Nagu ikka, sai küsitlus saadetud kõigile, kes läinud aastal vähemalt kaks arvustust ehk kas või ühe pikema artikli eesti tänapäevakirjanduse kohta olid ilmutanud ning sealjuures polnud veel üle 35 aasta vanad. Neid oli 47. Tõepoolest: juhtuski nii, et seekord oli n-ö tingimustele vastavaid kriitikuid tubli veerandi jagu rohkem kui eelmistel aastatel harilikult. Miks, on raske öelda: et näiteks 90ndate teisel poolel kirjandusse ja selle üle arutamisse tulnud said osaleda veel viimaseid aastaid ning uut põlvkonda tuli peale “nagu rahet”, kui luuletaja sõnu kasutada? Et lihtsalt kriisiajal on ajalehtede kultuurikülgede tegijad rohkem ise kirjutama pandud? Ei tea. Igatahes vastajaid endid oli lõpuks 28, ja nagu ikka jättis osa neist mõnes kategoorias ka otsuse langetamata.
Parima 2011. aastal ilmunud UUDISTEOSENA nimetati võrdselt viiel puhul Andrei Hvostovi korraga mitmetel žanripiiridel töötavat omaelulooraamatut “SILLAMÄE PASSIOON” (Petrone Print) ja Paavo Matsini romaani “DOKTOR SCHWARZ. ALKEEMIA 12 VÕTIT” (Lepp ja Nagel). Kolm kriitikut eelistas Olle Lauli romaani “Kodutus” (Tuum) ning kaks vastavalt Asko Künnapi topeltraamatut “Mardikate määraja/Mälestused” (Näo Kirik) ja Valdur Mikita novellivihikut “Teoreem” (Hm). Korra leidsid mainimist Piret Bristoli “Maailm, mis on hea”, (:)kivisildniku “Liivlased ja saurused”, Sverre Lasni “Ristteel”, Ülo Mattheuse “Vabanemine kuulmise läbi. Mälestusi surmast”, Heljo Männi “Lind-naine. Tuvide koloonia”, Carolina Pihelga “Õnnekangestus”, Peeter Sauteri “Must Peeter”, Karl Martin Sinijärve “Krümitor 0671”, Margus Tamme “Unesnõiduja” ja Triin Tasuja “Armastust on ja armastust pole”.
Parimaks DEBÜÜDIKS pidas üheksa kriitikut Margus Tamme proosaraamatut “UNESNÕIDUJA” (Raudwara). Kaur Riismaa luulekogu “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” (Jumalikud Ilmutused) pälvis kuue, Siim Pauklini luulekogu “Aheldatud Jõgeva” (Jumalikud Ilmutused) nelja ning Mari Järve romaan “Esimene aasta” (Pegasus) ja Linda-Mari Väli romaan “Eikeegi eikunagi eikusagil” (Värske Rõhk) kumbki kahe kriitiku hääled. Anzori Barkalaja “Lohelausuja”, Kintz Kinzenbergi “Ma olen kole”, Veronika Kivisilla “Kallis kalender”, Priit Salumaa “Viimased viisteist aastat” ja Kristjan Üksküla “Kevadekuulutus” pidid leppima igaüks ühega.
Esimest korda pärisime arvustajatelt ka kõige enam muljet avaldanud ilukirjandusliku TÕLKERAAMATU järele. Siin tõstsid neli vastajat esile Harald Rajametsa postuumselt ilmunud Dante-tõlget “JUMALIK KOMÖÖDIA. PÕRGU” (Eesti Keele Sihtasutus; Tallinna Ülikooli Kirjastus). Võrdselt kolm häält läksid William S. Burroughsi romaanile “Alasti lõunasöök” (tlk Olavi Teppan; Koolibri) ja Czesław Miłoszi “Miłoszi ABC-le” (tlk ja kirjastanud Hendrik Lindepuu), kaks Claude Simoni romaanile “Flandria tee” (tlk Leena Tomasberg; Eesti Raamat) ja Kjell Westö romaanile “Kus kõndisime kunagi” (tlk Tõnis Arnover; Eesti Raamat). Korra said ära märgitud Frédéric Beigbederi “17,90 €” (tlk Anti Saar), Paul Bourget’ “Õpilane” (tlk Kattri Ezzoubi), Caroline Bréhat’ “Ma armastasin manipulaatorit” (tlk Mari Vihuri), Louis-Ferdinand Céline’i “Reis öö lõppu” (tlk Heli Allik), Mahmoud Darwishi “Meil on sõnadest maa” (tlk Amar Annus), P. I. Filimonovi “Väärastuste käsiraamat” (tlk Katrin Väli jt), “Kolm saagat Põhjamaade muinasajast” (tlk Mart Kuldkepp), Milan Kundera “Veidrad armastuslood” (tlk Küllike Tohvri), W. G. Sebaldi “Peapööritus. Tunded” (tlk Mati Sirkel) ja Yrsa Sigurđardóttiri “Kolmas märk” (tlk Askur Alas).
Pärast õige mitmeid aastaid otsustasime seekord taas vastustest tuletada ka n-ö KIRJASTAJATE pingerea, kus on kokku liidetud kõik kriitikute hääled (nii eesti kui tõlkekirjandusele antud). Et seesugune järjestus (debüütkogud ühes katlas maailmaklassikaga, üksikud praktiliselt omakirjastatud läbimurdeteosed aastatepikkuse süstemaatilise erižanrilise avaldamistööga jne jne) ainult väga suhteline ja sattumuslik saab olla, on selge seletamatagi. (Õigluse mõttes said näiteks Dante paralleelväljaande puhul hääled jagatud mõlema kirjastuse vahel.) Aga kuna ju kirjastused ise ikka edetabeleist väga on osanud lugu pidada, oleks patt see siinkohal avaldamata jätta – ehk on seesuguselgi näiteks müüginumbrite kõrval oma funktsioon:
Jumalikud Ilmutused 13, Raudwara 10, Eesti Keele Sihtasutus 5, Eesti Raamat 5, Lepp ja Nagel 5, Petrone Print 5, Tuum 4, Varrak 4, Hendrik Lindepuu 3, Koolibri 3, Kultuurileht 3, Näo Kirik 3, Hm 2, Ilmamaa 2, Pegasus 2, Tallinna Ülikooli Kirjastus 2, Värske Rõhk 2, Atlex 1, Eesti Ajalehed 1, Eesti Loomeagentuur 1, IlmaPress 1, Sinisukk 1, Verb 1.
Ent andkem sõna ka arvustajaile endile:
VAHUR AFANASJEV
Kõige paremaks lugesin Hvostovi, parim debüüt tuli Pauklinilt. Lindepuu on Czesław Miłoszi tõlkimisel peene töö teinud. Kui saaksin, annaksin meeskonnapreemia Jumalike Ilmutuste koondisele ja loomulikult selle peatreenerile Sven Kivisildnikule.
Tunnistan ausalt, et mul nagu paljudel teistelgi napib lugemisaega, kuid mingi tunne on siiski kujunenud – et see põlvkond, kes 1990. aastate teises pooles tuli, hakkab küpseks saama ning valdavalt ei ole neilt, see tähendab meilt, minu põlvkonnalt, oodata mitte üllatavaid, vaid üha kvaliteetsemaid asju. Kuna uute nimede ilmumine ei toimu enam ühiskonna ümberkorraldumise taustal, on ka kirjanduspildi muutumine kuidagi tasane, märkamatu. Noored ei tunne vanu, vanad ei tunne noori. Vanasti oli lihtne – võtad Runneli luuletuse, pöörad pahupidi, ja ongi põnev. Mida tänapäeval peaks tegema, Kivisildnikku pöörama? Sama hästi võib jõehobu soost sikutada. Loodan, et uus põlvkond ei jää eemalehoidvaks – pigem tulge kallale kui minge mööda.
JANAR ALA
Parim raamat – Paavo Matsini “Dr. Schwarz. Alkeemia 12 võtit”. Vahel on mul tunne, et kõige ideaalsem 21. sajandi alguse kirjandusvorm on lühikesed plaadiarvustused, nn popkriitika. Parimal juhul on selles midagi alkeemilist – üks meedium (popmuusika) tõlgitakse teiseks (kirjandus) püüdes anda viimasele esimese nooruslikult upsakaid intensiivsusi. Ideaalses plaadiarvustuses võivad avalduda mingid elegantsed kiirused nagu eikusagil mujal. Midagi sellist kohtasin ma ka Matsini “Dr. Schwarzis”. Seda võiks kirjeldada kui diipi kirjandusdiskot sulavate metallide ja veidrate numbrite keskel.
Parim debüüt – Margus Tamme “Unesnõiduja”. Teadsin Tamme kunstikriitikatekstidest, et ta on väga hea kirjutaja. Kui selgub, et heal kriitik-kirjutajal on ka ilukirjanduslikud ambitsioonid, siis see tekitab enamasti kahtlusi. Ma kuidagi ei taha suuta ette kujutada, et näiteks Slavoj Žižek ilmuks lagedale ilukirjandusliku tekstiga. Vähemalt oleks mul selle suhtes kohe suured eelarvamused. Tamme suhtes need kahtlused ei jõudnudki tekkida, enne kui juba sain aru, et siin on tegu täpse, vaimuka ja edgyargisituatsioonide kirjeldajaga. Kirjandus nagu Apple Mackintosh.
Parim tõlkeraamat – Czesław Miłosz “Miłoszi ABC”. Head 20. sajandi poola kirjandust pole kunagi liiga palju ja Hendrik Lindepuu õnneks jätkab oma tõlketööd. Nüüd on tema enda välja antavad raamatud saanud ka uue ja ilusa kujunduse ning see teeb veel topeltrõõmu.
JOANNA ELLMANN
Aasta 2011 parimaks tõlkeraamatuks pean “Ninniku” sarjas ilmunud Amar Annuse tõlgitud Mahmoud Darwishi luulekogu “Meil on sõnadest maa”, mida juba pikemat aega ootasin. Samuti on tähelepanuväärne Dante “Põrgu” ilmumine Harald Rajametsa tõlkes. Lõpuks ometi on see eesti keeles terviktekstina olemas! Juba mu vanaema ootas seda noorusaegadel!
Kirjandusaasta tundub eelmisega võrreldes veidi kesisem, kuid midagi siiski oli. Olulisimaks raamatuks eelmisel aastal kujunes mulle žanripiire ületav ning nende vahetasanditel kõikuv Ülo Mattheuse surmakogemuste raamat “Vabanemine kuulmise läbi: mälestusi surmast”, mis annab ka hea ülevaate Eesti lähiajaloost, olles samas läbivalt sügavbudistlik ja mõtestades uskumusi. Kuid raamatu tähtsaimaks osaks sai mulle teose teistest osadest väga erinev viimane peatükk, kus lähiajalooga ega Eestiga polnud mingit pistmist, tegemist oli hoopis Gautama surmapäeva kirjeldusega. Lugesin selle läbi 39-kraadises palavikus ning nägin unes, et väljun surnuna siinsest maailmast ja pöördun siis järsku tagasi endasse. Siiani pole ma saadud kogemuse irreaalsuses täielikult veendunud. Vot mida kirjandus teha võib! Juba üksi mainitud kummalise seiga tõttu olen Mattheusele selle raamatu eest tänulik.
Debüütidest paistis enim silma Linda-Mari Väli anarhoromantiline noorsooromaan “Eikeegi eikunagi eikusagil”, mida peaks tõepoolest iga tagikandmise eas olev noor inimene lugema. Selle aasta esikteostest mõjub see raamat kõige loomulikuma ning vajalikumana.
Luulemaastikul üllatas positiivselt Carolina Pihelgase kolmas kogu “Õnnekangestus”, mis erines oma teemakäsitluselt ta varasematest tunduvalt.
PEETER HELME
Vaadates tänavust teostenimekirja, tabas mind – nagu igal aastal – lootusetus: häid raamatuid on palju ja nende seast tuleb valida vaid üks!
Õnneks oli vähemalt debüüdiga asi lihtne: Kaur Riismaa“Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” oli minu jaoks aasta debüüt. Vabandust kõigi teiste debütantide ees, ent Kaur mitte lihtsalt ei kõnetanud mind, vaid tema tekstides on ka haaret, nii sisulises ja narratiivses kui ka keelelises mõttes. Ei ole mina veel näinud noort luuletajat, kes kirjutaks baltisakslaste ümberasumisest või 1930. aastate Narva-Jõesuust. Ja ei ole mina veel näinud debüütluulekogu, mis oleks 196 lehekülge paks ning seejuures õigusega, mitte kunstlikult materjali täis topitud.
Tõlkeraamatuga oleks justkui lihtne, aga ei ole ka. Nimelt avastasin oma üllatuseks, et Heli Allikueestindatud Louis-Ferdinand Céline’i“Reis öö lõppu” kannab tiitlipöördel aastaarvu 2010. Et raamat aga lugejani jõudis alles 2011. aasta alguses, on ta jäänud meelde möödunudaastase lugemisena. Kristjan Jaak Kanguritõlgitud China Miéville’i“Linn ja linn” on aga tõesti ilmunud 2011. aastal ning olles lugenud sama autori üht teost varem inglise keeles, pean tunnistama, et “Linna ja linna” eestindus on veenev ja tõlkija on osanud üle saada konarustest, millega Miéville kitsi pole.
Kuid – kui parima tõlkeraamatu all peeti silmas Eestis kirjutatud raamatut, siis on selleks loomulikult P. I. Filimonovja tema baroklik “Väärastuste käsiraamat”, mille tõlkimisega nägid Maarja Kangro, Katrin Väli, Igor Kotjuh ja Kajar Pruul kahtlemata palju vaeva. Tulemus on seda igatahes väärt ja minu hääl läheb antud teosele.
Nüüd kõige raskem osa – aasta parim raamat. Neid oli palju. Ja ma pole kindlasti ainuke, kelle süda tilgub verd vajadusest nimetada vaid üks. Tehes endale ülesande kergemaks, võtan kriteeriumiks selle, milline möödunudaastane teos avardas kirjanduse piire kõige enam. Selleks oli Paavo Matsini“Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit”. Raamat, millest ma täielikult – isegi vist suurel määral – aru ei saanud, kuid mida oli nauditav lugeda ka lihtsalt nii, assotsiatiivselt, tundes naudingut keelest ja mõtteuperpallidest, mis tekitasid omakorda minu peas uusi mõtteuperpalle. Pean Kulka kirjanduse sihtkapitali laiskuseks või fantaasiavaesuseks, et sellele teosele tähelepanu ei pööratud. Häid jutukaid võib ikka kirjutada, aga teoseid, mis näitavad, mis kirjandus on, mis ta veel olla võiks ja kui võimas relv on (eesti) keel, ei ilmu igal aastal.
GERLI KASE
Väga kummaline on mõnd autorit teiste seast esile tuua. Ma ei ole kõiki nimekirja teoseid lugenud, seega kardan, et äkki midagi väga head jääb tunnustamata.
Samas kirjandus on niivõrd maitse asi ja ma usun, et kui kirjanik alustab kirjutamist, siis ta teeb seda pigem sellepärast, et tal on midagi öelda, endast välja kirjutada. Kirjutamine on niivõrd isiklik. Just selle isikliku väärtuse tõttu on isegi oma kirjutise avaldamine kuidagi ohtlik, sest kunagi ei tea, mis teosest arvatakse ja äkki võetakse autori suhtes mingi hoiak.
Raske on selgitada, miks üks tekst on teistest tähenduslikum, sest teosest tähenduse otsimine on iga inimese jaoks individuaalne, toetub läbielatud kogemustele, unistustele jne. Kui lugeja tunneb teosest ennast ära või samastub autoriga, on olnud samas situatsioonis nagu raamatu tegelane, siis väärtustab ta sellist teost rohkem kui mõnd teist, võõramaks või kaugemaks jäävat.
Arvan, et ka tõeline autor ei saa hakata kirjutama puhtalt sellepärast, et pääseda kuskile edetabelisse. Kuid on vist juba tõsiasi, et igas eluvaldkonnas on tekkinud oma ala parimad jne. Eks inimestel ole võistlushimu veres.
IGOR KOTJUH
2011. aasta oli minu arust eeskujulikult hea kirjandusaasta, kui hinnata ilmunud väärtkirjanduse järgi. Kindlaid favoriite raamatute seas polnud kuigi palju, mis viitab alternatiivide olemasolule.
Uue trendina näen eesti venekeelsete kirjanike otsustavust ja otsust avaldada oma teoseid esmalt eestikeelses tõlkes, nagu juhtus Andrei Ivanovi romaaniga “Peotäis põrmu” ja P. I. Filimonovi luuleraamatuga “Väärastuste käsiraamat” (kuigi üksikud luuletused viimasest olid ilmunud autori kahes venekeelses kogus). See on üsna kõnekas signaal, mis annab mõista, et (a) Venemaa kirjandussüsteem ei vaatle Eesti venekeelseid autoreid “omadena”, nad on välisriigi (juhtumisi venekeelsed) kirjanikud; (b) Eesti venekeelne meedia ja lugejaskond pööravad suhteliselt vähe tähelepanu kohalikule venekeelsele kirjandusele, kuna jätkuvalt ollakse sõltuvuses Venemaa kirjanduselus toimuvast, ning nii pole Eesti venekeelses kultuuriruumis toimivat kirjandusprotsessi; (c) eestikeelne kultuuriruum arvestab kohaliku venekeelse kirjandusega järjest enam, näiteks eesti keelde tõlgitud teoseid arvustatakse korralikult. Kuhu viib selline asjade käik tulevikus? Ei ole välistatud, et vähemalt osa Eesti venekeelsest kirjandusest kunagi täielikult integreerub Eesti rahvuskirjandusega ning saab staatuse, mis oleks võrreldav soomerootsi kirjanduse omaga Soomes.
Teine oluline nähtus on olnud täheldatav juba mõnda aega, sh möödunud aastal. See on teoste žanri küsimus, mis tõusis päevakorrale koos “Minu…”-sarja ja elulooraamatute populaarsusega. Lühidalt: enam ei saa jagada raamatuid kahte suuremasse rubriiki: ilukirjandus ja teadmiskirjandus, nagu tehakse raamatukogudes ja -kauplustes. “Minu…”-sari pole teadmiskirjandus, kuna seal ei ilmu reisiteatmikud või -juhid, kuigi jutustatakse teatud maa elust ja kommetest. Ning samas pole see ka ilukirjandus, kuna tegemist pole romaanidega või mõne muu jutustava proosa vormiga, kuigi sageli need raamatud toetuvad fiktsioonile. Mis see siis on? Kas klassikaline reisikiri? Kas mingi omaette sünteesžanr? Igasugused edetabelid võiksid luua eraldi rubriigi vähemalt “Minu…”-sarja raamatute jaoks, siis saaksid ilukirjandus ja teadmiskirjandus jätkata n-ö vanaviisi stiilipuhtalt. Kuid ka siis jääb lahendamata olukordi. Miks Aare Pilve Rooma-raamat “Ramadaan” kvalifitseerub ilukirjanduseks, aga “Minu…”-sarja Itaalia-raamat mitte? Miks Tõnu Õnnepalu luulepäevik “Kevad ja suvi ja” on ilukirjandus, aga Mihkel Raua “Musta pori näkku” mitte? Ja mida arvata Andrei Hvostovi raamatust “Sillamäe passioon”? Kas see on kirjaniku elulugu? Petrone Prindi kõvade kaantega “Minu…”-raamat? Katkendlik esseeraamat? Uuriva ajakirjanduse näide ehk feature-lugude kogumik? Või on see hoopis uusnovell – kandideeris ju peatükk “Astma” Tuglase novellipreemiale? Ja miks kõiki neid küsimusi ei teki näiteks Käbi Laretei raamatutega? Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda suurem on vajadus žanri evolutsiooni käsitleva kirjandusteadusliku debati järele.
MIHKEL KUNNUS
Alustuseks tahaksin natuke kontekstiväliselt tsiteerida Uku Masingut: kui tahad, et sulle oleks kõik lubatud, siis saa enne selliseks, kellele on kõik lubatud. Et konventsioonide purustamise ja püha loomevabaduse kunstiliseks tippsaavutuseks ei jääks kaashäälikuühendi rikkumine jms või romaan, mille läbilugemiseks piisab ka aeglasel lugejal kahest tunnist. Mida arvata Geenius-kokast, kelle kolmekäiguline lõuna koosneb isutekitavast šokolaadinööbist, tõesti imehõrgust tikuvõileivast ja tummist punkti virutavast espressost?
Kaua töötab õigustus: “Ära välista! Äkki sa pole sihtgrupp! Küll leidub ka üks kurguni täis gurmaan, kellele see filigraanne komplektlõunake täpselt ideaalne on!”?
Kategooriad ja tüpoloogiad pole mingi kuri arhaism ega tsensuur Loojate ahistamiseks, vaid toimiva kommunikatsiooni eeldus ja – NB! – juba ammu on suuremaks probleemiks (omale sobiva) jalgratta ülesleidmine, mitte selle olemasolu või taasleiutamine kuskil. Kas ikka maksab Jim Ashilevi, Peeter Helme ja Rein Raua kaantega laaste romaanideks nimetada?
Väga hea väike romaan – rõhutan: romaan! – on näiteks Paul Bourget’ “Õpilane” (parima tõlkeraamatu hääl).
Parima kodumaise raamatu hääle annan Olle Lauli “Kodutusele”, tundub, et selles on leitud üpris optimaalne tasakaal tunnetusliku väärtuse ja esimese vastuvõtutasandi lihtsuse vahel.
Parimaks debüüdiks nimetaksin Margus Tamme “Unesnõiduja”. Kui see ei kõlaks nii talumatult kõrgilt, siis ütleksin, et ideaalne algus: autor juba näeb, aga veel ei mõtle ega sünteesi. Aga see kõlab ikka talumatult kõrgilt, ja seega ei ütle.
Kõrkust soodustab ka see, et 2011 oli mingis mõttes Tammsaare aasta ja Tammsaarega on ikka sedasi, et pärast temaga tegelemist tundub värskelt jooksev kirjandus lausa vihaleajav ajaraisk ja lurr. Elem Treierilt tuli teine, (kõnekate joonealustega) täiendatud trükk raamatust “Tammsaare elu härra Hansenina” ning lisaks ilmus kaks suurepärast doktoritööd Tammsaare ainetel: Mirjam Hinrikuse “Dekadentlik modernsuskogemus A. H. Tammsaare ja nooreestlaste loomingus” ja Maarja Vaino “Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus”. Eriti viimast soovitaks kõigile noortele autoritele. See on nagu helihark, mis annab Kirjanduse mõõdu kätte.
Veel jääb 2011. aasta meelde sellega, et kohmakas ministrihärra äratas oma kolistamisega progressiivse vaimu dogmaatilisest nõidusunest ja selle üheks tagajärjeks oli teaduslik avastus, et haldusjaotusest sõltumatu juurdepääs sopakirjandusele on kaasasündinud inimõigus. See on vist üks suurimaid alandusi, mis Inimesele pärast “Liikide tekkimist” osaks on saanud.
PILLE-RIIN LARM
Pean tunnistama, et enim ei rõõmustanud mind 2011. aastal mitte algupärane eesti kirjandus, vaid maailmakirjanduse ühe n-ö tüviteksti meisterlik tõlge. Selleks oli Harald Rajametsa eestindatud Dante Alighieri “Põrgu” (kommentaarid Ülar Ploomilt) – esteetiliselt nauditav, akadeemiliselt ammendav ja hariduslikult hädavajalik.
Oluline oli sügisel kulmineerunud “Kalevipoja” juubeliaasta, mille üks tähtsündmusi oli omakorda eesti eepose ekspansioon (ingliskeelsesse) globaalkultuuri: Marin Laagi toimetatuna ilmusid samade kaante vahel “Kalevipoja” eestikeelne uustrükk ja Triinu Kartuse ingliskeelne tõlge. Lisaks toimus Tartus eeposekonverents. Käesolevgi aasta on juba kinnitanud, et “Kalevipoja-renessanss” (Peeter Helme) jätkub.
Tüvitekstidega on muidugi raske võistelda. Siiski ei jäänud märkamata, et eesti kirjanduses ilmus mullu päris palju nimetamisväärset: head (pigem vabavärsilist) luulet ja väikest kaunist proosat. Mahukama proosa hulgas näivad lugejate laiu hulki enim haaravat mitmesugused biograafilised ja ajalooainelised teosed (Andrei Hvostov, Indrek Hargla jt). Romaaniauhinna jätaksin sel aastal paraku siiski välja andmata.
Nii möödunud aasta luules kui proosas hindan debütantidest enam juba tuntud autorite loomingut. Luules nautisin kõige rohkem Kristiina Ehini neid tekste, kus ei püüta lõppriimi kasutada, ja Mari Vallisoo viimast kogu. Proosas tõusevad praeguse lugemuse põhjal esile Valdur Mikita ja Toomas Vindi novellid, Kristiina Ehini jutud, Peeter Helme (lühi)romaan. Kõrgelt hindan Ülo Mattheuse žanrihägusat “Vabanemist kuulmise läbi”. Ainus draamateos, mida lugesin, oli Vikerkaares ilmunud Anti Saare “Ahi”, mis ei võimalda üldistusi teha.
Debütantide seas pean mõningaid palju tähelepanu pälvinud noori prosaiste tugevalt ülehinnatuks. Kindlasti nõustun aga (proosa)luuletaja Kaur Riismaa tunnustajatega. Tema “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” hakkas seejuures lugedes kohe kokku kõlama teise möödunud aastal ilmunud väga hea luulekoguga, vanameister Traadi “Vastsete Harala elulugudega”. Teiseks lemmikdebütandiks sai Siim Pauklin “Aheldatud Jõgevaga”. Sarnane ja sümpaatne on kõigi kolme võime nii argipäeva absurdi kui ka imesid märgata ning hoiak, mis on korraga irooniline ja empaatiline.
Juba mainitud tõlkepärlile lisaks mõjus lausa palsamina Jüri Talveti tõlgitud Athanase Vantchev de Thracy “Vinum mysticum”.
Kogu aeg toimub midagi põnevat kirjandusteaduses. Kaante vahele jõudnud uurimuste hulgas ei saanud sel aastal vastu panna Jaak Tombergi, Arne Merilai, Peeter Toropi ja Maire Jaanuse kutsele.
Kokkuvõtteks on hea meel täheldada vana klassika elujõudu, maailma- ja kodumaise kirjanduse dialoogi, tuntud eesti kirjanike jätkuvat vormi ja mõningaid õnnestunud debüüte. Küll tuleb see romaan, mis raputaks või lummaks, ka jälle.
AARE PILV
Kirjandusaasta oli ilmselt ühtlaselt tugev, järeldan seda sellest, et nii uudisraamatute kui debüütide hulgast parima valimine nõudis nuputamist. Et oma südant kergendada, mainin ära viisikud, mille hulgast oma raske valiku tegin (ütlemata, kelle poolt lõpuks hääletasin): Helme “Varastatud aja lõpus” (intellektuaalne esseistlik lühemat sorti proosa on Helme tugev külg), Lauli “Kodutus” (näide sellest, kuidas teha veenvalt üldistusjõulist proosat puhtalt dialoogi ja sündmustekirjelduse kaudu), Mikita “Teoreem” (eesti kontekstis ikka täiesti ainulaadne viis kirjandust teha), Viidingu “Kestmine” (samad sõnad), Vindi “Kunstniku elu” (lihtsalt nauding professionaalsest loovestmisest). Ja eks häid raamatuid oli muidugi veel (Kivisildnik, Matsin, Traat jne). Debüütide hulgast mõtlesin Siim Pauklinile, Kaur Riismaale, Margus Tammele, Marko Veinbergsile (autor, kes ajas segadusse – mis pagan see nüüd on, valitud poeetika ikaldumise jälg või midagi väga head; aga see on juba väärtus, kui kunstiline tekst tekitab sellist teravat nõutust), Linda-Mari Välile.
Mis veel? Kultuuriministri algatus raamatukogude komplekteerimist parandada on üldideena tervitatav, kuid konkreetse teostusena siiski läbi mõtlemata ja seepärast kitsa ja nihkes sihikuga (olen sellest teisal juba kirjutanud). Imestama pani osa kirjandusinimeste üleolev ja ülbe suhtumine lugejaskonda, mis selle teema aruteludes esile kerkis ja andis tunnistust, et mõnikord võib mõnede kirjanike võõrandumist ühiskonnast võrrelda meie praeguse valitsuse omaga. See oli pisut kurb tõdemus. Vandlitorn on muidugi loomeinimese inimõigus, aga ikkagi.
Hea meel on aga näiteks sellest, et jõuliselt on ennast väga hästi läbi mõeldud tegevusplaaniga väärtkirjastusena kehtestanud Tallinna Ülikooli Kirjastus. Erinevate kirjandusfestivalide ritta on erilise maiuspalana lisandunud juba teist korda toimunud interdistsiplinaarne, rahvusvaheline ja marraskuine Hullunud Tartu.
Kirjutan siinset juttu õpetajate streigi esimesel päeval, mil ajakirjandus räägib valitsuse plaanist anda rikastele sotsiaalmaksusoodustusi. Mõtlen, kas uus loomeliitude pleenum oleks tänapäeva Eestis vajalik – et küsida taas kord: “Kui võim on rahva käes, siis kelle käes on võim tegelikult?” Vajalikkuse küsimusest olulisem on aga sellise asja võimalikkuse küsimus – kas loomeinimesed oleksid selleks võimelised ning kas ühiskond ja võim peaks seda üldse tähenduslikuks? Vastust ma ei tea.
HEILI SIBRITS
2011. aasta kinnitas, et raamat on Eestis kallis. E-raamatki pole siin häid uudiseid toonud. Pigem tuleb leppida tõega, et langevate müüginumbrite ajal muutub raamat aina kallinevaks luksuseks. See ei tohiks nii olla. Aga on.
Peeter Oja eurose “17×4” menu kinnitab, et hind on oluline. Kuigi mina pole kunagi raamatupoes oma raha halvemini kulutanud. Samas peab tunnistama, et Oja vihikuke, sest raamatuks seda siiski ei saa nimetada, on geniaalne (äri)idee.
Eesti autorid jätkavad kirjutamist vaatamata raamatupoodides ja kirjastustes toimuvale, aga probleemiks on kirjanike võimalus pühenduda kirjutamisele. Seepärast rõõmustan iga hea raamatu, nii eesti kui tõlkekirjanduse ilmumise üle. Ei saa öelda, et 2011. aastal ilmunuks liiga palju häid raamatuid. Aga pilt pole ka lootusetu.
Suurimaks üllatajaks oli Olle Lauli “Kodutus” – masendav tänapäevalugu uue nurga alt, sama võib öelda Rein Raua “Hotell Amalfi” kohta. Nauditavaid hetki pakkus Kristiina Ehini “Viimane monogaamlane”. Jim Ashilevi “Ma olen elus olemise tunne” võlus kujundite ja keelega, aga elust tülpinud ja reklaaminduses töötava peategelase valudest on saanud juba liiga paljudest raamatutest lugeda. Just omapäraste ja üllatavate peategelaste põud on eesti kirjanduses jätkuv.
Kahtlemata mõjuvalt kirjutatud (ja hästi tõlgitud) oli Andrei Ivanovi “Peotäis põrmu”, ainult et sellest raamatust tuli jõuga kinni hoida – ülimalt ängistav maailm pressis raamatulehtedelt reaalsusse. Eestiga seotud tõlkeraamatutest tõstaks esile veel Prantsusmaal elava Katrina Kalda “Eesti romaani” ja Priit Pärna soomlannast õpilase Katja Kettu “Keevitajat”.
Ilukirjandustõlgete osas oli pilt kirju, ei hakka siin pikka loetelu trükkima, mainin vaid Czesław Miłoszi “Miłoszi ABC-d” ja “Teeäärset koerakest”, Daniel Glattaueri “Hea põhjatuule vastu”, George R. R. Martini “Mõõkade maru”, Juri Vella “Järvetuult”, Daniil Harmsi “Väljapudenevaid vanaeitesid” ja José Eduardo Agualusa “Minevike müüjat”. Thomas Glavinici “Öötöö” sattus huvitavasse võrdlusse Mari Järve “Esimese aastaga”. Eestlanna tubli debüüt üsna hõredas konkurentsis.
See-eest luuleraamatute valik oli külluslik – Mats Traat, Karl Martin Sinijärv, Jürgen Rooste, Asko Künnap ja minu mullune lemmik vanameister Hando Runnel.
Jätkuvalt pakub väärt lugemist (ja mõistliku hinnaga) Loomingu Raamatukogu, viimase suurima elamuse kinkis Nora Ikstena “Neitsi õpetus”. Kindlasti oli 2011. aasta ka Tallinna Ülikooli Kirjastuse kannakinnitamise aasta.
MAIA TAMMJÄRV
Kuivõrd sattusin sel aastal Betti Alveri debüüdiauhinna žüriisse, olen 2011. aasta debüütidest suure osa läbi lugenud ja need olid meil tugevad küll. Ka siinses Vikergallupi-otsustuses läks rebimiseks Margus Tamme ja Kaur Riismaa vahel ning seda valikut polnud üldse lihtne teha, niisuguste valikute tegemine tuleks tegelikult üldse ära keelata. Nii Tamm kui Riismaa tunnevad oma vahendeid, oskavad suurepäraselt kasutada keelt, Tamm võibolla pisut ootamatumal moel, mis vahest siin ka otsustavaks sai, aga olen väga hästi teadlik niisuguse otsustusaluse piiratusest.
Kui nüüd rääkida parimast raamatust üldse, siis “rebisid” eelmainitud debüütteosed “minu nimekirjas” täiesti võrdselt Bristoli ja Mikita omadega. Kõik olid väga head, autorid valdasid suurepäraselt kirjutamiskunsti, olles seejuures väga erinevad mitmeil tasandeil. Praegu valisin Bristoli ja võibolla sai seejuures otsustavaks ka kitsam autorikontekst – rõõm selle üle, et Bristol paistab lõpuks lähenevat maitsele, mis tema varasemaid (proosa)teoseid nii hästi omaks võtta pole tahtnud, et viimaks ometi jõuab ta lähemale ka rohkemaile lugejatele. Ja ma ei mõtle seda mitte niivõrd sisulises, vaid vormilises mõttes – vorm on muutunud ligipääsetavamaks, samas kaotamata bristollikku hämaruse/varjatuse võlu.
Mul on hea meel, et hoolimata rasketest kultuuripoliitilistest oludest (mis on muidugi ju olnud sellised juba kaua aega) ilmus 2011. aastal siiski nii palju häid raamatuid. Sest nimetatud neli pole ju üldsegi mitte kõik. Ja mind eriti ei morjenda ka see täiesti piisav hulk halbu raamatuid, mis ju ikka headega kaasas käivad, ikka ilmuvad. Las nad siis ilmuvad.
SVEN VABAR
Valdur Mikita “Teoreem” koosneb kahest jutust, ning aasta parimaks raamatuks pean ma seda eeskätt esimese jutu “Jänesekapsa teoreem” pärast, mis lisaks autori puhul ootuspärasele pillavale vaimukusele ja fantaasiale oli veel ka ebaootuspäraselt isiklik ja siiras – võibolla isegi “uussiiras”? – ning hetketi kuidagi “vanatark” nagu Viivi Luik või Karl Ristikivi. Või tegelikult, mida siin ikka nii väga ebaootuspärast on. Eks ole ju Mikita juba ammu meie kirjanduse elav klassik. Samas raamatu teine tekst “Nõia teoreem”, nagu Eesti Ekspressiski kirjutasin, pole päris klassiku vääriline. Kuid nauditavalt totter ja lausete tasandil ülinaljakas on seegi.
Üldiselt ei olnud väga viljakas aasta. Vanad ja head kirjanikud olid võrdlemisi vait, noorte seas ussviirusena leviva uussiiruse puhul üldiselt ühinen Mihkel Kunnuse kriitikaga selle kohta, kuigi Kunnuse hoiaku põhialustele oleks mul paljugi vastu vaielda. Tunnistan ausalt, et ega ma ju väga palju uudiskirjandust lugenud olegi; mind köidavad kirjanduses (nii eesti kui maailma omas) üsna spetsiifilised sektorid. Näiteks ei ole ma jõudnud lugeda Olle Lauli “Kodutust”, mille kohta palju head on kuuldunud. Kui poleks Mikitat, oleksin parima raamatuna eelistanud Carolina Pihelga “Õnnekangestust”, mis on väga tugev kogu ja ta senise kolme seas kahtlemata parim. Ühtlasi ootan põnevusega Kadri Noormetsa debüütraamatut.
Mis parimasse tõlkeraamatusse puutub, siis läheb mu hääl Olavi Teppani Burroughsi-tõlkele eelkõige selle eest, et ta nii olulise teksti lõpuks eestindas. Tõlge ise, nagu ma hetkel veel ilmumata Ekspressi artiklis olen kirjutanud, oli kuidagi liiga sõnasõnaline, inglise keele pärane, ühesõnaga ei olnud väga ladus lugeda. Erinevalt originaalist, mis on pillavalt spontaanne, assotsiatiivne, hullumeelne. Aga ma ei ole tõlkespetsialist ja ei julge isegi väita, et “Alasti lõunasööki” üldse saaks eesti keelde ladusamalt tõlkida. Lugeda annab küll; selle, mis on “Alasti lõunasöögis” geniaalset ja lummavat, saab eestikeelsest tekstist kätte.
Ühtlasi tervitan Vikerkaare otsust hakata tunnustama ka aasta parimaid tõlkeraamatuid. Eesti kirjanduse kestmise seisukohalt on see ülioluline. Tõlkekirjanduse teema peaks eesti kirjandusüldsus tõsiselt ette võtma: korralikud kulka stipendiumid, ekspertide koostatud nimekirjad maailmakirjanduse olulistest teostest, mis tingimata tuleks tõlkida jne. Kuhu see kõlbab, et meil ikka James Joyce’i “Ulyssest” eesti keeles veel pole?!
BERK VAHER
Parim raamat: Paavo Matsini “Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit”. Eksp-kirjandus võib veel kütkestada, kui ei rahuldu pelga inertse plötutamisega, vaid juurdub mõnes tunaselt tähendustiines, kuid tänasest tõrjutud märgi-ilmas. Kui meil ka sinna õiget asja pole, pruugiksime märgata, kuis Matsin seda hingab, ja tekstiga juhtub seepeale miskit, mida teistel ei juhtu.
Parim debüütraamat: Kaur Riismaa “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”. Küllalt juba “uussiiraste” virilast käsikiimlusest – tere tulemast vanaluiskamitele, kes mõistavad jutustada (teisi) inimesi!
Parim tõlkeraamat: Dante Alighieri “Jumalik komöödia. Põrgu”. Ilmus ka vähem- ja mittepostuumseid tõlketeoseid, aga mis selle kõrval neist? Ons Dante surnud? Ehk rändaski ta ajas, mitte ruumis, ja seitsmesaja aasta eest just sattus meie aega?
Kirjandus 2011: ennekõike eurokõlbulik, ent üllatusvaene käsitöö. Kirjanike kasvav lugejateadlikkus, ent ka -kartlikkus. Eneseõigustus, isegi kui mitte otsesõnu. Ümberasumine: teater, muusika, kino. Elulood, listid, Facebook.
Kasvav korporatiivsus. Kahanev eliit. Nimekirjakirjanikud ja need teised. Esimesed võivad vanas vaimus raamatuelu jätkata, kui nende köiteid ka Kersna ja kokkade kõrvale menutabelitesse ei mahugi; teiste osaks jääb üha sagedamini Kulka eitus, õrn lootus nõudetrükimonopoli (Jumalike Ilmutuste/Gutenbergi Poegade) halastusele ning üha vältimatum enesekoolitus e-üllituse vallas. Aga mine tea, kumb leer pikapeale (rohkem) “võidab”.
Kasvav vanaraamatuturg. Ja huvi olnud aegade, kadunud kirjanike vastu. Kahanev vajadus uute tulijate järele. Ehkki kirjanikuks soovijatest puudust pole. Aga soov läheb üle. Või siis hakkavad nad inglise (prantsuse, saksa, hiina) keeles kirjutama. Ja saavad peagi ilmakuulsaks, siinsete meelehärmiks. Ent kadedus on asjata, ainult meie oskame neid üleüldse veel eesti kirjanikeks pidada.
Ega eestikeelne kirjandus seepärast kuhugi kao, ehk küll võib oma tuumakamais ilmnemistes jääda üha väiksemaisse osaduskondadesse, saada omamoodi salakunstiks või -teadmiseks – kultuskirjanduseks. Kuniks kirjasõna, seniks ka kirjandust, ja maailmas pole vist teist sellist rahvust, mille liikmed end nii pidevalt ja kinnismõtteliselt tekstindaksid – viilides kriisigi ajal tööst, et kirjutada raevukat kommentaari, jäädes kodust põgenenuna ikka vahele Facebookis või tootes virnade viisi reegleid ja seadusi, mida keegi ei vaevu täitma. Tekstuaalset entroopiat on meil nii palju, et mingisugunegi kirjanduslik elu on selle paratamatu kaasnähe.