Nüüd, kakskümmend viis aastat hiljem, on aeg uuesti mõtestada Külma sõda. 1989. aasta sündmustele järgnenud aastakümnel me peamiselt sellest rääkisimegi. Keegi meist polnud oodanud Nõukogude impeeriumi kiiret kokkuvarisemist, konstitutsioonilise demokraatia sama kiiret tagasitulekut Ida-Euroopasse ega pikka aega Moskva toetatud revolutsiooniliikumiste kärbumist. Nende ootamatustega silmitsi seistes hakkasime tegelema tavatult suurejoonelise mõtlemisega. Kas tegu on „ajaloo lõpuga“? Mis on „alles jäänud vasakpoolsusest“? Elu aga kulges omasoodu ja meie mõtlemine mandus taas pisikeseks. Euroopa tähelepanu pöördus amorfse Euroopa Liidu konstrueerimisele; Ameerika tähelepanu pöördus poliitilisele islamismile ja araabia demokraatiate rajamise miraažile; maailma tähelepanu aga pöördus majandusteaduse algkursusele, meie globaalsele põhiainele. Nendel ja muudel põhjustel läks meil Külma sõja kohta kõik meelest. Mis tundus justkui täitsa hea.
Aga see polnud hea. Tegelikult ei ole me Külma sõja lõpu üle, iseäranis sellest jäänud intellektuaalse vaakumi üle kaugeltki piisavalt mõtelnud. Kui ka mitte muud, siis vähemalt aitas Külm sõda mõtteid koondada. Omavahel konfliktis ideoloogiad, mille sugupuid sai viia tagasi kahe sajandi taha, pakkusid selgeid vastandlikke vaateid poliitilisele reaalsusele. Nüüd, kus need on läinud, võiks oodata, et asjad on saanud meile märksa selgemaks, kuid olukord on täpselt vastupidine. Mitte kunagi pärast Teist maailmasõda või võib-olla isegi pärast Vene revolutsiooni ei ole Lääne poliitiline mõtlemine olnud nii pinnapealne ja abitu. Kõik me aimame, et meie ühiskonnas ja teistes ühiskondades, mille saatus hakkab suurel määral meie oma mõjutama, toimuvad kurjakuulutavad muutused. Ometi puuduvad meil adekvaatsed mõisted või isegi sõnavara, et kirjeldada maailma, milles me ennast nüüd leiame. Sõnade ja asjade vaheline seos on katkenud. Ideoloogia lõpp ei ole tähendanud pilvede hajumist. See on toonud kaasa nii tiheda udu, et me ei suuda enam lugeda sedagi, mis seisab otse meie silme ees. Me oleme sattunud loetamatusse ajastusse.
Mis ideoloogia on – või oli? Sõnaraamatud defineerivad seda ideede ja uskumuste „süsteemina“, mis motiveerivad inimeste poliitilist tegevust. Aga see metafoor on eksitav. Iga praktiline tegevus, mitte ainult poliitiline, hõlmab ideid ja uskumusi. Ideoloogia teeb midagi muud: see hoiab meid oma haardes nõidusliku pildiga reaalsusest. Kui järgida optilist metafoori, siis ideoloogia võtab liigendamata vaatevälja ja koondab selle fookusesse, nii et objektid hakkavad paistma üksteisega ettemääratud suhetes. Prantsuse revolutsioonist sündinud poliitilised ideoloogiad olid eriti võimsad, sest pakkusid liikuvaid pilte, mis tõid nähtavale, kuidas olevik on esile kerkinud arusaadavast minevikust ning liigub nüüd mõistetava tuleviku poole. Euroopas ja seejärel üle maailma konkureerisid tähelepanule kaks suurt narratiivi: progressiivne, mis kulmineerub vabastavas revolutsioonis, ja apokalüptiline, mis lõpeb asjade loomuliku korra taastumisega.
Euroopa vasakpoolsuse ideoloogiline narratiiv oli ristand aheldatud Prometheusest ja Jeesuse elust. Inimsugu peeti jumalatega võrdseks, kuid religioon, hierarhia, omand ja väärteadvus olid selle aheldanud ajalookalju külge. Nõnda kestis see aastatuhandeid, kuni 1789. aastal toimus lihakssaamise ime ning vabaduse ja võrdsuse vaimud leidsid endale keha. Probleem oli selles, et lunastust ei järgnenud. Nii nagu Jeesuse järgijad pidid hakkama nägema teoloogilist vaeva, kui õnnistegija teine tulemine järjest edasi lükkus, nii arendas 19. ja 20. sajandi vasakpoolsus välja apologeetika, mille abil mõtestada ajaloolist pettumust. Õpetati, et kuigi Prantsuse revolutsioon langes terrorisse ja Napoleoni despotismi, rajas see teed 1848. aasta revolutsioonidele üle Euroopa. Need jäid küll üürikesteks, kuid inspireerisid Pariisi Kommuuni. See kestis küll vaid mõni kuu, aga oli eeskujuks 1917. aasta Veebruarirevolutsioonile. Tõsi, järgnes Oktoobrirevolutsioon ja seejärel Stalin ja tema terror. Aga pärast Teist maailmasõda käändus revolutsiooni palverännutee Hiinasse ja Kolmandasse Maailma, globaliseerides kapitalismi ja imperialismi vastase võitluse. Siis tuli Kambodža ning lugu sai läbi.
Euroopa kontrrevolutsioonilisel parempoolsusel, mis oli küll 19. sajandil poliitiliselt märksa tugevam, ei olnud pakkuda ligilähedaseltki sama hiilgavat narratiivi kui vasakpoolsusel. Kujunenud reaktsioonina ja surve all, oli ta obskuurne ja vähem inspireeriv. Kriisihetkedel võis ta olla aga väga veenev. Tema lugu oli ristand golemi-legendist ja Ilmutusraamatust. Golemi loo tuntuimas versioonis paneb rabi savikujule suhu paberitüki Jumala nimega; kuju ärkab ellu ning hakkab juudi getos ringi märatsema ja elanikke terroriseerima, kuni rabil õnnestub paberitükk tagasi näpata. Kui mõtelda golemist kui rahvast, paberitükist kui Voltaire’i ja Rousseau kirjatöödest ning getos laamendamisest kui revolutsioonilisest terrorist, siis oleme jõunud lähedale reaktsioonilise parempoolsuse mõttemaailmale.
Legendi rabi taltsutab golemi. Reaktsioonijõududel aga ei õnnestunud 19. sajandil sugugi allutada revolutsioonijõude, mis olid ühtlasi ka teaduslikud, majanduslikud ja tehnoloogilised. Raudteed jooksid risti ja põiki läbi seni puutumatu maastiku. Külasid ja maamõisu asendasid linnad, talusid tehased, kirikukoole ilmalikud, hertsogeid ja krahve puhtaks ajamata lõuaga poliitikud, talupoegadest sai rõhutud tööliste ühetaoline mass. Sajandi edenedes muutus romantiline parempoolsus, mis oli unistanud armsuse ja valguse taastamisest, apokalüptiliseks parempoolsuseks, mis oli veendunud, et elatakse läbi Suurt Katsumust. Ja kui ebatõenäolisena tundunud Vene revolutsioon siiski teoks sai ja marksism muutus väikesest sektist globaalseks jõuks, tuli kogu maailmas nähtavale Antikristuse pale. Oli alanud viimne võitlus, millesse sööstsid natsionalistlikud lunastajad, kes valitsesid oma rahvaid raudsauaga ja „tallasid Kõigevägelise Jumala raevuviina surutõrt“ (Ilm 19:15). Nüüd oleme jõudnud fašismi mõttemaailma.
Neist asjust kõnelemine praegu, kakskümmend aastat hiljem, tähendab juba kadunud maailma esilemanamist. Püüdke tänapäeva üliõpilastele – Ameerikas, Euroopas või isegi Hiinas – edasi anda poliitika- ja vaimuelu suurt draamat aastatel 1789–1989 – ja te tunnete end pimeda bardina, kes laulab kadunud Atlantisest. Nende jaoks on fašism „radikaalne kurjus“, seega mõistetamatu; kuidas see võis areneda ja veedelda miljoneid, jääb müsteeriumiks. Kommunism, mis seisis muidugi „paljude heade asjade“ eest, pole samuti kuigi arusaadav, eriti veel usk, millega inimesed suhtusid Nõukogude Liitu. Tänapäeva üliõpilased lihtsalt ei tunne ideoloogia psühholoogilist tõmmet ning neil on vangistatud mõistust raske ette kujutadagi. Neil on kergem siseneda Augustinuse „Pihtimuste“ kui Dostojevski ja Conradi poliitiliste romaanide mõttemaailma.
See on kahtlase väärtusega õnnistus. Paljud meist, kes on üle viiekümne, mäletavad veel väitlusi kommunistide ja nende marksistlike kaasajooksikutega ning hämmastust nende muljetavaldava – ja viimaks eemaletõukava – leidlikkuse üle. Nad seletasid kannatlikul ilmel, et see, mida meie pidasime tähendusrikasteks faktideks, on tegelikult üsna tähtsusetu, ja see, mis näis meile triviaalne, oli tegelikult asja tuum. Nad ei paistnud sugugi kandvat reaalsust varjavaid silmaklappe. Vastupidi – ja selles probleem oligi – nad nägid absoluutselt kõike ning ka seda, kuidas kõik on seotud varjatud jõududega, mis avaldavad mõju tohututest kaugustest. Kui toimus piinlikke sündmusi, kukkusid nad algul vaistlikult neid salgama. Aga õige pea ilmusid lagedale kasuistlikud seletused, mis kaitsesid kõike alates Berliini müürist kuni punabrigaadideni ja mida nad esitasid sama enesekindlalt kui vaimulikurüüs jesuiidipaatrid.
Niisugused inimesed on tänapäeval haruldased, ja hea ongi. Aga tuleb tunnistada, et mõningad väärtuslikud intellektuaalsed omadused, mida me kokkupõrgetes nendega välja arendasime, on samuti kadumas. Näiteks uudishimu ja ambitsioonikus. Antikommunistlikud intellektuaalid armastasid väita, et ajalugu ei saa viia mõne süsteemi või idee kontrolli alla. Ühiskonnad on liiga keerulised, inimeste motiivid liiga mitmekesised ja institutsioonid liiga läbipaistmatud, et me saaksime luua staatilist reaalsusepilti või tuua esile seda valitsevaid ühetaolisi seadusi. Aga ükski Külma sõja aegne juhtiv liberaal – Raymond Aron, Daniel Bell, Leszek Kołakowski, Isaiah Berlin, Ralf Dahrendorf – ei arvanud, nagu probleemid, millele marksism tähelepanu juhtis, oleksid olnud kujutluslikud või jäänud teispoole igasuguseid inimsuutlikkuse piire. Nad seisid vastu marksistlikule teooriale sellepärast, et lõppkokkuvõttes oli see käsilevõetud ülesande lahendamiseks ebaadekvaatne, mitte sellepärast, nagu olnuks selle ambitsioon läbini ekslik. (Tasub korrata, et nad ei olnud konservatiivid.) Bell kujutas ette, et ideoloogia lõpp vabastab meie mõistuse ja võimaldab meil hakata uurima peeni ja ootamatuid vastasmõjusid moodsa ühiskonnaelu poliitilise, majandusliku ja kultuurisfääri vahel nende ajaloolises arengus. Ta ei kujutanud ette uurimistahte enese kängumist. Aga nii on läinud.
Vasakpoolsuse vasaktiib asju niimoodi ei näe. See arvab, et ideoloogia ajastu ei ole kunagi otsa saanud ning fašismi ja kommunismi asemele on tulnud lihtsalt uus „hegemooniline maailmavaade“. Ameeriklased nimetavad seda demokraatlikuks kapitalismiks ja rõõmustavad selle üle; eurooplased nimetavad seda neoliberalismiks ja on selle üle õnnetud. Midagi selles on. Raske on eitada, et demokraatia, ükskõik kuidas seda mõistet ka poleks väärtõlgendatud ja mustatud, on ainus poliitikavorm, mis saab tänapäeval pretendeerida globaalsele, kui just mitte universaalsele, tunnustusele. Ja on tõsi, et majanduskasv on terves maailmas valitsuste ainus ühine siht, mida järgitakse enamasti mõtlematus usus vabaturu, deregulatsiooni ja välisinvesteeringute kahjudeta kasusse.
Ma läheksin isegi kaugemale. Sotsiaalne liberaliseerumine, mis algas mõnes lääneriigis 1960. aastatel, kohtab kõikjal haritud linnaeliitide seas üha vähem vastuseisu ning esile on kerkinud uus kultuuriline vaate- või vähemalt küsimisviis. See vaateviis võtab aksiomaatilisena üksikisiku enesemääramise ülimust traditsiooniliste sotsiaalsete sidemete ees, sekkumatust usu- ja seksiasjadesse ning aprioorset kohustust sallida teisi. Muidugi on selle vaateviisi vastu olnud ka võimsaid reaktsioone, isegi Läänes. Aga väljaspool islamimaailma, kus teoloogilistel printsiipidel on veel autoriteeti, leidub üha vähem vastuväiteid, mis veenaksid inimesi, kellel niisugused printsiibid puuduvad. Homoseksuaalsuse ja isegi homoabielu hiljutine ja hämmastavalt kiire aktsepteerimine nii paljudes läänemaades – traditsioonilise moraali ja kommete ajalooliselt pretsedenditu muutumine – ütleb meie ajastu kohta rohkem kui miski muu.
See ütleb meile, et tegu on libertaarse ajastuga. Mitte sellepärast, nagu demokraatia edasimarss jätkuks (paljudes kohtades on see taandumas) või et vabaturu küllus oleks jõudnud igaüheni (meil on tekkinud uus kehvikute klass) või et me oleksime nüüd kõik vabad tegema, mida ise soovime (sest soovid lähevad paratamatult omavahel vastuollu). Ei, meie aeg on libertaarne automaatselt: kõik ideed või uskumused või tunded, mis vaigistasid minevikus üksikisiku autonoomia nõudmisi, on atrofeerunud. Selle üle pole peetud avalikke debatte ega antud poolt- või vastuhääli. Pärast Külma sõja lõppu me lihtsalt leidsime end maailmast, milles iga vabadusprintsiibi edusamm ühes sfääris edendab seda ka teistes, tahame me seda või mitte. Ainus vabadus, mida me oleme kaotamas, on vabadus oma vabadusi valida.
Mitte igaüks ei rõõmusta selle üle. Vasakpoolsed, eriti Euroopas ja Ladina-Ameerikas, soovivad piirata majanduslikku autonoomiat üldise hüvangu nimel. Aga nad lükkavad pikemata tagasi õiguslikud piirangud üksikisiku autonoomiale teistes sfäärides, nagu jälitustegevus ja tsensuur internetis, mis võiksid ju samuti teenida üldist hüvangut. Nad soovivad kontrollimatut internetti kontrollitud majanduses, mis on tehnoloogiliselt ja sotsioloogiliselt võimatu. Parempoolsed, olgu Hiinas, Ameerika Ühendriikides või mujal, tahaksid vastupidist: kõikelubavat majandust koos piirangutega kultuuris, aga see on pikas perspektiivis sama võimatu. Me oleme justkui reisijad kihutavas rongis, kes püüavad seda eesistmest sikutades peatada.
Kuid meie libertarism ei ole vanas tähenduses ideoloogia. See on dogma. Tasub silmas pidada ideoloogia ja dogma erinevust. Ideoloogia püüab juhtida ühiskonda kujundavaid ajaloolisi jõude neid esmalt mõistes. 19. ja 20. sajandi suured ideoloogiad tegid just seda, ja liigagi hästi; olles intellektuaalselt „totaliseerivad“, soosisid nad poliitilist totalitarismi. Meie libertarism toimib teisiti: see on ülimalt dogmaatiline ja sanktsioneerib, nagu iga dogma, teadmatust maailmast, tehes nii oma järgijad pimedaks tagajärgede suhtes, mida see maailmas põhjustab. See algab liberaalsetest põhiprintsiipidest – üksikisiku puutumatus, vabaduse esmasus, umbusk avaliku autoriteedi suhtes, sallivus – ja kaugemale ei lähegi. Sellel puudub tõmme reaalsuse poole, uudishimu selle vastu, kuidas me oleme siia välja jõudnud ja kuhu me edasi läheme. Ei ole olemas libertaarset sotsioloogiat (see oleks oksüümoron) ega psühholoogiat ega ajaloofilosoofiat. Rangelt võttes ei ole olemas ka libertaarset poliitikateooriat, sest sel puudub huvi institutsioonide vastu ega ole midagi öelda indiviidi ja kollektiivi eesmärkide vahelise paratamatu ja viljaka pinge kohta. See ei ole liberaalne selles mõttes, mis tulnuks tuttav ette Montesquieule, Ühendriikide põhiseaduse loojatele, Tocqueville’ile või Millile. Nemad oleksid näinud selles usutunnistust, mis ei erine palju Lutheri sola fide’st: andke indiviidile maksimaalne vabadus igas eluaspektis ja kõik läheb hästi. Ja kui mitte, siis pereat mundus.
Libertarismi dogmaatiline lihtsus seletab, miks sellele kirjutavad alla inimesed, kellel on muidu vähe ühist: minimaalriiklikud fundamentalistid Ameerika parempoolsuses, anarhistid Euroopa ja Ladina-Ameerika vasakpoolsuses, demokratiseerimise prohvetid, kodanikuõiguste absolutistid, inimõiguste ristisõdijad, neoliberaalsed majanduskasvu evangelistid, illegaalsed häkkerid, relvafanaatikud, pornotootjad ja Chicago koolkonna majandusteadlased üle terve maailma. Neid ühendav dogma on implitsiitne ega vajagi eksplitseerimist; see on mõttelaad, meeleolu, enesestmõistetav eeldus – see, mida oli kombeks (ilma halvustamata) nimetada eelarvamuseks. Ideoloogia säilitamine nõuab tööd, sest poliitilised arengud kujutavad alati ohtu selle usutavusele. Teooriaid tuleb kohendada, korrektuure korrigeerida. Kuna ideoloogia esitab väiteid selle kohta, kuidas maailm tegelikult toimib, siis kutsub see ennast kummutama ning avaldab kummutamisele vastupanu. Seevastu dogma midagi niisugust ei tee. Seetõttu ongi meie libertaarne ajastu loetamatu ajastu.
Kaalugem kahte näidet. Alates 1980. aastatest on Euroopa Liidu majandusliku integratsiooni projekti valitsenud neoliberalism, mis on kaasaja libertarismi võimas vorm. Selleks olid konkreetsed põhjused, mis seostusid heaoluriigi teatavate nurjumistega, aeglase majanduskasvuga, mida pidurdasid riigiettevõtted, ülereguleerimine ja tugevad ametiühingud. Aga aja möödudes põhjused ununesid ja neoliberalism sai selleks, mis ta praegu on: dogmaks, mis ähmastab oma – mitte ainult majanduslikke – tagajärgi reaalsele maailmale.
Näiteks on šokeeriv näha, kui visad on eurooplased olnud taipama, kui tõsiselt ohustab neoliberaalne lähenemisviis Euroopa majandusintegratsioonile demokraatliku omavalitsuse printsiipe, mis olid pärast Teist maailmasõda hakanud uuesti kosuma. Demokraatia hõlmab nii kollektiivset kui ka individuaalset enesemääramist, ja tänini on moodsad konstitutsioonilised demokraatiad arenenud välja ainult suveräänsete rahvusriikide kontekstis. Selleks on ka oma põhjus. Rahvusriik kujutab endast teatavat kompromissi impeeriumi poliitika ja küla poliitika vahel: see on piisavalt suur, et õhutada inimesi mõtlema oma kohalikest huvidest kaugemale, ent mitte nii suur, et neil tekiks kartus kaotada oma elu üle kontroll. Rahvusriik annab selgelt piiritletud areeni end sellega samastavate kodanike poliitilise konkurentsi ja kollektiivse tegevuse tarvis ning vahendid, kuidas oma valitsustelt aru nõuda. Ajaloolises mõttes on see olnud üks väga keeruline trikk.
Algusest peale on puudunud konsensus selles, missugune trikk peaks olema Euroopa Liit, peale selle et olla masin rahu hoidmiseks ja jõukuse genereerimiseks. Kõik olid nõus, et see nõuab rahvusliku suveräänsuse kahandamist. Aga algusest peale kulutati ka väga vähe mõttejõudu selles demokraatlike protseduuride kehtestamisele, osalt seetõttu, et pärast fašismikogemust ei usaldanud Euroopa Liidu asutajad enam täielikult le peuple’it. Veelgi vähem mõeldi selle peale, kuidas tekitada avalik samastumine selle projektiga – kuidas muuta šotlased ja sitsiillased kaasmaalasteks, kes tunnevad, et neil on ühine saatus, ja tunnustavad samu institutsioone. Tulemuseks on see, et tavalised eurooplased ei tea, mida „Euroopa projektist“ arvata.
Nad näevad, kuidas kaalukaid otsuseid tehakse Brüsseli bürokraatias või Euroopa Komisjonis, mille liikmeid ei ole otse valitud. Euroopa parlament on valitud, kuid puuduvad üleeuroopalised parteid, mis pakuksid hõlmavaid programme valitsemiseks ning kannaksid tagajärgi, kui ei suuda neid ellu viia. Valijad peavad valima üleriigilisest nimekirjast kandidaadi, kes ei saa midagi lubada ega anna aru millegi eest, ning see julgustab vastutustundetut protestihääletamist. Mis puutub Euroopa identiteedi konstrueerimisse, siis tarvitseb ainult osutada, nagu seda sageli on tehtudki, et euro rahatähtedel ei kujutata ainsatki ajaloolist figuuri ega kohta ega monumenti, mis võiks kajada vastu kodanikes Glasgow’st kuni Taorminani, ning vähesed on teadlikud sellestki, millise hümni on Euroopa Liit neile valinud. (Üpris iroonilisel kombel on selleks „Ood rõõmule“.) Eurooplaste rahvuslikku meie-tunnet ei ole kõigutanud mitte üksnes massiline immigratsioon, vaid ka Euroopa Liidu piiride järjepidev laienemine itta, kagusse ning võib-olla ühel päeval koguni Vahemere lõunakaldale. Kui Euroopa enam ei arva, nagu oleks tal olemust, tuuma, ühist ajalugu või isegi piire, miks peaks ta siis tagasi lükkama ükskõik millise rahvuse ühinemistaotluse, kui see ütleb, et ka tema on Euroopa?
Pole siis ime, et nii nõrkade kui ka tugevate riikide kodanikud tunnevad end petetuna ja umbusaldavad üksteist. Kui Kreeka ja teised riigid on vaarunud maksejõuetuse äärele ning Euroopa Liit nõuab kasinust, siis tunnevad nende riikide kodanikud õigusega, et on kaotamas kontrolli oma kollektiivse saatuse üle. Aga see peab paika ka Saksa rahutu üldsuse puhul, kes tunneb, et on allkirjastanud majandusliku suitsiidipakti pillajatega. Nõrgemate riikide valitud ametnikud, kes loodavad püsida ametis, olles sunnitud jõustama kasinust, näitavad näpuga sakslaste peale; sakslased veeretavad süü Euroopa Liidu maksevõimereeglitele. Euroopa Liit osutab kõiketeadvatele finantsturgudele, mille niidid juhivad reitinguagentuurideni Ameerikas, mille kontoriboksides töötavad MBA-d, kellest on saanud parema puudusel Euroopa uued suveräänid. Ja nemad nõuavad vähem demokraatiat ja suuremat tuginemist tehnokraatiale ja majandusekspertidele.
Euroopa Liidu kaitsjad tuletavad meile meelde, et EL on kaks aastakümmet edukalt hoidnud rahu, ning hoiatavad, et rahvusriigid peavad loovutama veel rohkem suveräänsust, kui Euroopa tahab kohaneda volatiilsete globaalsete finantsturgudega ja konkureerida majandushiiglastega nagu Hiina ja USA. Nii see võibki olla. Rahulik Euroopa on väärt asi ja võimsam Euroopa Liit võib olla väga vajalik asi. Aga need pole ilmtingimata demokraatlikud asjad.
Samal ajal kui Euroopa on vaikselt murendanud oma sõjajärgsete demokraatiate alusmüüre, on Ameerika Ühendriigid püüdnud neid uuesti liivale ehitada. Ajalooliselt on ameeriklastel tulnud paremini välja demokraatia elamine kui demokraatia mõtestamine. Nad peavad demokraatiat sünniõiguseks ja üleüldiseks püüdluseks, mitte üheks haruldaseks valitsemisvormiks, mida oli kaks aastatuhandet peetud madalaks, ebastabiilseks ja türanniapotentsiaali kandjaks. Üldiselt nad ei tea, et Läänes kujunes demokraatia algul klassikalise antiigi ühest parandamatult puudulikust režiimist millekski potentsiaalselt heaks alles 19. sajandiks, seejärel parimaks valitsemisvormiks alles pärast Teist maailmasõda ning ainsaks legitiimseks režiimiks alles viimasel kahekümne viiel aastal.
Ameerika poliitikateadus kannatab samasuguse amneesia all. Õpetlased, kes olid demokraatia absoluutses ja unikaalses headuses veendunud, loobusid Külma sõja ajal uurimast traditsioonilisi mittedemokraatlikke valitsemisvorme, nagu monarhia, aristokraatia, oligarhia ja türannia, ning hakkasid selle asemel eristama režiime ühelainsal telgjoonel, mis kulges (heast) demokraatiast (halva) totalitarismini. Akadeemilise mängu eesmärgiks sai kõikide ülejäänud „autoritaarsete“ riikide paigutamine sellele teljele. (Kas Franco Hispaania asub Suharto Indoneesiast paremal või vastupidi?) Sellisest mõtteviisist võrsus naiivne eeldus, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist hakkavad riigid diktatuurist ja autoritaarsusest loomupäraselt demokraatiasse „üle minema“ justkui magnetilise külgetõmbe jõul. See veendumus on nüüd haihtunud ja meie poliitikateadlased on märganud, et valimiste kattevarju all võib sugeneda palju ebameeldivaid asju. Aga nad tahavad ikka veel oma väikese lookese külge klammerduda ja kirjutavad seepärast artikleid elektoraalsest autoritarismist, konkurentsiautoritarismist, klanniautoritarismist, pseudodemokraatiatest, fassaadidemokraatiatest ja nõrkadest demokraatiatest. Ja et midagi kahe silma vahele ei jääks, ka „hübriidrežiimidest“.
Kuid Ameerika poliitiliste ja žurnalistlike klasside teadvuses eksisteerib tänapäeval ainult kaks kategooriat: demokraatia ja veeuputus. Kui oletada, et demokraatia on ainus legitiimne valitsemisvorm, siis on see täiesti kasutuskõlblik eristus. „Mida olla ei tohi, seda olla ei saa,“ on kirjutanud üks saksa luuletaja. Suutmata või tahtmata eristada tänapäeval eksisteerivate mittedemokraatiate vorme, räägime me hoopis nende „inimõiguste näitajatest“, mis ütlevad meile märksa vähem, kui arvame. Me pöördume organisatsioonide poole nagu Freedom House – mõttekoda, mis edendab demokraatiat ja avalikustab inimõiguste rikkumisi üle maailma. See avaldab mõjukat aastaülevaadet „Freedom in the World“, mis pretendeerib vabaduse taseme kvantifitseerimisele igas maailma riigis. Hindeid antakse mitmesuguste tegurite eest (õigus poliitikas osaleda, kodanikuvabadused, ajakirjandus jne) ning kombineeritakse need liitindeksiks, mis näitab, kas maa on „vaba“, „osaliselt vaba“ või „mittevaba“. Dokument kõlab nagu börsiaruanne: „Käesolev on seitsmes järjestikune aasta, mil langevate näitajatega maad on olnud paranenud näitajatega maade suhtes arvulises ülekaalus.“ 2013. aastal teatati lugejatele veendunult, et numbrite järgi otsustades esines „kõige märkimisväärsem vabaduse kasv“ 2012. aastal Egiptuses, Liibüas, Birmas ja Elevandiluurannikul. Millest siin üldse kinni hakata?
Selge, et maailmapoliitika suurim üllatus pärast Külma sõja lõppu ei ole olnud liberaalse demokraatia edasiminek, vaid mittedemokraatliku valitsemise klassikaliste vormide tagasitulek moodsas rüüs. Nõukogude impeeriumi lagunemine ja sellele järgnenud „šokiteraapia“ tõi kaasa uusi oligarhiaid ja kleptokraatiaid, kelle käsutuses on uudsed finants- ja kommunikatsioonivahendid; poliitilise islami tõus on surunud miljonid moslemid, kes moodustavad veerandi maailma elanikkonnast, veelgi karmima teokraatia alla; Aafrika ja Lähis-Ida postkoloniaalsetes riikides on muutunud kõige tähtsamateks tegijateks hõimud, klannid ja sektantlikud grupid; Hiina on uuesti ellu äratanud despootliku merkantilismi. Igaühel neist poliitilistest formatsioonidest on eriomane loomus, mida tuleb mõista selle enese kaudu, mitte kui mõnd vähemat või suuremat vormi in potentia demokraatiast. Rahvaste maailm on jäänud samasuguseks, nagu see on alati olnud: linnumajaks.
Aga ornitoloogia on keeruline ning demokraatia edendamine paistab märksa lihtsam. Lõppude lõpuks, kas siis kõik rahvad ei tahagi olla hästi valitsetud või et nendega peetaks nõu neid puudutavates asjades? Kas nad ei tahagi julgeolekut ja õiglast kohtlemist? Kas nad ei taha pääseda vaesuse alandustest? Hüva, liberaalne demokraatia on parim viis nende asjade saavutamiseks. See on Ameerika vaatekoht – ja tõepoolest, seda jagavad ka paljud inimesed mittedemokraatlikes riikides. Aga see ei tähenda, et nad demokratiseerumise implikatsioone mõistaksid ning aktsepteeriksid sotsiaalset ja kultuurilist individualismi, mille see möödapääsmatult kaasa toob. Ükski rahvas ei ole nii libertaarne, nagu seda praeguseks on ameeriklased; kõik nad hindavad hüvesid, mida individualism hävitab, nagu lugupidamine traditsioonist, paikkondlikkusest, austus vanade vastu, kohustused perekonna ja klanni ees, pühendumine vagadusele ja voorusele. Kui nemad – ja meie – ühtmoodi arvame, et nad saavad nautida seda kõike korraga, siis oleme kõik kõvasti eksinud. Need on kaljud, millele araabia demokraatia lootused jäävadki purunema.
Asi on selles, et miljardid inimesed ei hakka elama liberaalses demokraatias ei meie ega meie laste ega lastelaste eluajal – kui üldse kunagi. Mitte ainult kultuuri ja kommete tõttu: sellele tuleb lisada veel etnilised lõhed, usuline sektantlus, kirjaoskamatus, majanduslik ebaõiglus, põhjendamatud riigipiirid, mille on kehtestanud koloniaalvõimud… nimekiri on pikk. Ilma õigusriigita ja au sees peetud konstitutsioonita, ilma professionaalse bürokraatiata, mis kohtleb kodanikke erapooletult, ilma sõjaväe allutamiseta tsiviilvõimule, ilma regulatiivorganiteta, mis muudavad majandustehingud läbipaistvaks, ilma sotsiaalsete normideta, mis soodustavad kodanike osalust ja seaduskuulekust – ilma kõige selleta on moodne liberaalne demokraatia võimatu. Seega on nüüdisaja mittedemokraatiate peale mõteldes ainuke mõistlik küsimus: milline on plaan B?
Miski ei peegelda tänapäeva poliitilise mõtte pankrotti eredamalt kui meie soovimatus esitada seda küsimust, mis lõhnab vasakpoolsete jaoks rassismi järele ja parempoolsete jaoks defetismi järele (ning liberaalsete pistrike jaoks mõlema järele). Aga kui ainus meile ettekujutatav valik on kas demokraatia või veeuputus, siis välistab see võimaluse parandada mittedemokraatlikke režiime viisil, mis ei püüaks neid kas (Ameerika stiilis) jõuga muuta või (Euroopa stiilis) asjatult loota, et inimõigustealased lepingud, humanitaarsekkumised, juriidilised sanktsioonid, valitsusväliste organisatsioonide projektid ja iPhone’idega blogijad kutsuvad esile kestva muutuse. Need on meie kahele kontinendile üdini iseloomulikud luulud. Järgmine Nobeli rahupreemia ei peaks minema mõnele inimõiguste aktivistile ega valitsusvälise organisatsiooni rajajale. See peaks minema mõtlejale või liidrile, kes arendab välja konstitutsioonilise teokraatia mudeli, mis annaks islamimaadele sidusa viisi tunnustada ja ühtlasi piirata religioosse õiguse autoriteeti ning muuta see ühitatavaks hea valitsemisega. See oleks ajalooline, kui ka mitte tingimata demokraatlik saavutus.
Niisugust auhinda mõistagi ei anta, ja mitte sellepärast, et selliseid mõtlejaid või liidreid poleks. Niisuguse saavutuse tunnustamine nõuaks loobumist dogmast, et üksikisiku vabadus on ainus või lausa kõrgeim poliitiline hüve igas ajaloolises olukorras, ning möödapääsmatute kompromisside aktsepteerimist. See tähendaks aktsepteerida, et kui on olemas tee orjusest demokraatiasse, siis selle pikki lõike peaks sillutama mittedemokraatia – nii nagu see toimus Läänes. Ma olen hakanud mõningal määral kaasa tundma nendele Ameerika ametimeestele, kes kümme aastat tagasi juhtisid Afganistani ja Iraagi okupatsiooni ning asusid otsekohe likvideerima olemasolevaid poliitilisi parteisid, regulaararmeesid ning poliitilise nõupidamise ja võimu traditsioonilisi institutsioone. Selle kolossaalse käki sügavaim põhjus ei olnud Ameerika ülbus ega naiivsus, kuigi ka seda leidus küllaga. Põhjus oli selles, et neil polnud vahendeidki mõtlemaks, millised võiksid olla alternatiivid kohesele – ning lõppeks võltsile – demokratiseerimisele. Kuhu nad oleksid pidanud pöörduma? Kelle raamatuid lugema? Millisele mudelile tuginema? Nad tundsid üksnes peamist direktiivi: koostada uued konstitutsioonid, rajada parlamendid ja presidendiametikohad ning kuulutada seejärel välja valimised. Ja pärast seda – tõepoolest veeuputus.
Libertaarne aeg on loetamatu aeg. See on sünnitanud uutmoodi jultumuse, mis erineb vanade mõttemeistrite omast. Meie ülbus seisneb arvamuses, nagu me ei peakski enam kõvasti mõtlema ega pöörama tähelepanu või otsima seoseid, nagu meile piisakski ainult oma „demokraatlike väärtuste“ külge klammerdumisest ja majandusmudelitest ja usust üksikisikusse, ja kõik läheb hästi. Saanud näha intellektuaalse joobe ebameeldivat vaatemängu, oleme muutunud enesega rahulolevateks, ajaloost eemaldunud karsklasteks, kes pole valmis väljakutseteks, mida ajalugu meile juba esitab. Külma sõja lõpp hävitas viimsegi usalduse ideoloogia vastu, mis Läänes veel alles jäänud oli. Aga see paistab olevat hävitanud ka mõistmistahte. Me oleme loobunud. Meie aja libertaarne dogma keerab meie poliitilised moodustised, majandused ja kultuurid pea peale – ja teeb meid pealekauba selle ees pimedaks, sest muudab meid veel enesekesksemaks ja uudishimutumaks, kui me loomu poolest niigi oleme. Maailm, mida me oma kätega loome, on meie mõtetest sama kauge kui kõige kaugem must auk. Kunagi me tundsime tulevikunostalgiat. Tänapäeval me põeme olevikuamneesiat.
Inglise keelest tõlkinud M.V.
Mark Lilla, The Truth about our Libertarian Age. The New Republic, 17.06.2014.
MARK LILLALT on varem Vikerkaares ilmunud esseed „Jacques Derrida poliitika“ (1998, nr 7/8), „Sürakuusa ahvatlus“ (2002, nr 8/9) ja „Jumala poliitika“ (2007, nr 9).