puud ju kasvavad
rohi tõuseb taeva poole üles
vahtraseemned lebavad
ilmaasjata õuekividel
lapsed naeravad jooksevad ümber maja
sinine suits kerkib kirsiõite vahelt
valgus on lihtsalt vajunud
puhkevatesse pungadesse õrnukestesse lehtedesse
seinal ketendava värvi pragudesse
ja õhetava õhu õnarustesse
*
metsik on ju metsik
imelik on alati natuke imelik
perenaine läheb hommikul kempsu
potikaanelt vaatab vastu noor nugis
poeb saepurukoti varju
ja vaatab ilusate silmadega
ainult natuke kaitset mitte lohutust
ainult natuke mõistmist
sõnajalad tuule käes
on suured lahtikeerdunud küsimärgid
kui nägemus oleks küsimus
siis oleks küsimus nägemus
*
vaikselt kahiseb tuul
pärnade okstes
vaikselt kahiseb ja
ega ei liigugi
pärnad liiguvad ümber tuule
ja silitavad teda
silitavad ja kallistavad
nagu tuul oleks juba tuttav
aga ei ole kunagi ju
tuul on alati kaugelt mäelt
*
päike nagu Egiptus
päike nagu Egiptuse kirjeldus
Egiptus nagu kevade puhkemine
Egiptus maa-alune püramiid
sääsed nagu maagia
sääsed nagu päikese vingerpuss
sääsed nagu Egiptuse nuhtlus
ja päikese suur marjakorv
*
lehed aga tasa kahisevad kahisevad
kõik filosoofid on liblikad
liblikad kõik on filosoofid
nad õpetavad natuke lendamist
kõrgele lennata pole vaja
kaugele lennata pole vaja
õielt õiele liblelt liblele
kuhugi jõuda pole ju vaja
lennata on vaja otsekohe
kui tuleb lendamise tuju
*
kuusk okkaid täis vindid
lasevad pikalt laulu pilved
käivad kaskede vahel põrnikad
ronivad kõrre peal tassid
seisavad laual ja seisavad
paigal ja on õhku täis
sa ju küsisid kas universum
on kangastelgedel kootud
sa ju ütlesid maailmaruum
on ruum ruumi peal läbi ruumi
*
kõnnime linna vahel vaatame maju
majad on suureks kasvanud
majad on kasvanud maa alt välja
teismelised ja igatsevad
kuhugi meist hoopis kaugemale
kus on lossid ja vangilaagrid
eks ju te kõik teate neid maju
eks ju te teate majameresid
nende rannad on küntud uduks
nende lained on varjulised
*
kujutlusvõimel on tiivad
kujutlusvõime on kärbes
kujutlusvõime peksab vastu akent
suurte säravate liitsilmadega
muidugi lööb ta akna katki
helistab politseisse ja kutsub kiirabi
kiirabi kihutab läbi öö
nagu kaelkirjak vägevalt kõikudes
isegi politsei võeti kaasa
tõsi küll pika nurumise peale
seda ei juhtu ju iga päev
et kujutlusvõime lööb öö akna katki
*
baarileti taga on klaasid
nad seisavad rivis ja ootavad
hiirvaikselt ootavad hallis rivis
kiiskavad klaasid sätendavad
oi kuidas vaatab klaasile silma
imekaunis baarineiu
oi kuidas jõuliselt tõstab klaasi
suur ja uhke baarimees
mürtsub trumm ja trompet hüüab
tantsitakse laudadel
ega ju keegi ei märganud
üht klaasi hiirvaikselt hallis rivis
*
kõik ebemed hõljuvad päikese käes
kui ta paistab läbi pärnaokste
ja kõik putukad tiirutavad tuuleõhus
vägevalt lehkava viirpuu ümber
ja tolmupilv paiskub kõrgele üles
nagu Islandi vulkaanituhk
kui ma heidan puruvanale diivanile
rõdul täis punaseid katusekilde
ja mõtlen et võiksin põõnata
veel teisegi päeva nagu sipelgakaru
aga olen ju ometi inimene
jutustatud luuletatud müütiline loom
*
tahad ju inimesi armastada
tahad ju õppida neid armastama
terve köögipõrand on verd täis
kiirabiarst vaatab nõutu näoga
kas tõesti võib tulla nii palju verd
ühest pöidlakõõlusest
jah tõesti võib tulla nii palju verd
ühest pöidlakõõlusest
kardina taga liiguvad pilved
asfaldil sagivad hüpnotiseeritud putukad
kui tahad inimesi armastada
õpi kõigepealt korralikult põlgama
õpi jälestama sügavalt nagu meri
neid väikesi pahuraid masinaid
*
siin istusime kitsas kubrikus
lauanurga taga ja rääkisime
sõbrast kellel oli seitse naist
ja lapsi veidi vähem
ta ilmus unes oli tõsise näoga
keeras rooli ja seletas mulle midagi
ütlesin kuule sa oled ju surnud
sõber jäi vait ega vastanud
hiljem ilmus ta mulle nägemuses
noor pikad juuksed pilk maha pööratud
küsisin temalt kuidas ta suri
ta ei vastanud ikka jäi aina nooremaks
vananemise oli ta unustanud
vananeda ta enam ei osanud
*
mets on ju lõbus
mets õitseb
kumalased saalivad puude vahel
sirelased hõljuvad vaablased võnguvad
mets õitseb metsikult
metsal on metsik lõhn
üks puu kriiksub teise vastu nagu uks
päike oksterägas teeb trikke
kihulane õitseb härmalõng õitseb
liidrik õitseb õiekärbes õitseb
ainult see peni tõmbas jälle leebet
jälle küla vahele pulma
*
räägitakse et aeg olevat pirnikujuline
valguse rada olevat kooldunud
kui seda rada pidi tagasi minna
jõuame sinna kus aega veel ei olnud
aga kohe hakkab ta siiski pihta
käib kärakas ja me veereme
Stephen Hawkingi uhkes ratastoolis
kibekähku käkaskaela edasi
veereme ja vudime ja potsatame
suurde udusulisesse õndlasse
ajal pole ju kunagi aega
muidu kui jumalanna pesas
*
tagahoovis on hämar ja vaikne
puulehed liiguvad nagu väikesed kalad
tundub et siin ei käi kunagi keegi
tundub et keegi ei elagi siin
aga seintel on kirjad kellegi sõnad
kellegi laused ja joonistused
keegi istus siin karedal trepil
ja mõtles et ei tahagi koju minna
keegi ütles kellelegi: lähme koju
keegi suitsetas ja sõimas telefon käes
keegi keppis kellegagi seina najal
keegi toetas käega müürile ja oksendas
kas siis praegu siin polegi kedagi
keegi ju seisab otse siinsamas
*
vaata seda koera kes lõõtsutab rohus
vaata seda kassi kes varjus istub
vaata kuidas päikesel taevas on palav
vaata kuidas ta leemendab valgusest
vaata kuumi läbipaistvaid lehti
vaata loiult õõtsuvaid kardinaid
siis sa ju näed et maa hingab
siis sa ju kuuled maa mühinat
*
rohu sees on ring rohu sees on teine ring
rohu sees on käänak rohu sees on rada
sa lähed rohu sisse hakkad rääkima
ometi polnud ju jututuju
sa lähed rohu sisse ja jutustad
jutustad juttu mis polegi mingi jutt
rohi jutustab ise ta räägib su eest
oi rohi ju jutustab jumalikult
tal on õrnalt õõtsuv ja ujuv kuju
ta liigub ja loob ja lehvitab
rohu sisse ei saa ennast ära peita
rohi saab su ka rohu sees alati kätte
sa küsid maalt kas sa tahad ilmale tulla
rohi vastab olen rohi noor ja roheline rohi