.

Mis puutub Breivikisse, siis tooksin esile mõned punktid:

1. Ta radikaliseeriti ja radikaliseerus Norra pisikeses, kuid tugevas antiislamistlikus ja valge ülimuse pooldajate kontrakultuuris, millel on pigem risoomi kui puu struktuur (Breivik ilmselt loodab, et tänu tema aktsioonidele muutub see puukujuliseks või koondub limaseene-taoliseks massiliikumiseks).
2. Viis, kuidas ideologiseerus tema ärevus oma isikliku identiteedi pärast ja mõtteka eksistentsi murenemise pärast Norras, on ülimalt sünkreetiline ja idiosünkraatiline. On selge, et sel ideoloogial pole vähimatki pistmist kristlusega teoloogilises mõttes. Tema kristlus on etniline märk, mis on loodud islamismi peegelpildina, et vormida heroilist sõdalasidentiteeti, millele toetudes rünnata islamiseerumist ja sellele kaasaaitajaid. Teisisõnu: ta on uusristisõdijate vaimus välminud teatava “kristianismi”, et võidelda moslemite vastu Euroopas.
3. Breiviki “Euroopa iseseisvuse deklaratsiooni” ideoloogiliste elementide äärmine sünkretism on iseloomulik sellele labürintjale ümbersünteesimisele, mis käib kaasas igasuguse nomose (religiooni, ideoloogia, poliitilise ürituse) loomisega lahendamaks kultuurilist kriisi või akuutset isiklikku anoomiat: tegu on protsessiga, mille abil pannakse ideoloogilised elemendid kokku uueks ideoloogiaks, mille alusel mõtestada maailma ja luua uus ühiskond (sellise protsessi teel on loodud kõik maailmareligioonid, sektid ja ilmalikud poliitilised usutunnistused).
4. Breiviki süntees on uusfašistliku ideoloogia näitena huvitav, sest lähtub populismist ja Euroopa uusparempoolsusest, tähistades selget lahkulöömist traditsioonilise natsismi ja neonatsismi geneetilisest ja eugeenilisest rassismist ning keskendumist identiteedile ja kultuurilisele homogeensusele. Tema rünnakud võivad olla esimesteks paremäärmuslikeks terroriaktideks, mis on lähtunud pigem Euroopa uusparempoolsusest ja uuspopulistlikust parempoolsusest kui neonatsismist. See on tugev märk, et natsistlik bioloogilise rassipuhtuse kinnismõte on paremäärmusluses asendunud identiteedipuhtuse kinnismõttega, kus nakkuslike jõudude kohale on juutide asemel pandud moslemid.
5. Minu teada ei ole Breiviki radikaliseerumise eeldusi või isiklikke põhjusi dokumenteeritud, kuid võib oletada, et see sai alguse kroonilisest või akuutsest isiklikust orientatsioonikaost ehk anoomiast, mis oli kas kumuleerunud välismõjude toimel või mille käivitasid mingid isiklikud kogemused või sündmused. See pani ta oma vihkamist projitseerima multikulturalismile Norras, kuni ta psüühika hakkas lõhestuma.
6. Kui see protsess edasi arenes, hakkas ta oma universumit manihheiseerima, jaotades maailma heaks (rassiliselt/kultuuriliselt puhtad norralased ja eurooplased) ning halvaks (moslemid Euroopas ja multikulturalistid, kelles ta näeb poliitilise korrektsuse kehastajaid, mida ta omakorda mõistab kommunismi ja totalitarismi järeltulijana).
7. Selles lõhenenud universumis tegi Breiviki psüühika läbi “heroilise topeldumise”, mille tagajärjel ta hakkas end üha rohkem pidama sõdalaseks, kellele on antud kangelaseroll kosmilises draamas ja missioon päästa sümboolsete ja füüsiliste rünnakute abil oma maa ja Euroopa tsivilisatsioon “vaenlasest” või õigemini jõududest, mis on võimaldanud “vaenlasel” Euroopasse asuda.
8. Selle protsessiga kaasnes omakorda nn Alice’i sündroom (pean silmas stseeni raamatust “Alice Imedemaal”, kus Alice kasvab ja tõmbub kokku vastavalt sellele, kui palju ta seent sööb). Breiviki uus heroiline mina tegi läbi “gigantiseerumise”, kuni alistas välisreaalsuse omaenda lihtsakoelisele rekonstruktsioonile sellest. Tema manihheiseerunud maailma koomiksitaolisusest annab aimu ta “filmi-treiler”, milles islami ja multikulturalismi demoniseerimine on eriti ilmne ja groteskne. Niiviisi purunesid igasugused empaatia või inimliku kaastunde sidemed inimestega, keda see jämedakoeline narratiiv demoniseeris, ning hävis reaalsusprintsiip, mis oleks talle teadvustanud tema tegude julmust, nagu ka mõttetust (sama sündroomi võib näha ka McVeigh’ terroristlikus kampaanias ZOG-i vastu).
9. Viimaks sulgus Breivik ideoloogilisse, enesetekitatud sotsiopaatilisse psühhoosi, kuhu ta oleks võinudki koos miljonite teiste “vihkajatega” jääda, kui poleks astunud otsustavat sammu üle Rubico tegude juurde.
10. Järgnes üksikasjaliku ideoloogia kokkuseadmine (“Euroopa iseseisvuse deklaratsioon”) ning kosmoloogia keskendamine konkreetseks rünnakuplaaniks. Breiviki ikonoklastiline kujutlus valis välja autopommi sihtmärgi ja tapetavad inimesed ning tema sotsiopaatiline ratsionaalsus asus materjalide kogumisele ja plaanide viimistlemisele. Topeltrünnaku kontseptsioon meenutab al-Qaidat, autopomm Timothy McVeigh’d, tapatöö saarel psühhootilisi kooli- ja ülikoolitulistamisi USA-s ja Soomes.
11. Kindlasti on tähenduslik, et Breivik veetis terve aasta arvutimänguga “War-craft”: tema meelestatus saarel sarnanes videomängu mängija omaga, ta heroiline teisik oli tema üle täielikult võimust võtnud (nagu ka McVeigh’ puhul, kes oli “Star Warsi” fänn).
12. Valides sihtmärgiks Norra Tööpartei, ründas ta poliitilist klassi, mida pidas süüdlaseks oma nomose jätkuvas hävitamises, sest postkristliku tsivilisatsiooni kaitsmise asemel väärtustab see multikultuursust Euroopas. Rünnaku raevukas otsusekindlus oli samasugune nagu islamistil, kes kaitseb ja levitab islamit kui lahendust maailma hädade vastu.
13. Alice’i sündroomist mõjutatud ratsionaalsusega kavandas ta rünnakud reklaamina oma üritusele, et äratada miljonid norralased ja eurooplased üles nende mugavast multikulturalismiunest ning käivitada sõjakas liikumine, mis päädiks rassilises kodusõjas, milles oleks nii Ameerika kodusõja, Natsi-Saksa kui ka Balkani sõdade elemente ning mis viiks aastaks 2083 islamivaba Euroopani.
14. Anarhistide ja nihilistide korraldatud plahvatused, Hitleri putš, McVeigh’ ja David Copelandi pommirünnakud ja Aum Shinkryo sariinirünnak põhinesid kõik samasugusel apokalüptilisel müüdil, mille järgi verevalamine tsiviilühiskonnas puhastab ja käivitab kalaklüsmilise muutuse ning tapatööd viivad võluväel ajaloolise murranguni.

See juhtum näitab, et terrorismivastased jõud ja paremterrorismi eksperdid peaksid selgelt teadvustama olulisi muutusi paremäärmusluse loomuses ning hoidma tihedamalt silma peal üksikisikuil, kelle tekstides ja postitustes ilmnevad märgid vandenõuteooriaist või paranoiast, mille sisuks on mõne ühiskonnagrupi identiteedi ohustatuse tunne. Ja kui nad hakkavad veel tellima suuri väetisekoguseid, on kindlasti aeg asja põhjalikumalt uurida.

Näiteks lastepornograafia tõkestamiseks internetis on Lääs end kokku võtnud; samal moel võiks osutuda kasulikuks ka interneti tihedam jälgimine, avalikkuse informeerimine terrorismi dünaamika ning “kahtlaste pakkide” inimanaloogide kohta. On oluline, et valitsus ja poliitikakujundajad õpiksid valmiskäsitusi läbi nägema ning mõistaksid, et ajalugu ei korda end kunagi samal moel.

Selles osas võib olla ka abi mu artiklist grupuskuleerumise kohta. Kümne aasta eest kirjutasin ma ka ülevaate paremäärmusluse metapolitiseerumisest ja europiseerumisest, mis vääriks samuti üle lugemist, sest aimab ette niisuguse grupuskuleerunud, kultusliku miljöö tekkimist, mis võis kujundada Breiviki meelsust.⁴⁵ Samuti väärib meenutamist Pierre-André Taguieffi hoiatus tema artiklis Euroopa uusparempoolsusest: ““Fašism” ega “rassism” ei tee meile seda rõõmu, et pöörduksid tagasi kergesti äratuntaval moel. Kui valvsus tähendaks millegi juba tuttava äratundmist, siis oleks küsimus ainult mäletamises. Valvsus taanduks siis seltskondlikuks äratundmismänguks, reministsentside abil tuvastamiseks, lohutavaks illusiooniks liikumatust ajaloost, mida täidavad üksnes meie ootustele või hirmudele vastavad sündmused.”⁴⁶

22. august 2011

ROGER GRIFFIN (1948) on uusaja ajaloo professor Oxford Brookes Universitys, kelle kitsamaks erialaks on olnud geneerilise (ehk üld-) fašismi defineerimine ning fašismi ja modernsuse vahekorra teoreetiline käsitlemine. Ta on koostanud antoloogiaid fašistlikest tekstidest ja fašismi tõlgendustest ning avaldanud pool tosinat monograafiat ja sadakond artiklit. Eelkõige on ta tuntud nn kultuurilise pöörde eestkõnelejana fašismi-uuringutes ning oma määratlusega “geneerilisele” ehk üldisele fašismile (mis hõlmab Itaalia fašismi kõrval Saksa natsionaalsotsialismi ning teisi nendesarnaseid liikumisi Euroopas ja mujal). Griffini järgi on fašism “natsionalismi revolutsiooniline vorm, mis taotleb poliitilist, sotsiaalset ja eetilist revolutsiooni, ühendades kangelasväärtusi kandva eliidi juhtimisel “rahvahulgad” dünaamiliseks rahvuskogukonnaks. Seda projekti inspireeriva tuumikmüüdi järgi suudab dekadentsihoovust ümber pöörata üksnes populistlik, klassideülene puhastav ja katartiline rahvusliku taassünni (palingeneesi) liikumine”.

Seoses siinse artikli teemadega vt varem Vikerkaares ilmunust ka: Alain de Benoist’ “Kodanlik vaim”, Sergei Stadnikovi “Alain de Benoist – traditsionalistlik Euroopa mõtleja” (1992, nr 2); Julius Evola “Esseid”, Sergei Stadnikovi “Julius Evola – viimne gibelliin”, Haljand Udami “Julius Evola ja traditsiooni mõiste” (1994, nr 4); Andrei Hvostovi “Silmitsi Thomas Manni, Saksa uusparempoolsete ja Euroopa ajalooga” (1994, nr 5–6); Haljand Udami “Evola, Lenin ja teised” (1994, nr 7); Jaan Kaplinski “Mõõt sai täis” (1995, nr 3); Umberto Eco “Igikestev fašism” (1995, nr 10/11); Andrei Hvostovi “Fašismikriitika kriitikast” (1996, nr 3); Karin Priesteri “Berlusconist paremal. Itaalia fašistid, huligaanid ja radikaalsed katoliiklased” (2009, nr 3); Edmund Griffithsi “Stalini teine tulemine. Uus Vene “patriotism” ja salatõdede otsing” (2009, nr 6).

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga