Narratiivid, mis toetavad usku Lääne liberaalsesse demokraatiasse, on üksteise järel kokku kukkunud. Ideaalne finantssüsteem? Kadunud pärast 2008. aasta kriisi ja eurot. Sõjaline üleolek? Iraak ja Afganistan on teinud lõpu ka sellele. Efektiivne poliitika? Vaadake vaid ummikut Washingtonis ja käteväänamist Brüsselis.
Nüüd ähvardab lahti hargneda ka viimane ja võib-olla kõige fundamentaalsem narratiiv, veendumus liberaalse demokraatia ülimusest. See ulatub juurtega 1989. aasta triumfi, mil Kesk-Euroopa vabanes Kremli autoritaarse võimu alt; Václav Havel pääses vanglast ja seadis end sisse Praha presidendilossis; toimus edukas üleminek demokraatiale, millele aitas kaasa Euroopa Liidu liikmeks astumine ja NATO julgeolekuvihmavari. Kesk-Euroopa sai majakaks, mis valgustas teed reformide poole püüdlejaile kõikjal maailmas. 2008. aastal avaldas Maailmapank raporti „Jõukuse vallandumine“, mis jõudis järeldusele, et Visegrádi nelik – Poola, Ungari, Slovakkia ja Tšehhi Vabariik – on loonud „stabiilsed institutsioonid, mis garanteerivad demokraatia, õigusriigi, inimõigused ning vähemuste austamise ja kaitse“, „funktsioneeriva turumajanduse“, ning on „võimelised võtma kanda Euroopa Liidu liikmekohustused ja neid efektiivselt täitma“.
Praegu aga näeme, kuidas Ungari peaminister kavatseb ehitada „illiberaalse riigi“, Tšehhi president osaleb koos paremäärmuslastega moslemivastastel meeleavaldustel ja Poola juhtkond kuulutab, et meedia peab täitma valitsuse soove. Kohtuvõim, meedia ja tsiviilühiskond on kogu regioonis rünnaku all, samal ajal kui sõjakaks muutunud Venemaa üritab ennast uuesti maksma panna.
Mis on läinud valesti? Mida need arengud tähendavad Euroopa Liidu tuleviku ja kontinendi julgeoleku jaoks? Mida saaks ja tuleks teha?
Üks märk pöörde sügavusest on see, et taandarengut juhib Ungari, mille kunagine „guljašikommunism“ oli ideoloogiliselt ja majanduslikult kõige leebem kogu Nõukogude blokis. Praegune peaminister Viktor Orbán oli nõukogude ajal silmapaistev lääne- ja demokraatiameelne dissident. Mõned pidasid teda teiseks Haveliks, aga pärast 2010. aastal võimule saamist on ta astunud samme, et muuta oma võim alaliseks.
Esmalt surus Orbán läbi põhiseaduse muudatused, et paigutada konstitutsioonikohtusse endale lojaalsed liikmed. Selle 15-st kohtunikust 11 on nimetanud ametisse Orbáni partei Fidesz ilma opositsiooniga konsulteerimata, avades nõnda tee paigutamaks Fideszi liikmed kõikidele kohtutasanditele.
Seejärel asus Orbán meedia kallale. Avalik ringhääling restruktureeriti ja Fidesz määras selle etteotsa oma mehe, kes juhib ka ajakirjandusnõukogu, mille pädevusse kuulub tele- ja raadiojaamade trahvimine väidetavalt tasakaalustamata kajastuste eest. 2013. aastal võttis parlament vastu seaduseparanduse, mis keelas valimiskampaaniate ajal poliitreklaami kommertsmeedias. Parteid tohivad teha valimiskampaaniat ainult avalik-õiguslikus meedias – mis on mõistagi tugevasti Fideszi mõju all. Valitsus lõpetas reklaami andmise sõltumatule meediale, ja kartes kaotada valitsuse tellimusi, vähendasid oma reklaamikulusid ka erakompaniid. Praegusel ajal on 80%-l elanikkonnast juurdepääs ainult Fideszi domineeritud trükiajakirjandusele ja ringhäälingule.
Orbáni sammude tõttu alandas organisatsioon Freedom House 2012. aastal Ungari pressivabaduse reitingu „vabalt“ „osaliselt vabale“. OSCE kritiseeris 2014. aasta parlamendivalimisi, väites, et Fideszil oli „lubamatu eelis, sest kallutatud meediakajastus ja valimiskampaania ähmastasid poliitilise partei ja riigi lahusust“. See „lubamatu eelis“ ei peatanud aga Fideszi häältesaagi vähenemist. Vastusammuna sellele täiendas Orbán oma institutsionaalseid meetmeid ideoloogilistega. Kõneldes 2014. aasta parteikonverentsil, teatas Orbán: „Uus riik, mida me Ungaris ehitame, on illiberaalne riik, riik, mis ei ole liberaalne. See ei hülga niisuguseid liberalismi põhiprintsiipe nagu vabadus …, aga see ei sea liberalismi ideoloogiat riigikorralduse keskseks elemendiks, vaid lähtub hoopis teistsugusest, erilisest, rahvuslikust lähenemisviisist.“ Tema kaks eeskuju on Venemaa ja Hiina.
Tegelikkuses väljendub „illiberaalne demokraatia“ Orbáni väidetes, justkui ähvardaksid Ungarit vaenlased, näiteks välismaised valitsusvälised organisatsioonid ning „rahva reeturid“. 2015. aasta kevadel algatas valitsus üldrahvaliku mõttevahetuse immigratsiooni üle, mille käigus saadeti 8 miljonile ungarlasele küsimustik. Osutades terrorismiohule, küsiti: „Leidub neid, kelle arvates on immigratsiooniküsimuse saamatu käsitlemine seotud terrorismi suurenemisega. Kas te nõustute selle seisukohaga?“ Muud küsimused püüdsid hankida tuge „immigratsiooni rangemaks reguleerimiseks“ ja väitsid, et majandusmigrantide arv on kahekümnekordistunud. Vahepeal on astutud muid samme, mis ühendavad rahvuslikku retoorikat sotsialistliku majandamisega: on natsionaliseeritud panku ja suurendatud ettevõtete makse.
Seda, mida Orbán on saavutanud poole kümnendiga, püüab Poola uus valitsus korda saata mõne kuuga. 2015. aasta oktoobri valimistel esines Õiguse ja Õigluse partei platvormiga, mis ühendas majanduslikku ümberjagamist, paranoiat olematu immigratsiooni pärast ning katoliiklikku konservatismi. Kuigi senise valitsuse all oli Poola majandus jõudnud Euroopa tugevaimate sekka, kimbutasid võimulolijaid mitmed probleemid ja skandaalid – avalikuks tulnud lindistused, milles ministrid esitasid mõningaid kompromiteerivaid väiteid, korruptsioonisüüdistused ja siselõhed. Õigusel ja Õiglusel õnnestus saavutada napp enamus. Partei valimiskampaania aga ei maininud sõnagagi neid ebademokraatlikke poliitikaid, mida on hakatud ajama pärast võitu.
Poola värske president Andrzej Duda keeldus ametisse vannutamast viit kohtunikku, kelle eelmine parlament oli 15-liikmelisse konstitutsioonikohtusse valinud. Nende asemel vannutati ametisse hoopis viis Õiguse ja Õigluse meelset kohtunikku ning valitsus viis läbi vastuolulise kohtureformi. Õigus ja Õiglus tühistas avaliku teenistuse reeglid, mis nägid ette konkursi võtmekohtadele, ning määras riigiettevõtete juhatusse ilma kvalifikatsioonita lojaliste. Muudeti ajakirjandusseadusi, et panna avalikku ringhäälingut juhtima parteile lojaalseid inimesi, mis tõi kaasa mitme staažika ajakirjaniku tagasiastumise. Partei juhil, endisel peaministril Jarosław Kaczyńskil valitsuses ametlikku rolli ei ole, kuid ta tõmbab niite lava tagant.
Slovakkias ja Tšehhi Vabariigis toimunud muutused on peenekoelisemad. Poliitilisi instutsioone lammutatud ei ole, kuid kasvanud on ksenofoobne retoorika ning oligarhid on poliitikat ja meediat enda kätte haaramas. Slovakkia peaminister Robert Fico juhib sotsiaaldemokraatlikku parteid, aga oma esimesel ametiajal (2006–2010) sõlmis ta liidu Ján Slota paremäärmusliku Slovaki Rahvusparteiga. Slota on nimetanud ungarlasi „vähkkasvajaks slovaki rahva kehas“ ja „inetuteks rangjalgseteks mongoliidseteks tüüpideks vastikute hobuste seljas“. Pärast 2012. aastat on Fico teist ametiaega iseloomustanud taktikaline vastuseis reformidele, näiteks pidev tõrkumine kohtureformi läbiviimise vastu. Fico lihtsalt keeldub kõnelemast sõltumatu ringhäälinguga ja suhtleb avalikkusega ainult valitsusmeelse jaama TA3 kaudu.
Haveli järglased Tšehhi Vabariigis ei ole jaganud tema pühendumust liberaalsele demokraatiale. Václav Klaus, kes Haveli 2003. aastal presidenditoolil välja vahetas, on olnud sõnakas ja riiakas figuur. Vahetult enne oma teise järjestikuse ametiaja lõppu 2013. aastal andis ta amnestia rohkem kui 6000 vangile, põhjendades seda õigussüsteemi aeglusega. Kuid lisaks pisikurjategijate tagasi tänavatele toomisele peatas amnestia ka alustatud kriminaaluurimised inimeste vastu, keda kahtlustati mitmes kurikuulsas korruptsiooniskeemis. Tšehhi senat tagandas Klausi, aga see žest jäi sümboolseks, kuna ta oli juba niigi ametist lahkunud.
Klausi järeltulija Miloš Zeman on natsionalistliku retoorika valjemaks keeranud. 2015. aasta pagulaskriisi ajal ütles Zeman: „Moslemeist pagulased ei hakka austama tšehhi seadusi ja kombeid, nad rakendavad šariaadi seadusi, nii et truudusetud naised loobitakse kividega surnuks ja varastel lõigatakse käed maha“. Novembris 2015 võttis Zeman osa moslemivastasest meeleavaldusest, mille oli organiseerinud paremäärmuslik Islamivastane blokk, seistes õlg-õla kõrval selle liidri Martin Konvičkaga. Konvičkat ähvardab kolmeaastane vanglakaristus moslemivastase viha õhutamise eest, kuna muuhulgas kirjutas ta Facebookis, et moslemid tuleks paigutada koonduslaagritesse.
Veel üks hämmastav areng Tšehhi poliitikas on olnud riigi rikkuselt teise mehe Andrej Babiši tõus. Ta asutas 2011 omaenda poliitilise partei ANO, „et võidelda korruptsiooniga ja teiste pahedega riigi poliitikasüsteemis“. Praegu on temast saanud koalitsioonivalitsuse rahandusminister. Babiši firma Agrofert ostis 2013. aastal Mafra meediagrupi, mis tõi tema kontrolli alla olulise osa Tšehhi meediast – see samm pani paljud vaatlejad kõnelema Tšehhi poliitruumi „berlusconiseerumisest“. Mafra grupi sattumine Babiši kätte viis paljude nimekate ajakirjanike tagasiastumiseni. Üks neist, Daniel Kaiser, asus tööle uude veebiportaali Echo24.cz, mis on olnud Babiši suhtes kriitiline. Ühel hetkel teatas Babiš ähvardavalt, et „loodetavasti on Echo24.cz investor oma maksudeklaratsioonid täitnud“. Tšehhi ajakirjanike assotsiatsiooni president Adam Černý kardab meedia sõltumatuse pärast: „Õigusraamistik pole küll muutunud, aga süsteem ise on. Sellel on oma mõju pressivabadusele.“
Ajal kui etableerunud sõltumatut meediat pitsitatakse, on terves Kesk-Euroopas toimunud parem- ja vasakäärmusliku meedia plahvatus. Need kanalid propageerivad pidevalt mitmesuguseid konspiratsiooniteooriaid, ründavad Lääne liberaalseid demokraatiaid, levitavad moslemivastast retoorikat ja taunivad väidetavat suveräänsuse kaotamist Euroopa Liidule. Mis teeb selle regiooni neile illiberaalsetele ja ebademokraatlikele tendentsidele nii vastuvõtlikuks? Mõnes mõttes oleks Kesk-Euroopa esiletõstmine ebaõiglane. Globaliseerumine on toonud kaasa nii võitjaid kui ka kaotajaid ning natsionalistlikus ja populistlikus vaimus pöörduvad valijate poole igati edukalt ka näiteks Marine Le Pen Prantsusmaal ja Donald Trump USA-s. See, et Babišit võrreldakse Silvio Berlusconiga, näitab, kui palju on too Itaalia juht ära teinud selleks, et huvide konflikti on hakatud nägema otsekui millegi normaalsena. Ja kui asi puutub korruptsiooni, siis on Kreeka veel hoopis omaette liigas.
Ka Saksamaal leidub muret tegevaid suundumusi. 2014. aastal asutatud ühiskondlik liikumine Patriootlikud Eurooplased Lääne Islamiseerumise Vastu (Pegida) sai kiiresti hoo sisse, eriti sünnilinnas Dresdenis ja teistes Ida-Saksa linnades, nagu Leipzig. Pegida meeleavaldused Saksamaa väidetava islamiseerumise vastu (ja viimasel ajal üleskutsed „rahuks Venemaaga“) on toonud välja kümneid tuhandeid meeleavaldajaid. Pegida on pagulaskriisist eriti palju kasu lõiganud, kuid mitte ainsa paremäärmusliku liikumisena: parempopulistlik Alternatiiv Saksamaa Jaoks on saanud populaarsuselt kolmandaks parteiks riigis ning pääseb 2017. aasta föderaalvalimistel tõenäoliselt Bundestagi.
Kuid mõned Kesk-Euroopa jooned on unikaalsed. Slovaki dissident Milan Šimečka on kirjeldanud elu kommunismi ajal kui „mugavat vabadusetust, milles võimulolijad teadsid, kuidas peatada aeg ja säilitada paigalseis“. Seega on illiberalism nende noorte demokraatiate jaoks pelgalt tagasipöördumine lähiminevikku. Minevik ripub oleviku kohal ka muul viisil. See, et Orbán ja samuti Poolas Kaczyński olid nõukogudeaegsed dissidendid, ei olegi nii üllatav, kui pidada silmas, et „vabadus“ ja „õigused“ tähendasid eri inimeste jaoks eri asju: liberaalid nagu Havel võitlesid poliitilise vabaduse ja inimõiguste eest; teised aga rahvusliku vabaduse ja rahvuslike õiguste eest. Nõnda saabki Orbán muundada „vabaduse“ ksenofoobiaks ja autoritaarsuseks.
Poola sotsioloog Sławomir Sierakowski annab teistsuguse seletuse. Ta väidab, et pärast 1989. aastat, kui kadus usaldus vasakpoolse poliitika vastu, jäid ainsaks toimivaks poliitiliseks filosoofiaks „liberaalne“ poliitika ja „avatud ühiskond“. Kui aga liberaalsed parteid libastuvad, nagu aja jooksul vältimatult juhtub, tõusevad ainsaks alternatiiviks „illiberaalsed“ jõud, mis pooldavad „suletud“ ühiskonda. „Parem- ja vasakpoolsuse asemel on meil ainult hea ja kuri,“ ütleb Sierakowski.
Illiberaalsel pöördel on ka oma geopoliitiline aspekt: Vladimir Putin on näinud regioonis vaeva mõjutamaks raha, energia ja propaganda abil nii eliite kui ka läänevastaseid liikumisi. Paljud Orbáni „illiberaalsed“ poliitikad peegeldavad Putini režiimi „konservatiivseid“ poliitikaid Venemaal.
Ungari peamisel opositsiooniparteil, ultraparempoolsel Jobbikul on otsesidemed Venemaaga. 2008. aastal korraldas Nõukogude Venemaal õppinud Jobbiku liige Béla Kovács parteijuhi Gábor Vona visiidi Venemaale. Pärast seda on Jobbiku liidrid võtnud regulaarselt osa sündmustest ja konverentsidest Venemaal ning pooldavad kahe riigi lähenemist: paljud tegutsesid 2014. aastal valimisvaatlejatena Venemaa okupeeritud Krimmis ja Ida-Ukrainas. Praegusel ajal on Kovács Ungaris uurimise all seoses süüdistusega spioneerimises Venemaa kasuks ja Euroopa Liidu institutsioonide vastu.
Seni näib Orbáni suhet Moskvaga ajendavat pigem pragmatism kui ideoloogia. 2014. aastal importis Ungari 89% oma naftast ja 57% maagaasist Venemaalt. Orbán on lubanud valijatele gaasihinna langetamist, milleks tal on vaja Vene kompaniide, eriti Gazpromi abi.
Orbán on sõlminud Venemaaga ka tuumaenergiatehingu, mida ümbritseb saladuskate. 2015. aastal sai Orbán Moskvalt esimese osa 10 miljardi euro suurusest laenust Paksi tuumajaama laiendamiseks. Fidesz on hoidnud lepingu täpset olemust saladuses ning salastanud tehinguga seotud materjalid 30 aastaks.
Kui Tšehhi president Zeman asutas 2009. aastal Kodanikuõiguste Partei, tegi ta seda koos Vene Lukoili tütarfirma Lukoil Aviation Czechi direktori Martin Nejedlýga. Helsingi ülikooli Aleksanteri instituudi uurija Riikka Nisoneni sõnul sai Zemani presidendikampaania „raha Lukoili Tšehhi haru juhilt“, kuid Zeman väidab, et tegu oli kõigest „isikliku annetusega“.
Võimule saades võttis Zeman omaks tugevalt läänevastase, Euroopa-vastase ja Venemaa-meelse suuna. 2014. aastal kritiseeris ta Krimmi annekteerimise ja Ukraina-vastase sõja eest Venemaale kehtestatud sanktsioone, korrates nii endise presidendi Klausi seisukohta. Järgnes rida avalikke proteste, aga need avaldasid presidendile vähe mõju.
2014. aastal avaldas tšehhikeelne võrguleht AE News sarja artikleid, mis väitsid, et aasta algul toimunud Zemani-vastaste meeleavalduste niite olid tõmmanud needsamad Ameerika „nukujuhid“, kes olid orkestreerinud Euromaidani meeleavaldused Ukrainas. AE News kirjeldas eepilist võitlust välismaiste vandenõulaste ja „lõvina“ kangelasliku president Zemani vahel, kes olevat „ainus Euroopa poliitik, kes kaitseb oma maal rahvuslikke huve“. Artiklid tekitasid Tšehhi avalikkuse sfääris sensatsiooni ja Julgeolekuteabeamet (BIS) teatas avalikult, et peab AE Newsi „ohtliku Vene propaganda allikaks“. Viimase paari aasta jooksul on Slovakkias ja Tšehhi Vabariigis tärganud ligi 80 võrgulehte, mis levitavad konspiratsiooniteooriaid ja kordavad Vene propagandat. Kui ajakirjanikud püüavad välja uurida nende toetajaid, viivad jäljed hämarate varifirmadeni.
Mis on Putini kaugemad sihid Kesk-Euroopas? Raske on kujutleda Praha tänavatel Vene tanke. Aga Putin suudab õõnestada Euroopa Liidu ühtsust terves hulgas küsimustes alates Vene-vastastest sanktsioonidest sõja eest Ukrainas kuni Euroopa Liidu ühise energiapaketini, mis lubab võõrutada Euroopa Vene energiast. Sellest vaatepunktist töötab uus Poola valitsus, mis on niihästi Brüsseli kui ka Venemaa vastane, Kremli kasuks. Poola oli ju see, kes juhtis Euroopa Liidu kampaaniat laiendada assotsiatsioonileping Ukrainale. Seni kui Poola oli eeskujulik eurooplane, läksid teised Euroopa Liidu riigid kaasa. Nüüd, kus temast on saanud murelaps, on vähem põhjust kuulata tema üleskutseid olla Venemaaga karmim.
Mida rohkem liberaalse demokraatia ideed n-ö narratiivi tasandil õõnestatakse, seda kasulikum Putinile. Kodus põhineb Putini võim arusaamisel, et talle alternatiivi ei ole: ta võib olla küll korrumpeerunud, kuid Venemaa jaoks ei ole kasutuskõlblikku euroopalikku mudelit. Seega meeldib Kremli siseriiklikule propagandale näidata, kuidas Kesk-Euroopa juhid lähenevad Moskvale ja keeravad Läänele selja. Lugu 1989. aasta revolutsiooni „nurjumisest“ annab ka tuge Putini režiimi argumendile, et läänelik demokraatia ei tarvitse olla ühitatav idapoolsema Euroopa poliitilise kultuuriga, et Lääne päevad on loetud ja et tõusvad riigid peaksid sõlmima liidu Venemaaga.
Ja see paneb Euroopa Liidu plindrisse.
Sellal kui riigid taotlesid Euroopa Liitu astumist, oli neil tugevaid stiimuleid olla selle väärtuste kõrgusel. Kui nad on aga juba liikmeks saanud, on head käitumist tagada raskem. Euroopa Liidu lähenemisviisiks on mähkida demokraatia regulatsioonide pisiasjadesse. Aga Ungari-taolised riigid on õppinud seda süsteemi ära kasutama. „Illiberalism on nagu pornograafia,“ ütleb Jeremy Shapiro, Euroopa Välisasjade Nõukogu teadur, „sa tunned selle ära, kui seda näed, aga väga raske on seda defineerida. Ungari ajakirjandusseadus oli selles mõttes kindlasti pornograafia: kuid iga selle rida on võetud mõne teise Euroopa Liidu riigi ajakirjandusseadusest.“ Orbán on õppinud ka mängima Euroopa Liiduga kassi ja hiirt: astunud mõne tugeva sammu demokraatlike institutsioonide õõnestamiseks, ootab ta ära kriitika, tühistab siis mingi väikese osa algsetest meetmetest ning astub seejärel uue sammu.
Et hoida ära Ungari stiilis tagasilöökide kordumine, võttis Euroopa Liit 2014. aastal vastu uue mehhanismi, et tulla toime „süsteemsete ohtudega õigusriiklusele“. Kui mõni riik peaks süüdi jääma, siis võidakse talt võtta hääleõigus Euroopa Liidus. Mehhanismi esimene faas, informatsiooni kogumine selle kohta, kas tegu on süsteemse ohuga, on nüüd algatatud Poola vastu. Õigus ja Õiglus vastas tormakate Euroopa Liidu vastaste avaldustega, mh võrreldes Saksamaa üleskutset võtta Varssavi sammud järelevalve alla natside okupatsiooniga. Selline retoorika võib anda Õigusele ja Õiglusele tagasilöögi: poolakad usaldavad Euroopa Liidu institutsioone rohkem kui omaenda poliitikuid. Sajad tuhanded on tulnud välja valitseva partei vastu meelt avaldama ja selle populaarsusreitingud on langenud.
Euroopa Liit peaks hakkama kõnelema Poola rahvaga otse, üle valitsuse pea, mida pole seni tahetud teha. Euroopa Liidul on tarvis vabaneda bürokraatliku monstrumi kuvandist ja näidata, et ta suudab tõeliselt reageerida oma kodanike vajadustele. Pikemas perspektiivis on Euroopa Liidul tarvis leida viis, kuidas toetada regioonis sõltumatut faktipõhist ringhäälingut. Euroopa juhid peavad ka näitama põhimõttekindlat juhtimist.
Mis Venemaa väljakutsesse puutub, siis siin on Euroopa Liit suuremas segaduses. Kuna tal puudub Venemaa suhtes mis tahes ühtne julgeoleku- või välispoliitika, jääb selle probleemiga tegelemine kas kahjuks või õnneks USA õlgadele. 2009. aastal kirjutasid Kesk-Euroopa juhid ja juhtivad intellektuaalid, sealhulgas Havel, president Barack Obamale avaliku kirja, tänades USA-d „minevikus liberaalsele demokraatiale ja liberaalsetele väärtustele osutatud toetuse eest“, kuid väljendades kartust, et USA silmis on „meie regioon üks selliseid maailmaosi, mille pärast ameeriklased on suurel määral lakanud muretsemast… Selline vaateviis on ennatlik. Meie regioonis või Atlandi-üleses koostöös pole kõik veel sugugi hästi“. Nad hoiatasid välispoliitika silmapiirile kogunevate „tormipilvede“ eest ja väljendasid NATO uuestisünni ootust.
Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse on USA taas kinnitanud oma pühendumist NATO toetamisele ja kaitsmisele Vene sõjalise agressiooni eest. Aga sellest on vähe abi säärases postmodernses sõjapidamises, mida Venemaa nüüdisajal eelistab. NATO usaldusväärsuse õõnestamiseks ei tarvitse Venemaal kusagile sisse tungida, vaid ainult õõnestada usku USA-sse. Selleks et NATO saaks tõeliselt oluliseks, tuleb korruptsiooni ja propagandat hakata võtma julgeolekuküsimustena. USA peaks haakuma ka energiajulgeolekuga. Üks Orbáni argumente on see, et USA hülgas ta, kui ta soovis ehitada vedelgaasi terminale, mis oleksid tõstnud Ungari energia-sõltumatust, ning see sundis teda otsima abi Venemaalt.
Tegutsemisega ei tohi venitada. Kaczyński esimene välisvisiit pärast Õiguse ja Õigluse võimuletulekut 2015. aasta oktoobris oli Orbáni juurde, kus tõotati vastastikust toetust Euroopa Liidu meetmete vastu. Õudusstsenaariumis võivad illiberaalsed riigid lüüa mesti, õhutades samasuguseid suundumusi üle terve Euroopa. Visegrádi nelik on viimased 20 aastat olnud demokraatiale ülemineku eeskujuks kogu maailma jaoks. Nad võivad saada näiteks demokraatiast eemaldumise kohta.
Anton Shekhovtsov, Peter Pomerantsev, The new nationalism: Eastern Europa turns right. Prospect Magazine, märts 2016: http://www.prospectmagazine.co.uk/features/rolling-back-freedom.