Islamiriigiga seotud Twitteri-konto andmetel abiellus 2014. aasta 11. oktoobril Süürias Raqqa linna kohtumajas Aḥlām an-Naṣri[1] nimeline naine Abū ʾUsāma al-Ġarībiga[2], liikumise juhtkonnale lähedalseisva Viinis sündinud džihadistiga. Juhtub harva, et ISIS-e sotsiaalmeedia pulmakuulutusi avaldab, kuid an-Naṣri ja al-Ġarībi puhul on tegemist džihadistide „staarpaariga“. Al-Ġarīb on veteran-propagandist, kes töötas algselt al-Qāʿida ning nüüd töötab ISIS-e heaks. Tema pruut on õitsele puhkenud kirjanduskuulsus, kes on rohkem tuntud „Islamiriigi poetessina“. Tema esimene luuleraamat „Tõeleek“ („ʾUwār al-Ḥaqq“) ilmus veebis eelmisel suvel ning levis kiiresti sõdalaste võrgustikes. Tema tööde retsiteerimised a cappella vormis, mis on kooskõlas instrumentaalmuusika keelamisega ISIS-e poolt, on kergesti leitavad YouTube’is. „Tõeleek“ koosneb 107 araabiakeelsest luuletusest – eleegiad mudžahiididele, nutulaulud vangidele, võiduülistused ja lühiluuletused, mis said alguse sotsiaalmeedia säutsudest. Peaaegu kõik luuletused on monoriimis – üks ja sama riim kõigis värsiridades, mida on sageli kümneid – ja klassikalistes araabia värsimõõtudes.
Aḥlām an-Naṣri kohta on vähe teada, kuid paistab, et ta on pärit Damaskusest ja vanuse poolest kahekümnendate alguses. Tema ema, endine õigusteaduse professor, on kirjutanud, et an-Naṣr „sündis sõnaraamat suus“. Ta alustas luuletuste kirjutamisega teismeeas ja tihti Palestiina toetuseks. Kui 2011. aasta kevadel puhkesid Süürias protestid president Baššār al-ʾAsadi võimu vastu, asus an-Naṣr väljaastujate poolele. Mitu luuletust viitavad sellele, et ta oli otseseks tunnistajaks režiimipoolsetele repressioonidele ja võis radikaliseeruda just läbi selle, mida nägi:
Nende kuulid purustasid meie ajud nagu maavärin
Isegi tugevad luud mõranesid ja murdusid
Nad puurisid läbi meie kõrid ja pildusid laiali meie liikmed
Nagu anatoomia tunnis
Nad kastsid verega tänavaid nagu voolikust
See purskas ojadena pilvedest alla
An-Naṣr põgenes ühte laheriiki, kuid pöördus eelmisel aastal Süüriasse tagasi, jõudes varasügisel Raqqasse, mis on ISIS-e de facto pealinn. Temast sai peagi midagi õukonnapoeedi taolist ja Islamiriigi ametlik propagandist. Ta on kirjutanud ülistusi Abū Bakr al-Baġdādile, ISIS-e isehakanud kaliifile, ja veebruaris kirjutas ta kolme-kümneleheküljelise essee õigustamaks juhtkonna otsust põletada elusast peast Jordaania piloot Moaz al-Kasasbeh.
Ühes jutustuses oma emigreerumisest kirjeldab an-Naṣr kalifaati islamistliku paradiisina, kus riigijuhid pole korrumpeerunud ja alamad käituvad vagade normide järgi. „Kalifaadis nägin ma naisi loori kandmas, kuidas kõik kohtlesid üksteist vooruslikult ja kuidas kaupmehed sulgesid palveaegadel oma poed,“ kirjutab ta. Liikumise võidud Mosuli all ja Lääne-Iraagis olid sõduritel värskelt meeles. Linnatänavail „mängisid lapsed keppidega, tehes nägu, et need on relvad, mida nad kasutavad võitluses väärusuliste ja uskmatute vastu“. An-Naṣr ülistas ISIS-e sõjalisi võite kui uut koitu Iraagile:
Küsi Mosulilt, islami linnalt, lõvide kohta –
Kuidas nende raevukas võitlus tõi vabanemise
Kuulsusepaistes maa on heitnud endalt alanduse ja kaotuse
Ning pannud selga hiilguse rõivad
ISIS, al-Qāʿida ja teised islamistlikud liikumised on loonud meeletus koguses luulet. Suurem osa sellest ringleb veebis mööda põrandaaluseid sotsiaalmeedia kontosid, peegelsaite ja proksisid, mis ilmuvad ja kaovad hämmastava kiirusega veebiseire ja häkkimise tõttu. Militaristlike veebilehtede luulealaste arutluste foorumites ilmuvad kaksikvärsid päevakajaliste sündmuste kohta, poeetidevahelised luuleduellid, kus proovitakse üksteisele virtuoossusega ära teha, ja teaduslike kommentaaridega varustatud allalaetavad kogumikud. (Ka „Tõeleek“ sisaldab allmärkusi, kus seletatakse keerulist lauseehitust ja ebatavalisi riimiskeeme.)
Analüütikud üldjuhul ignoreerivad selliseid tekste, justkui oleks luule lihtsalt üks džihaadi värvikas, kuid lõppkokkuvõttes vähetähtis ja ebamugav kõrvalsaadus. Aga see on viga. Võimatu on mõista džihadismi – selle eesmärke, veetlust uute värvatute jaoks ja visa vastupidavust –, uurimata selle kultuuri. Kõnealune kultuur leiab väljendust mitmes vormis, kaasa arvatud hümnid ja dokumentaalfilmid, kuid luule on selle süda. Ja vastupidiselt peade raiumist ja põletamisi kujutavatele videotele, mis on suunatud eelkõige välismaisele tarbijaskonnale, avab luule ukse sellesse, kuidas liikumine kõneleb iseendaga. Just värssides väljendavad sõdalased kõige selgemini džihaadi fantaasiaelu.
„Aš-Šiʿr dīwān al-ʿarab,“ ütleb iidne mõttetera: „Luule on araablaste varamu“ – ajalooliste kogemuste arhiiv ja nende kirjanduse kokkuvõte. Luulel on araabia kultuuris konkurentsitu autoriteet. Varaseimaid luuletusi lõid kõrbenomaadid sajandeid enne koraani ilmutamist. Need luuletused on monoriimis ja ühes kuueteistkümnest kanoniseeritud värsimõõdust,[3] võimaldamaks kergemat meelespidamist. Luuletajad olid hõimu eestkõnelejad, ülistades hõimlaste voorusi, needes vaenlasi, mälestades kaotatud armastatuid ja leinates surnuid, eriti neid, kes langesid lahingus. Koraan on nende islamieelsete laulikute suhtes karmisõnaline. „Ja luuletajad, ainult õigelt teelt eksinud järgnevad neile,“ sõnab suura „Luuletajad“. „Kas sa pole näinud, kuidas nad ekslevad igas orus ja ütlevad seda, mida nad ei tee?“ Kuid luuletajaid polnud võimalik nii lihtsalt maha kanda ja Muḥammadile oli kasulik neid enda kampa võtta. Paljud hõimupoeedid võtsid vastu islami ja neist said tema kaaslased, kes ülistasid teda elu jooksul ja mälestasid teda pärast surma.
Araabia kultuuri klassikalise perioodi – laias laastus 8.–13. sajandi – keskusteks olid Damaskuse, Bagdadi ja Córdoba kaliifi õukonnad. Kuigi enamik poeete elas hõimulaulikute karjamaadest kaugel ja suulist loomingut asendasid kirjalikud tekstid, elasid selle kunsti peamised jooned edasi. Võtmežanrid – ülistus- ja pilkeluule ning itkud surnutele – jäid samaks, uued viisid kasvasid välja vanast materjalist. Veiniluulest, mis vanemas luules oli vähem tähtis komponent, sai õukondade linnaõhustikus täieõiguslik žanr.
Nüüdisaja luuletajad, kes kirjutavad araabia keeles, loevad ja tõlgivad rohkesti välismaist luulet ning paljudele neist on normiks vabavärss ja proosaluule. Kuigi vanad eeskujud on oma jõudu kaotanud, eksisteerib luuleväljenduses märkimisväärne järjepidevus. Haritud araabia keele kõnelejatel on klassikalise perioodi keelt suhteliselt lihtne jälgida. Kõige tagasihoidlikumalgi Kairo raamatukaupmehel on laos keskaegse luule teoseid ning islamieelsed luuletused on keskkooliõpilastele kohustuslikud. Enamgi veel, vana luule elab edasi ka avalikus sfääris. Kõige edukamate telesaadete hulka Lähis-Idas kuulub „Šāʿir al-Milyūn“ („Miljonipoeet“, ka „Rahvapoeet“), mis on kujundatud „American Idoli“ järgi. Igal hooajal loevad oma värsse üle araabia maailma kokku tulnud amatöörid suure esinejaid hindava stuudiopubliku ees Abu Dhabis. Võitjaid autasustatakse kuni 1,3 miljoni dollariga – rohkem kui Nobeli kirjandusauhind, nagu selle telešõu müügimeestele rõhutada meeldib. Eelmisel aastal vaatas seda saadet 70 miljonit televaatajat üle maailma. Luuletused, mida loetakse saates „Miljonipoeet“, on nii vormilt kui sisult väga konventsionaalsed. Need äratavad mälestusi armsama ja kodumaa ilust, kiidavad kohalike juhtide heldust või kurdavad sotsiaalsete puuduste üle. Vastavalt saate reeglitele peab luuletustel olema värsimõõt ja riim ning kohtunikud juhivad tihti tähelepanu võistleja värsitehnikale. Saate tulemusena on tekkinud hulk kirjanduskuulsusi. 2010. aastal sai publiku lemmikuks Saudi Araabia naine Ḥiṣṣa Hilāl, kes luges luulet, mis kritiseeris autoritaarseid Saudi usuteadlasi. Ühes „Miljonipoeedi“ sõsarsaates kerkis Araabia kevade ajal esile egiptlane Hišām al-Gaḫ, lugedes mitu luuletust Taḥrīri meeleavaldajate toetuseks. Temast sai meediastaar ja peagi loeti tema luulet juba Taḥrīri väljakul endal.
Muidugi on need ideed, mida väljendatakse džihaadi luules, verejanulisemad kui need, mida väljendatakse saates „Miljonipoeet“: šiiite, juute, Lääne jõude ja võistlevaid grupeeringuid halvustatakse halastamatult ning ähvardatakse hävitamisega. Kuid siiski on tegemist selle populaarse kunstivormi ühe alaliigiga. See on sentimentaalne – kohati isegi kitš – ja pigem seltskondlik kui üksildane kunstivorm. Videod, kus džihadistide grupid loevad luulet või õõtsuvad laulu refrääni taktis, on sama lihtsalt leitavad kui need, kus lastakse õhku vaenlase tanke. Luulet mõistetakse rohkem sotsiaalse kunsti kui spetsiifilise ametina ning harrastajad naudivad oma tehnika eksponeerimist.
Võib tunduda kummaline, et mõned maailma kõige tagaotsitavamad võitlejad leiavad aega, et luua klassikalises värsimõõdus ja monoriimis luulet – seda on küll araabia keeles palju lihtsam teha kui inglise keeles, kuid siiski vajab see harjutamist. Ning need on vaid mõned märgid džihadistide pühendumisest vormile. See luule on täis allusioone, haruldasi sõnu ja barokseid võtteid. Eriti populaarsed on akrostihhonid, kus ridade esitähed annavad kokku nimesid või fraase. Üks an-Naṣri luuletustest, pühendumusavaldus ISIS-ele, põhineb grupeeringu akronüümil Daesh. („Daesh“ on üldiselt halvustav tähistus ja asjaolus, et an-Naṣr selle omaks võtab, on väljakutset ja trotsi.) Sõdalaste selge rõõm oma virtuoossusest muudab nende luuletused etendusteks. Poeedid hoolitsevad selle eest, et me taipaksime, et nad on poeedid – nõutades sedasi endale erilist autoriteeti, mis araabia kultuuris luulega kaasas käib. Siiski peidab see ärplemine endas ka sügavaid änge: kõik džihadistid on valinud kõrvalejäämise laiemast ühiskonnast, sealhulgas oma peredest ja usukogukondadest. See on tihtipeale raske valik, mille tagajärjed on püsivad. Kehastudes poeetideks, osalisteks kultuuris, millel on sügavad juured araabia islami traditsioonis, püüavad nad leevendada oma hirme, et nad päriselt kuskile ei kuulu.
2011. aasta mais Abottabadi hoonetekompleksile tehtud rünnakus, kui tapeti Osama bin Laden, saadi kaasa ja tuli avalikuks ka tõeline saak kirjavahetuse näol. Ühes 2010. aasta 6. augusti kirjas palub bin Laden oma tähtsaimal käealusel soovitada kedagi, kes juhiks „suurt operatsiooni Ameerikas“. Kohe järgmises lauses soovib aga: „Kui sinuga on relvavendi, kes tunnevad värsimõõte, siis palun anna mulle teada, ja kui sul on raamatuid klassikalise värsiõpetuse kohta, siis palun saada need mulle.“ Kõikidest džihaadi poeetidest oli bin Laden kõige kuulsam ja ta uhkustas oma teadmistega selles vallas. Oma esimese Afganistani laagri nimetamisel al-Maʾsadaks („Lõvikoopaks“) sai ta innustust luulereast paganlikult hõimupoeedilt Kaʿb ibn Mālikilt, kes võttis vastu islami ja sai prohveti kaaslaseks.[4] Suurt rolli bin Ladeni karismas mängis tema meisterlikkus klassikalise ilukõne alal.
Üks märgilisemaid bin Ladeni luuletuste seas on kirjutatud 1990ndate lõpus, umbes siis, kui ta naasis 1996. aastal Afganistani. See koosneb kahest osast ja on 44 rea pikkune: esimeses pooles kõneleb bin Ladeni väike poeg Ḥamza; teine pool kujutab endast isa vastust. Paljud džihaadiluuletused kasutavad lapskõneleja võtet, kes esineb süütuse ja aususe kehastusena. Ḥamza alustab, küsides isalt, miks nende elu on täis raskusi ja nad ei saa ühte kohta kauaks pidama jääda. Selle algusosa retoorika ja meeleolu on laenatud islamieelsest žanrist raḥīl,[5] kus poeet meenutab oma reisi raskusi, kurdab üksinduse ja ohu üle ning võrdleb oma saatust erinevate kõrbeloomade omaga:
Oh, isa, palju olen reisinud kõrbete ja linnade vahel.
Retki on nii palju olnud, isa, orgude ja mägede vahel,
et olen unustanud oma hõimu, onupojad ja inimkonna.[6]
Ḥamza jätkab, meenutades bin Ladeni ja tema pere rännakuid: nende pagendamine Saudi Araabiast, peatumine Sudaanis ja sellele järgnenud väljasaatmine, ning lõpuks saabumine Afganistani, „kus mehed on vapraimad vaprate seas“. Kuid isegi siin ei leia sõdalased rahu, sest Ameerika „saadab raketitormi, mis langeb vihmana“ (viidatakse tiibraketirünnakule operatsioonis „Infinite Reach“ 1998. aastal). Ḥamza lõpetab, paludes isalikku tarkusenõu.
Bin Ladeni vastus kasutab sama värsimõõtu ja riimi nagu pojale omistatud värsiridades, mis toob luuletuse vormirangusse intiimsust. Bin Laden ütleb Ḥamzale, et ta ei ootaks nende elu kergenemist: „Vabanda, mu poeg, ma ei näe midagi muud kui rasket järsku teed, / mööduvate aastate ahelat kodutuse ja reisimise vahel.“ Ta meenutab Ḥamzale, et nad elavad maailmas, kus ignoreeritakse süütute, eriti süütute muslimite, kannatusi ja „lapsi tapetakse nagu lehmakarja“. Kuid muslimid paistavad olevat harjunud alandamisega, „rahvas, keda on tabanud tuimus“. Kõige karmimad read on suunatud araabia režiimide võimetuse vastu. „Sionistid tapavad mu vendi ja araablased peavad konverentsi,“ pilkab bin Laden. „Nad ei saatnud väge kaitsma väikseid häda eest.“
Bin Laden mõistab Ḥamza kaebust, kuid seletab talle, et raskused ja maapagu on möödapääsmatud. Mitte ainult sellepärast, et igal pool valitseb ebaõiglus, tähendusrikkam on see, et kuri saatus on märk väljavalitusest. Enamiku džihaadiliikumiste põhiuskumuse järgi on nemad viimane tõeliste muslimite tuumik, eesliin, mida traditsioonides nimetatakse al-ġurabāʾ – „võõrad“.[7] Nõnda nimetatakse ka ISIS-e meediaprogrammi ja populaarset džihaadi hümni. Selle kõnekujundi allikaks on ḥadīṯ,[8] mis on eriti oluline sõdalastele: „Islam algas võõrana ja see pöördub tagasi nii, nagu algas, võõrana. Ja võõrad on õnnistatud.“ [9] Islam algas võõrana selles mõttes, et Muḥammadi esimesi järgijaid Mekas kiusati uskmatute[10] poolt taga ja see raskuste periood viis lõpuks põgenemiseni Mediinasse. Džihadistidele tõestab nende eksiil võõral maal seda, et nad on prohvetlikud võõrad. Tegelikult peavad džihadistid end maapaos viibijaiks isegi siis, kui nad elavad nime poolest islamiriikides, ja nende väljaarvamine peavoolu usklike seast üksnes kinnitab nende veendumust oma õigsuses.
Bin Ladeni luuletuse struktuur teeb sellest teosest pärandidraama. Bin Laden pärandab poliitilist kohustust ja eetilist meelelaadi. Kultuuriliste ettekirjutuste edasiandmine põlvkonnalt põlvkonnale on džihadistide pidev mure. Sõdalasi ümbritsevad vaenlased – araabia riigid, konkureerivad islamistid, kauged Lääne jõud – ja nad on pidevalt jooksus. Ḥamza küsib: „kuhu me saame põgeneda, isa, ja millal me jääme ühte kohta paigale?“ See, et nii palju džihaadi kultuurist asub internetis ega ole jäädvustunud materiaalsete asjadena, teeb traditsiooni jätkuvuse hoidmise raskeks. Selle tulemusena kummitab džihadiste, nagu ka teisi diasporaakogukondi, sundmõte oma saavutuste salvestamisest järeltulijate tarvis. Nende internetiarhiivide ülesehitus – näiteks Abū Muḥammad al-Maqdisī „Minbar at-Tawḥīd wa-l-Ǧihād“, religioossete arvamuste, manifestide ja luule varamu – on märkimisväärselt keeruline. Pole juhus, et kõige tavalisem džihaadiluule žanr on eleegia: luuletused langenud sõdalastele (sealhulgas ka enesetapupommitajatele) on võimalus niihästi meeles pidada olulisi sündmusi kui ka pakkuda sõdalastele ühist kalendrit. Džihadistidele on märtrisurmad kogukonna ajaloo ehitusplokid. Bin Laden ise luges ette eleegia üheksateistkümnele 9/11 kaaperdajale: „Emmates surma, hiilgavad rüütlid leidsid rahu / nad haarasid tornid raevu kätesse ja rebisid neist läbi valinguna.“[11]
Kesksel kohal džihadistide poliitikas on rahvusriigi idee hülgamine. Kaasaegse Lähis-Ida kaart nii, nagu Suurbritannia ja Prantsusmaa selle pärast Esimest maailmasõda suures osas kujundasid, on kestvaks kibeduseallikaks. Üks ISIS-e löövamaid videoid näitab, kuidas džihadistid hävitavad piiriületuskoha Iraagi ja Süüria vahel, piiril, mis sätestati kurikuulsa Sykes-Picot’ lepinguga 1916. aastal. Teistes videotes näidatakse passide ja isikutunnistuste põletamist. „Pühasõdalased“ leiavad kodu ainult nurjunud riikides, nagu Afganistan – või praegu Süüria –, seega kuulutab džihaadi luule uut poliitilist geograafiat. See geograafia ütleb lahti piiridest, mille on kehtestanud võõrvõimud, ning organiseerub ümber sõjakollete ja kannatavate muslimite. Üks Aḥlām an-Naṣri luuletus visandab selle kaardi, ühendades džihaadi poliitika kosmopoliitilise tulevikunägemusega:
Minu kodumaa on tõemaa
islami pojad on minu vennad
ma ei armasta Araabiat lõunas
rohkem kui põhjas
minu vend Indias, sina oled minu vend
nagu teiegi, mu vennad Balkanil
Ahvāzis ja ʾAqṣās[12]
Araabias ja Tšetšeenias.
Kui Palestiina hüüab
või kui Afganistan hüüab,
kui Kosovos tehakse ülekohut
või Assamis või Pattanis
sirutub mu süda nendeni
igatsedes aidata neid, kel abi vaja
nende vahel pole vahet
selline on islami õpetus
me oleme kõik üks keha
see on meie õnnelik veendumus
me erineme keele ja värvi poolest
kuid meil on sama iseloom.
Ahvāz on ühe Lõuna-Iraani provintsi araabiakeelne nimi, kus sunniitlikud araablased on pikka aega kaevanud tagakiusamise üle. Pattani on Tai provints, kus muslimid on enamuses ja sealne 1960ndatel alanud malaide mässuliikumine on muutumas üha islamistlikumaks. An-Naṣri empaatia kaugetes paikades asuvate muslimitega on tema kirjanikuisiksuse keskseid jooni. Kümnete eleegiate seas kogumikus „Tõeleek“ on üks pühendatud väljapaistvale tšetšeeni džihadistile ja teine Kuveidi filantroobile. Sellised internatsionaalse ekstaasi hetked on džihaadiluulele omased. Luuletajatele teeb rõõmu tõelisuses ületamatute piiride ületamine oma kujutluses.
ISIS-e kalifaat, mida pole tunnustanud veel ükski riik, on ebakindlate piiridega fantaasiamaailm, kus kõik on võimalik, kaasa arvatud minevikuhiilguse tagasivallutamine. 2014. aasta märtsis teatas Bahreini kuningriik, et igal kodanikul, kes võitleb Süürias, on aega kaks nädalat, et koju naasta, või temalt võetakse kodakondsus ära. Turkī al-Binʿalī, prominentne ISIS-e ideoloog ja endine Bahreini kodanik vastas „kodakondsusest lahtiütlemisega“, lühikese luuletusega, mis näitab üles põlgust kuningriiklaste vastu ja naeruvääristab rahvusriiki ennast. „Öelge neile, et me tallame nende kodakondsuse jalge alla, nii nagu ka nende kuninglikud määrused,“ kirjutab ta. Džihadiste kutsuvad uued silmapiirid: „Kas sa tõesti mõtled, et me pöördume tagasi, kui me oleme siin, Süürias, kangelaslike lahingute ja sõja eelpostide maal?“
Al-Binʿalī luule „eelpostid“ (ar k-s ribāṭ) olid rindegarnisonid keskaegsete islamiriikide ja nende naabrite – katoliikliku Hispaania või ortodoksse Bütsantsi vahel. Tõelisi ribāṭ’e tegelikult siiski enam ei ole. See termin on arhailine ilustus – nagu monoriimi ja klassikalise värsimõõdu kasutaminegi. Džihaadi kultuur eeldab selliseid anakronisme. Propagandavideod näitavad sõdalasi hobuste seljas, mõõgad üles tõstetud, lehvivaid kalligraafiliste tekstidega lippe – muistsete muslimivallutajate eeskujul. Džihaadiluule annab sellistele fantaasiatele vaba voli. Jordaania insener, Muḥammad az-Zuhayrī, kelle veebinimi on „al-Qāʿida poeet“, tabab seda sõjameeleolu luuletuses, mis on pühendatud Abū Musʿab az-Zarqāwīle, esimesele al-Qāʿida juhile Iraagis. Luuleread on adresseeritud tundmatule naisele:
ärata meid mõõkade laulule,
kui ratsurivi lahkub, ütle
hüvasti.
hobuste hirnumine täidab kõrbe
virgutades meie hingi ja kannustades neid
edasi.
rüütlite uhkus tärkab selle heli peale
kui alandus piitsutab meie vaenlasi.
Džihaadi kultuur on romantiline kultuur. See tõotab seiklusi ja väidab, et kangelaslikkuse ja rüütellikkuse keskaegsed koodid ikka veel kehtivad. Olles lahti öelnud oma kodakondsustest, peavad sõdalased endale välja mõtlema uue identiteedi. Nad on valmis end innukalt veenma, et see identiteet pole midagi uut, vaid hoopis äärmiselt vana. Džihaadi rüütlid peavad ennast ainsateks tõelisteks muslimiteks ja kuigi nad võivad võidelda tuuleveskitega, tundub romantika siiski toimivat. ISIS-e värvatud kujutlevad end suunduvat mitte tolmusele piirialale kahe laguneva riigi vahel, vaid rohkem kui tuhande aastase ajalooga kalifaati.
Igaüks, kes džihaadiluulet palju loeb, märkab peagi, et see sisaldab rohkesti teoloogiat. Usudoktriin on põhiline kultuuri kooshoidja ja paljud džihaadi teoloogid on kirjutanud ka luulet. Niisama nagu poeedid peavad end autentse poeetilise pärandi taaselustajaiks, usuvad ka teoloogid, et nad toovad päevavalgele ja elustavad tõelisi usulisi tõekspidamisi. Teoloogidena on džihadistid suuresti iseõppinud. Nad loevad kanoonilisi tekste (mis kõik on kergelt veebis leitavad) ega taha aktsepteerida peavoolu vaimulike interpretatsioone, süüdistades neid tõe varjamises ja järeleandmistes poliitilistele despootidele. Džihadistid on literalistid ja nad lubavad minema pühkida sajandeid kestnud skolastika ning viia usklikud taas kokku nende usu tõeliste õpetustega. Selle stsenaariumi elemendid meenutavad vägagi protestantlikku reformatsiooni: kirjaoskuse viimine massidesse, vaimulike autoriteedi demokratiseerimine ja literalism, sõnasõnalisus kui meetod. Neis tingimustes võib igaüks oma teesid mošee uksele lüüa.
Põhiteeside seas, mida sõdalased üritavad vaimulike käest tagasi võita, on džihaad ise. Relvastatud võitlust on islami traditsioonis ammu tunnistatud, kuid harva seati see muslimiks olemises kesksele kohale: 20. sajandiks pidasid paljud juristid seda juba rohkem reliktiks. Džihadistide jaoks on selline suhtumine reeturlik ning viinud islamimaailma langusele. Nad usuvad, et džihaad on muslimi identiteedis midagi keskset – eetiline kohustus ja poliitiline vajadus. Mõnegi kõige mõjusama väljenduse on see vaade leidnud luuletustes.
Üks selliseid on ʿĪsā Saʿd al-ʿAwšani „Epistel manitsejale“. See luuletus avaldati 2004. aastal „Hiilguse antoloogias“, luulekogumikus, mille koostasid Saudi Araabia sõdalased, kes püüdsid tuua kuningriiki rahvusvahelist džihaadi, rünnates kohalikke Lääne sihtmärke ja naftatööstuse komplekse. Lõpuks surus režiim liikumise maha. (Ellujäänud liikmed põgenesid Jeemenisse, kus nad tõusid uuesti pinnale Araabia poolsaare al-Qāʿidana.) ʿAwšān kui džihaadipropagandist ja ajakirjatoimetaja sattus kuningriigi kõige tagaotsitavamate nimekirja ning tapeti 2004. aastal tulevahetuses ar-Riyāḍis.
ʿAwšan paneb oma „Epistli“ ette märkuse, et pärast tagaotsitavate nimekirja avaldamist „on mõned mu vennad ja sõbrad minuga pahandanud, soovides, et ma poleks läinud seda teed – džihaadi ja uskmatutega võitlemise teed –, sest sellel on nii palju raskusi“. Manitseja kuju on samuti üks vanu luulekujundeid. Kui islamieelses lüürikas kõneleja esitleb end armastaja, võitleja ja hooletult helde võõrustajana, siis manitseja on kogukonna ülimina hääl, mis tuletab luuletajale meelde tema kohustusi hõimu ees. Nagu selle valdkonna eriteadlane András Hámori on kirjutanud, „tema tööks oli hoida peategelast kangelasžesti sooritamiselt tagasi“. ʿAwšani luuletuses on manitsejateks vagad muslimid, kes pole veendunud džihaadi seaduslikkuses ja muretsevad, et sõdalased seavad oma kogukonnad ohtu. ʿAwšan seletab, et ta kirjutas oma epistli, et „selgitada teed, mille ma olen valinud, ja põhjust, miks ma seda järgin“. Luuletus, mis järgneb, on džihaadi apoloogia. See algab:
Las ma selgitan iga hämarat tõde,
ja hajutan segaduse sellelt, kes küsib.
Las ma ütlen maailmale ja sellele, mis tuleb
pärast seda, „kuula: ma räägin tõtt ja ära kogele.
Enam ei pea alluma uskmatule,
talle, kes annab meile kibedast karikast juua.
Sellel ebaõigluse ajastul, las ma ütlen:
ma ei ihalda raha ega kerget elu,
pigem Jumala andestust ja tema armu.
Sest just Jumalat ma kardan, mitte kurjategijate kampa.
Sa küsid minult tee kohta,
mida olen käinud innukalt ja vilkalt,
sa küsid minu pärast kartes: „Kas see
on õigesti juhitud rada, hea tee?
Kas see on prohveti tee?““
Džihaadiluules esineb tihti manitsejaid, kes soovitavad ettevaatlik olla ja annavad täieliku õnnistuse hetkeolukorrale. Nad räägivad leplike vaimulike keeles ja vanemliku autoriteediga. Ühes luuletuses kõnetab märter haua tagant oma ema, paludes teda mitte taga nutta ega tema hinnanguid kahtluse alla seada. „Ma olen oma vere seljataha jätnud, ema,“ kirjutab ta, „raja, mis viib paradiisi.“ Manitsejad täidavad mitut funktsiooni. Nad lasevad poeedil näidata oma teadmisi kirjandustraditsioonis ja tekitavad soovitud arhailise meeleolu. Nad toimivad ka taustakoorina, millele luuletaja saab vastu seada oma üksilduse ja kangelaslikkuse. Ja džihaadi soovitatavust küsimuse alla seades võimaldavad manitsejad kõnelejal selgitada oma häid omadusi.
Enda tõekspidamiste avalikul kuulutamisel on džihaadi eetikas keskne koht. Kui ülejäänud maailm on sinu vastu ja kaasusklikud on liiga arad, et tõtt rääkida, siis väljaastumine džihadistina – vandudes truudust al-Qāʿida emiirile või näiteks ISIS-e kaliifile – on vapruse proovikivi. „Epistel“ on täis teatavaks tegemisega ja kuulutamisega seonduvaid verbe. Pärast Ameerika Iraaki tungimise hukkamõistmist 2003. aastal kirjutas ʿAwšan:
ma teatasin, et enam pole puhkehetke,
kuni meie nooled tabavad vaenlast.
Ma heitsin selga oma püssi
muǧāhid’i otsustavusega.
Ja järgisin oma teed
kirgliku südamega.
Ma tahan ühte headest asjadest:
märterlust või pääsemist despootiast.
Džihadistile on luule oma veendumuste manifesteerimise või tunnistamise vormiks. Rafineeritust siin ei hinnata. Poeedi ülesanne on kaitsta oma usku avalikult ja selgelt kõigi kahtlejate ees kodus ja võõrsil. Ta peab julgema välja öelda tõdesid, mida tema emad-isad ja hõimuvanemad varjata püüavad. Üks teine luuletus „Hiilguse antoloogias“ algab klassikaliselt kõlava hoiatusega: „Vaikust! Sõnad on kangelastele / ja kangelaste sõnad on teod.“ Ümbritsetuna skeptikutest, vormib džihaadipoeet end sõna rüütliks ehk teisisõnu – tulevaseks märtriks.
Kui Aḥlām eelmisel aastal Raqqasse saabus, korraldati talle kui kuulsusele ISIS-e poolt eriline ekskursioon. Ta kirjutas nähtust pika proosajutustuse, adresseerides selle „õdedele“, ja seda levitati ISIS-e meediaväljalasetes. Kõndides mööda Raqqa tänavaid, märkis an-Naṣr, et müügiletid on täis värskeid köögivilju ja mehed julgustavad üksteist järgima prohveti eeskuju, jättes maha suitsetamise. Tal lubatakse valmistada sõdalastele süüa, mis pakub talle suurt rõõmu: „Kõik pidi olema puhas ja suurepärane. Ma aina kordasin endale: „Seda toitu söövad džihaadi sõdalased, neid taldrikuid kasutavad džihaadi sõdalased.““ Ta tuuakse ka relvapoodi, kus ta õpib kokku panema ja lahti võtma Vene ja Ameerika päritolu relvi. „See kõik juhtus Süürias, õed, ja minu enda silmade all!“ kirjutab ta.
An-Naṣr näeb kalifaati islamistliku utoopiana mitte ainult selle tõttu, et siin käituvad muslimid nii, nagu muslimid käituma peavad, vaid ka sellepärast, et siin on uute alguste koht. Enamiku vaatlejate meelest on Raqqa ISIS-e võimu all üks range totalitaarne ühiskond, kuid an-Naṣrile ja teistele värvatutele on see eesliin, kus kõik on alles liikuv ja läbiräägitav – mitte ainult poliitilised piirid, vaid ka isiklikud identiteedid. An-Naṣri roll džihaadiliikumises on naise kohta tavapäratult avalik, kuid ISIS paneb erilist rõhku naiste asetamisele propagandasõja eesliinile. See on ellu kutsunud ka naiste varipolitsei, mida nimetatakse al-Ḫansāʿ salkadeks ning mis valvab moraali ja õige käitumise järele ISIS-e võimu alla kuuluvates linnades. Kuigi meediaülevaated ISIS-e poolt värvatud naistest kirjeldavad neid naiivitaridena, kes määravad end ise seksiorjusse, jääb ikkagi faktiks, et ükski teine islamistlik sõjaväeline grupeering pole olnud naiste ligimeelitamises nii edukas. ISIS-e ingliskeelse pildiajakirja Dabiq viimases numbris julgustab üks naiskirjanik naisi „Islamiriigi aladele“ emigreeruma isegi siis, kui see tähendab reisimist ilma meessoost saatjata, mis on traditsioonilise islami seaduse šokeeriv rikkumine. See võib olla küüniline võte – peibutis kodunt ära jooksnutele. Kuid see on kooskõlas džihadistide rünnakuga vanemliku autoriteedi vastu ja rõhuasetusega isiklikule volile, sealhulgas naissoost usklike õigusele öelda lahti peredest, mille liikmeid nad ei näe ehedate muslimitena. ISIS-e ühiskonna radikaalne uudsus moodustab kummalise kontrasti selle kultuuri eneseteadliku arhaistlikkusega – kinnismõttega puhtusest, peidetud usutõdedest ja klassikalistest kirjandusvormidest. Al-Ḫansāʿ salgad on selle ilmekas näide. Al-Ḫansāʿ oli islamieelse ajastu poetess, kes võttis vastu islami ning kellest sai prohveti kaaslane. Tema eleegiad oma meessugulastele on selle žanri nurgakiviks. Nimetus vihjab seega justkui institutsioonile, mille juured on kaugel minevikus, ehkki midagi nende salkadega sarnanevat pole islami ajaloos kunagi eksisteerinud ega ole neil mingit vastet ka kusagil mujal araabia maailmas. Sõdalased ei näe siin muidugi mingit vastuolu. Nad näevad oma kalifaati puhta mineviku taaselustumisena. Oma Raqqa päevikus kirjeldab Aḥlām an-Naṣr ISIS-e pealinna igapäevaste imede paigana, linnana, kuhu usklikud saavad minna, et sündida uuesti vanas ehtsas usus. Ta kirjutab, et kalifaadis „on palju sellist, mida me oleme seni kogenud ainult ajalooraamatutes“.
Inglise keelest tõlkinud Helen Geršman
ROBYN CRESWELL on õpetanud võrdlevat kirjandusteadust Yale’i ülikoolis ja New Yorgi ülikoolis ning toimetab ajakirja Paris Review luuleveerge. BERNARD HAYKEL on Lähis-Ida uuringute professor Princetoni ülikoolis ja üks suuremaid asjatundjaid Islamiriigi ideoloogia alal. (Osama bin Ladeni ideoloogia ja retoorika kohta vt ka: Bernard Lewis, Luba tappa. Vikerkaar, 2001, nr 11–12, lk 176–182.)
Robin Creswell, Bernard Haykel, Battle lines. The New Yorker, 08.06.2015. http://www.newyorker.com/magazine/2015/06/08/battle-lines-jihad-creswell-and-haykel.
[1] Džihadistide nimede taga on alati tähendus, mis avab samuti nende mõttemaailma. Aḥlām an-Naṣr – ar k-s „võidu unistused“. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
[2] Ar k: „Võõra väikese lõvi isa“; „võõra“ kohta vt lähemalt edaspidi.
[3] Sellistena süstematiseeriti nad 8. sajandil, kuid kõiki neist islamieelses luules kindlasti ei kasutatud.
[4] Kindlasti mängib esimese laagri nimes rolli ka Osama bin Ladeni enda nimi. Tema eesnimi ʾUsāma tähendab „väike lõvi, lõvike“.
[5] Raḥīl on islamieelse luulevormi kassiida osa, mis tuleb pärast sissejuhatavat melanhoolselt minevikku igatsevat armastuseteemat.
[6] Siin ja edaspidi tõlkija eestindused araabia keelest. Originaal: http://vb.tgareed.org/t/277528/.
[7] Sõna ġarīb, mitmuses ġurabāʾ võib olla ka „kummaline, imelik; võõras“. Seda ḥadīṯ’i on tõlgitud ka: „islam algas millegi kummalisena.“
[8] Ḥadīṯ’iks nimetatakse jutustust sellest, mida ütles või kuidas käitus islami prohvet Muḥammad ühes või teises olukorras. Selliste juttude kogumikest kuut peetakse kõige usaldusväärsemaks, neist kahte kõige tõesemateks – „Ṣaḥīḥ al-Buḫārī“ ja „Ṣaḥiḥ Muslim“.
[9] See ḥadīṯ on pärit kogumikust „Ṣaḥīḥ Muslim“ ning seda on tõlgitud ka „islam algas millegi kummalisena.“
[10] Tagasivaatav viide polüteistlikule Araabiale, reaalsusele, milles tekkis islam. Siin uskmatuteks nimetatuid tõlgendatakse harilikult polüteistidena.
[11] Bin Lāden loeb seda luuletust oma 2006. aasta kõnes (http://www.e-prism.org/images/Osama_speeches_-_Ver2_-_3-7-06.pdf), nimetades autorina Jordaania džihadisti Manṣūr aš-Šāmīt. Täpsemat tõlget vt Vikerkaare käesolevas numbris, lk 3–4.
[12] Silmas on peetud al-ʾAqṣā mošeed Jeruusalemmas. Sõna ʾaqṣā tähendab „kõige kaugem“.