Vilja Kiisler
Peeter + Tõnu = armastus. Külalised jumala kodus
Peeter Sauter, “Märkmeid vaeste kirjanike majast”; Tõnu Õnnepalu, “Mandala”
Poeemiks nimetatud “Märkmed” on kõige kaunim teos, mis Sauter eales kirjutanud. Kas see just poeem on, ei tea. Mu meelest on tegemist pigem mandalaga, kõiksuse kujutisega, mille puhul võhiklikule Lääne inimesele ei olegi nii tähtis, missugusele konkreetsele jumalusele on see pühendatud. Lääne inimese silma all valmistavad mandalaid enamasti kuskilt kaugelt tulnud mungad mitme päeva jooksul värvilisest liivast, ja kui kaunis kujutis on lõplikult valmis, puhutakse see laiali. Neidki märkmeid võiks ilmselt kokku panna mõnes muus järjekorras, mõnes teises rütmis, neid kirjapanekuid võiks ehk olla rohkem või vähem, st nad võiksid keskenduda mõnele teisele jumalusele – otsustav on pühendumus mandala valmistamisele ja loodud teose tagasiandmine kõiksusele, kosmosele.
Nii tuleb välja, et Sauterist ei saa rääkida ilma Õnnepaluta, kes hiljuti ilmutas “Mandala”-nimelise raamatu. Ühel ja samal aastal sündinud Sauter ja Õnnepalu on oma viiekümne eluaasta vältel ilmunud tekstidega välja lunastanud veksli kirja panna enam-vähem ükskõik mida peaaegu et ükskõik kuidas – need, kes loevad, loevad niikuinii. Sest kui üks autor kord meeldib, meeldib ta vääramatult kõiges. Nii on Õnnepalu Sauteri kohta kirjutanud, ent samavõrd ja selgemaltki on see tõsi tema enda kohta. Just Õnnepalu on Sauterit nimetanud suureks moralistiks, aga samavõrd ja ehk eelkõige on ta seda ise, sest suur moralist on Õnnepalu määratluse järgi see, kes otsib õiget: inimest, elu, armastust, mida soovite. Nii näib, et isegi teisest kirjanikust kõneldes saab autor kõnelda vaid iseendast, oma loomingust. Mõlemad on peaaegu et pühamehed valmis. Sest ega kuuluta ju pühamehed mingit abstraktset usku või kellegi ammust väljamõeldist, nad kõnelevad iseenda kogemusest: sellest, kuidas kõiksus on end neile näidanud.
Nii “Märkmed” kui ka “Mandala” on minavormilised, ent ei Sauteri ega Õnnepalu puhul pole kunagi olnud põhjust kahtlustada odavat biograafilisust. Samas ei pruugi inimese ja autori mina alati jääda ka nii kaugele, kui autorid on vahel näidata soovinud. Õnnepalu on ühes telesaates kinnitanud, et tema see kirjanik küll ei ole, kellest “Mandalas” jutt käib, vähemasti poolega olevat lugeja petta saanud, kui midagi säärast uskuma jääb. Sauter jälle jutustab vahel ajalehele, et ta ei joo üldse nii palju, kui raamatute järgi arvata võib. Teosed aga tunnistavad usutavamalt kui autor, et raamatuis kõnelev mina pole mitte niivõrd inimene Sauter või inimene Õnnepalu, kuivõrd isekusest vabanenud vahendaja, kes annab edasi seda, mis on ja kuidas on.
Mõlemad mandalad on sündinud äratundmisest, et on, nagu on, ja seda on-i saab sõnaga riivata, kuigi see “on” ise ei ole sõna. Autori osaks on jäänud veel ainult lasta esile tulla sellel, mis end tema kaudu näidata tahab, mitte ise mingit suurt kunsti teha. See, mis ilmsiks tulla tahab, valib ise ka vormi. Võib valida ka näilise vormituse. Esile tulla laskja ülesanne on lihtsalt see esiletulemine ära kannatada. Ei ole väga vahet, mismoodi see n-ö tehniliselt käib, kas viina võttes ja lage vahtides või kõndides postkastini ja tagasi. Üksi tuleb ilmselt olla, ühel lühemalt, teisel pikemalt; lugeda, mis teised on kirjutanud, ja siis sellest lahti saada – nagu sellestki, mida ollakse ise varem kirjutanud, sest iga mandala kirjeldab kõiksust n-ö otsast peale ja lõpuni välja, tühjusest alustanuna jõuab ta “kõigeni”.
Suure kunstiga pole sellel kõigel enam kuigi palju pistmist. Õnnepalu loomingus on eriti selgelt jälgitav see kunsti, kunstlikkuse vähenemine. Mida edasi, seda vähem tehtust. “Mandala”, aga ka “Flandria päevik” ja “Paradiis” on end justkui ise kirjutanud näiliselt mitte millestki, aga ometi loed ja loodad, et tekst veel otsa ei saa, ja kui saab, siis võib otsast peale hakata või lugeda suvalisest kohast. Mida vaevalt teeks, kui Õnnepalu ei oleks. Sauteri looming on mahukam ja ebaühtlasem, hästi tehtud juttude hulka on sattunud ka plära (ühe raamatu pealkiri ongi “Plära”), aga selles siksakilises tees on algusest peale tunda olnud meest, kes kord sõnastab mandala. Saada on ju võimalik ainult selleks, kes juba ollakse.
Kahtlus, kas tulemus on veel üldse kirjandus, näib olevat ühine – “olen saanud grafomaaniks,” kirjutab Sauter. Täiskirjutatud paberid ja failid olevat ta suurim varandus, mille ta esimesena päästaks põlevast majast, aga ei tea, kas see nii ka oleks, sest teisal kütab ta käsikirjadega ahju. Grafomaani toimimisena võib paista “Mandala” kirjaniku hommik, mis algab eelmisel päeval kirjutatu ärakustutamisega. Nii ei muutuvat kirjutatu kunagi liiga suureks ja raskeks ja polevat ka karta, et see meelde jääks.
Sauter aga puhastab grafomaania halvustavast tähendusest, see hakkab kõlama sõnakire või pigem sõnaarmastusena. Kirjutamine on kodu, mitte mõni maja Tallinnas Koidu tänaval. Või Paradiisis või Kollases majas või Kärbse majas. Ehkki Sauter on mitmel pool kinnitanud, et kirjandust ei tohi liiga tähtsaks pidada, ja Õnnepalu “Mandala” kirjanik unistab lihtsast elust ilma kirjanduseta, aednikuna, on kirjutamine mõlemale sakraalne tegevus – üleüldse ainus mõeldav olemise viis. Kuna see, kuidas on, laseb kirjanikul end puudutada vaid sõnades, jääb ta ikka kirjutama ja avaldama – see on nagu narkomaania, mille liigiks Sauter grafomaania ehk kirjutamisarmastuse sõnastabki. Päriselt aga osutub kirjutamisarmastus armastuse kirjutamiseks: esiti inimestevahelise armastuse, siis inimese ja maailma armastuse ja lõpuks selle päris, jumaliku armastuse kirjutamiseks, sest mida muud sa siis veel kirjutad, kui oled ära mõistnud, kuidas ilmaga on ja inimesega seal sees. Nõnda on nii “Märkmed” kui ka “Mandala” põhimõtteliselt üks ja seesama armastuse kirjutamine, nagu eeldatavasti ka Õnnepalu ja Sauteri tulevased raamatud. Sest ega see päris armastus vist enam üle ei lähe, kui ta on korra üles leitud. Kes saanud külaliseks jumala kodus, ei või sealt enam niisama lahkuda.
Nii et muidugi sai see olla ainult Sauter, kellele “Paradiisi” Õnnepalu ütles: “Ma armastan sind.” Et nii oli, võib igaüks raamatust vaadata, lausa pildi pealt. Ma ei tea, kas see Tõnu, keda korraks “Märkmetes” nimetatakse, on Õnnepalu või mitte, aga see ei olegi tähtis. Küllap mõni uudishimulik kirjandusteadlane uurib selle ükskord välja, loeb kokku Õnnepalu ja Sauteri inimese-armastused, aga neid päriselt ühendava kirjutamisarmastuse ja armastuse kirjutamise unustab ära. Autorit ja inimest on ju nii raske lahus pidada, eriti minatsemise vohamise ajastul, kus enamik kirjutavaid minasid enam kirjanikud ei ole. Nii võib kirjanikust filmi tegevale režissöörile kergesti tunduda, et kui ta saab inimese pildi peale, siis on ka kirjanik “käes”. Manfred Vainokivi “Vaeste kirjanike majaga” ongi eriti õnnetul kombel just nii juhtunud. Et kirjanikest filmi teha, ei piisa kaamera käimapanemisest ja kirjanikega koos joomisest. Õigem oleks nende raamatuid lugeda.
Autor töötab ajalehes Äripäev.