Ilmunud Vikerkaares 2016, nr 10-11
Zack Beauchamp: Kõigepealt „Euroopa paremäärmuse algkursuse“ sissejuhatav küsimus – mille poolest see erineb normaalsetest konservatiivsetest parteidest?
Cas Mudde: Paremradikaalsuse tuum-ideoloogia sisaldab kolme tunnust: nativism, autoritaarsus ja populism. Nativism on natsionalismi ksenofoobne vorm, usk, et riigis peaksid elama ainult ühe rahva liikmed. Kõik see, mis pole põlisrahvalik (native), ja igaüks, kes on võõras, kujutab endast ohtu. Autoritaarsus tähendab, et ühiskond peab olema rangelt korraldatud, igat korrarikkumist tuleb karmilt karistada. See viib üldiselt „seaduse ja korra“ poliitikateni, aga ka peaaegu iga tähtsama küsimuse tõlgendamiseni esmajoones julgeolekuküsimusena. Nii näiteks ei ole uimastid terviseküsimus, mida tuleks lahendada vastavast perspektiivist. Neile tuleb hoopis täie karmusega vastu astuda. Populism tähendab seda, et ühiskonda mõistetakse koosnevana kahest homogeensest ja antagonistlikust grupist. Ühel pool on eliit, mis on üleni korrumpeerunud, ja teisel pool rahvas, mis on puhas. Autoritaarsus on parem-radikaalide ühisosa konservatiivsete parteidega. Aga neid eristab viimastest nativism ja populism.
Majandus on paremradikaalsete parteide jaoks midagi sekundaarset. Majandust kasutatakse oma ideoloogia muude osade esiletõstmiseks. Nad ei ole kunagi toetanud globaalset vabaturgu, vaid seisavad hoopis majandusliku natsionalismi eest. Majandus peab alati olema rahvuse teenistuses. See tähendab teatavat natsionaalkapitalismi, kus riik mängib tähtsat rolli rahvamajanduse kaitsmises välismõju eest, mis tähendab, et kaldutakse umbusaldama multinatsionaalseid korporatsioone. Nad on ka väga kaitsetollide poolt.
Viimasel ajal on paremradikaalidest saanud heaoluriigi otsesed toetajad. Aga tegu on teatava „heaolušovinismiga“: toetatakse küll heaoluriiki, aga ainult põlisrahvale. Nad väidavad, et heaoluriik on küll hea, aga vajab reformi. Kui teised konservatiivsed parteid tahavad heaoluriiki reformida teatavate asjade ärakaotamise teel, siis nemad tahavad seda reformida nõnda, et riigi heaolusüsteem ei kataks enam „võõraid“. Nad kasutavad loosungeid nagu „Meie rahvas kõigepealt!“, mis tähendab „rahvuslikku“ eelistust hüvede jagamisel: sisserännanud tohivad neid saada ainult siis, kui midagi üle jääb.
ZB: Kuidas nad „sünnipärasusest“ (native) aru saavad? Ameeriklased kalduvad seda mõistma läbi rassi läätse, kuidas on eurooplastega? Kas Lääne-Euroopa paremäärmuslikud parteid suhtuvad immigranti Alžeeriast samamoodi, nagu immigranti Ida-Euroopast?
CM: „Rassist“ Euroopas juttu ei tehta. Väljaspool Suurbritanniat on see niivõrd määrdunud sõna, et seda ei kasutata. Meie kasutame terminit „etnilisus“. Aga mis parteide ideoloogiatesse puutub, siis seal ilmneb hierarhia vastavalt „integreerimise“ (mis tähendab assimileerimist) võimalikkusele. Üldiselt ollakse lääneeurooplaste suhtes väga sallivad, väidetakse, et hollandlased võivad kaunis kergesti saada prantslasteks, sest nad jagavad ühist „kõrgemat“ Euroopa kultuuri. Mitteeurooplaste vastu sallivad ei olda ning väidetakse, et neil on suuri raskusi „pärismaalasteks“ saamisel. Idaeurooplased olid pigem hõlmatud eurooplaste rühma, ajani, mil neid hakkas suuremal hulgal sisse rändama – pärast seda muutusid Lääne-Euroopa parteid idaeurooplaste vastu peaaegu sama vaenulikuks nagu mitteeurooplaste vastu.
Nahavärv mängib teatavat rolli. Kuid põhivaenlaseks on saanud islam. See on ka mõnele vähemusele pigem kasulik olnud. Kui vaadata Hollandit, siis marokolasi ja türklasi tajutakse teistsugustena, sama ajal kui surinamlased – kes on mustanahalised, aga mitte moslemid – enam „Teise“ kategooriasse ei kuulu. Tänapäeval võib paremradikaalsetes parteides kohata ka mittevalgeid, aga nad kalduvad olema kristlased või igal juhul mittemoslemid.
ZB: Kas niisugustelt parteidelt kuuleb ka palju retoorikat Euroopa tsivilisatsiooni või kristliku tsivilisatsiooni kohta?
CM: Väga sageli on juttu juudikristlikust tsivilisatsioonist.
ZB: Tahtsingi just küsida antisemitismi kohta. Mõnes säärases parteis võib seda näha, mõnes teises jälle mitte.
CM: Seda esineb enamasti Ida-Euroopas. Ida-Euroopa paremradikaalsed parteid on mitmel põhjusel teistsugused. Neil on teistsugune suhe Teise maailmasõjaga, sest vahepealsel ajal valitses seal kommunism. Nende seas on märksa vähem poliitilist korrektsust, seega nad ütlevad asju, mida Lääne-Euroopas naljalt ei kuule. Ja kuni 2015. aastani polnud seal massiimmigratsiooni, seega on nad olnud märksa rohkem hõivatud oma kohalike vähemustega – eeskätt romadega, kes on kõige vähem sallitud vähemus terves Euroopas.
Ja idas on ka päris palju antisemitismi, isegi riikides, kus juute elab väga vähe (nagu Poola). Seevastu Lääne-Euroopa paremradikaalide seas antisemitism peaaegu puudub. Kui seda ka parempoolsete hulgas esineb, siis seda väljendavad neonatside rühmad, aga mitte paremradikaalsed parteid.
ZB: Niisiis üks tähtis punkt on see, et paremradikaalsed parteid, vähemalt Lääne-Euroopas, püüavad fašismi pärandist distantseeruda.
CM: Jah, kindlasti. Euroopa parlamentides on praegu esindatud kolm enam-vähem neonatslikku parteid: Slovakkias, Kreekas ja Küprosel. Seegi on üsna märkimisväärne. Aga parteid, millest me tavaliselt räägime, parteid, mis koguvad kuni 20% häältest – need parteid kalduvad fašismist ja avalikust antisemitismist hoiduma.
Üldiselt ma eristan paremäärmuslust, mis on demokraatia kui niisuguse vastu, paremradikaalsusest, mis aktsepteerib demokraatiat, kuid vaidlustab liberaalse demokraatia mõningad alussambad, iseäranis pluralismi ja vähemuste õigused. Määratledes vaenlast „globaalse islamina“, kujutavad nad ennast demokraatia ja isegi mõningate liberaalsete väärtuste kaitsjana – näiteks üldise võrdsuse, kiriku ja riigi lahususe ning üha enam ka geide õiguste kaitsjana.
ZB: Millal siis need parteid Euroopasse ilmusid? Selge, et pärast 1945. aastat, sest enne seda oli ju domineerinud fašism.
CM: Esimene grupp, mis oli tõeliselt edukas ja levis laialt, tuli esile peamiselt 1980ndate teisel poolel. Siis tekkisid praegused parteid kui omaette grupp. Selle laine prototüüp on Front National Prantsusmaal. Aga mõned parteid olid saanud alguse juba palju varem. Austria Vabaduspartei tekkis 1950ndatel, Šveitsi Rahvapartei veel varem. Kuid need parteid muundusid – alguses nad paremradikaalsed ei olnud, aga paremradikaalsed liidrid võtsid nad üle ja juhtisid nad 1980ndate lõpul selles suunas.
ZB: Mis tollal juhtus? Kuna tegu oli üleeuroopalise nähtusega, siis see viitab, et üle terve kontinendi pidi toimuma midagi, mis viis paremradikaalsuse tõusuni.
CM: Minu arvates oli peamine see, et multikulturalism muutus reaalsuseks. 1950. ja 60. aastatel saabusid immigrandid Euroopasse nn „külalistöölistena“. Seda teemat ei politiseeritud, sest üldine arvamus oli, et nad lähevad tagasi. Pärast 1970ndate naftakriisi jäi majandusimmigratsioon suurel määral soiku. Külalistööliste ees seisis valik: kas jääda või pöörduda tagasi. Nad jäid ja tõid kaasa ka oma perekonna. Alles 1980ndatel liitusid nad üldise elanikkonnaga. Selle ajani olid nad jäänud enamasti omaette, tegu oli peamiselt meestega, kes töötasid üheskoos tehastes ja elasid oma tööpaigale kaunis lähedal. Kui nendele tulid järele ka perekonnad, siis hakati kolima elurajoonidesse, eriti töölisrajoonidesse. See oligi üks tähtsamaid arenguid – multikulturalism muutus nähtavaks ja peavoolu parteid ei pööranud sellele tähelepanu.
ZB: Sellest ajast peale on need parteid niisiis kasvanud ja püsinud, aga mitte igas Euroopa riigis. Prantsusmaal ja Austrias on paremradikaalsed parteid tugevad, Hispaanias mitte. Miks?
CM: Kahjuks pole sellele küsimusele lihtne vastata. Oma rolli mängib kindlasti see, millised muud parteid on saadaval, nagu ka vastava maa valimissüsteem. Näiteks Suurbritannia valimissüsteem teeb uute parteide tekkimise raskemaks. Pealegi on Konservatiivne partei teinud immigratsiooni kohta suhteliselt karme sõnu – pigem küll sõnu, mitte poliitilisi samme. Asi on osalt ka selles, millal immigratsioon algas. Skandinaavia hakkas olulist mittevalget immigratsiooni kogema alles 1990ndatel. Hispaania ja Portugal pole väljastpoolt oma endisi kolooniaid just väga palju immigrante vastu võtnud.
ZB: Viimastel aastatel oleme näinud paremradikaalsuse hämmastavat kasvu. Kas see on 2008. aasta majanduskrahhi ja järgnenud eurokriisi tagajärg?
CM: Osalt on see nii. Kriis on teisi parteisid nõrgestanud. Üks kriisi tagajärgi on olnud muude parteide, sh peavoolu paremtsentrismi toetuse järsk langus. See on teinud paremradikaalsuse tugevamaks. Kui teil on partei, mis kogub valimistel 20%, aga teised koguvad 40%, siis teil on vähem mõju kui kogudes 15%, samal ajal kui teiste saagiks jääb 20%. Aga majanduskriis ei ole paremradikaalsusele ka nii palju kaasa aidanud. Finantskriis ei ole paremradikaalseid parteisid just palju juurde toonud. Ja Austria Vabaduspartei kogus 1999. aastal peaaegu 30% häältest, nii et neil läks hästi juba ilma kriisitagi. Olukord kujunes paremradikaalsusele soodsaks alles siis, kui majanduskriis seostus muljega Euroopa Liidu juhtimise ebakompetentsusest ning siis veel omakorda pagulaskriisiga.
2015. aastal puhkes täiuslik torm. Tekkis pagulaskriis, mis andis toitu nativismile, toimusid terrorirünnakud, mis andsid toitu autoritaarsusele. Ja Euroopa kriis andis hoogu populismile. See oli nende parteide jaoks absoluutselt ideaalne torm; käivitusid nende tuumideoloogia kõik kolm tunnust.
ZB: Me oleme seda näinud Lääne-Euroopas, Front Nationali ja Austria Vabaduspartei populaarsuse tõusus ja AfD esilekerkimises Saksamaal. Kuid arvatavasti veelgi silmatorkavam on olnud paremradikaalsuse esiletõus Ida-Euroopas.
CM: Umbes 2015. aastani oli paremradikaalsus Ida-Euroopas väga nõrk. Ainus tõeliselt edukas partei oli Ungari Jobbik, teised olid alla käimas – nende kõrgaeg oli olnud 1990ndatel. 2015. aasta tõi kaasa islamofoobia orgia. Huvitav on, et see pärineb peaaegu eranditult poliitilisest establishment’ist, millesse kuuluvad traditsioonilised konservatiivsed parteid, nagu Poola Õigus ja Õiglus ning Ungari Fidesz, aga ka sotsiaaldemokraatlikud poliitikud, nagu Slovakkia peaminister Robert Fico ja Tšehhi president Miloš Zeman.
ZB: Näib, et eriti Fidesz on peaminister Viktor Orbáni juhtimisel kaldunud pagulaskriisi ajal kaugele paremäärmusse.
CM: Mina isiklikult pean Orbáni ja Fideszit pärast 2015. aastat paremradikaalseteks nähtusteks. Nende propaganda meenutab küll rohkem kristlikku konservatismi, kuid võimatu on ignoreerida nende nativistlike argumentide pidevat tulva. Orbánist on saanud paremradikaalse ideoloogia kõige tähtsam eestkõneleja. Tema vastuseis immigratsioonile pole enam jäänud Ungari asjaks – praegu tegeleb ta terve kristliku Euroopa kodumaa päästmisega. Retoorika pärineb otse paremradikaalsest propagandast, sellesse kuulub pagulaste kujutamine „islamiarmeena“ ning süüdistused mingisuguses vasakkonspiratsioonis, mis taotlevat pagulaste sisselaskmisega vasakpoolsete valijaskonna kunstlikku kasvatamist. Orbán ei ole paremradikaalsust niivõrd suurendanud, vaid ajab lihtsalt sama juttu, mida viimased on kogu aeg ajanud. Paremradikaalid armastavad teda, võib-olla isegi rohkem kui Donald Trumpi. Nad kiidavad Orbáni lakkamatult kui meest, kes ka tegelikult midagi teeb, ja nad peavad teda täielikult üheks enda hulgast. Kuid Orbán avaldab mõju ka peavoolule. Ta on Euroopa Rahvaparteis tegelikult kaunis populaarne ning kõigutab selles Angela Merkeli positsiooni. Niisiis pole Orbán üksnes paremradikaalsuse eestkõneleja, vaid on saanud ka paremtsentrismi kõige konservatiivsemate osade hääleks.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
An expert on the European far right explains the growing influence of anti-immigrant politics. Vox, 31.05.2016: http://www.vox.com/2016/5/31/11722994/european-far-right-cas-mudde.
CAS MUDDE (1967) on Hollandi politoloog, kes uurib Euroopa paremäärmuslust. Ta on õpetanud Belgias (Antwerpeni ülikoolis), Šotimaal ja USA-s ning avaldanud mitmeid raamatuid, viimati artiklikogu „On Extremism and Democracy in Europe“ (2016). Vikerkaares on temalt ilmunud artikkel „Populistlik paremradikaalsus: patoloogiline normaalsus“ (2011, nr 9).
