Kollane vesi,
loomaaedikus –
kauge, külm, aprioorne,
ja seal, nagu trummipulgad,
metsikute laste
otsatud tähestikud:
Oo Õlg, Laast, Klaasikild,
oo Joonsirged Sküüdi Tuuled,
ja otse karnevalilik kaklus keldrites,
Paber, Paber, Paber,
oo õlejungad,
oo märjad tähed sõrmedel!
SIIN JA PRAEGU – SEE KUI LÕIKAB,
KUID AINULT MIND, MITTE TEID!
LÕIKAB – LÄBI PILTIDE JA KLEIDI
JA LÄBI LINNUKÜÜNTE!
Lehmasõrad – eredad, uskumatud,
midagi otsekui väljasõidult lahele,
midagi otsekui ballilt,
ja kohe, nagu rappuvad rööpad,
eredad, laiad, halastamatud
meid embavad kaasosalised –
käed, õed, kaelad, emad!
Virgume jälle, virgume,
jälle uinume ja möödume
ei eile, ei täna, ei homme, a-a-a-a-a! –
LÄBI LASTE KISA,
LÄBI MÄRGADE TÄHTEDE,
LÄBI PILTIDE JA KLEIDI
JA LÄBI LINNUKÜÜNTE
1960