Maša mees
tundsite talle kaasa,
olite kindlad, just mina
mürgitasin ta elu.
aga mõelge, mis elu
mul oli pühaku kõrval.
magasin ta sõbrannadega.
ta ei võtnud neid kuulda.
mängisin raha maha,
ta keetis nõgestest maitsvat suppi.
karjusin ta peale,
ta vaatas mind ikooni silmadega.
mida kõike ei teinud ma selleks, et
ta vaataks mind
kui ihatud meest.
et prõmmiks uksega,
et virutaks kastruli mu pihta.
et ei pööraks mulle
põlastavalt selga
meie külmas voodis.
kalli graniidi all ootan.
ta nimi on juba raiutud minu oma kõrvale –
aja küsimus.
armastasin vaid teda.
kaks minevikust. Marika ja Marek
sõrmused vahetasime ja tõotused.
nüüdsest peale koos.
– iial ei näinud ta mind kitlis ja juukserullidega
– tal polnud eales põhjust noomida mind sõpradega joodud õlle pärast
miks viiakse pulmapäeval lilli
Tundmatu Sõduri mälestussamba juurde?
suudlesime lintidega ehitud
Volga tagaistmel.
meie jaoks jäi ta nimetuks. sõdur,
kes uinus vastusõitva Kamazi roolis.